Saturday, January 16, 2010

Jätkakski sõrmustega...

Lisaks heegeldatud lillesõrmustele olen ma siin vahepeal valmis nokitsenud igasuguseid muid sõrmuseid ka.
Kiireima sõrmuse au võib omistada ühele kangast sõrmusele, kus mõte teha oli valmis juba paar päeva, aga vormistamine jäi piduliku ürituse eel viimasesse pooltundi. Täpselt minu moodi, eksole. Kümme minutit umbes kulus, et murda tooriku kausikese serval olevad kinnitused sissepoole, pista nõelaga kokku sari servast lõigatud ja juba litreid täis kangaring ning paari helme lisamise järel see sõrmusetooriku kausikesse liimida. Ehe ilus ja aus, samas ka lihtne ja naljakas. Sobis täitsa suurepäraselt kohe mu sädeleva ja kummalist tooni õlasalli ning lilla pehme sviitriga.
 
 Natuke keerulisema kokkupanemisega sai sellise pruuni sõrmuse:

Südamikus leopardimustriline jaspis ja natuke seemne- ning vaskseid helmeid, vahetükiks kokkukrousitud kardinasiil ja aluseks suuuur õis, mille tellisin Etsyst. No lihtsalt ei saanud enam muudmoodi, eestimaised helmepoed on pettumuse valmistanud ja pärast seda kui suu paar korda ekraani ees istudes lahti vajunud on, tellin parem kusagilt mujalt. Suu vajub nimelt lahti kas hinnaröögatusi nähes või avastades järjekordselt, et kaup on pärast saabumist paari päeva jooksul läbi müüdud.

 Lõppeks aga mu lemmiknööp sõrmusena. Lemmiknööp nr 2, sest nr 1 sai tehtud enesele ja türkiisikilluga. Rohkem mul neid maruvahvaid suvel Tartust ostetud valgeid nööpe pole. Kahju. Jube kallid olid, muidu oleks kohe suurema varuga võtnud :-))

Nii, homsest algab jälle mu töötsükkel. Pean end enne kosutama ja täna varem magama minema, sest meie pere tabanud okseviirus on vist minuni jõudma hakanud. Tegelikult ei tea ka, sest tavaliselt sellised kõhu kaudu väljenduvad viirused mind ei taha. Aga natuke õõnes on olla küll... Tahtmata veeta oma ööd nii nagu seda tegid tütar ja mees, keetsin palju ingveriteed ja sõin juba ennetavalt mustika-tammekoore tablette. Nemad kaks viimast ööd hirmutasid muudkui WCpotti. Selle viiruse pärast lükkasin isegi oma sünnipäevapeo nädala võrra edasi, oleks olnud ju väga vastutustundetu kõik sugulased vetsupotihirmutamise-tõppe nakatada.

 
Aga olge teie kõik terved ja nautige talve! Juuksuriga arutasime, et viimati olla selline ilu väljas olnud 1957 aastal. Tema esimese klassi juntsuna seda isiklikult ei mäletanud ja minu emagi veel polnud sündinud,  ammugi siis mina, eksole. Aga vähemalt räägitakse, et siis olla sama pikalt sama kaunis lumeuputus olnud.


5 comments:

AlleRaa said...

No nüüd vajus minu suu lahti! Üks kaunim kui teine! Mu eriline lemmik on keskmine.

Anonymous said...

Sõrmused on tõesti ilusad ja ausad !
Lumerohkuse kohta võin siiski lisada, et on olnud ka veidi hiljem ilusaid lumiseid talvesid. Kui hästi meenutada ja piltidelt järele vaadata, siis..1962/63 (vaatan piltidelt oma vanuse järgi arvestusi tehes) ja 1968/69 ja 1976/77 (siis käisin Nelijärve maratonil) ja kindlasti mõned talved veel. Paraku oli piltide tegemine tol ajal luksus ja mitte igast talvest või suvest ei ole fotojäädvustusi. Tegelikult ei olegi sel kuigivõrd tähtsust, sest noorusaeg näib ikka ja igatahes ilusamana (rohigi oli rohelisem)! Viimaste aastate lumevähesuse taustal on tänavune tõesti muinasjutuliselt kaunis neile, kellel füüsiliselt ja vaimselt on jaksu ja tahet seda nautida ja talletada nii fotodesse kui ka oma mälupagasisse !
Kaunist talve ja ikka tervist !
Sant.

Muhv said...

Too nööbi peale tehtud sõrmus on ilmatu ilus!
Aga sama lumerohkeid talvesid on ikka peale 57. aastat ka küllaga olnud, isegi mina mäletan neid. 1968.a näiteks, kui mina märtsis sündisin (seda ma tean muidugi ema juttudest) oli siis veel samasugune lumi maas ja lasteaia ning algklasside ajast mäletan, et talved olidki sellised ;)

Laima said...

oo,ma tean seda nööpi,käin ikka vahel neid piilumas ...ja paari ostmas ka...

Anonymous said...

AstraC arvab,et sa võid ikka eputada küll. Need sõrmused on na lahedad, et silmi maha lööma ei pea. Omanäolised ja ääretult huvitavad.

Related Posts with Thumbnails