Monday, February 1, 2010

Tähtis ja rahutu päev...

... see tänane. Tulin hommikul töölt ja otsustasin, et ma ei saa enne magama minna kui postiljon on ära käinud. Kõhutunne ütleb, et ma võiksin täna paki saada. Paki, mida olen niiii ilmatuma pikalt juba oodanud. Teate, tellisin endale nüüd juba möödaläinud sünnipäeva puhul raamatu YesAsia.com lehelt ja 13.01 pandi see posti ning orienteeruvaks saabumise ajaks pakuti tänast kuupäeva. Ma saan aru küll, et ei ole nüüd vaja kohe nihelema hakata, aga... no vaadake, selle raamatu tellisin ja kus sa saad siis ilma nihelemata olla! Palju pitsilisi ja pöördilmustega imelisi mustreid! Kunagi muidugi üks õppejõud armastas toonitada, et kõhutunne ajab ainult teatud märgiga uksest sind sisse, ei midagi enamat. Aga noh... jah, võiks ju!

Tegelikult olen ma praeguseks püsinud üleval peaaegu 20 tundi ja olemine hakkab pisut ümmarguseks muutuma. Tahtsin kindlasti enne voodisse vajumist lõpetada kaks paani pooleliolevast kardinast, et siis jääb kindel ühik lõpuni ja enne uue niidimaterjali muretsemist ma nagunii edasi teha ei saaks. Lõpetasin ühe paani ja siis kutsusin kassi aknale poseerima. Et tule, sõber, teeme pilti, kus oleks näha, et sina oled väike ja kardinahunnik on suur! Pilt kukkus välja selline, et kodanik Kassi-Matil on täiesti suva, kas tema ees on 10 tokki Kotiväkit suure vaevaga ära konksutatud või mitte!
Kes saab kassi tema rahus on ignorantsuses süüdistada!?! Ei keegi! Tema ajab ikka oma asja. Lahe sell, kunagi ma veel tema tempudest teile pajatan...

Kui ma siin juba aja surnukslöömise mõttes pooleliolevatest töödest juttu teen, siis kaks pilti minu rämpsutöötlemise esimesest etapist. Ma ei tea, peaks mingi koodnimetuse sellisele tegevusele mõtlema, sest viimasel ajal kulgeb mu käsitöölise elu selliselt, et teen seda traditsioonilist, poole silmaga telekat jälgides ja diivanil lääbakil, et natuke lisaraha teenida ja siis teine osa näputööst on see, kus mul silmad peas hiilgavad ja ma virutan laste tagant kommipabereid ning silun neid heldinult, lõigun rõdul taarakastis olevaid pudeleid ja purke ning sõlmin kapipõhjast otsitud niite. Tapeedi tükeldamine ja voltimine on läbitud etapp, valmissaanud sadakond kotikest ootavad päikselisemaid ilmu, et pildile trügida. Träššomaania? Sodikus? Prükkari kõrgem tase? Midaiganes, igatahes võin ma eputada oma isikliku sodikotiga hoiukapis, kus leiavad oma otsa nüüd kõik meie majja sattuvad värvilised pudelid, korgid, konservikaaned,  üksikud purgid ja karbid ka. Pere on instrueeritud, et pudelikorgid käivad nüüd nugade-kahvlite karbi kõrval olevasse purki ja kommipaberid tuleb netilt koju tassida! Kuna te nüüd muigama kipute, siis ma enam rohkem õhinal siin ei seleta. Ega enne kui pilte pole, te ikka ju teada ei saa, mis sest rämpsuse tuleb. Peate lihtsalt lolliks ;-))
Nagu näha, ei ole ma nööbi-teemast ka seekord kõrvale saanud ;-)))

Pildil on mõned pudeliroosid. Plastpudelitest siis, nagu aru saate. Tegelikult on need mul ühed esimestest. Pärast neid olen mõne meetri plastiku ja kuumast pundunud sõrmede võrra targem ja oskan nüüd juba vaadata, et milline pudel oleks parem lõikuda ja kärsatada. Järgmiseks teen ma veel kuumaveekatseid ja siis hakkan valminud juppidest ehtevidinaid kokku panema. Ise olen oma ootused väga kõrgele kruttinud, pean nüüd vaatama, et nendeni ikka küündin.
Muide, ma ei mõtle mitte midagi ise välja!!! Olen tegelikult äärmiselt fantaasiavaene inimene (seda on muide korduvad testimised ja olgugi küll, et lõpetamata jäänud psühholoogiaõpingud mulle kindlalt kinnitanud)- ma leian oma ideed kujul või teisel internetist! Vaatan siis mõttele otsa ja kui kõrvade vahele kinni jääb, ongi see õige! Sellist plastiküpsetamist olen kohanud nii USA moodsa kunsti lehtedel kui Picasawebi karmides raamatupiraatkoopiate maailmades, hieroglüüfidega. Muidugi võib leelotama hakata, et kustmaalt läheb autorlus kui selline, aga vahet pole. Mina ütlen suure suuga välja, et kõik prügi-ideed on olnud olemas enne mind. Ma olen nad lihtsalt üles korjanud ja ära kodustanud!

Rahutusest ma nüüd kirjutasin. Tänase päeva tähtsusest? Eeemm... see on selline teema, et teistel ei ole sellest vist mitte sooja ega külma, aga mul endal küll. Aastal 2000 oleksin ma võinud kihla vedada, et järjekordne töökohavahetus saab aasta-pooleteise pärast kordusseeria. Täna, kümme aastat tagasi hakkasin ma nimelt riigitöötaja peenikest, aga pikka leiba sööma. Enne seda olidki kolm töökohta, kõik poolteist aastat pikad. Nüüd tuleb siis nentida, et eks ma juba "rikutud" olen! Kümme aastat!!! Ehh, erasektor mind vaevalt enam tahab! Riigiteenistujad pidid ju kõik marulaisad ja madalalaubalised olema, raha ainult hästi taskusse kühveldada oskama... Tegelikkuses on aga nii, et masutamise käigus palgalangetamiseprotsente vaadates ma enam ei pabista, mul nimelt ei ole väga palju enam kukkuda- miinimumpalk hakkab juba altpoolt vastu tulema. Ja ma sellest hoolimata armastan oma tööd ja kolleege! Ah jaa, kes veel ei tea, millest ma siin jahun, siis ma olen klienditeenindaja politseimajas. Paguneid ei kanna, tsivilist. Nii et palju õnne mulle, et mind enne seda kümnendat kõlli ära ei koondatud!

Oeh, nüüd olen ma küll nii parajas konditsioonis, et pean vist ikka postiljoni ootamise lõpetama ja parem puhkama heitma. Väike Jakob hakkab ju varsti lasteaiast koju tahtma. Siis peab jälle särama ja asjalik olema. Oligi praegu selline vahva hommikupoolik ja päev iseenda jaoks. Hää kui harvagi saab.

6 comments:

AlleRaa said...

Ohoo, minu viimase aja lemmikraamat! Aga ideid on sul küll ja veel! Eks kõik ole kusagilt inspiratsiooni saanud ;)

Heily said...

Vaatan neid sinu pudeliroose ja ainult ohin - nii-nii kaunid!!! Super!

Kadri said...

Milline emotsioonide virr-varr sinu päevas. Pudeliroosid on ülilahedad ja ootan põnevusega järge.
Õnnitlused vägevate töövõitude puhul!

Noor_Perenaine said...

Nii kaunid pudeliroosid :)
Palju õnne kümnenda tööjuubeli puhul. Sa oled vahva träššomaan :D

Mari said...

mulle meeldib et isand Kass on ikka sama näoga, eemal selle maailma tegemistest ja täiesti teisel planeedil. aegajal hüüdsin talle Hallooo,-Maa kuuleb. aga ei midagi.

see kardin tundub suur tegemine.
tubli oled,
pai

Päike said...

Reesil on väga kaunid tööd ja abiline on võrratu. Olen ka ühe kassi võrra rikkam. Tagasi toodi peremehe surma tõttu minu Pärsia kisu, Katu. Viie kuuselt sünnitas mulle kodus pojad ja 10 päeva hiljem veel ühe. Kuu kuuselt olin sunnitud andma oma heale tuttavale, sest ise läksin Rootsi.
Tema on väga rahulik ka kammides, habaid ja küüsi ei kasuta. Selle eest häälitseb kurba heli. Eks ikka valus on ka, kui neid pulste kammitakse. püüan ikka võimaluse korral neid lahti arutada. Halb on, kui naabrid kuulevad kiisu kaeblikku häält.
Soovin edu Sulle ja tahaks ise ka neid õppida kuduma, kaua ikka õmblen.

Related Posts with Thumbnails