Wednesday, June 30, 2010

Tõrvatilkadega Hansa...

 Läbi need pool aasat oodatud päevad, Hansapäevad Pärnus. Esimesed emotsioonid ka juba jahtunud. Väikese ülestähenduse teeks siiski.

Nagu kiuste, hakkasid mu hansaplaanid kohe algul kiiva kiskuma. Viimase nädalani ei teadnud ma, kas saan need päevad töölt ikka vabaks. Õnneks sain. Närvilised kiired ettevalmistused vaheldusid juba ette käegalöömisega, aga ometigi olin ma esimese laadapäeva hommikul platsis kui viis kopikat. Ah jah, kui pealkiri viitab tõrvatilkadele meepotis, siis kes kiunu ei viitsi lugeda, ärgu parem jätkakugi.

Mulje Hansapäevadest oli tegelikult vägev. Teisel päeval linnas kolades tekkis hetkeks isegi tunne, et ooo, palun mitte enam rohekem vilditud prosse! Mina, kes ma käsitööd armastan, mõtlesin hetkeks sihukest patust mõtet! Häbi mulle!

Aga tagasi siis nende tõrvatilkade juurde. Esiteks- kolme nädala jooksul laadakorraldajatele saadetud meilidele ei saanud ma ühtegi vastust. Ei krii-mu-gi! Mitte ühtegi telefoninumbrit ei avaldatud ka enne, kui laadanädal algas. Siis aga lülitati helistades telefon lihtsalt kinni või jäigi see kutsuma :-S Kuni laadapäeva hommikuni ei teadnud ma, millise ja kui suure laua taha mind paigutatakse. Tore lugu küll! Kohal olevad korraldajad olid küll väga lahked ja vastutulelikud, aga...

Kohalejõudes selgus, et minu laua asukoht oli täiesti igavas kohas. Selles ei saa muidugi süüdistada kedagi peale iseenda, sest nagu ma Isetegijate foorumist kajasid loen, oli näiteks nende telgis ruumi küllalt. Nojah, ma ei saanud seda ju ka teada, sest esimesel päeval neid kohal polnud.

 Foto: Hansapäevade kodulehelt


Kauplemisel oli hoog sees kuni neljani, siis tuli totaalne pidur. Tuli ja jäigi. Naaberlaua prouaga me isegi natuke imestasime selle üle, et kuhu need ostjad küll kulgesid!? Meie lauad asusid sündmuste keskpunktist muidugi ka ilmatuma kaugel, vaata et Vikingi hotelli ees lausa. Olgu selle kauplemisega kuidas on, igatahes selle esimese päevaga sain hirmkalli kolme päeva kohatasu tagasi, natuke veel peale kah ja õhtul asju pakkides otsustasin, et sellega mu kaupmehepõli ka Hansapäevadel piirdub.Olime läbinisti kangeks külmetanud ja kõik mu sallid olid külmast meretuulest märjaks imbunud! Kaup rikutud, sest kokkupakituna ei oleks nad järgmisel päeval üldsegi seksikad välja paistnud. Muide, laua katteks olnud linane kangas ei kuivanud tuppa laotatuna isegi järgmise päeva hommikuks mitte ära. Paarsada meetrit linna poole- niiskust ei kuskil!?! Inimestel silmad säravad ja külg külje kõrval rõõmsalt müümas... Aga mina olin järgmisel päeval sellistes peavaludes, et vähe pole! Maaroti värk, korteris selliste tuultega end ju ei treeni.

Laadakorraldajate kapsaaeda heidan tegelikult ühe väga piraka kivi küll, selle kohta just, et kõik see müüjameeskond ja kaup ei olnud mitte ehtne ja lihtne ja "hansa". Näiteks minu seljataga müüs teksatagis noormees läpaka abil vanade Eesti reklaamidega plaate. "Kana-kana-kana-hakkliha!", teate ju küll! Ja CDde ning hiina mänguasjade müüjad olid vaid silmaulatuse kaugusel. Kuna õhtuks oli sellest pidevast kanahakkliha korrutamisest täiesti siiber, tundus, et teistel ka, siis kella poole seitsme paiku kaks lauda vasakul müünud Aleksandes Sünter, see Oorti-mees, võttis lõõtsa ja kukkus lõõtsama. Lugu loo järel oli kui palsam me kõrvadele. See oli tegelikult päeva parim osa ja müüjad plaksutasid talle, et jätkaks. Olen nii mõneski blogis silmanud, et ma pole ainus, keda see rahvasuus öeldud "poola laadakaup" häiris. Olgu see minu heidetud kivi sinna linnavalitsuse kapsaaeda ikka suur ja raske, sest enamus ju nägi vaeva, et natukegi ajastusse kuuluda.

Aga jah, teise päeva veetsin linnas lihtsa külalisena. Väga mõnus oli, kusjuures. Ei mingeid süümekaid kauplemisest loobumise kohta. Hommikul kell üksteist Gildi aias Olavi Kõrre keltimuusika bändi esituses üks Iiri ballaad võttis isegi silma märjaks, uskumatu lugu! /Näiteks meeskoori kuulates lähevad mul alati esimeste lugude juures silmad märjaks, muusika on ikka nii võimas asi, kui südamesse läheb.../ Jalutasime linnas, silmitsesime kaupa. Jäime kõige nähtuga ikka väga rahule. Mulle meeldisid Gildi aias olijad omas ehtsuses väga, aga tütrel tundus, et hakkab lausa igav juba. Nii palju ilu korraga... Käisime Punases Tornis Märjamaa kangete naiste käsitööd vaatamas ja saime sealt hästi positiivse laengu. Olgu peale, et omakandi rahvas, aga no oli ikka broo küll see näitus! Oli ju, kes nägid?

Oma sallid tõin kõik koju tagasi, maha ei müünud ühtegi, kuigi peaaegu oleks üks sakslanna ostma hakanud. Huvi tunti palju, isegi väga palju. Enamus tõsiselt huvitujaid ei rääkinud mõistagei  eesti keelt. Kaks vanemat venelannat näiteks lahkusid sõnadega, et "Ma arvasin, et minu kapis on viimane selline sall. Uskumatu, et veel noored koovad..."  Nii armas oli kohe!

Sallid venitasin järjepanu uuesti raamil ilusaiks ja panin Etsy-poodi üles. Kes neid nüüd kaema läheb, siis olgu öeldud, et omamaistele ostjatele saab soodsama hinnaga ka anda, kui sääl kirjas. Vaja vaid mulle kirjutada.
Sallihinnaga sai laadal nalja ka. Üks selline tüüpiline eesti mutt (andke andeks, nii räige väljend, aga kõige täpsem) tuli ligi ja ei suutnud ära imestada, kui algul kuulis salli hinnaks 200 ja ma siis teda parandasin, et ikka 1200 krooni. Oh seda kätega vehkimist ja põlastamist siis. Hirmus naljakaid reaktsioone näiteks 1350.- hinnale nägime veelgi. Tütar, kes kaasas oli, lasi algul neil südamesse minna, aga mina soovitasin ikka huumoriga võtta, muidu võib õhtuks lausa haigeks jääda. Ma tean, et need sallid ON väärt ja miks ma peaks neid tasuta jagama!?

Selle salli siin pildil muide kudusin ma viie päevaga just enne laata. Ma teadsin, et tahan laadalauale kindlasti viiendat peenikest salli lisaks ja nii ma muude tegemiste kõrvalt võtsin end ikka väga kokku ja kudusin-kudusin-kudusin. Silme ees vahepeal virvendas ka natuke, aga eesmärk tahtis täitmist. Ilus tuli! Lihtne ja ilus. Mustris on väike palmikuvõte asja huvitavamaks muutmas, vaadake lähemalt, ehk hakkab silma. Tegelikult oli mul laadal hea meel selle üle, et sain sallidest ka niisama rääkida. Anda nõu, kust parimat materjali leida võib jne.

Lõpuks viskan siia ühe vahva lingi. Kuna enda fotoka jätsin Hansale minnes maha, siis ennist siin blogipostile pildimaterjali otsides komistasin ühe väga laheda fotoalbumi otsa, kust pakun teile oma lemmikpilti. Andres Adamson autoriks. Vaadake- vahvad kostüümid neiudel, eksole.

6 comments:

KülliKaisa said...

liina, kallike, sa oled väga tubli!

Triin said...

Oi siis Sa olid mulle üsna lähedal .Mina olin aasapeal esimeses suures telgis müümas .Sel aastal targu võtsin telgi koha sest mina külmetasn eelmine aasta niimodi ning ei tahtnud sel aastal lasta sellel üldse korduda .Laadaga jäin rahule alati võiks viriseda aga seda ma oma ääretus sinisilmuses ja optimismis ei taha teha .

siuu said...

Teen väikese nimeparanduse - Aleksander Sünter

Rees said...

Siuu, muidugi, aitäh! Parandasin ära...

Maret said...

Olen suur Sinu asjade fänn. Ning seda postitust ootasin ka väga. Aitäh, et jagasid laadamuljeid :)

Moni said...

Laadamuljeid huvitav lugeda ja ilus sall, olen ka sama meelt et lihtne ongi ilus! Ilusat suve!

Related Posts with Thumbnails