Sunday, December 30, 2012

Lapsukesed laia maailma

Võtan aastat kokku. Head ja halvad asjad saavad ritta pandud. Headest asjadest on mul rõõm teatada, et Ravelrys on olemas juba mõnda aega lehekülg minukirjutatud sallimustritega.
Rees Ravelrys
Idee uusi sallimustreid teha tuli nagu head asjad ikka, juhuslikult. Sirvisin pärast ostmist  Pärnu linnas kohvikus Muhu Mustrite raamatut ja kuna ma olen ikka lootusetult rikutud, siis hakkasid Muhu männad ja muud vahvad asjad kohe kangastuma pitsikirjana. Mõte hakkas liikuma. Elu on näidanud, et kui millestki ikka väga oled sisse võetud, siis lihtsam on kohe ilma piinlemata järgi anda ja nii nad tulema hakkasid. Pitsikirjad inspireerituna geomeetrilistest mitmevärvilistest mustritest. Mõni detail värvilise mustri juures hakkab silma ja püüan selle siis pitsi panna. Uskuge, see on päris haarav ja lõbus tegevus.

Uute mustrite avaldamine nõudis minult ka prasjagu julgust. Ma olen aeg-ajalt enda vastu päris nõudlik ja kuna ma hindan väga kõrgelt neid, kes midagi nullist loovad, siis mõtlesin ikka mõned head korrad, kas uusi mustreid on vaja. Jõudsin mõttega sinnamaani, et miks ka mitte. Kuna ma ei kiida heaks neid tegijaid, kes lisades mõnest vanast ja vähetuntud pitsiraamatust leitud motiivile nuppe end autoriks nimetavad ja pikalt  loomepalangutest pajatavad, siis võtsin rahulikult. Esiotsa nimetasingi neid "tõlgeteks" ja neid muudkui kogunes.

Mingist hetkest hakkasid mõned motiivid niivõrd meeldima, et mängisin nendega kohe mitme salli juures. Mul on mustreid kaustikusse kribatud umbes poolesaja jagu ja aegamööda koon neid läbi, et näha, kas mõte, mis paberil, on ka sallina hea. Õnneks on mul ka abilisi.

Mustrid on tihedad, rikkaliku kompositsiooniga ja tundub, et nupurohkusest ei saa ma kuidagi mööda. Need ju annavad Haapsalu pitsile selle õige vurtsu, või mis? Mõeldes algajatele on tulemas ka lihtsamaid salle.
Iga salli juures on tegelikult oma vahva lugu ka. Tulevikus saan neid kindlasti pikemalt tutvustada. Lisaks on mul tagavaraks veel kolm mustrit, mis kootud ja kirja pandud, hoian aga saladuses. Veebruarini. Kui aeg käes, küll siis räägin :-P

Et mitte lihtsalt siin eputamisnoodiga esineda, teen superalet- pakun kuni vana aasta viimase minutini neid PDF-formaadis olevaid mustreid  kudumiseks vaid ühe euro eest tükk. Kirjuta sulle meeldiva sallimustri nimega meil postkasti liina.rees@gmail.com 

Tänasest on ka avatud blogi mustrinurgake, kust leiate needsamad mustrid linkidena Ravelrysse. Igale kudujale püüan vajadusel nõuga toeks olla.

Thursday, December 27, 2012

Enesekindlusest ja enesehinnagust

Eelmine post leidis vastukaja ja see ütleb mulle, et ju siis teema läks asja ette. Mõtlesin pisut arutleda käsitöölise enesehinnagu ja enesekindluse teemadel, kuna see nii mõnestki kommentaarist välja tuli. Kui veel kommentaaride juurde tulla, siis kallid sõbrad, ma päris kindlasti ei taha pretendeerida ühele ja kindlale tõele ja päris kindlasti ei saa minust alustava käsitööettevõtja aabitsa kirjutajat- seks olen ma liiga mittemetoodiline, harimatu ja ausaltöeldes ka laisk :-) Küll räägin ma aga meeleldi kogemusest ja sellest, mida arvan olevat olulise. Nii et tehke aga küsimustega mingi teema, intriig, see paneb mind kindlasti kirjutama.

Enesekindluse juurde siis. Enesekindlus põhineb suuresti enesehinnangul, eksole. Kuigi see on subjektiivne asi, saab seda ometigi mõõta ja selle kallal tööd teha. Paljudel on probleeme, mis pärit lapsepõlvest, paljud isegi ei saa aru, miks ja kuidas nad endast just nii arvavad ja mitte teisiti. Puhas psühholoogia. Muide, liiga kõrge enesehinnang on palju hullem asi, kui madal. Siis ei ole kriitikameelt tõenäoliselt ollagi ja enesega töö tegemine võib ikka maru raske olla :-) Õnneks pole seda põdenud, pigem ikka eestlaslikul kombel pisut madalat enesehinnangut.

Kui sa tead, et oled loomult liig kriitiline, siis teades seda, on see on ju positiivne märk- püüa anda endale ikkagi adekvaatne hinnang, püüa vaadelda end täiesti kõrvalseisjana. Kui sulle tundub, et sa pole lihtsalt piisavalt hea, siis mõtle uuesti. Püüa aru saada, miks sa nii arvad. Tõenäoliselt oled sa piisavalt hea ja tegija küll! Alati saab küsida ka kellegi teise käest hinnagut või abi analüüsiks. Isegi olen korduvalt palunud "kaasvõitlejatelt" nõu või hinnagut, sest nemad näevad ju mind hoopis teise nurga alt. Aga sel juhul ole valmis ka vastust saama, mis ei pruugi sulle meeldida ja mis võib tähendada ränka tööd.

Nagu ma ütlesin, oli mulle suureks toeks blogipidamine ja selle kaudu positiivne tagasiside. Panin ennast ka korduvalt proovile ja see andis mulle kindla märgi, et ma suudan, kui vaid tahan. Mäletate, ma korraldasin sallide kudumise maratoni 2010 suvel? Alustasin postitusega, mille nimeks "Kuni kehavigastusteni..." ja lõpetasin tõdemusega, et saab küll, kui tahab. Ma käisin siis veel palgatööl ja see oligi proovikivi, mille endale meelega kaela sidusin, et vaadata, kas ujub välja. Ujus. Täna ma võin öelda, et kokkuleppel endaga olen kudunud salle ka sellise tempo järgi, et neli päeva ja sall valmis. Paar kuud jaksab niimoodi vastu pidada küll, iseasi, kas see aga lõpmatult rahuldust pakub.

Teiseks, mida ma palju olen tähele pannud ja millele mõeldnud- kuna käsitöö on tegelikult loomine ja selle tulemus on looming (mida mu keel kuidagi ei taha tooteks nimetada), siis päris tihti tegija samastab end looduga. Kui öeldaks kriitiline sõna sinu tehtud asja kohta, siis see torkab südamesse ja enesehinnag saab pihta ning võib langeda. Käsitööese on nagu oma lapsuke, armas ja kallis. Paljud põevad selle pärast, et ei tahaks teist nagu käestki anda... Ma õnneks olen sellest puust, et mulle on pigem põnev ja rahuldust pakkuv tegemise protsess kui selline. Kui asi valmis, las läheb ja kui saaja selle üle rõõmu tunneb, jääb soe tunne südamesse. Teinekord on juhtunud, et salli ennast ei mäleta üldse, aga saaja on meeles. Kui sinu tehtud asi ei ole piisavalt hea, siis mõtle selle parendamisele-arendamisele, sina ise oled ju hea ometigi! Kui tehnika ei ole piisavalt tasemel, saab alati juurde õppida. Muide, ma tean ka ühte käsitööettevõtjat, kes ise on vaid ideede genereerija ja müüja, tema tööd teeb kõik valmis meeskond, kelle ta on palganud.

Väga õpetlikku momenti nägin kõrvalt ühel koolitusel. Osalejad pidid presenteerima enda tehtud asju ja tagasiside tuli õppinud meistritelt ja käsitöistelt autoriteetidelt. Laua taga oli neid mitu. Ühe osaleja slaidiseanss tekitas suurt ärevust ja kommentaare, sest koosnes kellegi teise poolt mõeldud mudelite teostusest. Piltidel oli mitte päris just reakaup laadalt, aga mitte ka absoluutne originaallooming. Kuna kommentaarid ei olnud väga leebed, siis oli märgata, et esitleja võttis neid südamesse ja tundis end ehk ka päris halvasti. Keegi ei nõudnud ju, et peaks olema isiklike disainide esitlus! Paljudel meil neid üldse hinge taga on, et saaks väga äratuntavalt neid esitleda? Kuigi tegemist on väga usina ja armsa käsitöölisega, siis see võis olla küll hetk, mis teenimatult tema enesehinnagut kõigutas.

Okei, aga läheks siis päris konkreetseks. Mul on pakkuda üks väga hea küsimustik, mis aitab selgitada, kuidas on sinu kui tulevase käsitööettevõtja enesehinnanguga lood just selles ettevõtluse-võtmes. Need on väga head küsimused nii ükshaaval mõelda ja arutleda, kui kokku tulemina hinnangut andma. Ei saa öelda, et kui on nii ja nii mitu "ei" vastust, siis sinu potentsiaal käsitööettevõtjana on olematu. Samas, kui sul enamus vastustest on ikkagi "jah", siis on selge, et oled selle peale juba mõelnud ja sul on head eeldused. Kui enamus vastuseid on "ei", tuleks tööd teha ja end arendada. Nii nagu inimene on ajas muutuv, on muutuv ka tulemus. Selles olen ma kindel.

Mina vastasin neile küsimustele pea kaks aastat tagasi. Ei-vastuseid oli mul kindlalt neli. Praeguseks, vaatan, et kaks on ikka ja ega need muutu. Üks vastus on küsimusele "Kas ma olen hästiorganiseeritud inimene?" ja teine "Kas mul on piisavalt majandamisoskust?". Irooniline, eksole? (esimene küsimus on mu küsimustikus paberversioonis) Tegelikult ma olen kaunis organiseeritud inimene ja hindan ka teatava piirini rutiini positiivseks, aga vastaksin ikkagi pigem "ei" kui peab nende kahe vastuse vahel valima. Majandamisoskuse vastuse juurde käib aga kommentaar, et teades, kuidas peaks tegema pikaajalisi rahavoogude plaane ja kuidas ning mida kõike arvestama toote hinna sisse, ma olen aeg-ajalt liiga loominguline :-) Võib-olla peaks minu puhul kõlama hoopis küsimus nii, et kas mul on piisavalt arvutamisoskust ja arvutamistahet? Või et kas ma suudan oma ostutuhinat taltsutada kui vaja? Majandamisega olen ma seni küll kenasti toime tulnud, sest miinustesse jäin vaid kahel kuul päris alguses, kuid kokkuvõttes olin siiski eduline ja vajalikul määral positiivses. 22.küsimus, võimalik, et on paari aasta pärast "ei" vastusega. Mõned asjad, mis teha tuleb, on ikka jube tüütud...
Kuidas on, kas keegi saab ka ainult "jah" vastused? Või mis mõtted üldse tekivad?

Vastuseks on kaks varianti : jah või ei.
  1. Kas ma tõepoolest tahan olla iseenda peremees ja mitte töötada kellegi teise alluvuses?
  2. Kas ma tunnen vajadust talitada omaenese äratundmist mööda?
  3. Kas mul on algatusvõimet?
  4. Kas mul on piisavalt majandamisoskust?
  5. Kas mul on kogemusi seda tüüpi ettevõtluseks, millega kavatsen tegelema hakata?
  6. Kas mul on piisavalt vastutusvõimet?
  7. Kas ma nõustun kandma investeeringute kaotuse riski, kui ettevõte peaks ebaõnnestuma?
  8. Kas mul on soov juhtida ja suunata teisi inimesi?
  9. Kas ma tunnen vajadust kontrollida ettevõtte tegevust?
  10. Kas ma suudan kiiresti otsuseid langetada kui vaja?
  11. Kas mul on piisavalt tervist ja energijat ettevõtjana tegutsemiseks?
  12. Kas mul on rahalisi vahendeid alustamiseks ja krediiti jätkamiseks?
  13. Kas suudan ettevõtet algusaastatel ülal pidada?
  14. Kas inimesed (kliendid ja teenistujad) võivad minu sõnu uskuda, kui ma midagi ütlen?
  15. Kas ma tunnen vajadust võtta endale raskeid ülesandeid ja neid täita, et seejärel püstitada uusi eesmärke?
  16. Kas ma tunnen soovi olla uuendaja ja looja?
  17. Kas ma eelistan enne tegutsema asumist tegevusplaani koostada?
  18. Kas minu abikaasa toetab minu kavatsust?
  19. Kas ma kasutan oma aega efektiivselt?
  20. Kas mul on soovi teha pikki tööpäevi, mida ettevõtjalt nõutakse?
  21. Kas mul on piisavalt tahtmist oma ettevõtte juurde jääda ka rasketel aegadel?
  22. Kas mul on isu teha kõiki vajalikke töid, meeldivaid ja mitte nii meeldivaid, mis on vajalikud ettevõtte edukaks tööks?
  23. Kas ma olen "kõva töömees" ?
Küsimustik lehelt: http://e-ope.khk.ee/oo/evoti/ettevotlus/ettevtja_enesehinnang.html
Kuigi sel lehel ei ole viidet autorile, on mul andmeid, et koostaja on Aivar Pere. Minuni jõudis see Tartu Ülikooli Ettevõtluskodus koostatud materjalide kaudu.

Lõppeks ma pakuksin ühte head videot EASilt mõtete liigutamiseks ettevõtluse alustamise kohta. Räägib Toomas Saal, kes on olnud ka minu õppejõud ja kellest ma väga lugu pean.



Järgmisel korral tahaksin näidata kindaid, mis vahepeal käeharjutuseks kootud. Muidu kisub siin pildituks jutunurgaks :-P

Friday, December 21, 2012

Käsitööettevõtjana alustamisest- proloog

Pealkirjas olev teema tuleb mitte tehniline ja selge, vaid jutukam ja väga subjektiivne- seega ei liiguta ma teda nipinurga alajaotusse, vaid paigutan siia. Ja räägin siis asjast tõesti vaid enda mätta otsast vaadates, seadusi ümber "tõlkima" ei hakka. Tuleb nagu tuleb, kusagilt peab ju jutuga pihta hakkama. Kui sul on mõtteid või vastuväiteid, siis ma meeleldi näeksin neid kommentaariumis.

Olen mõelnud, et meediasse jõuavad ikka ja ainult positiivsed lood kässitööettevõtmisega edukalt alanutest. Selge see, sest keda huvitaks stressist haigeks jäänud, kehva marketingi või mõtlematult võetud võlgade koorma all kohe ka lõpetanud käsitöölised? Tegelikult need lood oleksid ju ka õpetlikud, sest ma usun, et iga eduka komeedi kohta tuleb ikka paar-kolm tolksti alla kukkunud tähte. Võib-olla ka rohkem.

Teemaga ei saa ma kindasti ühele poole ühe postitusega. Ma räägin järgmistel kordadel käsitööettevõtlusest  võrrelduna FIE ja OÜ-na ja miks ma olen neist praegu esimese kasuks otsustanud. Kindlasti tulevad jutuks turundamisviisid ja asjade hinna kujunemisest peaks kohe päris eraldi ja pikemalt rääkima. Seda võib-olla siis kunagi edaspidi, sest teema on tõesti oluline. Tootearendusest ma ei räägi, kui siis riivamisi. Sobib? Täna siis teemad, mis võiks olla proloogiks, või nii.

Mis on kõige põhilisem käsitööettevõtlusega alustamise juures? Õige, sa pead seda tahtma ja olema juba loomult ettevõtlik inimene. Tahtma peab ikka väga palju ja olema ka enesekindel. See enesekindlus ei tule kohe, seda peab kasvõi algul teadlikult upitama. Mõned näiteks lähevad kooli sellepärast. Minu jaoks oli suureks abiks blogimine ja selle kaudu tagasiside saamine. Aitäh kõikidele hea sõna ütlejatele! Olgugi, et oma esimese blogi olen avalikkuse eest ära koristanud, ei saa jätta mainimata, et seda oli jube armas pidada. Ja mulle meeldis, et see läks ka teistele korda.

Kas sa oled kunagi midagi kellelegi müünud? Ei, mitte sõbrannale. Ma mõtlen nii üldisemalt. Kuidas läks? Mida tundsid ja kas protsess kui selline oli sinu jaoks meeldiv? Analüüsi natuke, see ütleb, kas peaksid olema ettevõtja ja usin ise turundaja või pigem kellegi abijõuna palgal olev või hoopis mõnda käsitööliste ühendusse/kildkonda kuuluv. Üks väga tugev tekstiilikunstnik, keda tean, on selle müügipoolega püstihädas. Ta on kõva tegija ja tal on ka oma nö tootmisüksus, aga müük kui selline ei ole tema jaoks nauditav. Tegelikult kui ta nii kuramuse hea ei oleks, siis oleks ta ammu juba põhja läinud, aga õnneks ta on. Sel juhul oleks müügimees või mänedžer vajalik. Mõtle ka ise, milline variant võiks olla sinule parim.

Sa peaksid olema suuteline ennast promoma ja enese/tehtud tööde üle vajadusel kiidulaulu laulma. Ma olen näinud imelist käsitööd tegevaid naisi, kes ei julge valjult ja selgelt öelda, et näe, ma olen parim ja see siin on minu tehtud üliäge asi! Nad ei ütlegi midagi, nagu häbeneksid hoopis! Asju, mis ise ja ainult ise ennast tänapäeval müüks, ei ole palju. Vetsupaber ja tikud on need, mis meelde tulevad... Muude puhul pead sa natuke turundamisest teadma, et hakkama saada. Ja häbelikkus ei tule kasuks, ausõna!

See aga eeldab, et sa ise tead ja oled ka veendunud kui hea sa tegelikult oled. Isegi kui ei ole veel päris veendunud, siis enda kui tegija esitlemine on igati õpitav. Loe avaliku esinemise kohta (on olemas sõbralikke blogisid näiteks), mõtle sellele ja pane häid mõtteid kõrva taha. Treeni! Viska ennast ise külma vette ja testi ujumisoskust! Kes minu kursustel on käinud, need võivad kinnitada, et ma ei ole vaikne ja igav, monotoonne rääkija (ma vähemasti loodan seda :-)). Samas olen ma kuue aasta eest olnud olukorras, kus pidin kaks päeva juba ette peaaegu hirmu kätte surema, sest oli vaja rääkida oma kolleegidele tööst, mida teen. Asi, mida ma tundsin ja inimesed, keda ma tundsin hästi, aga see mõte- mina ja avalik esinemine- jooksutas mu täielikult kinni ning tagantjärele analüüsides ma tean, et tapsin ise selle esinemise. Hiljem tagasisidet küsides öeldi täiesti siiralt, et keegi ei saanud aru, et ma üleüldse pabistan ja tekstil polnud ka viga. Vaid ma ise tean, et oma ressursist kasutasin ehk vaid 15%! Jumal temaga, jube etteaste oli, aga ka seda oli vaja. Võta ämbreid ja läbikukkumisi kui õppetunde, sest ükski viga ei ole parandamatu.

Kui sul on juba midagi käegakatsutavat abiks, siis on see suurepärane. Portfoolio tehtud töödest, kogus häid tootefotosid või häid asju endid, mõne suure meistri soovitused või abikäsi, väljapanek mõnes müügikohas, aga miks mitte ka toimiv blogi või sõpruskond FBs- need kõik on puhas varandus, mille abil tööd tegema hakata. Kui sul ei ole neist mitte ühtegi, siis pakun, et poole aasta ja suure tööga võid nad endale muretseda. Ma olen seda kõrvalt näinud, et teadlikult tegeledes saavutatakse palju.Aga mõtle ikka täpselt välja, mida sul VAJA on, panusta aega ja jõudu tähtususe järjekorras.

Nii, tahe sul on. Valmidus end müüa ka, ütleme nii... tinglikult ja kokkuvõtlikult. Enne kui punuma paned, oleks kasulik teha äriplaan. Jah, seesama jura, mida igal ettevõtluskoolitusel tegema sunnitakse. Kunagi varem, koolis, olen ma teinud briljantse plaani, millega saaks ka tänapäeval raha teha, aga see oli sootuks midagi muud... Mina tegin enne palgatöölt äraminemist käsitöise plaani ja kui ma ausalt ütlen, siis seda ellu ei kavatsenud rakendada põhimõtteliselt juba kirjutamise hetkel. Need numbrid seal ei meeldinud mulle. See oli aga väga vajalik kasvõi selleks, et selgitada välja oma suund ja võimalused/võimed, ka rahanumbrite abil. Plaanis ei meeldinud mulle numbrid, sest nende järgi oleks pidanud ma olema miinimumpalgaga hull, kes töötab pea 24/7. Ma ütlen ausalt, et minu tee on kulgenud sootuks teisiti, kui plaanis kirjas oli, tulemus pole paha. Ma lihtsalt ei osanud näha mingeid võimalusi tol kirjutamise hetkel. Kohe esimesest kuust võtsin päriselus eesmärgiks sissetulekus pigem Eesti keskmist rihtida kui et miinimumil endale kandadele astuda lasta. Ühesõnaga oli minu puhul äriplaani kirjutamine vajalik selleks, et teada saada, kuidas pigem MITTE oma äriga toimetada, aga millises suunas ja kuidas võiks asju vaadata.

Kindlasti mõtle välja oma nišš- see kuidas ja millega sa silma jääd. Ilma selleta võib lihtsalt juhtuda nii, et kuna sa oled sama nägu nagu sada tegijat enne sind ja sada pärast, siis kukudki äritaevast alla ilma igasuguse särata. Kas sa võiksid erineda oma toote poolest, brändida iseennast kui nähtust või lüüa hindadega? Siinjuures alati oleks parem lüüa kõrgete hindadega. Hiinlastega ei ole võimalik võistleda. :-) Tea väga täpselt, milline on sinu koht teiste tegijate seas ja tea ka, kuhu sa plaanid liikuda. Ära karda olla ambitsioonikas, sest muidu ei jää ellu.

Absoluutselt kindlasti mõtle läbi lisaks sellele mida teed ka kellele teed. Kes on sinu sihtgrupp ja kuidas sa nendeni jõuad? Kui otseteed ei ole, siis ole kaval. Ja otseteed kindasti ei ole, sest konkurendid on sul igatepidi ees. Sihtgrupi puhul- mida täpselmalt suudad määratleda, seda parem, sest idee "kõik käsitööd armastavad inimesed on mu kliendid" ei aita sind kusagile. Mida täpsem määratlus, seda suurem võimalus ka valida täpne ja sihitud turundamine.

Mõtle läbi ka mida sa teed siis, kui su ideid varastama hakatakse, kuidas toimetad kopeerijate puhul. Kas sul on midagi uut kohe varrukast võtta või lähed rinnutsi kokku? Mõlemal variandil omad "võlud". Tean ühte käsitöölist, kes eelistas seda viimast. Kui aga lõppeks tal läks nii palju auru sõdimiste, seadustega tegelemiste, suhtlusvõrgustikes enda kui idee autori rehabiliteerimise jms peale ning kuna ta tegi ägedaid asju ja kopeerijaid muudkui ilmus taas ja taas, siis ta orienteerus ümber, teeb-toodab nüüd hoopis midagi muud. Ja on valmis taas suunda muutma, kui peaks vaja olema. Tal läheb seetõttu hästi, kindlasti paremini kui neil kopeerijatel, kes nüüd nagu silgud rivis ühte nägu asju teevad.

Tulemused on mõõdetavad. Lisaks hingerahule ja positiivsetele emotsioonidele, mida käsitööd tehes saad, pead mõtlema rahale. Sa pead enne alustamist teadma, mis oleks vähim summa, millega ellu jääd ja kuidas seda kindlalt tekitada. Sul peab tegelikult olema tagataskus päris parasjagu raha ka varuks, et  ettenägematuid kulutusi katta. Usu mind, neid tekib! Või siis teise variandina, mida ma olen märganud, et kasutatakse, peab sul olema tubli ja rahakas kaasa, kes ei ole ihne :-) Ainuüksi laenude jms najal alustada on väga riskantne, sest isegi hästi informeeritud inimesed ei oska majandust nii hästi lugeda, et teaks täpselt öelda, kus oma rahaasjadega näiteks kolme aasta pärast oled. Mina ka ei tea, millised on summad, mida teenin kolme aasta pärast. Aga kuna mu tahe on ikka nii raudne, siis ei prognoosi halba.

Hinda alati realistlikult oma aega ja võimeid! Ära mõtle, et sa suudad toota 10-12 tundi päevas. Okei, paar nädalat suudad, aga kas ka pikemalt? Kas see väärib seda? Hoia ennast, sest kui sul ikka tõsi taga on, siis nagu varasemalt alustanud tegijad ütlevad, esimese puhkuse saad sa endale lubada viie aasta pärast! Mina olen ühe tillukese läbipõlemise juba üle elanud. Õnneks ma taipasin ja tundsin selle ära ja võtsin kohe midagi ka ette. Päris paljud räägivad, et esimese aasta lõppedes näiteks, kui hoog juba sees, võib reaalsustaju kaduda. Kuna ma olen pigem töönarkomaani tüüpi kui kodukana tüüpi, siis ma päris hoolikalt jälgin, mis minuga toimub ja toimunud on. Kui sa ei ela üksi, siis ära kindlasti unusta, et sul on PERE. Tegelikult on inimesed alati tähtsamad kui äri. Ausalt. Ja ennast tuleb vahel ka välja lülitada, sest mõte, mis töötab pidevalt ja hooga, võib ka su läbi põletada. Minult on küsitud, et noh, mis siis kõige raskem on? See tegelikult ongi.

Nii, viimaste sõnade valgel tunnistan häbiga, et jälle... jubajälle! olen ma töötanud end öösse. Neljapäevane nipinurk algas neljapäeval, aga lõpetan selle nüüd, niimoodi äkki ära, sest kell saab kohe üks. Reede öösel. Selline ajaline määratlus ütleb, et käsitööettevõtlusel on ka pool, mis on nii positiivne kui negatiivne. Teen mis tahan ja siis kui tahan! Ja just niipalju kui tahan Oi, mulle meeldib! :-)

Kui sul tekkis mõtteid või sa tahad näiteks millelegi täiesti vastu vaielda, siis ole lahke, kommentaarium on ootamas. Proloog sai küll pikk, aga ma rääkisin väga vähestest asjadest, kui aus olla. Ma loodan siiralt, et neist oli ehk abi.

Thursday, December 20, 2012

Killuke jõulupeost Sillaotsal

Meie poja lasteaiarühma tänane jõlupidu leidis aset Sillaotsa talumuuseumis. Pidu oli tore, kohast tingituna päris palju teistmoodi kui tavaliselt. Sai kodutehtud saia ja moosi ja kohalikke õunu ning natuke teadmisi vana aja jõuludest. Lastele oli natuke ehmatav, kui üksäkki räägiti sea tapmisest ja siis kohe järgnes mäng kingsepal silma peast torkamise peale, aga no mis teha, kui vanasti oli rohi rohelisem ja päriselu ehedam. Täna tuuakse ju sink poest ja tõrkuva kingsepa puhul pöördutakse tarbijakaitseametisse. Aga teate, kui pikalt kuuse tuppatoomise komme üldse olnud on? Umbes 150 aastat, mida ma ka omas mõttes arvasin. Ja jõuluvana ei ole ka igavene, umbkaudu saja aasta jagu käinud.

Minu jaoks oli pidu puhas silmarõõm, sest seintel rippusid tikitud lillvaibad ja telgedel kootud kirjud vaibad. Ei saanud kuidagi neid tähele panemata jätta.
 
 

Tuesday, December 18, 2012

Läti labakud töös

Nii nad sünnivad, aegamööda ja läbi valu. Hakkasin kuduma reedel, enne tegin mitu untsuläinud katset väheke suurema, nr 2 vardaga. Praeguseks on siis selge, et varras 1,25 nõuab minu käes ühekordset lõnga ja kuna ma olen pehme käega kuduja, siis pisut rohkem tähelepanu tööle. Päris kuulikindlaid ma teha ei armasta, kui vaja, olen valmis kuuma veega pigem kinnast vanutama.

Need praegused on lõppviimistlusest päris kaugel. Kudusin terve nädalavahetuse ja näete ise, et lõpuni on veel minna! Terve selle aja mõtlesin pidevalt ja sügavalt Kristi Jõeste ja tema kindakudumiskunsti peale. Oh armas aeg, kui mul juba sajale läheneva silmustearvuga ringil on tunne, et koon kui varandust, siis tema tööd on eranditult lugupidamist väärt. Kõik. Eranditult. Ka kõik tulevased :-)

Nende labakute sündimise valu tähendab aga seda, et nagu algaja ikka, olen oma vasema käe nimetissõrme haavule toksinud. Püüdsin küll vardaotsa taltsutada, aga kinda kokkuvõtmise juures oli tähelepanu niivõrd tööl, et ei märganudki kuidas täpikesest sai haavake. Kui juba päris valus hakkas, siis otsustasin töö kõrvale panna ja sallikudumisega sõrmel paraneda lasta. Te ei kujuta ette, milline raskus oli esimestel ridadel oma 2.75 varda ja pitsilõngaga toimetada! Käsi oli ju nii harjunud teise varda ja pingega! Nagu oleks jooksja puujalad alla saanud, ausõna. Õnneks läksid need segased tunded ja kobamine üle ja ma tõesti ootan juba, millal saaksin taas tunde ja kümneid tunde nende kinnaste alla panna.
P.S. Mul on varasemast ajast vasema käe nimetissõrmele jäänud mitmedki armid. Kudumisest. Või oli see heegeldamisest... Sõrmejäljed niisiis täiesti käsitöölisele omistatavad.

Sunday, December 16, 2012

Loosimise võitja teada!

Pühapäev on oma kena lõpuni jõudmas ja viimane aeg loosimise tulemus teatavaks teha. Kõigpealt ma tänan südamest kõiki, kes hoolisid ja küsimustega mind turgutasid! Tore, nüüd tean, kuhu suunda nina seada :-)

Kuna pühapäev on meie majas see päev, kus väike Jakob ka arvutikasutaja on, siis lasin loosida temal. Ikkagi tehnikaajastu, eksole, paberile ei kriimugi. Kopisin vastused ühele lehele, ka nimed meilboksist, vähendasin lehe suuruse ekraani suuruseks ja seletasin noormehele, et nüüd on vaja üks suvaline koht ära märgistada. Lugu on aus, sest meie usin arvutisõber ei oska tegelikult veel lugeda  :-P

Kui töö tehtud, seletasin, et üks naine saab sinu tõttu täna päris rõõmsaks, sest ma saadan talle sallilõnga. Selle peale kostis Jakob "Oh, kui tore! Ma sain kellelegi head tuju teha!" Palju õnne, Neljandik! Loodan, et lõng toob sulle rõõmu!

Friday, December 14, 2012

Läti kindaraamat

Ma tänan kõiki, kes on küsimusi saatnud vastuseks eelmise postituse üleskutsele! Jätkake, kohe julgesti! Mida täpsemalt küsid, seda paremini ma pihta saan. Ja nagu ma alati toonitan, siis ainsad rumalad küsimused on küsimata jäänud küsimused 
Pühapäevase loosimiseni on veel tiba aega, et siis ootan heal meelel lisa!
Mul olid eile, nagu öelda armastan, segajad peal. Ennelõunal mõtlesin nipinurka esimese tera kirja panna, aga kui pakk saabus, läks mul kõik meelest ära. Ka õhtune söögitegemine, muide. Paki sees oli paks, üle neljasajaleheküljeline kindaraamat, mille eest ma pean tänama sõbranna Monikat. Tänu talle jõudsid Läti kindad minu riiulisse ja otse muidugi ka südamesse. Ma olen lätlaste kindaraamatuid varem ka mõelnud nillida, aga nagu heade asjadega juhtub, ei ole neid igavesti müügil. Siit võid vaadata Läti uudistest, kuidas autor tutvustab raamatut (0.40 pealt hakkavad kindapildid):
Täna olen kudunud kinnast nelja värviga ja vardaga nr 1,25. Uskuge, Haapsalu salli kudumine on nagu kirvetöö selle kõrval. Nagu lapsemäng. Pusimist ja harjumist on kõvasti. Kui õige tunde juba kätte sain, selgus, et kinnas tuleb ikkagi liiga suur ja ma pean nüüd materjalide osas võtma nuputamispausi. Muidu oli jõudlus nii 1-1,5 cm tunni kohta, aga tõenäoliselt tuleb minna kas peenema lõnga või peenema varda peale.

Wednesday, December 12, 2012

Neljapäevane nipinurk tulekul

Õhtusest kohvist hommikuse kohvini oli mul aeg mõelda ja nüüd on otsustatud, et minu blogi saab eraldi koha, millel nimeks nipinurk. See võiks olla koht ideede, nippide ja küsimuste lahkamiseks olgu teemaks siis kudumine, Haapsalu sall või käsitööettevõtlus sotsiaalmeedia abiga. Mõtlesin, et miks mitte kirjutada sinna neljapäeviti, et oleks olemas järjepidevus ja blogi saaks sellega uue hingamise. Olgu öeldud, et kindlasti ei pretendeeri ma absoluutsele tõemonopolile, sest niipalju kui on kudujaid, on ka nippe, kuid räägin meeleldi, millistele mõtetele olen jõudnud või mida head lugenud.

Mida nipinurgas aga lahata, öelge teie! Ootan küsimusi (olgu siis konkreetseid või üldisemaid) ja ideid. Kui siia postitada pelgad, kirjuta meilile liina.rees[at]gmail.com
Et jõuluaeg on jagamise aeg, pane enda kommentaari juurde kontakt- pühapäeval on aeg, kus päkapikk tahab välja loosida sallijagu head lõnga!

Et miks siis? Eile lugesin ühe toreda blogija jutuveerust, kuidas talle laadal küsimuse peale, kust saab tegija head puuvillanööri vastati, et ärisaladus :-) See oli minu jaoks niivõrd naljakas lugeda, et intrigeeris täielikult. Maailm muutub ju paremaks, kui headest asjadest rääkida!

Monday, December 10, 2012

Paberist (jõulu)kaunistused

Vana arm ei roosteta ja nii ei saa ma kunagi külmalt mööda minna, kui näen paberi nutikaid taaskasutusvõimalusi. 
Foto: http://www.allthingspaper.net/2012/11/artichoke-lantern-centerpieces.html
http://www.zipper8lighting.com/product-catalog.html

Thursday, November 15, 2012

Stiilse pruudi rätik ja võitlus alanud talveunega

Augusti lõpupäevil kudusin ühe kolmnurkräti. Kuna vihjasin, et tegemist on rätiga pruudile, eks siis oli neid, kes arvasid, et ma endale kudusin. Aga oh ei, ma jõudsin enne enda pulmi väga produktiivsena katta ka teisi pruute :-) Tegelikult oli see aeg, kus ma jõudsin üldse kuidagi väga palju...
Selle pildi eest võlgnen tänu pruudile ja pruudi emale Üllele. Tänan, et vajalikul hetkel meelde tulin ja tundub, et rätt täitis oma ülesande kenasti. (Brr, tegelikult tuleb mulle meelde, et see nädalalõpp oli ekstra tuuline ja niruvõitu...) Kuna ma teadsin, et tegemist ei ole nö tavalise pruudi katmisega, siis seda põnevam oli kududa. Okei, värvida tegelikult. Ka minul käis enne pulmi mitu korda peast läbi mõte, et abielluks mustas. See ju nii šikk värv! Otsustasin siiski mitte pulmarahvast ehmatada ja valisin sügavama punase, mis samuti jõuline ja kena toon, kah minulik. Sellel pildi on muide minu lemmikdetailiks pruudikimp. Jube äge, kas pole?

Postituste vahed selles blogis on häbiväärselt pikad. Ma tahaksin, et nõnda poleks, aga põdesin hiljuti just muudele tervisehädadele lisaks täielikku arvutimürgitust. Ma ei tea, kas päris nii võib öelda, aga tegemist oli tõsise stressiga. Mingil hetkel tundus tehnika olevat vaenlane ja muu maailm nii ähvardavalt pealetükkiv läbi ekraani, et hakkas imelik. Suur osa enda käsitööde turundamisest käib ju üle interneti ja paljud sõbrad on just sel moel mu kõrval. Mingil hetkel ma avastasin, et kuna meie arvuti taga on mitu kasutajat (mehe oma läks vanaduspuhkusele ootamatult), siis ma ei saagi löögile kui isu oleks ja mingil hetkel avastasin, et olen meile unustanud vastata ning see ajas veel ekstra närvi  jne jne Olid mingid nädalad, kus ma sõna otseses mõttes tõmbasin end kerra, urisesin arvuti peale, pistsin tableti keele alla ja hakkasin kuduma. Ei, tablett oli muidugi igati legaalne ja sisaldas peamiselt vitamiine ja mineraale, aga urisesin ma küll. Tundub, et praeguseks on arvutimürgistus möödumas ja ma olen jälle maailmaga valmis suhestuma. Vahepealse kudumismaratoni tulemuseks olid mitmed sallid ja üks suurrätt. Kesse usub, kui pilte pole? Saab, pilte saab, aga omal ajal :-)

Kuna varsti on lähenemas suur juubel, 100., siis ma olen mitmeid mõtteid selle ümber mõlgutanud. 100 tähendab siis seda, et tulemas on õigepea sall number 100! Jah, ma pean arvet ja aja jooksul on arvepidamine muutunud kaunis täpseks, sest vahel tahetakse tehtud töödest kordusi. Mõlgutatud mõtted on sellist kokkuvõtlikku laadi, ette- ja tahavaatavad ja vahel ka filosoofilised või siis isegi õelad. Vääriks ehk kajastamist? Täna näiteks mõtisklesin eeskujude üle käsitöömaailmas ja olude sunnil ka käsitöölise palga üle. Esimene teema oli muidugi lõbusam kui teine. Mulle on  kogunenud koju päris palju käsitöist kirjandust, mida olen maailmast kokku ostnud. Mõtisklesin ka sellest, et miks mitte refereerida põnevamaid loetud osi ja tarkuseteri. See mõte tuleb juba pikemat aega taas ja taas meelele.

Annaks nüüd kudujumal, et uuesti arvutiallergiat peale ei tuleks! Onju. Milleks blogi pidada, kui sinna midagi ei kirjutata? Siis võiks kudujumal lõpetada ka selle polaaröö või pool aastat kestva päikesevarjutuse, misiganes ta nimi ka poleks, et saaks natukenegi pildistada. Tiba lundki võiks ju abiks olla.

Tuesday, October 23, 2012

Kuldaväärt Kudumid

Tundub, et kõik räägivad ja tundub, et saab juba ka poest... Mul on hea meel, et ilmunud on raamat Kuldaväärt Kudumid.
Selles raamatus on koos mõnusate Eesti kudumisblogide autorid ja nende poolt väljamõeldud mudelid. Ütleme nii, et tõsised kudumismootorid ja nende mootoriga supervardad on mängus ;-) Ma usun, et pakutav innustab kõiki varrastele, sest mõtteid, mida kududa, leidub tõesti seinast seina selles raamatus.

No kust ma tean, kui nii värske asi alles? Eks ikka sedamööda, et olen näinud raamatust piilukaid ja pilte. Ja eks olen ka ise selle raamat kaante vahele sattunud. Tahate ka piilukaid? Aga palun, kirjastus täitsa pakub.

Kes nüüd pilgu peale viskas, märkas kindlasti, et selle raamatu suur trump on fotod. Stina Kase oli tööde fotograaf ja tema nimi oli üks väga suur argument, mis mind selles projektis osalema kannustas. Ma tahtsin näha, kuidas võiks olla kudum, mis minu käest tulnud, tema tõlgenduses ja ülespüütuna. No jäin rahule ja olin rõõmus, aaaga... enamuses piltidest, mis mu suurest tööst sai tehtud, on esil pahem pool vaataja poole. Võtan seda kui saatuse nööki ja ei saa tegijaile pahaks panna, sest pildistamispäeval ei saanud ma ise abiks olla. Okei, eks visuaali läheb valmistööst ikka kaduma ka, nuppude mõttes eriti, aga huumoriga võttes võib öelda, et ka pahem pool võib ühel kudumil päris ilmekas olla :-)

Sellesse raamatusse sattumise eest olen ma tänulik toimetaja Ingridile. Ingrid Selg oli see, kes kõiki meid leidis ja ühendas. Töötas läbi kõik mudelid ja kirjeldused ja tööjuhendid (brrr, ma võin vaid ette kujutada, et see ei olnud lihtne. Õigemini, ma ei kujuta tegelikult üldse ette, millise ühiku tööd see nõudis...). Kui ma mõtlen, palju kirju ja infot me omavahel vahetasime ja siis korrutan selle raamatus osalejate arvuga, tuleb summaks midagi sellist, millele minu hammas küll peale ei hakkaks.

Aga mida ma siis sellesse raamatusse pakkusin? Pakkusin kahte projekti, mis on täiesti eriilmelised. Just selle mõttega, et kududa oleks nii vilunud tegijale kui ka algajale. Minult said raamatusse pitsmustriga näpikud või miks mitte ka "sõrmitud", eestikeeli siis sõrmedeta kindad, millel käeselga kaunistamas Silvia kirjaga paneel. See oli minu kummardus Haapsalu pitsitraditsioonile ja katse taas pitsipisikut inimestele kallale ajada. Sellised sõrmikud on üsna kiired teha, kes salliga ei julge rinda pista, võtku kindad ette.
Foto: Stina Kase; Kuldaväärt Kudumid, kirjastus Pegasus 2012
Teine pakutud kudum on aga vastupidi neile vallatutele kinnastele kannatlikkust nõudev ja suur. See on üks täismõõdus päevatekk, millel valmimisel ja mustril on oma pikk eellugu. Loost saate lugeda raamatust ja see tekk oligi siis toosama, mis sai raamatusse enamusel piltidel pahem pool vaataja poole. Muide, eelmisel aastal umbes sellel ajal see tekk kootud sai, seega palju õnne talle sünnipäevaks! Ei ole avalikkusele teda näidanudki, aga mõte on leida talle uus omanik. Kel vaja, palun väga! Kes originaali ei taha, tõmmake aga varrastele hääled sisse, ostke raamat, kus muster sees ja kuduge samasugune :-) Raamatus on mitmeid lähipilte ja eri nüansse näha, siia vaid suurem ülesvõte
Foto: Stina Kase; Kuldaväärt Kudumid, kirjastus Pegasus 2012

Tuesday, October 16, 2012

Kohad, kuhu muidu ei satuks...

Tõesti-tõesti, tänu käsitööle olen ma viimaste aastate jooksul tutvunud väga paljude toredate inimestega ja sattunud kohtadesse, kuhu muidu ei satukski. Viimane reis koolitust tehes viis mind Võrru. Koduukselt reis sinnamaile kestis koos tunnise ümberistumisega pea kuus tundi, aga oli seda väärt. Usinad naised ja väga armas võõrustaja Kreutzwaldi muuseumis tegid südame soojaks. Suured tervitused teile sinnamaile! Kursuste noorim liige oli kuuekuune ja vanim nelja võimu ajal käsitöökoolis käinud 84-ne. Tore!
Foto: Marika Sepp
Sellelt pildilt on näha, milliseks kujuneb Haapsalu salli koolituse lõpp. Igal osalejal on olemas oma nö minisall, kust pealt näeb ära nii head kui vead. Naljatamisi olen öelnud, et see ongi lapp, kus tuleb kõik vead ära teha. Et siis suure salli kallale asudes jäävad nad tegemata.
Foto: Marika Sepp
Kursuste lehel ma olen küll kutsunud seltskondi end külla kutsuma, aga on ka võimalus osaleda nö avalikel kursustel. Head koostööpartnerid on need korraldanud ja registreerivad rõõmuga osalejaid. Sedapuhku on pakkuda kursuseid Tallinna-mail:

Sel nädalavahetusel saab Haapsalu salli kududa Käsitööjaamas (registreeru ruttu!) ja algajate pitsikursus leiab 27ndal kuupäeval aset Viimsi Harmoonikumis. Viimsis jätkub üritus 3.-4. novembril Haapsalu salli kursusega ja julgustan osalema kõiki, kes pitsinakkust tahavad saada.

Blogilugejad, kes viimasel ajal pettunult siia satuvad ja kannalt siis ümber keeravad, et ohh, ei midagi uut!, teile ma ütlen, et õigepea saan uuele hingamisele ja siis ei ole ehk enam uudistest puudust. Miks ma vakka olen olnud? Viimaste aastate "tava" järgi lõppeb suvi mulle tervise logisemisega. Nõnda ka sel aastal. Aga tunneli otsas paistab alati valguskiir ja ma usun, et päev päevalt muutub see kiir eredamaks. Ka kõik muud mured peavad ükskord otsa saama ning sallikudumine, mida ma kõigest hingest ikkagi kogu aeg olen teinud, on ometigi ju väärt, et sellest rääkida :-)

Sunday, September 23, 2012

Hõissa, pulmad!

Eelmisest postist, kus ma teatasin enda vana nime lahkumisest ja elumuutusest on nüüd aega möödas. Ei tahtnud enne tähtsast sündmusest pajatama hakata, kui pulmapildid käes. Nüüd on nad kohal ja saan pidulikult teatada, et oma ühes ja ainsas pulmas sai mu nimeks Liina Langi!
Me ei ole Priiduga mitte värske paar. Teame teineteist juba 12 aastat ja koos elada jookseb seitsmes aasta. Seega- rahulikult ja armsalt tahtsime seda päeva tähistada ja lähimate sugulaste ringis meie abiellumine Pärnus ka aset leidis. Miks Pärnus kui ise Rapla mailt? Sest Pärnu on lihtsalt nii ilus ja armas koht! Ma tahtsin oma vana nime uputada vallikraavi ja seda ma sain, olgugi, et päeva ainus ja tugevam vihmavaling just sellele hetkele sattus.

Siin olen ma sidunud vana nime koos kahe sümboolset tähendust omava kiviga hõbekotikesse ja minuti pärast lendab too vette. Kivid korjasime maja vundamendilt, kus me esimest korda kohtusime. Väga proosaline kohtumine oli- mina olin just asunud tööle kui ka Priit samasse asutusse tuli.
Päev oli nii eriline, et mis sest ümber pajatada. Ei saagi ju sõnadesse valada seda rõõmu ja tunnet, et kõik on väga õige. Räägin hoopis neist detailidest, mis mulle pulmade puhul väga olulised olid.

Ma arvasin, et ei ole üldse minulik uppuda valgesse tüllipilve ja pruutkleite otsides ja uurides olin ka natuke pettunud. Polüestrivirna eest, millel lõige, mis juba peale vaadates ennustab ülimat ebamugavust ei olnud ma nõus mitusada eurot välja käima. Seega- kleit tuli ise teha. 48 tundi enne pulmi ei olnud mul isegi lõige veel lõpuni konstrueeritud, aga tulin kenasti toime ja mingit viimasel ööl nõelavälgutamist ei teinud. Minu puhul saavutus omaette :-) Kangas on kvaliteetne ja stiilne, pärit taaskord mu ühest lemmikkangapoest Solveig Tekstiilid. Ehted ja salli tegin ka ise. Punane, juba ammustest aegadest kaitsev ja jõustav värv oli meie riietuses oluline. Ilma müüja asjatundliku abita ei oleks ma halli jakiga sobivat punast kangast leida suutnudki. Õigete kingade ja särkide leidmise peale kulus ka palju mototunde ja jalameetreid, aga kui üks ja ainus kord on plaanis, siis tasus aega otsida.
Mulle oli väga oluline, et juuksed, mida enam nii palju pole, kui päris noorena, saaksid stiilset püsti aetud. No ikkagi mina ju! Selles aitas mind Elle Sirel, Märjamaa absoluutselt parim juuksur. Ja oluline oli ka, et pruudikimp oleks minulik- ei mingit kulda-karda-uduebemekesi. Ikka korralik ja kena priske tükk nagu ka pruut ise. Lilled Port Artur2 Riketsi lillepoest, eraldi värvi järgi Hollandist tellitud. Sellel pildil on muide pruudikimbu uus omanik taustal näha. Peo lõpus kui kimbu viskamine oli, sai selle mu õeraas. Loodan, et vihjet mehele minna võetakse sõbraliku käsuna, sest ka temal on kooselu kaaslasega pea sama pikk kui meil.
Koht, kus otsustasime külalistele torti ja vahuveini pakkuda oli meie jaoks ka tähtis. Suured kõledad ruumid ei tulnud kõne allagi ja me tahtsime vaid pisikest paaritunnist vastuvõttu. Absoluutselt parim selleks oli Piccadilly vinoteek, mille teenindust ja suhtlemist ma saan ainult ja ainult kiita. Ja seal oli parim vahuvein, mida viimasel ajal proovinud olen.

Selline tore päev oli. 7.september 2012. Minu pulmad, loodetavasti ühed ja ainsad. Väga suured tänud Kadri Kalamehele, kelleta minu tänane post poleks üleüldse sündinud. Tema oli meie peo fotograaf ja ma jäin väga rahule! Eks töö ole tellija materjalist ja sellised me olemegi :-)

Thursday, September 6, 2012

Wednesday, August 29, 2012

Haapsalu stiilis kolmnurkrätt

Ühele pruudile selline kaunis suur rätt. Keskosa Haapsalu räti raamatu mustri järgi kootud, nuppe palju vähendatud ja ääres kiire külgekootud pits. Sellest rätist räägin ma ehk kunagi veel, sest praegu rändab ta... värvipotti.

Wednesday, August 22, 2012

Haapsalu salli kursused ja kudumiskursused sügisperioodil

Sai mõeldud ja kaalutud, kas jätkan sel aastal kursuste pakkumisega ja mõtted läksid lõppeks positiivset rada. Ikka jätkan, sest tore on vahel ka kodust välja saada ja innustunud inimesi näha. Ja seda indu veel tagant utsitada.

Selle aasta lõpuni olen otsustanud kursuseid korraldada hoopis teisel moel kui varasemalt. Otsustama pani mind kaks argumenti. Esiteks- kuigi ma analüüsisin eelmisel kevadel kudukursuseid puudutava küsimustiku vastuseid, jõudsin ma arusaamale, et ei tea ju ikkagi täpselt, kus on need naised, kel õppimisisu peal ja kust leida häid ruume või milline aeg kõige paremini sobilik oleks. Minul kui enda peremehel pole liikumisega probleeme ja seega ma arvasingi, et prooviks hoopis nii, et kes kursust tahab, valib ise aja ja koha. Pole paha, eksole?  Teine argument- mulle jäid eelmisest aastast eriti meelde kursused, kus olid omavahel kas päriselus juba tuttavad või netituttavad, kes kiirelt nimed ja näod kokku viisid ja sõbrunesid. Neil kursustel tekkis nii mõnigi kord eriline sünergia ja usun, et olla oli mõnus nii osalejatel kui ka minul.

Need kaks mõtet kokku andsid mulle idee olla fleksiibel ja lasta neil, kes kursusi soovivad ise panna kokku mõnus kamp ning leida kudumiseks kõige mugavamad ruumid, mis kohapeal olemas. Kuna organiseerimine ei ole meie kiires ajas lihtne, siis premeerin seltskonna kokkukutsujat võimalusega täiesti tasuta õpituba saada. Jah, täiesti tasuta, ja suured tänud minu poolt veel peale selle!

Mõtlesin, et sellisel moel võiksin mööda Eestit sõita kuni aasta lõpuni. Pakuksin ikka neid kahte kursust, mida ka eelmisel aastal: pitsikudumiskursust algajatele ja Haapsalu salli kursust. Mõlemad on väga intensiivse loomuga ja pole olnud kedagi, kes ütleks, et näed nüüd, mööda külge jooksis maha...

Kel tänase postituse peale mõte või mitu mõtet tekkis, siis olete lahkelt palutud taasavatud rubriiki "Kursused 2012", kus täpsem info kirjas on. Kõik küsimused ja ideed on teretulnud. Kohtume... sinu juures!

Monday, August 20, 2012

Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 4

Haapsalu pitsipäeva muljete jagamise lõppu olen jätnud selle kõige tähtsama, mille pärast Haapsallu minnakse. Pitsi. Tegelikult võib arutleda, et ehk on inimesed, kes selle pitsi ümber minu jaoks tähtsamadki juba, aga nö tavainimesele on kohalemeelitajaks ikka pits.

Päev algas paljutõotavalt, kui käsitööpoes kohtasin sallisildil kuduja nime kohal meesterahva nime. Päris põnev, eksole? Elmari kootud sall just parima pitsi auhinnale ei pretendeerinud, aga ma arvan, et selle salli juures on hitiks ja ostuargumendiks ikkagi see, et tegu on meesterahva kootud salliga.
Teemaarendus jätkus tegelikult kodus meie pere meespoolega. Näitasin sedasama pilti ja küsisin, miks ei võiks tema kududa? Küll ma teda siis müüks, eksole... Nali naljaks, aga suure itsitamise lõpuks olime me käed löönud, et kui mina õpin mängima lõõtsapilli, mida ta parasjagu ehitab, siis tema õpib ka pitsi kuduma. Mööndusena siis nii, et mina ei pea valima raskemaid palasid ja tema kudujakarjäär võib alata lõngaga mis ei ole 2/28. Kokkulepe on meil olemas, õnneks läheb lõõtsa valmimiseni ikka omajagu aega veel :-)

Esimene sihtkoht Haapsalus on mul juba harjumuspäraselt sallituba. Ikka tuleb ju minna ja vaadata, kas midagi uut on. Oli küll, mitu asja oli. Esimeseks pilgumagnetiks kohe mõned uued kleidid, mis Haapsalu Kutsehariduskeskuse tüdrukute lõputöödena valminud. Tundub, et selle aasta lõpetanute hulgas oli kleidikallak tugev, kui ma ei eksi siis neja lõpetanu kleidid olid presenteeritud. Valgete ja pitsiliste hulka jõudis sallituppa niisiis ka kaks tumedat ja jõulist kleiti. Üldmuljelt jõulist, sest kootud ikka peenest ja veel peenemast. Eks ole maitseasi, kas varras peaks sellist pitsi kududes olema paar numbrit suurem või väiksem, viimistlus nii- või naasugune, aga meelde jäid nad küll. Tüdrukud on ära teinud suure töö ja müts nende ees maha.
Sallituppa, lae alla, on jõudnud korrektsed pitsinäidised, mida on topelt rohkem kui mu praegusel pildil. Selliselt läbikootuna annavad nad kindlasti algajale pitsikudujale hea ettekujutuse, millise skeemi järgi millist pitsi saab teha. Tunnete mustrid ära, eksole? Vausaba, pajulehekiri, kuubikukiri ja liblikakiri. Tõlge siis neile, kes kiruvad, kui kehva pildi ma olen suutnud teha. Sallitoa valgusega olen ma pildistades alati hädas olnud, sorry. Tegelikult oli riiulisse tekkinud ka mustrikollektsioon või näidiste kogu, ei teagi, kuidas nimetada, kus kõik salliraamatu mustrid läbikootutena reaalis olemas. Ei, mitte needsamad pitsitükid ei ole, mis nelja aasta eest Läänemaa Muuseumile kingiti, täitsa uued eksemplarid hoopis.
Kõigile neile, kes sallitoa väiksusest üllatuvad, soovitan ma see kõik, mis toas olemas, hoolsalt läbi uurida. Siin pildil on ka näha klaasitud stendid, kus ajalugu ja suuremad staarid mainitud. Kunagi päris alguses, kui sallituba sündis, oli Läänemaa Muuseumi meeskond abiks sellele nö aluspõhja panemisel. Seintelt leiate sallide "loo", kus muudki kirjas kui see, mis Haapsalu salli raamatusse jõudnud.
 Selle pildi vasakpoolne kleit viidi Kuursaali just siis, kui ma sallitoas olin. Imeilus ja mainin eraldi, et väga kõrge kvaliteediga töö. Parempoolne kleit aga võlus mind ja teisi, kellega Kuursaali laval olevaid kleite imetlema sättisime sellega, kui hästi selles komplektis oli pits, kangas, lõige, tegumood jms kokku sobitatud. Ütleme nii, et täiuslik tasakaal, kas pole. Tippnorija ainuke tähelepanek oli see, et kui vooderkleidi allserv juba paistma jätta, siis õmblus sellel ei peaks küll nii näha olema. No ausalt, kõlab nagu juuksekarva viilutamine, aga see kleit oli täiuslik. Ja nende aluskleitide servade nähajäämisega on mul oma isiklik kamm, antagu andeks :-)
Selle kleidi autor on Kristina Viirpalu. Kes Eesti moekunstnike töödega kursis, peaks teda teadma. Mina näiteks oma esimest kleiti kududes veel ei teadnud, aga üsna ruttu viisin end kurssi. Erilised mudelid, lennukas teostus- nii võiks öelda küll. Tallinnas saab astuda läbi  Suur-Karja 2 tema stuudiost
Miks minu kleiti püünel näha polnud? Väga armas oli see, et Käsitööseltsilt sain kutse küll ja oleks koos mannekeeni ja kleidiga tulnud ka, aga ma ei olnud kuni Pitsipäevani üldse väga kindel ja ettevalmistunud, et igal juhul Haapsallu sõidan. Ja teiseks olin ma puhta jalamees seekord, head inimesed aitasid transpordiga.
Ja lõppeks- minu jaoks päevakangelased- kootud võistlustööd reas
Tegelikult oli neid veel enamgi, ma sattusin pildistama sel hetkel, kui üks stend vee polnud juurde asetatud. Sel aastal siis teistmoodi- servad korrektselt vardakesele aetud ja tööd ka niisutatult viimistletud. Vot selline asi mulle meeldib! Tegelikult alles viimistlemine toob pitsi õige näo välja. Kes kursustel käinud, need teavad, kui palju ma seda toonitan.
Kui juba kursused jutuks tulid, siis järgmisel korral neist. Sel aastal päris teistmoodi, aga samas headuses ja intensiivsuses. On ikka veel neid, kes tahavad Haapsalu salli õppida või on kõigil juba käpp sees?

Friday, August 10, 2012

Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 3

Pitsipäeva muljete jagamine võtab mul küll aega, aga seekord paari sõnaga sellest, mis toimus ja kus toimus. Varasemate aastate asukoht Rootsituru Ringil oli sel aastal vahetunud Kuursaali ümbrusega. Kuigi alul mulle see mõte üldse ei meeldinud, sain ma kohale jõudes aru, et ega muudmoodi ei oleks sel aastal olnud võimalik toimetada- üritus, tundus, et on mahult kordi suurem kui varem. Mul ei ole küll sallipäevadel käimise kogemusi väga paljudest aastatest, aga seekordne tundus tõepoolest SUUR. Seal purskkaevu kõrval, kus mina kunagi oma võistlustuleristsed kätte sain, laulis sel aastal malbelt Silvi Vrait.
Silvit oleks kuulama jäänudki, aga kange isu juba kudujaid näha ja melusse sukelduda sundis mind teed Kuursaali juurde otsima. Enne seda tegin veel kiire kohvi kohvikus... kui seda ikka kiireks nimetada sai. Ma nimelt olen alati väga suurt tähelepanu pööranud heale teenindusele ja selles kohvikohas sain taaskord uskumatute kogemuste osaliseks. No  olgu, et kohvi kaua ootama pidin, sellega ma lepin, sest rahvast oli tõesti palju, aga kuna ma näoga leti poole istusin, siis leidsin end õigepea imestamast. Esiteks- leti taga olid koolilapsed. Suvel töötamine on küll igati ok, aga need koolilapsed olid niiiii väsinud nägudega! Kuna kohas müüdi ka alkoholi, siis ma jäin mõtlema, et ega nad päris koolilapsed olla küll ei saanud, seadus vist ei lubaks neid leti taha. Kaks tütarlast ei naeratanud mitte kordagi selle paarikümne minuti jooksul, mil ma neid jälgisin.  Ja ei tervitanud kedagi, mis tundus eriti uskumatu. Vanad ja rikkad välismaalased, kes püüdsid omi soove käte-jalgade abiga neile teatavaks teha naeratasid küll ja korduvalt. Peale selle, et tüdrukud ei osanud teha üht peent kohvijooki, mida vanahärra tellis, olid nad ka muidu aeglased ja tõrjuvad. Ja keset letti, et mööda vaadata ei saaks, oli pandud suur valge plastmasspurk, millel peal rammusate tähtedega TIP. Hmmm... ma muigasin mõtteid mõlgutades, miks ta seal on ja miks ta nii suur on, sest sellesse purki ei tule vist lisa väga tihti. Mis ma siin jorisen, ma parem ütlen otse- kallid kohvikuomanikud, kui te kasutate suvel asendustööjõudu, siis olge kallid, rääkige noortele ja veel noorematele turumajanduse toimimisest ja sellest, kuidas kliendilt, eriti välismaalaselt raha kätte saada. Ja kallid teenindajad- ma pole üldse rikas, aga muide ka mina annan tippi. Ainult siis, kui ma tunnen, et teenindusprotsess on olnud vastastikku nauditav :-) Sinna kohvikusse, ma kardan, enam tagasi minna ei taha. Ja et siit kuldset tõde kõike teenindajad loevad, ei looda ka, aga ei saanud ära märkimata jätta.
Edasi läksid päeva meeleolud vaid tõusvas joones. Kuursaal oli kaunis nagu ikka ja ümber selle käis tohutu melu. Kui mul fotokaadrid hakkasid juba lõppema, märkasin veel mitmeid laudu ja paari õpituba, millega ma tutvunud polnud. Seekord ma tõesti võtsin vabalt ja ei osalenud ise üheski, aga ma kahtlustan, et kui saabub järgmine võimalus, uurin ja proovin ma natuke Setu pitsi heegeldada.
Muhulaste telk ei olnud vist hetkekski tühi. Väike värvilaks jookseb nende heegelpitsidest läbi nagu arvata on. Pitsivõistluse autasustamisel oli üks tänukirja saanu ka Muhu Maffiast nagu nad nimetasid ja tollele prouale elati täiel häälel kaasa. Hästi südamlik ja vahva oli :-)
Aet Hiiu pitsidega oli väga töökas ja asjalik. Tema laual olnud ilu üle me arutlesime pärast isekeskis, et mis see siis on, mis eristab Hiiu pitsi tavalisest valgest heegelpitsist? Aga on ikka küll omad nipid, Hiiu pits on täiesti äratuntav, kas pole?
Setu naiste laua taga küünarnukkidega vehkimise ruumi ei olnud. Töökad ja usinad õpilased olid süvenenult külg külje kõrval ja oli kohe lausa imelik minna sädistama tuttavaga, kui tal peen tükk parasjagu heegeldada on. Setu pitsid jõudsid minu teadvusse nagu ka paljudele läbi töö, mida on teinud Ulve Kangro. Ülimalt hea kvaliteediga ja oma värvidelt ütleme nii, et intrigeerivad pitsitükid vormistatuna tänapäevase disainiga esemetesse jäävad lihtsalt meelde. Ja kuna värviline heegelpits on nii põnev, siis tahaks ju ikka edasi uurida. Mingil hetkel märkad, et käsitöölaadal või mujal on sul tekkinud valikuline tähelepanu ja Setod lihtsalt jäävad silma. Ja siis ei ole enam nii, et Ulve Kangro ja setumaise pitsi vahel on võrdusmärk, siis oskad juba kaugemale näha.
Esiplaanil vasakul on muide puhtast siidist sall. Sellesse palavasse pühapäeva väga sobilik. Siidiga on ju nii, et külmal ajal annab sooja ja kuumas tundub jahutavat.
Järgmise laua taga tehtav töö oli aga see, mis mul alati suu lahti võtab. Mida ei tea ega tunne, see hirmutab isegi natuke. Mulle tundub, et minu IQga ei ole niplamist üldse võimalikki õppida. Sügav austus nende vastu, kes oskavad! Ühel tütarlapsel, kes õpitoas osales, tuli väga hästi välja. Juhendaja Priit Halberg on oma aja pitsitegemisele pühendanud, nagu ka nende perekond.
Kõige stiilsem õpetaja oli kahtlemata pitstanukeste tegemise õpitoas. Jälgisin neid kaugelt ja ka selle laua taga ei olnud õpilaste puuduse üle kurta.
Seekord ma kirjutasin sellest, mis toimus. Tegelikult toimus paljutki veel ja jäi paljutki silma, aga ehk kirjutan ka vol nelja päeva muljetest.  Pitsist pole ma ju siiani veel juttu teinudki õieti :-)
Minu tervitused ka ülistiilsele pitsikudujale, kel lausa maniküür oli tehtud sobimaks salli värvidega, mida kudus. Ruta, ära arva, et sind ei märgatud! 

Monday, August 6, 2012

Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 2

Mõtlesin, et tänane post võiks lisaks eilsetele rõõmsatele inimestele rääkida veel Pitsipäeval olnud inimestest.  Esimese asjana aga tänan eraldi lahkeid, kes mind transpordiga aitasid! Ilma teieta poleks mul seda päeva olnud. Monika ja Rapla naised ning Drex ning paidekad- olge te tänatud!

Kui mina sõbraga Kuursaali juurde jõudsin, oli kudumisvõistlus juba alanud. Osalisi oli palju ja ausaltöeldes see mind ei üllatanud. Haapsalu pits teeb oma renessanssi ehk taassündi ja ilm oli äraütlemata hea. Kübarate alla varjusid ka mõned toredad nobenäpud, kellega kohtusime alles peo lõpus, kuigi olime ju kogu aeg samas olnud. Kudumisvõistlusel osales 20 naist. Mul oli hea meel näha, et kolmega neist olime kohtunud juba varem- nad olid käinud minu kursustel :-) Julged olite, see teeb rõõmsaks!
Küsiti ka minult mitu korda, et kas osale(si)d võistlusel, siis leidsin, et poleks aus kuduma minna, kuigi peab tunnistama et kiusatus oli. Ma koon ju pea iga päev keskmise tööpäeva jagu ja arvasin, et no ei oleks lihtsalt aus. Las jäävad tunamullune ja veel varasem kolmas koht mu laeks  :-P Selle asemel võtsin täiesti vabalt ja nautisin meeleolu ja seltskonda. Näiteks seisin maailma kõige aeglasema jäätisesaba ära (jäätis ise oli suurepärane) ja itsitasin pingil koos Aeda ja Diana ning teistega. Sellel pildil kuulavad nad hoolsalt võitjate väljakuulutamist. Taustal paremal Helike, kellega ühel aastal isegi koos võisteldud ja pildi vasemal servas tublid käsitöölised, keda kohtasin ka Sulu käsitöölaagris
Tore oli näha, et oli ka neid, kes Tartust viitsisid kohale sõita ja veel koos perega. Vaprad, pole midagi kosta! Veel kaugematest külalistest olid kohal Nancyd. Nancy Bush (pildil mustas kleidis) ja Nancy Marchant (küll varjus sellel pildil, aga too rohelise salliga). Ma ei julgenud algul neid kõnetada ega ligi minna, kartsin, et põrun oma keeleoskusega ja pabistan liialt, aga kui jutule saime oli superlahe. Vaid mõnel korral jäin rääkimisega jänni, aga selles oli ka süüdi liigne elevus (ma nimelt ei ole koolis kunagi inglise keelt õppinud, aga olen tublilt vaeva näinud autodidaktina ja saan hakkama kui vaja). Ma tahtsin Nancy Bushi südamest tänada, et ta kirjutas raamatu Knitted Lace of Estonia. See oli raamat, mis tegelikult esimesena mu lauale jõudis, kui hakkasin Haapsalu salli vastu huvi tundma. Esimesena kirjaosaga raamatutest, sest Linda Elgase rätiraamat oli mind juba "pöörama" hakanud. No ja ise näete, kuhu see mu elu tüürinud on. Nancy Bushiga oli meil südamlik vestlus ja ma sain raamatusse ka autogrammi ning kutse teinekord koos kududa ja tema tulevastel Eesti visiitidel kohtuda. Minu jaoks oli see suve eredaim hetk, sest ma tõesti pean temast ja tema ettevõtlikkusest ülimalt lugu. Ja ta tundus nii armas :-)
Kui sallivõistlus oli lõppenud, võtsid naised vardad kätte ja teoks sai suur ühiskudumine. Ma tean, et see oli üritus, mis käsitööseltsile oli väga oluline ja kindlasti võib seda kordaläinuks lugeda. Ametlikult oli nime kirja pannud 80 inimest, aga kindel see, et osalejaid oli enam! Promenaadilt olid korraldajad pingid toonud Kuursaali juurde ja peab tunnistama, et poleks olnud mugavamat viisi kududa. Värske meretuul, tore seltskond, puude vari lõõskava päikese ees ja mugavad seljatoed pinkidel tegid rõõmu. Ausalt, seljatoega pink oli selle päeva väga hea osa :-) Ja väga muljetavaldavad olid Haapsalu prouad, kes olid äratuntavad jällekord oma kauni dresskoodi järgi. Miks mitte, parim näide sel pildil ja taustalt on kuulda varrasteklõbinat ning näha usinaid käsi ühiskudumisel liikumas
Ühiskudumine ühiskudumiseks, aga natuke ärevust oli ikkagi õhus, sest polnud veel teada selleaastase sallivõistluse võitjaid. Auväärt žürii tegi oma tööd ning kui läks nimede väljakuulutamiseks, siis oli naeratusi palju. Mina tegin hoolsalt pilti, mu sõbrad pingil kuulasid kudujate kohta käivaid kommentaare publikumi hulgast ja esikolmikuni jõudes oli mul rõõmu palju. Kolmas koht kuulus Anne-Lyle, kes kevadel Saue kursustel osales. Palju õnne veelkord! Tänukirja said ka Urve ja teine Annely, kellega Tallinna kursustel kohtusime. Sel pildil on ta saanud just autasu Sallitoa poolt. Annely siis paremal, temast ülejärgmine pildil on Haapsalu pitsi Grand Old Lady Linda Elgas (punase peakattega) ning Linda-prouast ülejärgmine, too tumedapäine on selle aasta kolmanda koha omanik Anne-Ly.
Oli palju toredaid kohtumisi, oli palju toredaid inimesi. Minu tänane ülevaade on kindlasti välja kukkunud väga enesekeskne, aga tegin seda meelega. Emotsioon, mille pärast läksin, oli täitsa olemas ja kui õhtul väsimus välja puhatud sai, siis seda eredamaks muutus. Mirje Sims pani päeva muljeid kirja erapooletumalt ja Haapsalu Käsitööseltsi blogist saab neid ka lugeda.
Üks hästi vahva juhtumine oli veel just enne lahkumist. Rahva hulgast kõnetati mind inglise keeles ning küsiti kas olen Liina. Olen jah ning selgus, et mind oli tundnud ära proua Angela, kes elab Chicagos ning oli tahtnud juba mõnda aega tulla Eestisse salle ja pitsi nautima. Kõikvõimas internet ja mu punane juuksetukk, aitäh! :-) See kohtumine oli nii äkiline ja üllatav, et nüüd ehmatasin ma küll oma keelesoolika kinni ja kordasin vaid, et ohh, kui armas! Tõesti armas! Sain Pitsipäevalt positiivse laksu ning see oli see, mida vajasin. Aitäh korraldajatele, aitäh seltskonnale! Järgmisel korral kirjutan aga pitsist ja muust põnevast, mis Haapsalus silma hakkas. Tänane jutt oli inimestest ning tervitan kõiki, kes pitsipeol osalesid!
Related Posts with Thumbnails