Tuesday, March 6, 2012

Jääda või mitte jääda?

Irina kootud sall
 Alustuseks üks tore uudis. Kõrvaloleval pildil olev Silvia ei ole minu kootud! Heh, uudis või asi mõtlete, aga tähelepanuväärne on see just sellepärast, et salli  kudus Irina, kes käis mu kursustelt ja nagu näha, sai sealt korraliku pitsipisiku külge. Kuna ma pesen ja raamin salle ka kõigile soovijatele, siis oli vahva tema Silviat raamile tõmmata. Loodan, et ka teised naised koovad, mis mühiseb.

Ma vaatan, et blogipostitused on viimasel  aastal kuivanud täiesti kokku. Ükspäev hakkasin mõtlema, et miks küll ja põhjuseid on mitu.
Esimene on kindlasti see, et lipates nagu orav rattas, pole võimalik kirjutada. Aeg-ajalt tuleb aga aeg maha võtta ja siis on mul peas mitmed-mitmed teemad, aga need kas kaovad kusagile või pole näiteks kaunist pildimaterjali lisada. Vahel tahaks ka niisama juttu ajada, aga ma pole kindel, kas see on just see, mida teised lugeda tahavad. Tegelikult, kes virisemise vastu on allergiline, ei peaks ka mu tänast posti edasi lugema, täna ma olen otsustanud seda niisama-juttu teha. Okei, lausa vinguda, kui lubate.

Ma ostsin eelmisel nädalal endale pisikesed kõrvaklapid, tublid sellised. Pole nagu midagi erilist, aga põhjus miks ma nad ostsin oli see, et mu vaim on väsinud ja vanast ajast on meelde jäänud, et esimene ja parim rohi on hea muusika. Nüüd ma siis "ravin" end ja kodustel on ka vahel hea meel, pilt on aga häält ei ole- ei riidle ma lapsukestega ja ei tüüta meest oma jutuvadaga. Istun, kuulan muusikat ja koon nohinal. Aga vaim on väsinud mul seetõttu, et ma olen suhtes, mis mind ei rahulda. Muude suhetega on kõik korras, aga ei ole ma enam õnnelik suhte üle Eesti riigiga! Ma panin kevadisi koolitusi paika ja mõlgutasin mõtteid suve ning sügise üle ning arutlesin, kas sügisest koolitusperioodi üldse tulebki. Me mehega oleme arutlenud selle üle, et kuigi me tublisti oleme endast riigile kõik andnud, ei ole see, mis vastu saame mitte vääriline. Ja kui inimene pole õnnelik, ei tunne end väärikana/väärtuslikuna vaid rünnatuna, siis ta kas võitleb või põgeneb.

Mulle meeldivad inimesed, kes seda esimest teevad ja samas ma saan aru ka neist, kes valivad teise tee.  Kohe-kohe algavat streigilainet toetan ma igati ning mulle meeldiks, kui räägitaks probleemidest veelgi valjemal häälel, et see jõuaks ka nende kõrvu, kes seda kuulma peaksid. Siiri Sisask näiteks julgeb lausa vägagi otse öelda ja tal on igati selleks õigus, kas pole? Elu on näidanud, et kuulama need inimesed ei ole väga harjunud, küll aga suud pruukima. Poliitikute lahmimise, ülbitsemise ja lausa ropendamise peale hakkab mul paha. Mina neid ei valinud! Tänu Eesti valimissüsteemile ei ole kahel viimasel valmisel minu hääle saanud südametunnistusega naisinimesed sinna saali pääsenud. Taevas küll, ma maksan neile palka, aga nemad ei suuda oma närvikava taltsutada ja töö, mida teevad, ei ole seda palka väärt. Kuhu ja kuidas mu maksuraha läheb... ma parem ei mõtle, muidu vererõhk tõuseks liialt. Aga jah, neilt tulevad seadused mis ei tööta või töötavad siis valesti (nt teovõimetute eestkostjatele mõeldud seadus, millest palju räägitud, ajab mind lausa judisema). Ametkonnad ruulivad ja inimestest lihtsalt sõidetakse üle.

Kui palgast juba juttu tuli, siis meie peres on lood nii, et me elame suhteliselt tagasihoidlikult. Kaks last ja kass ning kaks leivateenijat. Eriti ei vingu, aga ometi ei leia meie pere raha näiteks meelelahutusele ja reisimisele, ka riietele. Jätkub vaid põhivajadusteks. Kui ma veel aasta eest politseimajast palka sain, siis iga halva uudise kohta, mis eelarve pihta käis ma vaid muigasin, sest teadsin- minu palka ei saa kärpida palju, miinimum tuleb alt lihtsalt vastu. Nüüd on aga lood nii, et mees, kes politseinikuna tegelikult iga päev teenib sedasama riiki (hästi teenib, kusjuures) ja paneb ka enda elu kaalule, kui vaja, saab raha vähem kui mina käsitöölisena ning tema sissetulekut kärbitakse veelgi. Mõtlete, et totud, muud tööd siis ei mõista teha või, miks mujale ei lähe? Miks ei mõista, mees on õppinud põllumees (lisaks politseiharidusele) ning lõpetanud ärikorralduse bakalaureuse ning finantsjuhtimise magistri. Aga kui sa oled valinud elu maal, siis tuleb vaida ka töö, mis oleks kohapeal teha. Kui käid linna, sõidad maha ikkagi kogu võimaliku palgalisa praegusega võrreldes... Muidugi võiks ka nii, et perest saab tüüpiline vildaka rollimudeliga Eesti maapere- emme kasvatab nagu üksikema vapralt siin tulevasi maksumaksjaid ja issi töötab Soomes. Kui kokku saavad, siis rõõmustavad, käivad korra magamistoas, tülitsevad ja lähevad taas ruttu laiali. Meile see ei meeldiks ja minuarvates tehakse sellise elukorralduse kasuks otsustades valik, olles sundseisus. Ja selle põhjustab riik, suretades elu maal välja igal võimalikul moel. Kui minna, siis kõik koos ja võttes kaasa ka tulevased maksumaksjad :-) Kassi jätame vanaemale...

Olen nüüd pikalt nurisenud siin, aga räägin natuke tragikoomikat ka veel lõppeks. Mina, kes ma siin riigi kallal nurisen, olen tegelikult vanapatune ja peaks moka üldse maas hoidma. Veebruari algul tulusid deklareerima hakates, selgus, et ma olen räme maksuvõlglane. Mul oli detsembrist jäänud 0,05euri intressivõlga. Ma unustasin tookord tähtajaks sotsmaksu maksta, maksin selle nende lehe kaudu paar päeva hiljem tagantjärele ära koos intressiga, nullisin saldo ära. Huvitaval kombel oli sinna aga tekkinud nüüd intressivõla number ja sellega olen ma automaatselt Maksuameti silmis vanapatune, ning ei vääri mingit tulude kiiret tagastamist. Viis eurosenti võlga maksin ma muidugi nüüd ära, tasudes sellega pangale lisaks ülekandetasu 0,16 eurot, aga ega see mind rehabiliteeri. Riik hoiab mu raha enda käes ja selline trotsi ja pahameele tekitamine on nendemeelest distsiplineeriv vahend. Kahjuks sattusin ma lugema enda deklaratsiooni edasilükkamise otsust ja artiklit Äripäevas riigi suurima võlglaste kohta samal päeval, ning seda enam tekitas see minus haput meelt. Võiks ju pühenduda nende tõeliste pättide peetimisele, mitte minusugustele viie-sendi-kurjategijatele. Seda enam, et ma plaanisin osa tagastatud summast panna investeeringuna lõngade alla ja sellega taas riigile tulu toota.

Ehh, pikaks on see nurin läinud. Kokkuvõttes võiks öelda, et ma ei ole siin riigis enam õnnelik. Riigis, millele ma kinkisin pea viisteist aastat oma tööinimese-aega riigiteenistuses, tasuta vabatahtlikuna töötamist pea kümme aastat ja kui see viiesendine maksuvõlg välja arvata, siis iga-aastaselt ausalt kogu nõutud osa tulust. Eks näis, kaua kõrvaklappidest kuulatav muusika mind lohutab. Ma tean, et ei ole mujalgi pudrumägesid ja piimajõgesid, aga potentsiaaliga, mis meil mehega kahepeale on, saaksime kindlasti hakkama seades end sisse mujal, kus ühiskonnaliikmeid ei loeta vaid kui ühikuid ja maksumaksjaid.

8 comments:

Liina said...

Aitäh, et sa kirjutad ka nendel teemadel, mis hinge kriibivad, ent millest kirjutamist ei peeta heaks tooniks.

AlleRaa said...

Loomulikult ei sooviks keegi, et Eestimaa esstlastest tühjaks voolab, kuid see on sinu elu, üks ja ainuke. Kui tunned, et kõik on ummikus ja tahad radikaalset muutust, siis tuleb teha raskeid otsuseid. Kaugemalt vaadates näed paremini, kui väike Eestimaa tegelikult on, kui väikese ressursiga tervet riiki tuleb majandada. Tegelikult on see ime karmides põhjamaa tingimustes.

airiangoorad said...

Ma vingun ka vahel elu üle enda blogis ja võtke või jätke, kõik ei ole roosa mannavaht ja lillepidu.Selle nädala streigi taustal vägagi teemakohane.Kardan, et varsti on käes see aeg, kus sa ka käsitöölisena oled kammitsetud küll atesteerimiste(ilma paberita ei või äkki varsti kudumisvardaid kätte võttagi) ja muude aruandlustega, sest tundub nii, et väikeettevõtjatele mõeldes tehakse kõik, et nad dinosauruste kombel välja sureks.Taustaks uudis teehooldajate kohta, kus teed on riigihangete võitjate (ehk suured tegijad) poolt viletalt hooldatud ja asemele pole ka kedagi võtta (sest väiksed tegijad ei suudagi neid grandioosseid tingimusi täita ja on suundunud kuskile mujale palgaliseks).See vaid üks näide aga masendav on see meie majandus küll.Rääkimata põllumajandusest, kus mina üritan veepeal sipelda.Aga küsimusele...siis ikka jääda ja edasi rabeleda, põgenemine ei vii ka pikas perspektiivis edasi.Pea vastu!

KK said...

Pean tunnistama, et mul ei ole riigiga enam ammu mingit emotsionaalset suhet, st riigiaparaadiga. Riigiga siiski on, ma nutan emotsioonist pidupäeval ja ei tahaks kunagi kuskile mujale minna elama. Mulle meeldib siin väga, eriti maal aga ma saan hetkel omale maaelu lubada. Pole kindel, kas see niivisi jääb aga ma ei mõtle sellele.

Ilmselt on sellise riik-riigis tunde tekitanud see asutus, kus ma töötan. Töö nõuab pühendumist ja võtab nii palju energiat, et mul ei jää enam aega riigi üle nurisemiseks. Vahel kui miski räigelt sisse sajab (actad ja streigid), siis imestan aga kuna ma töötan rahvusvahelises keskkonnas, siis tean, et kõigil on raske. Eriti nendel, kes viimase 10a jooksul iseseisvunud (taas) ja kel riigid demokraatia mõttes noored. Ma ikka loodan, et läheb paremaks ja see on ajutine. Alati võib ju olla hullem!

Muide, koeraga saab loodusesse minna ja see on veel parem kui muusika. Kui mul koeri ei oleks, siis mul oelsk ka ilmselt närffid berzez nagu Pennol Wikmani poistes :P

Anonymous said...

Tere, avastasin selle blogi hiljuti ja teist korda kaema tulles lugesin kohe oma viimaste päevade mõtteid. Ka mina tunnen Eesti riigist mõeldes, et paha hakkab, kuigi oma kümme aastat ehitatud-vuntsitud Kodu ma arrrmastan kõige õunauputuse ja männimetsalõhnaga. Toetan ja soovin meile kõigile edu - loodetavasti saab siit kauneid käsitöid edaspidigi näha ja eesti keel jääb vähemalt virtuaalmaailmas alles.

Anonymous said...

Oeh.... Vahel võib tõesti selline tunne peale tulla, et kõik on halvasti. Olen minagi viimasel ajal ennast lehti lugedes tõsiselt välja vihastanud ja sellenädalane streik on kohe kindlasti oma koha peal. Küll aga olen ma seda meelt et omaette pahandamisega ja plehkupanemisega asju ei muuda ja ka seda, et asjad ei muutu üleöö. Ega tavainimesel muud teha polegi kui hingata rahulikult ja lugeda omaette kümneni ning minna loodusesse jalutama (mõjub veel paremini kui muusika) seejärel aga püüda olla ise veelgi parem ja ausam, kasvõi kontrasti mõttes :) Ja muide see, mida Sina oma toredate koolitustega inimestele annad mõjub kohe kindlasti sama positiivselt ja innustavalt kui hea muusika või jalutuskäik. Jõudu!

Maret said...

Mulle meeldis, et Sa sel korral kirjutasid teisiti. Oma mõtetest ja tunnetest ja pahameelest. Neid on vahel vaja kirja panna. Hakkab kohe kergem ja selgem.
Jõudu Sulle, ilus ja andekas inimene!

Lõngamaniakk said...

Ka mind valdas su postitust lugedes äratundmis"rõõm", Väga sarnased mõtted on mu peas mõlkumas viimasel ajal, mis sest et vaid mõned aastad tgasi tulin suure hurraa ja koduigatsusega siia isamaale tagasi. Ma nüüd ei olegi nii kindel, kus see rohi nüüd kõige rohelisem on. Skandinaavia ei pruugi alati kõige ägedam koht olla, kuid loomeinimesena leiab kiirelt sarnase mõtteviisiga inimesed ja siis avarduvad juba igasugused võimalused, palju suuremad, kui meie väikses võitoosis. Hetkel ongi vaid männilõhn ja metsakahin, mis meie Eestimaal inimestele rõõmu valmistab. Tallinn igatahes mitte, ning ma ei mõtle selle all meie arhitektuuri...

Related Posts with Thumbnails