Tuesday, July 28, 2015

Villase tikandi valmimine

Et mitte jääda poolikuks, siis siin on too villaste, taimvärvitud lõngadega tehtud tikand valmiskujul. Päris valminuks ei saa seda aga nimetada, sest ma veel ei tea, mida tikandusega peale hakata. Algul oli mõte, et miks mitte tahvlile kotiks vormistada, aga... ei ole vist ikka see. Läheb kappi ideed ootama.
Villane tikand taimvärvitud lõngadega
Ütleme nii, et päris valutult selle valmimine ikkagi ei kulgenud. Kui umbes kolmveerand oli tehtud, jõudis kohale teadmine, et ma pean kindlasti midagi tumedat töö sisse leidma, muidu jääb nii malbe, et kohe liiga malbe. Ainsa keemiliselt värvitud lõngana võtsin siis töösse tolle mustana paistva, kuid tegelikult lillakaspruuni. Ilma selleta oleks ju mittetäielik, eksole.
Täiesti isiklik lemmikkoht sellel tikandusel on väike ja päris nurgas-nurgas, poolikud õied. Pildil just selle teksti kohal praegu. Košenilliroosa ja pruun, natuke indigot lisaks, no absoluutselt isuäratav kombinatsioon minu maitsele. Töö käigus ikka inimene areneb ja kui oleksin selle kombo välja nokkinud tegemise alguses, oleks kogu töö koloriit olnud täiesti teine, sest siis ma oleksin suured õied teinud sellised ja ülejäänu lihtsalt sobitanud nendega. See ülejäänu oleks siis olnud palju tagasihoidlikum, mitte selline pillerkaar.
Alustades ma ei teinud mingeid värviplaane, pistete kavasid ja muud säärast, mida tegijam tikkija kindlasti teeks. Kuna see töö oli mul teraapiline, siis polnud üleüldse oluline, mis välja tuleb. Jumala vabalt oleks võinud ka poolikuna kappi panna... Ainus idee oli, et ma panen kõike südamest, ikka rohkem-rohkem, kui muidu paneks. Mind inspireeris kangas, mis sattus mulle täiesti juhuslikult ühe väikese õmblustööstuse jääkide kastist. Linane ja jube laheda värviga. Hea inimene andis ja neist jääkidest on rõõmu ikka mitme pisema töö jagu kohe. Aga nagu pildilt näha, katsin kangast ikka isuga. Kus küllat juba sai, sinna panin näpuotsaga veel juurdegi. Olgu siis värvi või pistet. Natuke oli hirm ka üle võlli panna, aga suutsin vist ikka enam-vähem maitsekaks jääda. Mul üks lemmikbänd oli mitu aastat vakka ja kui vanad mehed uue albumiga lagedale tulid, siis oli see nagu supp, kus püüdlikult kõik maailma maitseained sisse pandud ja soola ka südamest. Selleks, et meeldida. Tikkides tuli kogu aeg see koledus meelde ja püüdsin siis natuke ennast ikka tagasi hoida. Kasutatud värve oli pisut üle kümne. Jah, kõigest!
Sõlmpistetega ei koonerdanud, need hakkasid töö käigus tõsiselt meeldima. Lisaks siis linnusilma, varspistet, ahelpistet, hääbepistet, madalpistet, ristikpistet, eelpistet, sämppistet ja veel kahte, mille nime ma ei teagi ilma raamatust vaatamata. Aasta tagasi poleks niipaljukestki nimetada osanud, aga nüüd oleme koolis juba midagi selgeks teinud. Kangas linane, lõngad peenikesed villased. Ja ärge nüüd tulge ütlema mulle, et nii ei lähe! Läheb küll. Mine või vaata ERMis käiseid või uuri vanemat inglise värvilist tikandit. Seda enam, et tihedat pesemist ei ole sellele tikandusele plaanitud. Mõõt- täpselt A4, sest nagu eelmisel korral mainisin, pilt pärit täiskasvanute värviraamatust. Tegelikult oli nii mõnus, et vabalt võinuks miskise mantlisuuruse töö teha :-) Kulunud aja koha pealt ma ei oska midagi kosta. Aega kulus palju. Kuna tikkimine on ainus näputöö, mida kodanik kaheaastane mul rahus laseb tema seltsis olles teha, siis võtsime mõlemad mõnuga. Muide, ka tema on mitu pistet sellesse töösse aidanud teha. Mette Mae on uskumatult hea koordinatsiooniga preili.
Aga jah, algas kõik suurtest, natuke magedatoonilistest krapiga värvitud lõngaga õitest. Siis tuli mõtlemine, et kas ma teen ja kuidas ma teen. Ma olen püüdlikult lõngad värvinud nii, et ei oleks laigulisi kohti ja ebaühtlust. Sekka teen vahel potitäisi laigulisi, neolõngu ja muidu imelikku kõhuvalutooni lõngasid ka. Kui katta suuri pindu näiteks ühe tooniga, siis kergelt laiguline olemus annab teinekord väga hea efekti ja ei lase asjal igavana paista. Defektist saab efekt, nagu see käsitöös ikka teinekord kujuneb. Suured krapioranžid õied said lihtsalt särtsu kaselehekollast triipu sisse, sest muu värvitralli taustal, mis tekkis, olid nad ikka pussud mis pussud.
Kellele tikitud mööblit?! Vana sohva ja mulle palk ning ma ei vaata veel pool aastat kudumise poolegi...

8 comments:

Ivika said...

Meeletu töö, Liina! Imeilus. Kaua Sul sellise nokitsemise peale kokku kulus ja kas sõrmeotsad valusad ei ole (loe: augulised)?
A4-st saab ilusa padja...või ära raamida ja seinale panna...

Ilus-ilus-ilus!

Rees said...

Ivika, kuna see tikkimine käis hetkede kaupa ja tunnike-paar korraga, siis no tõesti ei oska kosta.
Sõrmeotstega on nagu kitarrimängul. Esialgu on valusad, siis puhkad, siis on puhta purud, jälle puhkad ja peale kuuendat hädakisa muutub töösõrm tuimaks ja paksunahaliseks. Sõrmkübara kasutamist peab veel õppima :-)

X by Leina Neima said...

Imeline :)

Monika siil said...

Väga tore mõte ja uhke teostus! Ma ostsin ka ühe neist raamatutest ja niisama äravärvida tundus kuidagi liiga lihtne. Ehk peaksin ka midagi sellist teraapilist ette võtma ;)

Marianne S said...

Absoluutselt imetabane! No tegelt pole lihtsalt sõnu.

Ja sellest saan ma suurepäraselt aru, et olulisim on protsess. Need tegemise käigus kogetud emotsioonid, ideed, mis tehes sünnivad, areng, kulgemine. Tänud jagamast!

Gerly said...

Suudan vaid korrata siin juba öeldud - lihtsalt imeline! Tikkimise isu tuli...:) Aitäh:)

Klaudi Kuznetsova said...

Imeline ja minu arvates vägagi maitsekas. Muster ning valitud värvid meenutavad juba midagi nähtut aga ei teagi täpsemalt mida...ehk midagi indiapärast?

Ja kusjuures nägin hiljuti tikitud diivanit. Oh kui kaunis! Kahjuks ei olnud müügiks, muidu oleks endale krabanud küll :)

Anonymous said...

Kniks ja kummardus tegijale, absoluutselt imeline kunstiteos.

Related Posts with Thumbnails