Rõude külaseltsi maja ja muuseum

Eile sõitsin ma Läänemaad mööda ja tee viis läbi ka Rõude külast. Kevadel me käisime Raplamaa käsitöötegijatega sealmail külas ja saime väga kireva mulje osalisteks. Kuidagi hästi haakub see meenutus mu eelmise teemaga, kus kangastelgedest juttu. Rõudes näeb ikka selliseid telgedel kootud asju, et oh sa mu meie!

Rõude külamaja on väljast mittemidagi ütlev, aga seest tõeliselt siiruviiruline. Kohaliku kultuuri noppeid on seal meeletult palju. Meestele huvi pakkuvat vana aja tehnikat ja nõuka-aegset kraami sisaldav tuba oli küll põnev, aga minule ehk liiast. Mulle avaldas sügavat muljet tihedalt täis tekstiiliosa. Samas hoones on kohalike kooskäimise koht ja väga lahe suur ruum kangastelgedele. Mulle väga avaldas muljet, et kuigi sissepääs on kõigile tahtjatele olemas, nõutakse selles toas ainult korraliku või ülikorraliku töö tegemist.

Ma tean vähemalt ühte inimest, kes selle pildi peale ahhetama hakkab. Jah, titekäru omas vanas hiilguses!

Rõude muuseumimajas on ruumi vähe, aga asju palju. Mulle jäid otse loomulikult eriliselt silma pitsid. Olgu siis kootud, heegeldatud või ka muul moel tehtud. Lahe on mõelda, et need esemed on kunagi päriselt kellegi kasutuses olnud. Sellise kinda paneksin iga kell ka endale kätte.

Juba põhikoolis rääkis minu käsitööõpetaja, et töö olgu korralikult tehtud. Kui heegeldada, siis peavad heegelnõel ja niit omavahel ikka sobima. Kui ahelsimustest päike läbi paistab, siis on see ikka väga no-no-no! Mulle on see nii meelde jäänud, et kogu edaspidise elu ei saa ma rahulikult vaadata liiga hõredaid heegeldisi, monk minus ärkab otsekohe ja asub naudingut segama. Rõude naiste vanad pitsid olid just sellised kenad ja tihedad ja selle tõttu ka äärmiselt isuäratavad!

Peenele pitsile vastukaaluks on seintel eksponeeritud suured tekid. Peale seal majas käimist ma tean, misasi on patsulapiline tekk. Ja kuna mul nüüd on pisut kangastelgedel töötamisest aimu, siis tean ka, et sellised tekid ei tule mitte niisama, nipsu peale :-) Ja suured ruudukujulised õlarätid samuti mitte.

Meid, Rapla naisi, viis sinnamaile huvi Lihula lilltikandi vastu. Lihula naistelt saime algteadmised ja kiire töötoa ning pärast seda armusin mina küll Läänemaa tikanditesse jäägitult. Korra isegi käis mõte peast läbi, et uurida neid edasi ja miks mitte kooli lõputööks üks kena suur tekk tikkida. Ei tea kas õnneks või kahjuks, aga uued mõtted on mu plaanid muutnud, võlutud olek Läänemaa tikandite vastu aga jääb. See on kindel. Ja mul on nii hea meel, et vahepeal vaikselt varjusurmas olnud Läänemaa tekid järjest enam valguse kätte leitakse ja nende kohta ka kirjandust on.

Muuseumitekid olid kulunud ja see tegi nad minu silma jaoks veelgi väärtuslikumaks! Kulunud ja kasutusel asju oli seal veelgi, mille vaatamisele oleksin tahtnud ikka palju enam aega kulutada. Särgid näiteks. Vanal ajal ei tehtud midagi kiirelt ja lihtsalt. Väga muljetavaldav on näha seda aja- ja töökulu, mis rõivastusse pandi. Olgu see siis ka alusriietuse puhul näiteks. Isegi särgivarruka värvel tundus mulle kui eraldi kunst-töö! Tikandid, natuke kipakas broderiitehnika ja millised materjalid ja millised kurrutused!!

Ja viimasel pildil kohtuvad pätid kangakudumisega.