Wednesday, December 14, 2016

Minu kaks aastat Olustvere koolis

Ojahh, nüüd on kõik lõplikult ja pidulikult lõppenud! Eelmisel reedel saime kätte lõputunnistused- 16 alustanust lõpetas sel aastal ehk nominaalõppeajaga seitse. Kui lõputöö kaitsmise järgi oli lihtsalt pingelangusest vaakum hinges, siis nüüd, kus pidulikult käppa surutud ja paar tähtsat paberit dokumentide kasti lisandunud, on tunne rahulik ja lihtsalt natuke kurb.
Olustvere TMK rahvusliku käsitöö lõpetajad 2016 + need, kes kursusel olid, kuid lõpetavad edaspidi
Nii mitmedki head käsitöölised on minult kooli kohta ja sisseastumise kohta küsinud. Ütleme nii, et eks lõpetanute arv kõneleb enese eest- kuigi õppimine on kaugõppes, kohal käia tuleb korra kuus, on tööde maht, tempo ja pinge päris suured. Meid oli lõpusirgel enamgi, aga tõesti, tempo oli kohati pöörane.

Kõik sai alguse ühest päevast, kui tuli kooli sisse astuda. Tagantjärele olen mõelnud, et minule oli sisseastumine ehk keerulisemgi kui väljaastumine. Närvesöövam. Ma olen aru saanud, et võõrad olukorrad, võõrad inimesed ja sellised võistluslikud-ebamäärased olukorrad on mulle rasked, nii ka nüüd. Lõpetamise hetkeks oli hoog nii üles võetud ja teada täpselt, mis teha tuleb, seega tuli lihtsalt teha, teha ja veelkord teha. Kõik oli juba tuttav ja sõltus sinust enesest.

Sisseastumisel oli kohapeal lahendamiseks kompositsiooniülesanne ja vestlus koos oma kaasavõetud käsitööde esitlemisega. Kompositsiooniülesandest tegin ma kahe aasta eest lõpetades ka pilti ja ega ei oskaks vist hetkel paremini, kui toona... Ülesanne oli valgele paberile 1:2 mõõdus kujutada rahvusliku tooniga käekott. Tehnikaks ajalehtedest ja ajakirjadest värvilise materjali kasutamine ja kleepimine. Rebisin siis püüdlikult ja kleepisin. Mina, kes ma peaaegu et vihkan liimipulgaga plökerdamist... Peale vestlust, kus ma esinesin vihikukesega omaloodud pitsimustritest, ühe Haapsalu salliga ja tikitud beebilinaga, järgnes pingeline ootamine. Õpetaja vestluse käigus arvas, et kas ma mitte liialt juba õppinud pole selle kooli jaoks. Kus sa sellega- kangaspuid polnud mitte katsunudki ja tegelikult sain kohe alguses aru, et paljudest asjadest ei tea ma midagi! Mitu päeva oodates tulemusi, olin kui sütel. Ja siis sain teada, et kaks aastat on võimalus olla õppur. See tundus nii äge!
Meie õppehoone- Olustvere Käsitöömaja
Päris esimestest koolipäevadest selgus, et meil on kursusel väga hea energia. Erinevas vanuses ja erinevate taustadega naised küll koos, kuid suutsime kenasti lõimuda. Sain aru, et see kursuse vaim on tegelikult õnn, mida hoida ja mille kallal tööd teha. Mitte igal lennul ei ole sünergiat tekkinud. Olen end ikka natuke liiga suure egoga inimeseks pidanud, kuid selles seltskonnas too ego ei nõudnud eraldi istekohta ega midagist :-)

Mul olid väga toredad pinginaabrid- Kaili Truu, meie kursuse tõenäoliselt kõige kohusetundlikum ja tasakaalukam persoon paremal käel ja Kätrin Hanschmidt, Viljandi Gildimajast, särav ja alati heatujuline, vasemal käel. Kaili oli mulle alati eeskujuks, poleks tema kohusetunne olnud nii nakkav, oleks ma nii mõnelgi hetkel jätnud asju ripakile. Pildil on Kaili vasemal ja Kätrin seismas.

Esimese õppeaasta poole peale jõudes oli aru saada, et jutud sellest, kuidas Olustvere koolis aetakse pillid lõhki, võivad täitsa tõele vastata. Muidugi oli võimalus valida endale ülesannete mahtu vastavalt võimalustele ja kasutada olevale ajale, aga mina arvasin, et kui tuldud, peaks ikka pingutama. Seda pilli lõhkiajamist ma ju otsima tulingi!

Täiesti uus ja vist tõesti kõige raskem minu jaoks oli töö kangastelgedega. Kudusime nii paksu kaltsuvaipa kui hiljem õrna täisvillast kaelasalli. Tuleb tunnistada, et õpetaja oli meil parim- Inna Raud, samas oli meid jälle kole suur grupp ja ma leian, et mitte piisavalt telgesid sellist kampa arvestades. Hädast aitas välja koolikaaslane Ulvi- tema teljetuba ja juhendussõnad olid kulda väärt!

Mäletamistväärt hetk- sain oma esimese kahe üle mitmekümne aasta just kangakudumise kontrolltööd kirjutades. Täiesti teenitud kaks oli. Peale seda, kui natuke praktikas teadmisi kasutatud, said asjad ka päriselt selgemaks ja enam ma päris kahe-vääriline ehk ei ole.

Minu jaoks olid väga vajalikud kompositsiooni ja värvusõpetuse tunnid Piret Tago ja Jarõna Ilo käe all. Need on asjad, mida peaks järjepidevalt ja palju õppima, ei saa öelda, et ma milleski lõpuni kindel julgeks ka täna olla. Ja oleme ausad, joonistamisoskus on see, mis on, areneb ja tekib ainult praktikaga. Kindlasti kompostisioonitööde kaustad ja kirjapandud teadmised saavad kasutatud ka edaspidi.
A3 sokikavand 1:1 mõõdus, üks esimesi kavandeid, mis sai tehtud

Kohe algusest peale selgus, et õppetöö käigus ei toimu mingit rõõmsat hobikäsitöötamist ja harrastustegevust, kogu toimetamist tasub väga tõsiselt võtta ja täpselt dokumenteerida. Päriselt ka. Punkt lahtiseletatuna võiks tähendada seda, et kui hakata triibusokki kuduma, tuleks enne teha kavand, tööproov, värvida vajalikke lõngu ja muidu ka peaks olema olemas põhjalik sõjaplaan. Ei ole nii, nagu ma seni olin teinud, et hakkad aga kusagilt peale ja kannani jõudes on aru saada, kas asjast saab asja. Tööde puhul tegelikult ei olnud võtta aega, et endale suuri eksimusi lubada. Elus olen kudunud kümneid ja kümneid sokipaare, aga nende triibikutega tundsin end kohati abituna. Mitte tehnilises mõttes, vaid üleüldse. Elu lõpuni jääb meelde, et vardanumber oli 1,25mm ja sõrmeotste sügavate haavade jaoks tuli ekstra haavaliimi apteegist otsida. Õppetund seegi- peale neid sokke ma ei võtnud enam kõiki asju nii sajaprotsendiliselt juuksekarva viilutamisena. Järgmise aasta kootud labakud olid pehememad, suurema vardaga kootud ja seetõttu ka armsamad :-) Sokid, millest pingutamine läbi kumab, jäävad tõenäolielt kappi, neid ei raatsi jalga pannagi.

Seda, et kogu tegevust tasub täpselt dokumenteerida, saime kõik omal nahal tunda. Eriti just lõputööd vormistades. Meie kursus oli esimene, kes lõpetas uue kutsestandardi järgi õpingud lõputööga ja kompetentside taotlemiseks vajaliku esitlusmapi koostamisega. Esitlusmappi sai ka töid esimesest aastast st kogu info pidi ikka päris täpselt võtta olema, et tegevusi vms kirjeldada. Paks täiskirjutatud kaustik oli abiks ka praktikaaruannete vormistamisel. Õpiaja sisse jäi üks lühem ja teise aasta päris pikk praktikaperiood. Minu teise aasta praktikaaruanne sai 127 lehekülge pikk ja praktika kestus oli koolipraktikana 130 ja ettevõttepraktikana 156 akadeemilist tundi, kui ma õigesti mäletan. Kes nüüd kooli astuvad, oleks hea enne läbi mõelda kas ja kus saaks praktikat teha. Nii nagu muude erialadega- avasüli ei oota sind keegi, et tule ainult! Õnneks oli minul võimalusi teha praktikat mitmes jaos- osaliselt oma kodus käsitööd tehes või mitmesuguseid infokandjaid läbi töötades, osaliselt koolis õhtutundide arvelt ja osaliselt ka lõputööd vormistades. Kokkuvõttes võib ikkagi öelda, et hull andmine oli!

Minu jaoks oli uus ja õpetlik töö käigus erinevate õpimappide vormistamine. Kokku sai mul neid, ütleme nii, suure Säästumarketi koti suurune kogus. Kuhi ka veel peale. Kohalik paberipoe müüja oli alati rõõmus, kui mind sisenemas nägi, sest kalleid kartongpappe sai sealt ostetud ikka päris suurte summade eest. Kuna mulle oli oluline mappide võimalikult hea vormistus ja visuaal üldiselt, siis siin ma ei koonerdanud. Mapid on ausad ja nende sisu läheb päris kindlasti ka edaspidi vaja. Pildil olev kudumismapi üks lehekülg on näide sellest, kuidas esimesel aastal sai kootud kolm umbes 15cm "toru" neljal vardal ja tehtud läbi mitmeid-mitmeid tehnikaid ja nippe, mis muidu raamatutes vaadelduna lihtsalt ilusaks, kuid keeruliseks peetud.

Mis see õpimapp siis on? Erinevate töövõtete ja tehnikate harjutamiseks teed tööproovi. Viimistled selle korrektselt. Kinnitad mappi ja kirjutad/prindid õpetuse juurde, et mis see on ja kuidas seda teha. Vot nii. Kui ma esimese aasta alguses ei saanud aru, milleks nii kohutavalt aega ja ressurssi peaks sellise tegevuse peale panustama, võiks ju asju teha, siis teise aasta alguses olin ma tegelikult veendunud, et on vajalikud asjad need mapid küll.

Viltimise, vanutamise ja erinevate värvimiste õppeaine mulle väga palju uusi teadmisi ei toonud. Samas kohe kindlasti ei jooksnud midagi mööda külge maha. Nende õppeainete juures oli väga selgelt tunda, et millessegi sügavamalt sisse minekuks peaks õppekavas olema rohkem aega planeeritud. Pole parata, oli neid aineid veelgi, millest vaid näpuotsaga sai, sest õppeaeg oli kokku ju ikkagi vaid kaks aastat. Kohe peale kooli lõpetamist asusin ma palgatööle (jah, selline uskumatu asi juhtus...) ja vaja läks päriselus selliseid läbitud õppeaineid nagu töökeskkonna ohutus, tööseadusandluse alused, asjaajamise alused, raamatupidamine...

Kui käsitöiste asjade juurde tagasi tulla, siis väga palju andis mulle pikalt kestnud õppeaine rahvakultuuri alused. Kahel õppeaastal, mõlemal võrdse hädakisa ja kirumise saatel  harjutasin erinevaid etnograafilisi paelu põimima, sõlmima, punuma, kuduma, kõlatama. Tore oli, kui tagasi mõelda, aga tegemise hetkel olin ma kohati ikka püstihädas. Vanadest, tänapäeval mitte nii poppidest tehnikatest õppisime nõeltehnikat, vaselisi tegema ja lambanahkseid asju õmblema.
Nõeltehnikas kott kõlapaeltega
Teise õppeaasta pikk ja põhjalik õppeaine tootearendus läks sujuvalt üle lõputööks. Vähemasti minul, kuna taipasin õigel hetkel vahetada algul valitud idee välja pitsimustrite teema vastu. Seda õppeainet andis taas Inna Raud ja no ei väsi mina kiitmast! Tagantjärele naeran, et olen ikka tegelane, ma astun kooli sisse pitsiliste koekirjadega ja koolist välja ka pitsiliste koekirjadega. Mitte et arengut selles vallas toimunud poleks, aga naljaks on ikka.
Tikitud raamatukott. Kott, mis seisab ka tühjana püsti :-)
Teiseks aastaks toimus meil nö erialasuuna valimine. Väga suure rõõmuga valisin tikkimise suuna ja siin ma ennast kohe üldse tagasi ei hoidnud. Tegin, mis nõuti ja alati palju rohkem veel. Tikkimine on nimelt kudumise kõrval mu teine suur armastus. Koolitööde raames tikkida oli nagu vabanduseks, sest samal ajal oleks võinud (ja kohati oleks pidanud) oma pitsikudumist raha teenimiseks tegema. Üldse oli kooli lõpus selline aeg, kus kogu aur läks kooliasjadele ja tekkis tõsine vaakum rahakotti. Sellega ma päris arvestanud ei olnud, aga ma loodan sellest välja tulla.
Kihnu-aineline suur villane tikitud rätt looduslikult värvitud tikkimislõngadega
Kooli õppetöö raames sai ka majast väljas käidud. Heimtali muuseum, Viljandi muuseum,  kudumisvõistlus Käi ja Koo, Vändra vaibatehas, Põltsamaal Katre Arula, Türil Resa Tiitsmaa, Türi pitsimaja- need on kohad ja ettevõtjad, mis esmalt meelde tulevad.

Majast väljas käimise mainin ma eriliselt ära, sest kolm koolipäeva kujunesid teinekord nagu 3X24h käsitöökümbluseks. Käsitöömaja katuse alt käisin väljas vaid söömas ja oma igahommikusel pikal jalutusringil.

Mingist hetkest ma avastasin, et ei saa kooli ühiselamus magada. Võta kinni, kas see oli remondil kasutatud viimistlusvahenditest tulenev tunne või puhtpsühholoogiline, aga mu nina paistetas täiesti umbseks ja magada ei saanud. Niisiis- kuna käsitöömajas oli lisaks klassile ka suur eestuba, ostsin õhkmadratsi ja ööbisin samas. Talveperioodil oli seal aeg-ajalt ka hiir Peeter ning tema sugulasi, aga kuna ma polnud ainus majaline ja julgete hulgas osati hiirelõksu kasutada, polnud see ületamatu probleem. Nii oli mitmeid õhtuid, mis kulgesid öösse kursuserahvaga koos käsitööd tehes, juttu rääkides, naljatades ja siis mõneks tunniks magama minnes, et hommikul taas käsitöö õppimisele pühenduda.

Need olid 100% ainult minu päevad! Eemal perest ja kohustustest, täielikult meeldivale tegevusele pühendudes. Sellest ma jään puudust tundma... Nagu ka rõõmsast käsitöörahvast, kes meie kursusele koondunud olid.
Foto: E.Koplikask
Ja nii ta lõpetatud sai. Olustvere kooli rahvusliku käsitöö eriala. Mulle pakkus kangesti nalja, kui sugulaste hulgas küsiti, et mis sa nüüd sellest koolist said? Kas hakkad nüüd rohkem palka teenima? Seda, mida need kaks aastat mulle andsid, on raske sõnadesse panna. Lisaks teadmistele on need kaks aastat andnud mulle inimesena palju- ma olen kindlasti parem inimene, kui kooli astudes.

Tänan kõiki koolikaaslasi hea koosveedetud aja eest ja tänan kõiki õpetajaid! Kogu südamest!
Foto: M. Noorkõiv Meie viimane pidulik õhtusöök Olustvere mõisas

4 comments:

Arella said...

Suur etapp läbitud. Tubli!

Elina K said...

Kindlasti on Sul tiibade all nüüd tihkem ja tugevam õhupadi ning edasiseks jääb soovida vaid rohkem tunde Su ööpäevadesse! Õnne, tervist ja rõõmu niikuinii!

K. said...

Sa oled super-tubli, Liina! Palju-palju õnne kooli lõpetamise puhul! Et need kaks aastat vastu pidasid ja võitjana välja tulid, läbi tule ja vee. Sinu tegemised on olnud inspiratsiooniks ja pitsikirjad silmailuks. Alati kui satun sinu blogi lugema, siis ikka leidub mõni tore jutuke, mis ühest küljest on informatsioonirohke ja õpetlik, kuid ikka soe ja armas ja inimlik. Aitäh!

Rees said...

Aitäh heade sõnade eest!

Related Posts with Thumbnails