Reesi käsitöö blogi- Haapsalu sallist taaskasutuse ja eheteni. Armastusega.

Tikitud kindad

2012-02-02T14:12:00.002+02:00

Otsisin tikkimisgeeniust endas. Ei leidnud. Aga järele ka ei andnud. Väga tabavalt võttis mu pingutuse kokku Shalla kommentaar, kes ütles, et harjutamine on see, mis meistriks teeb. Täitsa tõsi! Edasi harjutan järgmisel korral, kui oma mõtteuiule järgi taas annan. Sel korral on tulemuseks auk sõrme otsas, tegelikult väga õnnestunud kindavarred ning hea tuju. Aga nüüd on kohustusi st edasi pean vaid kuduma...

Eelmise posti pildil on tikandi ja kinda vahel üks valge riie, nagu oleks paber. Kuna see idee oli minu jaoks nii põnev, siis jagan seda meeleldi. Ma tikkisin kogu töö läbi vees lahustuva kanga! Tumedate pindade ja peenete mustritega on alati see häda, et kuna ma ei leia piisavalt kiiret ja lihtsat viisi oma kärsitu loomuse järgi, et kujund aluskangale kanda ja et ta ka sinna kena ja peenena näha jääks, siis on nii mõnigi tikand tegemata jäänud. Seekord tuli mulle abiks too põnev kangas, mis pärast kraani all sulas kiiresti ja lihtsalt. India rahvakunstist pärit tikand jäi just selline, nagu ma lootnud olin.

Läbi kopeeri kandsin mustri lahustuvale kangale ja tikkides kannatasin ära selle, et pind oli õige pisut jäik. Samas see jäikus tuli ka kasuks, sest tikkisin venivale kudumile. Vahvad kindavarred on nüüd valmis ja kindel see, et kasutan toda lahustuvat sõpra veelgi. Kes huvi tunnevad, siis ostsin selle Hestia Kojast. Saadeti postiga koju ja teenindus oli kiire ning sõbralik.

Kallis naispere, ärge siis täna peljake mehi kodutöödele kupatada! Rahvakalender lubab ja ärgu nad vaielgu midagi :-) Ise rüübake maitsvat punast jooki ja nautige päikest. Päev on juba märgatavalt pikenenud ja hoolimata sellest käredast külmast on minul küll tunne, et enam ei ole kaugel aeg, kus ka selliste kindavartega annab õue minna.

P.S. Ülehomme olen Tallinnas Käsitööjaamas ja räägin Haapsalu sallist. Kes soovib kohtuda pitsmustrite looja Olga Jasnovidovaga, siis ärge laske võimalust mööda. Ta esineb vaid ühel koolitusel :-) Registreerib Käsitööjaam

Plaaniväline õhtupoolik, kuid seda vahvam

2012-01-31T22:05:00.000+02:00

Päris ootamatu, eksole? Tikin. Tõsisemalt võetav viimane tikkimistöö jäi poole elu taha, keska lõppu. Nüüd on aga minu teele sattunud mitmeid väga inspireerivaid nähtusi ja nagu mu isiklik vanasõna ütleb, et alati on lihtsam järele anda, siis nii ma tegingi.

Esiteks- vasemalt ja paremalt hakkas blogimaailma hiilima salapärane sõnaühend TAST. Mis see siis on? Täht-tähelt Take a Stich Tuesday. See on vahva projekt, mis mõne aasta eest näputöölisi ärgitas ja nüüd taas elus on. Igal nädalal uus nipp ja kõik tikivad, kuis tahavad. Tore, mu´meelest. Kaege ise järele, inspiratsiooni et vähe pole. Isetegija.net pere on samuti TASTist kinni hakanud.

Teiseks nähtuseks, kui nii võib öelda, on mu tore koolikaaslane Mareli Rannap. Tuli klassi ette ja rääkis silmade särades, et võta aga see ja see materjal, lõngad on parimad need ja need ja nii sünnivadki asjad. Imelised asjad, muide. Eks ma püüdsin esimesed kaks tundi oma tikkimisproovi juures olla ka rõõmus ja lennukas, aga pärast seda kui parema käe sõrme otsa tuli suur auk, kahanes mu entusiasm oluliselt. Ja lugupidamine Mareli vastu samas tempos muudkui kasvas. See, mis pildil, on juba teine proovitöö, esimene kuivab vannitoas nööril. Kui neid veel paar oleks, siis jätaksin vist küll pooleli.

Kolmandaks- ikka seesama nett, mida ma vahel ajaraiskajana maapõhja sajatan, aga ilma milleta ei saa, kui tuhande võimaluse maa! Toksi sisse Ottoman embroidery või Indian embroidery ja mitu tundi kallist kudumisaega saab lendu lastud :-)

Ja sellepärast ma siis otsustasin oma mõtteuiule järgi anda ja pisut aega raisata tegemaks kindlaks, kas ma olen äkki oma varjatud tikkimisgeeniust julmalt kalevi all hoidnud. Preaguse seisuga võin öelda, et kahtlused olid alusetud, tikkimisgeeniust ei paista kusagilt, geeniusepoegagi mitte, aga lõbus oli mõned pisted teha ikkagi. Sellest vahvast paberist, millest ma läbi tikkisin ja valmis saanud tööst juba järgmisel korral.

Nupurohke Haapsalu rätt ja võõrutusravi

2012-01-30T10:59:00.000+02:00

Nädala jagu olen ma kasvatanud iseloomu ja püüdnud veeta vähem aega interneti seltsis. See on raske, sest väga suur osa minu (ärilistest) tegemistest nõuavad netistumist. No ja sõprade tegemiste vaatamine ning inspiratsiooni ammutamine peale selle. Tihti nii juhtuski, et kudumise seltsis veetsin päevast vähem aega kui ekraani taga ning mingi hetkel ei tundunud see enam õige. Tähtajad hakkasid venima ja anda lubadusi, mida ei suuuda pidada, pole minu moodi. Sellised võlad jäävad painama ja ei lase magada... Üks kampsun on muide juba pool aastat hingel, hirmus piinlik on...

Mõeldud-tehtud, kasvatasin iseloomu ja käisin näiteks FBs oluliselt vähem. Ei lugenud päevauudiseid arvutist, vaid kuulasin telekast. Kasutades sotsiaalmeediat ei märkinud, et olen online. Natuke julm oli küll, aga nagu juuresolevalt pildilt näha, on sellest tolku olnud. Kudumishoog on jälle üles saadud.

Sellel pildil on praeguseks valminud veerandik ühest Haapsalu rätist, mis valmib Helene soovil ning rändab teisele poole maakera, kui ta valmis on saanud. Mustrite valimine oli räti saaja enda teha (Nancy Bushi raamat on nii mõnelgi mu välismaisel kliendil olemas) ning neid kokku kirjutades jäin ma korra kahtlema, kas selline rätt liialt rikkalik ei tule. Kahtlused kestsid tegelikult kuni räti laialitõmbamiseni, kudusin üle kümne tunni mõeldes, kas ikka on OK. Praegu pilku peale visates võib öelda, et tegemist on küll tohutult rikkaliku mustriga rätiga, kuid maitsetu ta ei tule. Või kuidas tundub? Äärepitsi valimine ei saa muidugi lihtne olema, sest sellist ansamblit, mis praegu on, pole vist lihtne täiendada. Aga nagu ma armastan öelda, et muretsemine ei too mingit tulu ning kui jama käes, küll siis tegelen... küllap saab valitud ka õige äärepits kui selleks aeg käes.

Raplas kursustel käinutele tervitused! Oli vahva pärastlõuna ning alati, kui ma kursustelt tagasi jõuan, olen heas tujus terve õhtu. Jah, vaatan, et nii mõndagi jäi küll rääkimata, aga ma loodan, et sain natukenegi julgustada- pitsi kudumine ei ole tuumateadus. Põhiline on tahe ja pealehakkamine!

Elas kord printsess...

2012-01-25T22:43:00.001+02:00

Tavaliselt algavad selliselt muinasjutud. Sama ilus kui algus, on ka muinasjutu lõpp. Ja kõik see, mis sinna vahepeale jääb on põnev ja kirju...

Eesti juurtega, aga soojal maal on printsess Laura. Pisike ja armas. Ja armastatud. Ema jutu järgi pidulikel puhkudel üsna kombekas noor preili... Üheks väga pidulikuks puhuks- Laura ristseteks- oli võimalus mul kududa uduloorina pehme beebikleidike. Vaadake ise, preili kannab selle viimse nõksuni välja :-)

Tegelikult ei olnud see esimene ristimiskleit minu jaoks sel suvel teha, aga väga eriline küll. Kuna ma ise olen selle aja laps, kus kirikusse mindi vaid salaja ja jõulu ajal ning minu aastakäigule ei olnud kombeks isegi vadereid leida, siis seda suurem oli aukartus ja millegi "erilise" tunnetamine kududes kleiti selliseks puhuks.

Mõned riided ongi inimese elus väga erilised- üks ja ainus (loodetavasti) pruutkleit, esimene beebitekk, esimese koolipäeva lehvid juustes või läikivad kingad... Kleiti ristsetel kantakse vaid mõne tunni jagu, aga eriliseks teeb selle riide asi, et see ese ei saa pärast mitte unustatud või ära visatud, vaid pakitakse kenasti siidpaberisse ja läheb uue beebi ootele. Kas see beebi siis sünnib enam-vähem samasse põlvkonda või on ta juba kleidikandja laps tulevikus, on vaid vanajumala enda kätes. Tunnetades seda erilisust oli mul suur rõõm kokku kududa armastatud pitsimustreid.

Laurale soovin eluteele kordaminekuid ja palju pilvituid päevi! Laura emmele rõõmu silmaterast ning jõudu-jaksu ja palju naeratusi!

Kleit lahkus minu juurest nii kiiresti, et korralikke pilte ma teha ei jõudnud. Ka polnud ühtegi armsat beebit käepärast. Laura ema Astra saatis aga vaadata, kuidas tol tähtsal päeval printsessil läks.

Selle kleidi mustri kujundasin ise nö vanade põhimustrite baasil. Panin kokku Haapsalu sallide juures kasutatud ja armastatud mustrid- vausabakirja, kuusemotiivi ja vähendatud suuruses kaheksakannamotiivi. Vausaba sai mugavalt kleidisabas ka kahe suurema mustrigrupi vahele poetatud, ühendama ja eraldama. Kaheksakanna südamesse ning nende vahele pistsin pisikesed õhksilmuste grupid.

Kootud sai 2/32 meriinost ja tulemus oli udupehmeke. Kleidi rinnale tegin kaheksakanna, mis on tugev kaitsemärk igas kultuuriruumis ja varrukaavad said meelega pea vööni, et printsessi käed ikka mugavalt ja ohutult õigesse kohta saaksid.
Loodan, et kleit peab vastu veel mitmeid printsesse ja printse :-)

Kudumiskursused Raplas ja hea uudis Viljandi rahvale!

2012-01-16T12:47:00.000+02:00

Talvekaamose vastu parim rohi on käeline tegevus. Ilma kahtluseta, sest retsept on järgi proovitud :-) Julgen soovitada.

Kallis raplakas, tule kuduma! Kallis märjamaakas ja kohilakas ja kaiukas, tule samuti ning ka kõik teised! Väga armas väike õppeklass otse kesklinnas ootab meid ning pühapäeva pärastlõuna on parim aeg pitsikudumistarkuste tudeerimiseks.12eurose osavõtutasu eest saad teadmised, mida aeg ega koi ei riku :-)

Märjamaa suunal võin tagasisõidul ka tasuta transporti pakkuda.

Viljandlastele on mul samuti hea uudis. Pitsikudumiskursus algajatele jõuab Viljandisse 25ndal veebruaril ja Haapsalu salli kursus kohe pärast naistepäeva, 10.-11.märtsil. Kes kindel tulija, soovitan registreeruda kohe. Kohti kummalgi kursusel kümnele. Lähem info kursuste lehel.

Taaskasutus üllatab

2012-01-12T23:31:00.002+02:00

Foto: Fairytea poest Etsys

Vaadates Etsys asju taaskasutuse nurga alt tabas mind hetkeks hämming. Nii palju naljakaid triibumantleid džempritest, kõigil torujad kapuutsid küljes... Müüakse ja ka ostetakse. Suure raha eest ja hästi, tundub isegi.
Huvitav, kas ma olen maha maganud mõne multika või filmi või muu teema, kust selline asi on popiks saanud? Või on siis tegemist ühe edulise müüja plagieerimisega, kes kunagi essa oli? Ehk on jalgratta leiutanud korraga ja igaüks omaette kolme aasta vältel terve seltskond tublisid õmblejaid? (Sel juhul on huvitav, kuidas küll korraga kargab pähe kõigile säärane kapuuts). Või on siin midagi sarnast nagu eestlasi tabanud "satsisallifenomen"? (Ausalt, pole ühtegi tein´d ja ei tee kah)
Igatahes vahva värvipillerkaar pea neljasaja mantli näol tegi tuju heaks. Olgu, kõiki küll ei viitsinud üle vaadata, pärast viiendat lehekülge oli mul suu kõrvuni ja tekkisidki need küsimused. Sest taevake küll, millised mantlid ja millised kapuutsid!!??

Retrolaks ja Haapsalu sall 1974nda moodi

2012-01-08T21:52:00.000+02:00

Juba paar tundi on minu toas hõljunud eriline, kirev aura ning vägagi maine ja räme kopituselehk. Viimasest hoolimata naudin ma väljakraamitud materjalis tuhlamist. Täna võtsin ette terve suure kotitäie vanu Siluette ja Laste Siluette. Uuema aja inimesed ei pruugigi teada, et kunagi sellised ajakirjad ilmusid ning olid tollase NL alal väga erilised ning nende lugejad lausa privilegeeritud, sest uusi värskeid moetrende pidi tikutulega taga otsima.

Minu vanaema oli lihtne maanaine, tühja tal sest moest, aga ta oli postiljon. See aitas jala selle privilegeeritute-ukse vahele saada ning kuna vana-vanaema oli küla õmbleja, siis ilma nende ajakirjadeta lihtsalt ei saanud eduline olla! Õnneks suur osa tolle aja varandusest on säilinud ning nüüd minu keldris hoiul. Olgugi, et kraam on väärt, ei saa ma seda tuppa hoiule tuua, sest kopituselehk on tõesti vänge. Läbi ekraani ehk ei tule :-)

Teate, mida me õega lastena armastasime maal külas olles teha? Vanaema Siluetid olid ühes suures kapis ning me tõstsime sealt endale sülle suure kuhja. Ikka kohe nii, et istudes põlvedelt nina alla ulatuks. Siis, leht-lehelt pöörates valisime oma lemmikmudeleid ning parimale tuli sõrm peale panna ning hüüda "Mina!". Kuna ilu oli vaat et elu ja surma küsimus, siis leheküljed vupsasid vahel imekiiresti, sõrmed torkasid mudelit veel kiiremini ning hüüdma pidi ju ometigi kõvemini kui teine! Vahel läksid sõrmed isegi kaklema, sest mida kaharam seelik, seda ihaldusväärsem ju ometigi! Ja mida naljakam konnaprill, seda ägedam! Kes ei tea, mis on konnaprill, see vaatab ülejärgmist pilti :-)

Järgmise pildi kohta võiks kokkuvõtvalt öelda, et nii tehti Ženja Fokinit aastal 1973

Ja ega ma siis niisama...
1974.aasta Siluett tutvustab Haapsalu salli alljärgneval moel (kirjaosa tegin eraldi suurema pildina. Kes tahab lugeda, klõpsaku suuremaks)

Kuidas vanadelt raamatutelt üldse seda kopituselõhna küljest saaks? Kas see üldse kaobki?

Pitsikudumiskursus Raplas

2012-01-05T12:20:00.000+02:00

Uue aasta esimese kuu koolitused olen ma nüüd koondanud kalendrisse. Kursuste väga lühikese kirjelduse leiab sealt samuti. Lähiajal lisanduvad Tartu ja Viljandi, võimalik et ka Pärnu kursuste ajad ja teemad.

Mõtlesin, et kui siin blogis iga kolmas sissekanne on reklaam, siis võib see ehk koormavaks muutuda. Hoian siis edaspidi teemad lahus ja püüan siia rohkem ka käsitööjuttu kirjutada.

Aga jah, pühapäeval, 29.jaanuaril kella neljast ootan algajaid ja miks mitte ka pisut juba kogenumaid kudujaid Raplas pitsikudumistarkusi kuulama. Esimese tunni ma räägin, teisel teeme kõik koos kiire ja vajaliku proovitöö.

Pärast seda kursust oskad sa ise hinnata nii oma kudumiskäekirja kui lõnga-vardavalikut ja loodetavasti ei ole sul kunagi enam muret pitsi alustamise ja lõpetamisega. Kaasa saad põhjaliku kirjaliku materjali. Töövahendid ootavad sind kohapeal, kaasa osta saab ka kvaliteetset valget Haapsalu salli jaoks sobivat lõnga.

Registreerumine ja küsimused palun meilile liina.rees@gmail.com Kohti on kümnele ja kursus täitub maksmise järjekorras põhimõttel kes ees, see sees.

Milline oli aasta 2011?

2012-01-03T21:46:00.001+02:00

Käsitööblogijate aastakokkuvõtteid lugeda on olnud väga põnev. Inimesed on ilusad ja head, tegemised usinad! Kuna see aasta oli minu elus tegelikult üks olulisemaid ja pöördelisemaid, siis otsustasin ka ise pilgu möödunule visata. Abiks blogi ja nüüd juba vana märkmik.

Jaanuar- aasta algas kannatuse proovilepanekuga. Mandliteoperatsioon, mis oli vajalik ja läks imehästi, kuid jäi meelde vaid halva küljega ning usin sõidueksamiks harjutamine meetriste hangede vahel ning libedate teeoludega. Aga hakkama sain! Märkmik on kirju: töövahetused, kool... Käsitöise poole pealt kudusin usinalt proovilappe uue blogi tarvis, mis Olga Jasnovidovaga sai avatud kuu lõpul. www.newlace.blogspot.com, mäletate, eksole :-) Et ootajate aeg pikk poleks, avaldasin ka ühe mustri, mis varasemast tagavaraks oli. Leivarätt, see haapsalumaiguline. Jaanuari jäid ka Muhu Täht ja Muhu Südamed.

Veebruar- teisel katsel sain ARKi eksami sooritatud ja minust sai täieõiguslik roolikeeraja. Saladuskatte all ütlen, et linnasid kardan ma ikka kui tuld. Korra Pärnus olen sõitnud, aga... no ei ole linnad minu jaoks.
Usinalt sai kootud, valmis järjekordne Ruby-kampsun. Koolitööks tegin gobelääni, mida sai viimati proovitud pool elu tagasi. Kes tahab aega kulutada või midagi täielikult unustada, tehke kindlasti gobelääntehnikas midagi. Veebruar oli ka see aeg, kui ma julgesin esimest korda valju häälega välja öelda, et ma jätan palgatöö ja pühendungi käsitööle. Palju mul toetajaid polnud ja jänes oli ka püksis, aga see oli parim otsus aastal 2011!

Märts- taas kimbutasid mind terviseprobleemid. Kui muidu terve inimene satub järsku kiirabisse, siis on see halb märk. Süda tegi muret ning tagantjärele olen ma endale aru andnud, et pinget oli liiga palju. Ma tahtsin tubli olla nii palgatööl kui koolis ja ka käsitöisel rindel.
Hästi tore oli, et kudumiskoolitust puudutavale küsimustikule sain hulga toredaid ja asjalikke vastuseid ning see andis julgust selle mõttega edasi minna. Pille, kes blogimaailmas on ka Sallihulluna tuntud, kudus mu Muhu Tähe ning jällekord mu süda sulas :-) Kuu lõppes ERMi konkursile esitatud salliprojektiga. Posti pealkirjaks panin "1976/1981/2011", kusjuures see esimene number on ka mu enda väljalaskeaasta.

Aprill- oli vahva ja põnev kuu, mille parim osa oli mitmepäevane käsitööreis Saaremaale. Aasta esimese laadana märkisin Vabaõhumuuseumi laada, mis ei olnud ärilises mõttes küll väga väärt, aga kust sain mõned toredad kontaktid.
Kooli lõpuni ja lõpunäituseni oli jäänud vähem kui kuu, kui ma end kätte võtsin ja julgelt kuulutasin, et saab ka üle varju hüpatud, kui vaja. Saab tehtud pitskleit ideest kuni viimase lihvini. Kahekümne päevaga!

Mai- pöörane kuu, pöörane kuu! Alates viiendast maist jätsin jumalaga oma seniste töökaaslastega ja sammusin edasi oma rada. Käsitööga Tööle 2 sai lõpetatud, äriplaan kaitstud ning ka kleit jõudis lõpunäituseks valmis. Terve kuu oligi üks pöörane kihutamine selle nimel, et kaitsta oma kuduja-au, ise ju lugesite ning olite tunnistajaks :-) Kleit sai valmis, on jätkuvalt popp ja läheb ka selle kuu lõpus taas näitusele.

Juuni- sellest kuust alates leiab nii Vabaõhumuuseumi kui ERMi poest minu salle müügist. Minu jaoks on auasi, et saan oma salle sellistes kohtades näidata ja müüa. Kuu keskpaigas sai kohtutud toredate kudujatega, kes Carla ja Hillyga Eestisse reisisid. Ühe inglise härrasmehe käel on sellest ajast ka minu salli järgi tehtud tätoveering (hirmus naljakas mõelda...). Juunis kudusin ka ära oma 50.nda salli, mida pean omaette murdepunktiks. Arvasin, et ega enne seda mul pole teistele küll midagi rääkida, pärast seda numbrit võib öelda, et olen nagu natuke midagi juba teinud ning kogemusi korjanud ning võin ka teistele kudumisest rääkida. Praktiku seisukohalt, sest õpetajaharidust mul pole ja ei tule :-)
Heegeldasin valmis kauni kleidi ja ma olen väga rõõmus, et tänu sellele kleidile kohtusin ühe toredama kliendiga, kes sel aastal on mul olnud.

Juuli- kuu, mis oli kirev kui pühademuna. Sai külastatud vabaõhukontserte, taibatud järsku, et pisitütrest on saanud noor preili ja avardatud oma silmapiiri mitmelgi muul moel. Algas see kuu põrgukuumuse ja Hansapäevadega Pärnus. Oli põnev aeg. Lauraga leidsime tee Pärnus Vuhti Galeriisse, mis on üks äraütlemata põnev koht. Kudusin suure kuuma kiuste valmis peene ristimiskleidi ja alustasin pruudikleidi kudumist Margitile. Kuigi ma ei ole eraldi ära märkinud siin salle, siis need valmisid järjekindlalt ja näiteks Silvia kirja on nüüd kootud juba enam, kui kümne salli jagu. Aga jah, nii peenet kleiti kui oli Tristan-Thori ristimiskleit, pole rohkem teinudki...

August- see kuu on minu jaoks oluline vähemasti viimastel aastatel ühe päeva poolest. Pole kolme korda vaja arvata, et Haapsalu Salli Päevast käib jutt. Seekord, oli see siis saatuse sõrm või tont teab mis, ma Haapsallu ei saanud. Suure palava kiuste sai palju sõidetud ja reisitud ning alustasin kudumiskursustega. Veel meisterdasime usinate naistega pudelililli ja muidugi ma kudusin, kudusin ja kudusin. Lõppkokkuvõttes kudusin ka sel kuul kleidi, isegi kaks. Väike Laura Itaalias sai ristimiskleidi ning Margit abiellus minu kootud kleidis.

September- uus kooliaasta tõi mind taas koolipinki. Käsitööga Tööle2, viimast aastat. Seitse kuud on sobilik aeg, ei jõua ära tüdineda :-) Taas logises mu tervis pisut ning vajas kõpitsemist, aga ei midagi hullu. Kõigest kuduja kaelakangus. Algajate värk, ei oska veel oma keha "lugeda" ja pingutan kohati üle. Kuu märksõnadeks oli veel Etsy-poe kohendamine ja taas käimalükkamine ning taaskasutusehete tegemine. Ja suhtlemine Haapsalu-rahvaga. Üldse oli üks segane ja närviline kuu, tagantjärele oskan süüdistada vaid kehva tähtedeseisu ja liigset südamesse võtmist teemade puhul, mis mulle korda lähevad.

Oktoober- oli reise siia ja sinna, mitmeid koolitusi. Neid kudumise omi. Jäin väga rahule, sest minu kursustele satuvad alati väga motiveeritud ja usinad kudujad. Aitäh, kes te käisite! Haapsalus oli sallitoa hooaja lõpetamine, kus sain rääkida neist asjust, mis interneti-inimesena südamel kannan. Ja muidugi eraldi märk oli Haapsalu räti raamatu ilmumine, väga oluline sündmus minu jaoks. Kuu keskel panin üle oma esimese, päris-ainult-minu näituse. See oli eksprompt pakkumine ja kahepäevase ettevalmistusega ettevõtmine, aga lõppkokkuvõttes väga eduline ja vahva. Külastasin Setomaad, selle parimaid käsitööpaiku ja Lindora laata. See viimane oli ikka päris äge.

November- kui aasta alguses ei julgenud unistada, siis aasta lõpus olin juba julgem ja mõtlesin, et võiks ju olla ka oma käsitööpesa. Koju ei mahu lihtsalt varsti käsitööelu enam ära. Mardilaat, millel osalesin, oli aasta üks olulisemaid sündmusi, kuigi ilma erilise ärieduta. Ma väga ei muretse, et laadal meeletult ei müü, sest kasu tuleb hoopis teisel moel- suhted, kontaktid, enda näitamine. Ka see on vajalik. Laadajärgse eufooria ja rõõmu tõmbas maha üks Maalehe ajakirjanik, kellele ma tema lollust ei suuda siiani andestada. Ma saan aru, et vähese kooliharidusega või vanadusest "ümaralt" mõtlevad inimesed ajavad sellist juttu, aga...ohhhh, vabandust, jälle läksin leili! Ei olnud plaanis. Samasse kuusse jäi ka täpselt vastupidine kogemus ajakirjandusega- kohaliku maakonnalehe ajakirjanik tegi minu käsitöölise teest ja eluvalikutest loo, mis Nädalise terve tagumise lehe hõivas ja oli väga armas. Ikka selle poolest, kuidas oli kirjutatud, persooni armastan ma nagunii :-) Kudusin terve kuu hoolega, jälle kord pidi tulema üks kleit, aga sellele ei olnud määratud valmis saada. Ootab.

Detsember- lõputu lumeootus, aga abi ei miskit. Läbi vihma sai käidud siin ja seal kursuseid pidamas. Taaralinn oli tore, tervitused kudujatele! Ja Paidest sai alguse Haapsalu salli koolituste tuur. Ma olen alanud aasta plaaninud paljuski koolitustele, eks järgmises jaanuaris vaatab, kas oli tore ja kas jätkata. Jõuluaja veetsin plaanitult rahulikult, iga-aastase käsitööliste meeletu jõulupaanikaga sel aastal ei ühinenud. Meelega.
Ja kogu kuu oli käsil üks salajane projekt, millest räägin siis, kui ta sündinud on ja ühe kirjastuse abil ilmavalgust näeb. Ootusaega jäi igatahes viis tokki maavillast ja ligi 70 tundi kudumist (arvestus on küll umbkaudne praegu, aga suurusjärk peaks olema sinnakanti).

Kokkuvõttes ma võin öelda, et oli rikas ja tore aasta. Kirev. Kohati isegi liiga kirev mu aeglase loomuse kohta. Põhiline on aga, et ma kohtasin palju uusi inimesi ja palju tohutult toredaid käsitööinimesi! Maailm avardus, et ragin taga. Ja patsutan endale õlale, et selle julge sammu ette võtsin ning end nüüd käsitööliste ridadesse lugeda võin. Ma ei tea, kas peaks lisama hoiatuse ka, et ärge seda kodus järgi tehke või pigem mitte...?

HEAD UUT AASTAT, KALLID SÕBRAD! TULGU SEE EDUKAS JA SOOVIDE TÄITUMISE AASTA! ÕNNE JA RAHU JA RÕÕMU TEILE!

Haapsalu salli kursuste loosi võitjad teada!

2011-12-25T20:21:00.001+02:00

Loosihiir on üle ekraani jooksnud. Pika sammuga vudis ta piki kommentaariumi üles ja alla. Ausalt, mul olid silmad kinni! Loosihiirele hüüdis "Stop!" minu tütar Ingel-Britt, kes just äsja pikemalt reisilt koju jõudis. Hiire alla jäänud kommentaar sai siis võitjana märgitud. Põnev oli meil kõigil- nii minul kui tütrel, isegi hiirel ;-)

Aeg on teha teatavaks kaks toredat naist, kes saavad Haapsalu salli kursustele tulla tasu maksmata. Toredat pühadejätku ka teistele ja tänan, et olite abiks kohavaliku tegemisel. Palju õnne Anne ja Annika! (annero@hot.ee, Tartust ja anca17@gmail.com, Tallinnast). Aasta jooksul annan teile teada kõigist kursustest ning saate siis teha endale sobiva valiku.

Blogi päisesse on tekkinud nüüdsest eraldi leht, kus jagan jooksvalt infot kursuste ja teiste võimaluste kohta minu ja mu töödega kohtuda. Täiendust saab see pidevalt ning uusi kuupäevi hakkab lisanduma kohe aasta algusest. Hoidke silm peal! Kuna koolituste grupid hoian meelega väikesed (et igaüks saaks protsessist maksimaalset kasu), siis registreerumisega viivitada ei tasu.

Palju õnne veelkord võitjatele ja palavad tervitused kõigile, kes vastasid ja sellega mind aitasid! Kohtumisteni uuel aastal! Ja häid pühi!

Haapsalu rätt, see kolmnurkne

2011-12-23T13:53:00.003+02:00

Haapsalu rätt Greta Garbo mustri ainetel

Ma ei ole väga ammu siia ühegi valmissaanud salli pilti pannud. Samuti ka muude tööde pilte. Tõenäoliselt varsti enam ei usu keegi, et ma ka koon. Et kuidas see vanasõna oli, kus suuga suure linna tegemisest räägitakse...

Ei, tegelikult ma koon kogu aeg usinalt. Sekka teen ka koolitöid. Näiteks ei olnud ma varem pakutrükki proovida saanud, aga pärast esimest õhtut olin kindel, et "see on see" st midagi õiget ja head minu jaoks. Muidugi ei möödunud õppeprotsess viperusteta, peitliga läks mu vasaku käe pöidlanukk kiiremini, kui karta oskasin. Paranes õnneks ruttu. Kõik suured mõtted pakuga trükkimisest on aga hetkel ootele pandud, sest tegelikult on mul käsil ka üks suurem ja salajasem kudumine. Võin vaid niipalju öelda, et valmiv asi on nii suur, et isegi mina jõuan sellest poole peal ära tüdineda. Ja seda korduvalt.

Kui nüüd rätikute juurde tagasi tulla, siis kudunud ma neid olen, aga pimeda aja tõttu pildile püüdnud mitte. Ei hakka tuju parem rikkumagi kui tean, et pildist asja ei saa... Ma olen meie peres pea ainus, kes lund väga-väga ootab! Ma tahaks, et saaks juba vähe valgemat aega. Natukenegi! Ilm, kus külma on kuni viis kraadi ja päike sillerdab värskel lumel, on mu lemmik ja on alati olnud. Meeldib sada korda rohkem kui kleepuv ja tolmune +32 kraadi nädal aega järjest augustis... Tegelikult väike Jakob ootab ka külma. Ükspäev just rääkis, et kangesti tahaks sõber Ragnariga jälle purikaid lutsutada. Igaühel omad kasud sees, antagu vaid talve, eksole!

Tänane kudum on mudel uuest rätiraamatust ja praeguseks juba uue omaniku teenistuses. Muster on tuletis Greta Garbo kirjast ja kootud on rätt alustades pikemast servast ning kahandades keskjoonel ja servades kukla taha välja jõutud. Kootud siis nö kõige uuema stiili järgi Haapsalu rätikudumise traditsioonis. Kui päris aus olla, siis mulle väga see meetod ei istunud. Olgu küll, et alustad meeletu silmuste arvuga ning see siis töö käigus järjest väheneb, peaks ju meelepärane olema see teadmine, et töö muutub järjest lihtsamaks. Aga ei meeldinud ikkagi. Maisteasi, eksole. Materjal, millest kudusin, meeldis aga väga. Pildilt on näha, et tegemist on õrna lõngaga. Tegelikult on seal võetud isegi kaks lõnga kõrvuti jooksma, et mitte päris ämblikuvõrku kududa. Kaks lõnga kokku andsid jämedust 2/28se lõnga jagu ja tulemus sai kena. Materjalis 70%meriinot ja 30% siidi. Udupehme!

Kes veel loosimist pole märganud, siis minu jõulukingi leiad eelmisest postitusest! Ülehomme selguvad need kaks, kes tasuta kursused saavad.

Rahulikku ja rõõmsat pühadealgust!

Võida tasuta võimalus osaleda Haapsalu salli kursusel

2011-12-18T15:09:00.001+02:00

Kuigi vihm sajab, kuis jaksab, on ikkagi jõuluaeg. Jõulude puhul on tavaks oma armsatele kinke jagada. Nii jagan ka mina. Tuleb tunnistada, et kingitus on magus, aga pisut omakasupüüdlik.

Ma panin oma uue aasta kalendrisse kirja tähtsaid kuupäevi ja järgmiseks otsustasin hakata kokku leppima ja märkima esimese poolaasta (aga miks mitte ka juba teise poolaasta) koolitusi. Olen otsustanud, et tulemas on ka Haapsalu salli koolitusi. Kahepäevaseid ja kokku seitsmel tunnil. Kingiks olen siis mina kahele inimesele seitsmeks tunniks!

Kingi loosin välja nädala pärast, esimese jõulupüha e 25.12 õhtupoolikul. Kuuse alla seda panna ei saa, aga kui oled kudumishuviline, siis võiks see olla ju tore üllatus!

Et kinki saada, märgi palun kommentaarides ära enda kontakt ja nimi ning kirjuta, kus linnas või suuremas asustatud punktis võiks Haapsalu salli kursus aset leida. Kui oskad pakkuda lausa asutust või ettevõtet, kelle ruumes, nimeta ka see, olen tänulik! Ainus tingimus kingi saamiseks on, et sa peaksid oskama kududa.

P.S. Võid uudist lahkesti jagada ka oma sõpradele.

Inspiratsiooniks: Karen Bit Vejle

2011-12-16T19:42:00.000+02:00

Mind tavaliselt väga lihtsalt ei paelu. Eriti kui on kiired ajad. Praegugi peaksin ette valmistama homset Haapsalu salli kudumise seltskondlikku üritust, aga olen selle asemel hoopistükkis lummatud ühest Taani naisest ja tema kääridest. Täiesti juhuslikult sattusin infole tema näitusest ja nüüd olen ma juba ei tea kui kaua lapanud pilte, imestanud ja imetlenud, vaadanud ta töid jne jne.

Tahtmine sellisel moel luua meie põrgukiiruse ajastul... mm, imetlusväärne! Allolev pilt on näiteks temapoolne tõlgendus Tšaikovski helitööst, mis loodud 1923. aastal. Kasutatud on 5X1,2m paberit ja kahte inimkätt.

Photo: http://www.flickr.com/photos/49376725@N08/sets/72157623949410242/

Karen Bit Vejle Flickri konto
Tema koduleht

Huvitav, milliseid taieseid mina sel moel looksin? Olen täna vaid Aerosmithi kuulanud. Paar tundi ja volüüminupp põhjas :-))

Nautige valgeid pilte, sest lund ja valget pilti aknast loota oleks vist palju...

Sõbralt sõbrale

2011-12-09T15:47:00.001+02:00


Foto: Tiina Tasa, kursused Tartus.

Käsitööinimesed on selline lahe klann, ma leian. Mõne aastaga olen kohtunud paljude tõsiselt toredate inimestega ja on olnud ka juhuseid, kus näiteks bussis kududes keegi midagi küsib ning juttu jätkub kauemaks. Kasvõi terveks reisiks ja nii põnevalt, et kudumine- see, mille pärast vestlus algas, ununeb sootuks.

Omaette maailm on internetikäsitöölised. Mõne tegemistel oled tema blogi lugedes silma peal pidanud aastaid ja aastaid, täitsa nagu tunneksid inimest kohe. Ja siis "päriselus" kokku saades ei ole vaja mitmeid kohtumisi ja tunde tutvumiseks, et aru saada, kellega tegemist. See on tegelikult nii lahe! Long live the internet! Käsitööblogides nuumad silma, saad julgustust ja häid mõtteid. Kunagi ma kirjutan oma netisõpradest kohe eraldi.

Sellepärast ma mõtlengi kõigist käsitööinimestest kui sõpradest. Ja sellepärast on hiljuti tekkinud pisike segadus mu mõtetes, kui mulle öeldakse näiteks õpetaja... Tõsi, kursuseid ma vean, aga selle nimega ei harju vist küll kunagi :-) Ikka sõbralt sõbrale käib see asi.

Laupäeval ja pühapäeval käisin ma Tartu-mail pitsikudumisest rääkimas. Kahe päeva sisse mahtus nii palju positiivset laengut, et meelest läksid nii kokku seitse tundi bussisõitu kui vile tuul Emajõe ääres (mütsi ja vihmavarju unustasin ma muidugi staapi kohvrisse...). Toredad inimesed, kellel silm kudumise peale säramas on parim seltskond, kellega aega veeta. Aitäh, et tulite! Tinstik nii armsasti kajastas meie väikest koosistumist, lugege ise siit.

Ah jaa, mis Tartus veel lahe oli- turul leidus putka, millest juba aastaid tagasi räägiti kui väärt raamatupesast. Teate, seal müüakse ikka veel heegeldamisajakirju Duplet! Olin rõõmus, kui selle leti leidsin, need ajakirjad on väärt iga senti, mis välja käisin. Ja vene keelt sai müüjaga praktiseerida veel pealekauba.

Homme hommikul sean suuna Paidesse ja kui torm sel juhtuda laseb, siis on hommik mu jaoks ajalooline. Ses mõttes, et homme alustan elu esimeste Haapsalu salli kursustega. Plaanid on läbi mõeldud, materjalid koostatud, vaim valmis!

Ja kes tahab veel selle aasta sees saada pitsikudumise kursust, siis viimane võimalus on esmaspäeval Tallinnas Käsitööjaamas, pidavat veel kohti olema. Registreerumine läbi Õppevaguni.

Püsige soojas ja kallistage lähedasi! Ja ärge laske pühadepaanikal oma hingerahu häirida! Elu on lill...

Lõng kui inspiratsiooniallikas

2011-11-30T23:50:00.001+02:00

Aade Lõng OÜ, Raasiku 2011

Mõne aja eest sai käidud Raasikul lõngavarusid täiendamas. Nüüd on olnud aega rahulikult vaadata, mis ma siis kokku krahmasin ning olen pisut sellest kümnest kilost ka juba matti võtnud. Pildil ma topin usinasti vihte kotti ning on näha, et käsi käib hästi ;-)

Tegelikult ostsin ma sealt kaasa päris suure koguse ka valget lõnga, millest plaanisin enamuse ära värvida. Eelmisel nädalal võtsin valge lõnga kasti lahti ja hakkas kuidagi kahju. Valge ju nii kaunis värv, kuda sa seda "rikud"? Loobusin plaanist ja asusin kahekordset hoopis kuduma. Enne olin teinud veel tublid viis tundi tööd ning teisandanud Meite Muhu Mustrite raamatust ühe mustri pitsiliseks koekirjaks. Kuna tegemist on ühe salaplaaniga, siis saan vaid niipalju öelda, et sall see ei ole, aga varrastel on üle 200 silma ning kudumiseks aega varutud aasta lõpuni. Vahepeale tulevad veel mitu muud tööd, aga aasta lõpuks peab see salaplaan olema realiseeritud.

Muhu raamatut jäin muidugi kauemaks imetlema ja ei saanud kuidagi isu täis. Olid ikka vägevad naised, need vana aja naised! Tänapäeval on kõik kiire- kiirsöögid ja kiirsuhted ja kiirmood... vanasti võeti ikka mõnuga ja hoolega asju ette. Ja tulemus on väärt esitleda ka saja aasta pärast. Või siis kahesaja või mistahes ...-saja aasta päras.

Ühekordse värvilise lõnga vastu mul halastust ei olnud ning seda värvisin kohe peale Raasikult saabumist. Ülemine helesinine rull on praeguseks juba rätikuks kootud, aga ootab aega, mil päikest rohkem et pildistada.Pildil rätilõngad siis keras ja stardivalmis (kes vee ei tea, siis ma värvin lõnga nii, et kera üks ots on ühte värvi, vahepeal sujuv üleminek ning kera teine ots jääb teist värvi).

Reesi käsitsivärvitud lõng

Minu töövahendid

2011-11-27T23:07:00.001+02:00

Haapsalu sall raamil

Sama tähtis kui head vardad ja lõng kuduja jaoks, on valmis saanud töö viimistlemine. Ilusat salli on ilus vaadata, kas pole? Pildil on näha viis, kuidas mina seda oma sallide puhul teen. Kõrvuti on auväärne pensionieelik paremal ja verivärske noor salliraam vasemal. Juhtus lihtsalt nii, et korraga pidin üles tõmbama kaks salli ja oli hea, et just värskelt teise raami omanikuks olin saanud.

Tegelikult oli mul mõte rääkida raamimisest juba mõnda aega. Hiljuti just öeldi, et võiksin julgemaltki kuulutada, et pesen ja raamin kõigile soovijatele. Tõesti, seda ma teen. Kes ise kardab sallipesuga hätta jääda või kel kohe kuidagi pole aega, ruumi või viitsimist, siis kirjutage ja arutame asja. Kui ma algajana salli pesu ja raamile paigutamise peale pidin arvestama vähemalt tunni, siis nüüd läheb see imekiiresti. Ja uskuge või mitte- see meeldib mulle! Vahva on näha, kuidas pisikesest krimpsikust saab pikk sirge ja ilus sall.

Eriliselt kiiresti läheb raamimine edaspidi aga suuresti tänu Ahtile. Tema on puutöömees siit kaugel Eesti lõunaosariikides ja kõige muu hea hulgas pakub ta salliraame müügiks. Kui ma oma vana ja tema käest saadud uut raami võrdlen, siis võin kirjutada ikka kaunis pika nimekirja punkte uue raami kasuks.

Tegemist on sileda ja mõnusalt kokkukäiva raamiga, mille iga pii on korralikult lihvi saanud. Profi töö :-). Sall ei takerdu ja sellepärast võingi öelda, et seiske või stopperiga kõrval, töö läheb nobedalt. Raami kokku pannes jandasin vana puhul puuvillariide ribadega nurkades siduda, aga uuel pistan lihtsalt lopsti! pulga auku ja asi mutt. Kuna pulgad on pikad, siis isegi igaks juhuks nurki siduma ei ole vaevunud.

Positiivset võib välja tuua veel pisiasjadeni palju, aga põhiline on see, et raam funkab hästi, piide vahed on ideaalse mõõduga ja raami on mugav kasutada. Kui sul on pisike korter, siis võib küll raskusi tulla, aga püha eesmärgi nimel leiab selle seinapinna pooleks päevaks ehk ikka. Ja salli püstiasetsevale raamile paigutama õppida ei ole keeruline, vaja vaid harjutada. Sujuri OÜ-d ja Ahtit julgen käsitööinimesele soovitada, sest raam pole mitte ainus vidin, mis mul tema käest pärit on ja mis töötab hindele 5+. Ahtile saab kirjutada sujur@sujur.ee

Raamid töös, Sujuri oma vasemal, nagu arvata võite...

Sallidest, mis raamil, juttu teinekord.

Lugu sellest, kuidas Kai Simson pange pani...

2011-11-25T21:07:00.001+02:00

Ma ootasin tegelikult juba mõnda aega, et suudaksin Maalehes avaldatud artiklile vähemate emotsioonidega reageerida ja võtta vaevaks kirjutada siin blogis profikäsitöölise kibemagusast leivast. Kuna ma ikkagi ei oska küündimatute ajakirjanike peale adekvaatselt ja emotsioonitamata reageerida, siis ei hakka pärast lahingut enam rusikatega vehkima. Las olla...

Olen hoopis 100% nõus ja pakun teilegi lugeda Okkalise reageeringut. Naine, kel pea lõikab kui nuga ja sulg jookseb, et vähe pole, kujutan ette, et võiks käigult ära teha poole Maalehe toimetuse töö. Ja ajakirjandusliku eksperimendi mõttes võiks proua Simson seks ajaks kusagile käsitöölise juurde ellujäämis- ja kindakudumislaagrisse minna, õppida mingitki väärtus looma.
Tänan, Helen, et sa suudad särinal põleda! Minu lugupidamine ka Maalehe esimese artikli juurde kommentaare kirjutanud käsitöölistele!

Tõestuseks, et ma oskan ka kirja kududa ja tean, milline aeg kulub... aastatetagune troi :-)

Taaskasutuslaupäevak Pärnus

2011-11-20T23:45:00.001+02:00

Ma arvan, et enne jõulusagina algust on paras korraks aega maha võtta ja pisut mängida. Mängida... miks mitte ka omakasu silmas pidades. Võluda kasututest kangajuppidest kauneid lilli ja paberipahnast käevõrusid. Ja nendega end siis ehtida või neid kingina jõuluvana kotti poetada.

See mõistukõne tähendab nüüd seda, et laupäeval 26.11 kell 14.00 olen ma Pärnus Lõngastuudio poes (Akadeemia 9) ja räägin ära kõik kasulikud nipid, mida pean silmas kangast lillede ja paberijääkidest käevõrude tegemisel. Tulla võivad kõik, olenemata vanusest ja soost, täpsema info ja koha lauataga kinnitab Lõngastuudio perenaine. Registreeri end telefonil 56563248 või longastuudio@gmail.com. Kui tahad, võid võtta kaasa lemmikkangast, aga võid tulla ka kaks kätt taskus. Kohapeal on kõik vajalik olemas! Kui tahad, meisterda kaasa, kui ei, no siis veereta niisama pöidlaid ;-)

Allpooltoodud pildid on näiteks teemadele, millest räägime. Lisaks sellele näitan ma vähemalt kolmel eri moel kangast õite tegemist ja ükski neist ei ole nö tavaline organza kärsatamine! Neilt kursustelt saad ikka midagi enamat.

Korteriinimese loomaarmastus

2011-11-17T22:49:00.001+02:00

Olgu, mul on tegelikult kass ka, aga vahel võib mängida arvuti ja mõtetega... Minu esimene lemmikute nimekiri Etsys.

Poodi ennast luban täita ja täiendada nüüd tihemini. Eestlastele kehtivad sõbrahinnad st ära asja ostukorvi pane, kirjuta enne mulle ;-) Jõul pole kaugel, mine loe kalendrist päevad ära, kui ei usu.

Loomad minu elus...

Mõned muljed Mardilaadalt

2011-11-14T00:50:00.001+02:00

Vahva üritus see Mardilaat, ega teda asjata Käsitööliste Laulupeoks nimetata. Kohal olid parimad ja parimatest parimad. Sekka ka mõned keskpärased tegijad, aga suures melus ei saa öelda, et nad esinduslikku üldmuljet lahjendanud oleks. Täna ei tule minu poolt ühtegi kriitikanoolt, luban!

Foto: Ene Põllupüü

Tuleb tunnistada, et elevust isiklikus plaanis jätkus neisse päevadesse kuhjaga. Kui ma eelmisel aastal ei julgenud veel unistadagi, et juba sel aastal enda väljapanekuga esinen, siis... uskumatu küll, aga ka viimase hetke unistused võivad tõeks saada!

Aga ega ma siis üksi! Seltsis ikka segasem ja selle pildil ongi meie Käsitööga Tööle2 vahva seltskond, kes me need kolm päeva boksi jagasime näidates kui kõva tase võib ühel lühiprojektil olla. Julgen arvata, et üheksa kuud projekti tuge meid selliseks ongi voolinud, nagu me seal olime.

Kui ettevalmistuste käigus oli murenoot kerge tekkima, et kuidas sa kuus tublit käsitööinimest ikka 2X3m pinnale mahutad, siis rõõm oli, et kohapeal toimus kõik sõbralikult ja keegi ei jäänud tahaplaanile. Eraldi tuleb tänada Margitit, kes tõmbas oma mehegi püha ürituse nimel käima, et stendid muretseda.

Kes siin pildil siis naeratavad? Margit oli kohal täiesti värske ja ainulaadse tootega- tema teeb helkurkätiseid. Laura on korsetimeister. Lola sõrmede vahelt tulevad peenelt heegeldatud mänguasjad ja suveniirid. Kai armastab keraamikat. Ja Ene, kelle kaamerasilma läbi me siia jõudsime, punub korve ning pakub seentega värvitud kindaid-sokke. Liina... nojah, kui sa juba siia sattusid, siis küllap tead, mille järgi teda tunneb :-) Sellel pildil me oleme nii naerusuised, sest mina potsatasin kohe istuma kui tuli jutuks pildistamine (rahvariideseelikus näeb üks kohev tütarlaps teadupoolest veelgi kohevam välja...). Naerame siis, et näe kus, Liina oma viie usina tütrega...

Kõik need, kes lootsid minuga kohtuda, aga kel see ei õnnestunud, võite julgesti kirjutada! Kuna meid oli kuus, siis ei oleks kohe kuidagi kogu aeg kõikseemees letis olla saanud.

Ja kõiki, kes lahkusid mu visiitkaardiga, tervitan samuti! Loodan, et saan kasulik olla :-) Soojad sõnad, mis paluti edasi öelda, sain tüdrukute abiga ka kätte! Eriti uhke tunne oli, kui kuulsin, et võrreldes Haapsalu prouade letiga, oli minu väljapanekul ka olulisi plusse... Aitäh märkamast!

Minu ekstratänud Monikale, kes oskab rohkem vastata kui sada lolli küsida (kontrollitud, muide!). Ja tänud ka Maele, kes eelviimasel tunnil võttis vaevaks mu nimekaarte kujundada. Aitäh!

Kohtumiseni Mardilaadal!

2011-11-09T18:41:00.001+02:00

Viimased pakkimised, viimased triikimised. Homme hommikul sean suuna Tallinna ja näeme Mardilaadal! Otsige üles Käsitööga Tööle2 boks, kui mind ennast ka seal pole, siis on toredad kompanjonid minu sallide ja kleidiga. Ah jaa, sõrmuseid saab ka :-)

Laupäeval ja pühapäeval on toimumas ka väärt üritus, millest ilma ei taha jääda. Põnevad päevad, ühesõnag. Küllap varsti saate muljeid luged.

P.S. Tartu kudumiskursustele on veel vaba vaid neli kohta, pühapäevaks. Kel plaan kindel, ärgu registreerimisega viivitagu!

Õnnestumised ja ebaõnnestumised

2011-11-07T23:37:00.000+02:00

Eks need pealkirjas nimetatud asjad käivad ikka käesikäes. Muidu poleks elu ju põnev. Või mis?

Viimase poole aasta suurimaks õnnestumiseks on see, et ma osutusin valituks Mardilaadale. Käsitööga Tööle2 eelmise aasta lõpetanute seast sai igast rühmast üks osaline selle võimaluse ja kui ausalt öelda, siis eelmisel aastal samal ajal poleks ma mitte unistadagi osanud. Nüüd on see käes- kohtate mind Mardilaadal!

Samas jälle Mardilaadale saamisega käib kaasas ka suurim pettumine endas. Mina, kes ma alles hiljuti hõiskasin, et 25nda tunni inimese elul pole häda miskit, söön nüüd sõnu. Ega häda polegi, aga seekord ma ei suutnud omaenese varjust üle hüpata. Kudusin laada tarvis uut kleiti ning arvestasin umbkaudu kolme nädalaga. Turbokudumine, teate ju küll. Lõige ja arvutuskäigud samad, mis augustikuisel kleidil. Aga ma, rumaluke, ei arvestanud sellega, et muster võtab palju enam aega kui lehepaanid tollel suvisel kleidil!! Ja et vahele tulevad paar kiiremat muud tööd ning reis... Nii ma siis eelmise nädala lõpus veel ausalt ja püüdlikult pingutasin, kuid eilseks oli selge- see kleit ei pea mitte Mardilaadaks valmis saama. Nii kahju, kui ka pole. Või kui, siis higi, pisarate ja magamata ööde hinnaga. No need viimased võivad ju kõrge kunsti juurde käia, aga seekord ma tõesti loobusin :-) Las jääb. Kootud sai rinde alla välja ja küll ma ta rahulikus tempos siis lõpetan, kui suur kiire möödas. Mardilaadale tuleb kaasa mu kevadine kleit.

Tänane sallipilt on uuest Haapsalu räti raamatust pärit mustriga sallist, mis juba kodunt lahkunud. Oli juhuste kokkulangevus, et kiiresti tahtsin teha eriliselt šefi mustriga salli ja raamat, mida nii väga ootasin, ilmus. Raamatuesitlusel olid mul vardad kotis. Ausõna! Järgmisel päeval Seto-ringreisile sõites ootasin bussis kannatamatult, millal juba valgeks läheb, et saaks kuduma hakata. Mööda Lõuna-Eesti teid kolades valmis kolmandik sallist ja koju jõudes läks ülejäänu juba imekiiresti. Lihtsalt nii mõnus muster oli! Jupike sallist sai kootud ka sünnipäevalauas- nii et positiivseid emotsioone selles sallis on kuhjaga. Lihtne kududa ja ilus vaadata, eksole. Loodetavasti ka väärikas Eesti pitsikudumistraditsiooni esindama jõululaadal sääl kaugel, Portugalis.

Kudumiskursused jõuavad Tartusse!

2011-11-03T22:11:00.001+02:00

Hea uudis lõunaosariiklastele- nüüd on see kindel, et tulen ka Tartusse ning ajame koos vardaid sõlme! Vali, kumb päev sulle sobib, ning anna meilile oma osalemissoovist teada.

Mis kursustel toimub?
*Tutvustan erinevaid materjale ja töövahendeid, kootud pitsi iseloomu, viimistlemist ja hooldamist.
*Alustame koekirjade tundmaõppimise ja lahtirääkimisega ning paar sõna erinevatest pitsitraditsioonidest.
*Jutuks tuleb pitskudumi kavandamine, sallide erinevad liigid ja nende kudumise erinevad võimalused.
*Millega võib pitsi kudumise juures ebaõnnestuda? Miks tulemusega ei olda rahul? Analüüsime, mis võib minna valesti.
*Praktilise harjutusena õpime erinevaid silmuste ülesloomise ja mahakudumise viise ning olen abiks proovitöö kudumisel valitud mustri järgi.

Kellele, millal?
*Kui sinu kogemused ei ole suured, küll aga on suur soov kududa, siis on see just sulle! Põhilised kudumisvõtted võiksid eelnevalt tuttavad olla.

Mis veel?
*Kaasa võiksid võtta enda puuvardad ja lõnga, kuid harjutamiseks saab neid ka minult. Lõng vali siis pitsiliseks koeks sobiva jämedusega ja vardad sellele vastava numbriga.
*Kursuselt saad kaasa kirjaliku materjali, mis sisaldab räägitud teemasid ja lisaks kasulikke viiteid ning pildimaterjali. Kohapeal on võimalus osta sallilõnga (sularahas).

Tasumine, grupi suurus ning muud olulist?
*Et saaksid kurususest võimalikult palju kasu, on grupi suuruseks plaanitud maksimaalselt 10 inimest.
*Nimekiri täitub maksmise järjekorras.
* Kursuse maksumus on 15 eurot.
*Registreerumiseks saada soov oma nime ja perekonnanimega meilile liina.rees@gmail.com Vastu saadan arve vajalike rekvisiitidega. Kui vastus ei ole 24 tunni jooksul saabunud, kirjuta siia blogiposti juurde kommentaaridesse oma meiliaadress ning soov.
*Kui sa hindad aga hoopistükkis mugavust ning suudad koguda kokku seltskonna kudumishuvilisi, siis olen valmis tulema kursustega sulle sobivasse kohta. Kirjuta meilile liina.rees@gmail.com
*Samasse on teretulnud ka kõik tekkinud küsimused!

Oma töökoda

2011-11-02T01:34:00.000+02:00

Foto: Monika Plaser, pildil ajaloolised esemed Ulve Kangro stuudiosRäpinas

Viimastel päevadel kummitab mul peas üks mõte, mis kuidagi olla ei lase. Mõte oma töökojast. Sellisest, mis oleks minu nägu ja tegu.

Tegelikult on töökoja järgi lausa vajadus, sest poolikud käsitööd ja kaubavarud kahetoalises korteris võtavad omajagu ruumi ning on tülikad. Olgu, see on praktiline pool, aga helesinine unistus on veel peale selle.

Viimase aasta jooksul olen ma näinud nii palju šeffe stuudioid ja müügikohti, et tahad või mitte, aga fantaasia hakkab perutama. Viimatise elamuse sain muidugi Setode juures ja Mooste taastatud kompleksis, aga enne seda oli üheks eredamaks kogemuseks Kalamajas Cocode salongi külastus. Tegijad end vist ei reklaami, aga kes teab, see teab :-) Ja Emma Leppermann ning Meistrite Hoov kogu oma hiilguses või siis jällegi et lihtsuses... mmm, lahe!

Kui taas maa peale tulla, siis tegelikult olen ma siin oma väikeses alevikeses selle pilguga ringi vaadanud küll, et kuhu pesa teha. Tuleb tunnistada, et valikut pole. Korralikud, remonditud ja vuntsitud pinnad on kas kallid või liig suured ja sellise armsa, olgu või remontimata ubriku leidmine, kus end sisse seada lõpeb ikka jälle sellega, et ubrik on peatänavast kaugel ja seal teadupoolest ei liigu kedagi. Kui mõelda aga, et see armas ubrik oleks kas Tallinnas või Pärnus, siis sõidukulud ja sõidu peale minev aeg tõmbavad ideele kolinal vee peale.

Kuidas küll lõpetada unistamine? Kas üldse lõpetada?
Imeline oleks homme hommikul tõusta ja minna oma stuudiosse, kus valgetel seintel ripuvad tumedale kangale kinnitatud kootud sallid, nurgas tervitab pooleliolevas kleidis mannekeen ja laual oleks ootel töö, mis enne just nõnda laokile jäi. Kilode viisi lõnga ja käsitööraamatuid riiulites, paberhelmeid ja värvitopse... Ei kassi, kes vägivallatseb mu peenvillaste keradega, ei lapsi, kes kääride ja viltpliiatsitega ringi kimavad... Keedaks tassi kohvi, istuks oma suurde tugitooli, hakkaks kuduma ja ootaks külastajaid läbi astuma.

No nii raske on mitte edasi unistada :-) Tundke mulle kaasa!

Plastlilled Pärnus!

2011-11-01T22:13:00.001+02:00

Registreeru Lõngastuudios!
56563248
Kohtume laupäeval kell kaks :-) Akadeemia 9, Pärnu linn

Reis Setomaale

2011-10-30T20:58:00.000+02:00

Eelmise nädala lõpp oli imeline-kolmapäevane uue Haapsalu räti raamatu esitlus nauditud, seadsin rattad linna poole ning järgmisel hommikul tervitas mind Setomaa. Elamused olid ergud ning kolme päeva jooksul imasin uusi teadmisi, inspiratsiooni ja vaateid kui käsn. Seda sõnades edasi anda oleks ületamatult keeruline, seega säästan teid kahekilomeetrise kirjandi lugemisest. Mõelge ise- mitmed muuseumid, Lindora laat, õigeusukirikud, kohalik söök ja hansa ning värvilised tekstiilid!

Ainsa mälestusena panen siia Seto Art Gallerys rippuva vanale uksele maalitud vana naise pildi. Jah, just nii võis maja seinalt, kus toimetavad Kauksi Ülle ja Evar Riitsaar lugeda- Seto Art Gallery. Maja, kuhu tuleb igal sajal juhul tagasi minna.

Foto: H.Vaher

Pilt oli nii elav, et tõi mu silmad vett täis. Kahjuks olin ma elamustest nii pungil, et autori nime meelde ei suutnud jätta. Tunne, mis seda pilti kohates tekkis, jääb meelde aastateks.

Oli tore nädalavahetus. Nüüd tuleb aga alanud hambapõletiku kiuste täielikult tööle pühenduda, sest Mardilaadani on jäänud vaid kaks nädalat.

Eile Käsitööjaamas...

2011-10-24T13:57:00.000+03:00

Eile möödus mu pärastlõuna Tallinnas. Käsitööjaama kogunesid nobenäpud ja mul oli rõõm, et kahe tunni jooksul sain rääkida sellest, mis mulle meeldib- pitsi kudumisest. Alustuseks näitasin ühte "tavalist" Haapsalu salli, et osavõtjate motivatsiooni ergutada

Foto: H.Vaher

Kuna mu avaliku esinemise vilumus ei ole veel sama särav, kui pitsitegemise oskus, siis julgustuseks oli kaasas Helen, kellega oli kokku lepitud, et mina talle-tema mulle st tarkuseivade eest sain väärt tagasisidet. Ja minu rõõmuks, nagu näha, ka väärt pildid käisid sellega kaasas. Helen on tegelikult koerafotograaf, kes ka inimeste pildistamisega suurepäraselt toime saab. Olen talle tänulik, et viitsis tulla ja viitsis klõpsata. Kuigi jah, mis suurt tarkuseiva selle-aastane Haapsalu salli kudumise võistluse võitja enda jaoks noppis... eks ta ise tea.

Foto: H.Vaher

Mida aeg edasi, seda kiiremini ma rääkisin ning koolituse teises tunnis, kui hakkasime proovitööd tegema, tegin ma hea tulemuse nimel ka juba kükke, nagu näha :-) Ikka selleks, et osalejatest keegi ei jääks ilma neist nippidest, mis vardaotsad teevad.

Foto: H.Vaher

Tundub, et koolitamine on päris minulik tegevus. Ainult kodus diivanil istuda ja vardaga lõngakera taga ajada või siis vastupidi, poleks vist lõbus. Eilsest jäi aga positiivne emotsioon ja teadmine, et ma olen saanud kellegi jaoks kasulik olla. Ma vist kojusõites ka naeratasin, sest venekeelsed noormehed trammis vaatasid kuidagi imelikult ja sosistasid. Vaevalt, et nad kotijooksu teha plaanisid, mu kohver oli ju hiiglasuur...

Foto: H.Vaher

Ütleb ju laulusalmgi, et inimesed on ilusad ja head ning eilsel õhtul ma täpselt nii mõtlesingi. Aitäh kursuslastele ja ajage siis vardad kuumaks!

Avasin poe DaWandas

2011-10-22T16:07:00.000+03:00

Jala võib ju ukse vahele saada, aga kuidas äri minema hakkab, seda näitab aeg. Kuna DaWanda on suunatud enam Euroopale, siis proovima peab. Valik poes suureneb ajaga, praegu lihtsalt algus tehtud.

Eestlastele soovitan jätkuvalt mitte asju ostukorvi panna, vaid mulle kirjutada. Saab sõbrahinnaga, kas teate :-)

DaWanda - Products with Love

Ehteaasta tähtsaim päev

2011-10-21T13:35:00.000+03:00

Homme, 22.oktoobril on tänavuse Ehteaasta tähtsaim päev, sest koos meisterdatakse üle Eesti. Tohutult mõnus on mõelda, et usinaid inimesi on igas keskuses ja külakeses ilu loomas, suurtest linnadest rääkimata.
Minuni on muude üleskutsete hulgas jõudnud info Raplas toimuva kohta ja tuleb tunnistada, vist saab põnev olema, kuigi osa võtta ma ei saa. Mõelda, värske leiva tegemine ja parima leiva valimine ning ehted.... Mmmm!
Minge teie kohale, mina küll viilin, aga tegin juba ette mõne ehte...


Taaskasutuskangast kõrvarõngad /Earrings from recycled textiles

Ajalehega kaetud käevõrud/ Bracelets from old newspapers


Kaltsukanööbiga sõrmus/ Ring with vintage button

Lõngajahile!

2011-10-18T10:01:00.000+03:00

Haapsalu sall Vausabakirjaga

Kas saab olla kuduja jaoks veel suuremat meelitamist, kui et mees pakub välja end autojuhiks ja lubab osta lõnga nii umbes kümmekond kilo... Ei, ei näinud unes! Päriselt lähen täna Raasiku villavabrikusse, kuhu ma veel varem sattunud ei olegi.

Kui ma sain katsuda Rioni Raasiku lõngast tehtud kleidikest, mis oli üllatavalt pehme, siis veenis see mind lõplikult, et peaks ikka ära käima. Tulemas on pime ning kole aeg, potis lõnga värvides tuju tõsta pole paha mõte, eksole.

Tänase posti pilt on vausabakirjaga sallist, mis jõudis just uue omanikuni. Õigemini jõudis vaheetapina ühe kena naisterahva kätte, kes selle jõuludeks tellis. Jah, täiesti mõistlik on juba jõulukinkidele mõtlema hakata! Kuna ma ka kingimajanduses olen see "25nda tunni inimene", siis päris tõsiselt pean lugu neist, kes suudavad stressivabamalt oma lähedaste rõõmustamisele mõelda.

Mis uudist veel? Pühapäeval olen Tallinna tulemas. Kudumiskursused pitsihuvilistele on taas sinna jõudnud. Eelmisel laupäeval Pärnus kokku saanud väike, kuid usin seltskond tegi südame soojaks. See annab palju jõudu, kui näed, et inimestel on su mõtteteradest kasu.

Kes veel ei tea, siis kursustel räägin ma ära ka kõik oma "ämbrid" et säästa teisi samadesse astumast. Jah, nii julge olengi :-) Ja nende kõrvale muud kasulikku pitsitegemisejuttu ka ning koos kootud proovitöö on selleks, mis näitab ära, millised on su kudutalendi lihvimist vajavad küljed. Et saaksid särada!15-leheküljelise kokkuvõtliku materjali saab ka iga osaline kaasa.

Tallinna kursuste korraldaja, registreerija ja toimumiskoht: Käsitööjaam. Kohtumiseni seal!

Haapsalu salli mustritega kleit Margitile

2011-10-16T15:03:00.000+03:00

See pruut on nii jumalikult kaunis, et ma ei hakka pikalt sõnu tegema!
Klõpsake pildid suureks ja nautige vaatepilti.
Aitäh, Margit, et usaldasid nii olulise kleidi kudumise minule! Pikka ja õnnelikku abielu teile kahele!

Foto: Andres Lumi

Minu esimene näitus!

2011-10-13T22:32:00.001+03:00

Mõista-mõista- mis on pildil?

Kes nüüd ehmatas, et oh, milline esimene lumi! siis rahunege. Ei ole esimene lumi, küll on aga esimene mu päris oma näitus ja pilt on klaasvitriinist võetud suunaga alt üles :-) Vaat kus ninanips, eksole!

Ehted, mille tegemisel kasutasin rämpsu, ehitusmaterjale ja muud kummalist on esitletud kolmes vitriinis Kehtna raamatukogus. Ruum on küll väike, aga ikkagi. Ehted, muide, ei ole uued. Need on alates 2009.aastast ja valitud välja just need "erilisemad". Kes soovib, võib kuu aja jooksul näituselt läbi astuda. Raamatukogu on avatud kell 11-19

Kui nüüd ikka see esimene pilt hingerahu ei anna, siis selgituseks olgu öeldud, et oli pisut keerukas panna ehteid välja ruumi, kus ei ole looduslikku valgust ning vitriinid on klaasid säravas alumiinraamis. Mina, kes ma pole kunagi varem midagi välja pannud, otsustasin olla julge ja keerata vinti siis juba korralikult üle. Kui klaas ja alumiinium, siis tuleks ometigi inimese pilku sellest ära kangutada!

Väljapanek on asetet "kaunitele" kassiliivakristallidest saartele ning olulist rolli mängib hoopis üllatusmoment ja selgitavad sildid. Kokkuvõttes ei kukkunud üldse paha välja ning mõte magedast linasest kangast väljapaneku all, mis olnuks teine valik, ajab judisema. Pildid ei anna kahjuks seda kihilisust edasi, sest kunstvalguses ei ole ma eriti osav piltnik.

Olen rõõmus, et nii juhtus. Reedel sain kõne korraldajalt ning ei suutnud vastu panna mõttele ehteid näidata. Selline ta sai, see mu esimene väljapanek. Olete teretulnud kaema!

Teretulnud olete ka laupäevasele kursusele Vuhti Galeriis Pärnus ning pühapäevasele koosmeisterdamisele Tallinnas Käsitööjaamas.

Kohtume pühapäeval õppevagunis!

2011-10-12T10:42:00.000+03:00

Kursused Tallinnas 16.10.2011

Kui sa tahad teha plastpudelitest vahvaid lilli, siis räägin meelsasti sulle nippidest, mida kasutada. Võta kaasa oma pudel ja tule! Kõik muu ootab sind kohapeal.
Registreerimine Käsitööjaama kaudu (ole nobe, sest kohti on piiratult). Täpsema kursuse kirjelduse leiad klõpsates õppevaguni infolehel.
Rõõmsa kohtumiseni!

Haapsalu sall tundmatu kirjaga ja kutse kursustele

2011-10-09T17:48:00.001+03:00

Tänases kaunis päikesepaistes püüdsin pildile viimase salli, mis valminud.
Muster on põnev ja ma ei tea, mis võiks olla selle rahvapärane nimetus. Pitsiliste koekirjade raamatus on ta vaid numbriga ülestähendatud. Võta sa siis kinni kas ta võiks olla liblikakirjade perekonnast või hoopis midagi muud. Kududes meenutasid väikesed mustripõimikud mulle järjest enam ämblikke. Keerad salli teistpidi- palun väga, roosinupud! Kas keegi äkki oskab öelda, on sellel mustril ka nimi?
Armas ja lihtne kudumine oli :-)

Haapsalu sall/Haapsalu shawl

Teiseks uudiseks on see, et kohe on algamas uus nädal, mis toob mind laupäeval Pärnusse. Kes tahab õppida samasugust peent pitsi kuduma, siis olete teretulnud kursustele. Kirjuta, et registreeruda liina.rees(ät)gmail.com Ekstra valisin just laupäeva, et ka töölkäijad saaksid üritusest osa. Olete lahkesti palutud!

Haapsalu sall/Haapsalu shawl

Homme on mul veel häid uudiseid kursuste kohta :-) Aga need juba Tallinna omad.

Haapsalu räti raamatu esitlus

2011-10-07T14:50:00.000+03:00

Foto: www.saarakiri.blogspot.com

Edasi loe Saarakirja Käsitööpesast!

Mul on hea meel, et kudujate silmaring saab taas avardatud. Tõsiselt kohe. Nii ei tulda ehk enam ütlema, et never-ever pole Haapsalus peale ristkülikukujuliste sallide midagi kootud. Ja ma ootan kannatamatult, et näha, mida hääd leiab nende sisukorras tutvustatud mustrite nimede taga, üks on põnevam kui teine.

Seda, et raamat ilus on, usun ma ka. Pärast esimest imekaunist üllitist ei saa ju teine grammigi kehvem olla, ikka ainult parem... Loeme siis päevi :-)

Prügikastielu...

2011-10-05T13:03:00.000+03:00

Leidsin Tisain Ongi Ökodisain blogist üle ülimalt südamliku loo, kuidas elu prügikastis võib nimetada lausa kvaliteeteluks. Mulle, kes ma ikka ja jälle tulen tagasi prügi juurde, oli see väga südantsoojendav (viska pilk mu Etsy-poodi, sealt peale rämpsu palju ei leiagi). Kui mul ükskord neljandal korrusel elamisest üle viskab, siis kaalun alternatiivi...
Vaadake ise, missugune võib üks prügikastielu olla :-)

Kudumiskursused Pärnus!

2011-10-03T14:57:00.000+03:00

Suvel tühistatud kursused on sügise edenedes taas plaani võetud! Laupäevasel päeval ja loodan, et kõigile mugaval kellaajal

Mis kursustel toimub?
*Tutvustan erinevaid materjale ja töövahendeid, kootud pitsi iseloomu, viimistlemist ja hooldamist.
*Alustame koekirjade tundmaõppimise ja lahtirääkimisega ning paar sõna erinevatest pitsitraditsioonidest.
*Jutuks tuleb pitskudumi kavandamine, sallide erinevad liigid ja nende kudumise erinevad võimalused.
*Millega võib pitsi kudumise juures ebaõnnestuda? Miks tulemusega ei olda rahul? Analüüsime, mis võib minna valesti.
*Praktilise harjutusena õpime erinevaid silmuste ülesloomise ja mahakudumise viise ning olen abiks proovitöö kudumisel valitud mustri järgi.

Kellele, millal?
*Kui sinu kogemused ei ole suured, küll aga on suur soov kududa, siis on see just sulle! Põhilised kudumisvõtted võiksid sulle eelnevalt tuttavad olla.

Mis veel?
*Kaasa võiksid võtta enda puuvardad ja lõnga, kuid harjutamiseks saab neid ka minult. Lõng olgu siis pitsiliseks koeks sobiva jämedusega ja vardad sellele vastava numbriga.
*Kursuselt saad kaasa kirjaliku materjali, mis sisaldab räägitud teemasid ja lisaks kasulikke viiteid ning pildimaterjali. Kohapeal on võimalus osta sallilõnga (sularahas).

Tasumine, grupi suurus ning muud olulist?
*Et saaksid kurususest võimalikult palju kasu, on grupi suuruseks plaanitud maksimaalselt 10 inimest.
*Nimekiri täitub maksmise järjekorras.
* Kursuse maksumus on 14 eurot.
*Registreerumiseks saada soov oma nime ja perekonnanimega meilile liina.rees@gmail.com Vastu saadan arve vajalike rekvisiitidega. Kui vastus ei ole 24 tunni jooksul saabunud, kirjuta siia blogiposti juurde kommentaaridesse oma meiliaadress ning soov.
*Kui sa hindad aga hoopistükkis mugavust ning suudad koguda kokku seltskonna kudumishuvilisi, siis olen valmis tulema kursustega sulle sobivasse kohta. Kirjuta meilile liina.rees@gmail.com
*Samasse on teretulnud ka kõik tekkinud küsimused!

Sallimuuseumi kaheksas hooaeg lõpetet

2011-10-01T21:33:00.000+03:00

Kui inimene tahab, siis peab ta saama Haapsalus ära käia... Nii ma mõtlesin ja leidsin, et bussid isegi liiguvad (Astrale ikkagi tänud muretsemast ning tagalat kindlustamast) ning pole hullu hommikuses kella poole seitsmeses tõusmises, kui keskpäeval saab näha meistreid ja salle ja raamimist.

Haapsalu salli muuseumis 2011, Linda Elgas esiplaanil

Kohal selgus, et ei punaseid vaipu ega fanfaare, kui Aidet tsiteerida :-) Seevastu olid hoopis usinad naised, nende omavahelised soojad tervitused ning silmade sära. Toimus kudumissuve kokkuvõtmine ning arutatud sai ka uusi plaane. Mind kui külalist ei lükatud teps mitte kõrvale, mul oli hoopistükkis hea meel, et sain asja heaks millest hoolin paar mõtetki välja käia.

Lühiuudised väga kokkuvõtlikult tänasest päevast- Aime Edasi kinnitusel ilmub uus Haapsalu räti raamat kuu lõpus. Nii et jälgige reklaami ja koguge raha. Sallimuuseumis on oodata kerget värskenduskuuri, Aide Leit-Lepmets oma raugematu energiaga on nendeks plaane tegemas ning kohe, kui Käsitööseltsi esinaine Mirje hoogu ja aega saab, hakkab sisu tekkima ka Haapsalu Käsitööseltsi veebilehele. Mõtted on täitsa olemas.

Koju sõites oli mul selle viimase üle aega järele mõelda. Mida mina sellelt lehelt siis ootaksin? Mina, kes ma pole enam algaja, aga siiski alati midagi enamat otsimas. Üks mu paljude mõtete ja soovide hulgas oleks kindlasti selline, et leht peaks andma lisaks inspiratsioonile ja kaunitele piltidele julgustust igal tasemel kudujatele. Näiteks mõne aja eest, kui ma ei julgenud veel üht või teist Haapsalu salli kohta väga enesekindlalt väita, olnuks mul tahtmine küsida järele või arutleda mõne teema üle nii, et ka teised näeksid-teaksid vastuseid. Selline KK, ehk Korduvate Küsimuste rubriik võiks lehel olla. Et seal saaks küsida midatahes ning meistrite poolt sellele küsimusele antud vastust ka näiteks kellelegi kolmandale viidata. Aga miks? Et ei juhtuks enam nii, et kes kõvemini karjub, sellel on õigus :-) On olnud väiteid ja asju Haapsalu sallide juures, mis ei lase mul mitu ööd magada, sest ma tahan teada, kuidas lood tegelikult on olnud...

Haapsalu salli muuseum, 2011

Salli raamimine, mis lives toimus, polnud raketiteadus, nagu ma arvasingi. Aga oli õpetlik nii mitmestki nüansist. Esiteks: ära kunagi osta endale raami, kus nurkades tikkude asemel laiutamas polt (raiskad aega nuputamisele, et mis selle nurgasakiga siis ikkagi teha) ja teiseks: mitu pead on ikka mitu pead. Selgus nimelt, et sallil, mis raamile sai, on ühes servas üks sakk enam kui teisel pool. Eksitas mis ta eksitas meistreid, aga sall sai raamile. Tuleb tunnistada, et ka minul on olnud üks sall, kus kogemata ühte servapitsi sai üks sakk rohkem, aga ärge teistele rääkige :-))

Tegelikult oli selles tänases päevas peale sallirahva palju muudki, mis vahva oli. Kasvõi esiteks see, et kuigi bussis loksuda tuli 2X1h40minutit, olid teed nii normaalsed, et sain kogu aeg kududa. Kui võrrelda Tallinn-Pärnu-Ikla tee seda osa, mis jääb Kernust linna poole ja kruusateed, mis kulges 16km kusagil Martna kandis rõõmsalt samas tasapinnas põlluga, siis sorry, aga eelistaksin seda viimast :-) No lihtsalt kududa oli parem seda mööda kulgedes. Tegelikult ka.

Mis veel? Oli imeline lõhn Müüriääre kohvikus, kus hommikul kell kümme kokk lõi vahtu suurt potitäit unistuste kreemi. Roosipõõsad, mis kohviku aias kalendrist tõenäoliselt kuujagu lehti rebimata on jätnud. Potsatavad kastanimunad Kalda tänava päikesepaistes. Ja muidugi oli see, et Haapsalus liigub aeg teistmoodi kui mujal...

Sallimuuseum peab sünnipäeva ja läheb talvituma

2011-09-30T12:43:00.000+03:00

Kes saab, kasutage võimalust ja sõitke 01.10 Haapsallu.
Sallide raamimine ei ole küll tuumateadus, aga kindlasti leiab, mida kõrvataha panna :-)

Kui keegi juhtumisi plaanib minna läbi Märjamaa sõites, siis pakun end reisikaaslaseks. Palun kirjuta mulle, tasuks väike (kudujainimese) meeleheapakett või sõidukulude jagamine, sinu soovi järgi.

Ööpäeva 25 tundi...

2011-09-26T20:26:00.000+03:00

Ma tõesti vahel mõtlen ööpäeva 25ndast tunnist. Kas ta siis ikkagi on olemas, see müstiline viimane võimalus või tundub see lihtsalt stressis inimesele nii, et teinekord ta ON olemas?

Palgatööst loobudes ja käsitööle pühendudes ei osanud uneski ette aimata, et mitte tekkivate või puudolevate rahasummade üle ei pea ma muretsema, vaid koduse inimese elu elades kurdan üha enam ajapuuduse üle. Kes kunagi kodus töötanud, see ehk teab, millest räägin.

Viie kuu jooksul ei ole ma ikka veel päris täpselt õppinud kinni pidama oma kalendrisse joonistatud graafikutest ja tumeda ning veel tumedamaga märgitud tähtaegadest. Aeg-ajalt haarab mind paanika, sest näiteks liiga lähedal tunduvad olevat jõulud, järgmine plaanitud õpituba või mõne salli valmimise tähtaeg. Tegelikult pole ühtegi tähtaega veel lõhki lasknud, aga korra olen sellele lähedal olnud küll. Ja mõned pehmemad lubadused olen taas ja taas edasi lükanud...

Huvitav, kas ma peaksin endale ostma seinale tahvli, kuhu kirjutada üles ka pisiasjad, mis päeva plaanitud, et ikka kindlasti tehtud saaks? Kas ma peaksin tööaega millimeetripealt mõõtma ja seda ette arvestama, kaasa arvatud arvutis istumise aeg? Aga kuidas sel juhul ette näha näiteks pisipoja haigestumist, meeletut tungi koristada või lugeda... Poleks arvanud, et hää nõu on kallis, aga kuidas teie end organiseerite?

Puhkus läbi, täidan Etsy poodi

2011-09-24T16:12:00.002+03:00

Pilt annab teada, millega tegelen. Eesmärk on vähemalt sada värsket asja poes ja uskuge, mu varudest leiab enamatki. Kui avastad midagi huvipakkuvat, küsi meililt sõbrahinda. Sügise alguse puhul on see on ikka palju soodsam...
Vabandust, ei mõista pilti aktiivseks lingisuunajaks muuta... Aga anna andeks ja klõpsa pildi allkirjal :-)

Summer vacation has ended and it´s time now to refresh my Etsy-shop. My target is 100 fresh items in my shop all the time. Believe me, I have this kind of amount in my boxes.
If you like something to buy, ask a discount liina.rees@gmail.com .

http://www.etsy.com/shop/ByRees

Headest uudistest räägi ruttu!

2011-09-19T23:54:00.000+03:00

Eks ta tõsi ole, et häid uudiseid tuleb ruttu rääkida. Kuulake siis!

Esiteks- ma tean, et Ahtil Sujuri OÜst on valmis ports salliraame. Mine linki mööda FBsse ja pildialbumi keskosast näed neid- kasutusala nii ristküliku kui ka kolmnurgakujuliselt. Kui tahad endale ka, võta kohe ühendust sujur@sujur.ee , sest kuniks häid asju ikka on...

Teiseks- nüüd on kokku lepitud töötubade toimumised Pärnus. Läheb aega enam kui kuu, aga küll ma siis uuesti seda kui head uudist räägin, et koos minuga saab teha plastpudelitest lilli, kangajääkidest õisi/prosse ning mu "kole-ehete" sarnaseid tugevaid paberist käevõrusid. Ikka ühekaupa, igale tegevusele oma laupäev plaanis. Kes kohe kindlasti maha magada ei taha, siis saatke mulle meil, panen teile õigel ajal meeldetuletuse teele või poetage soov siia kommentaariumisse.

Ja kolmandaks- Tartus Tuleloo kirjutab, kuidas sealmaal saab end harida autoriõiguste vallas. Korralikult ja põhjalikult. Tähelepanu registreerumise viimasele kuupäevale! See kohevarsti käes.

Haapsalu sallid Silvia ja Küünlaleek ning näpikumõtted...

2011-09-11T18:40:00.001+03:00

Eelmisel nädalal kudusin ja lõpetasin salle. Kaks neist said pildile. Sel nädalal tegelen disaini ja tootearendusega. Maakeeli- mõtlen ning proovin, kas ja kuidas oleks parim kududa pitsilisi näpikuid. Sõna näpikud tähendab siis näppudeta e sõrmedeta sõrmikuid :-))

Põhiküsimus- kas neid kantakse? Kas neid tahetakse? Ja kui edev peaks üks näpikupaar olema, et inimesel tekiks tahtmine tema eest mingi ühik raha mulle anda ja kindad kätte tõmmata?
Ideed on teretulnud...

Haapsalu rätt Saarakirja blogis

2011-09-03T21:18:00.001+03:00

Väga armas, kirjastuse blogis nüüd ka eestikeelne reklaam olemas.

-: Ootamine on põnev!:

Ootused ON kõrged. Ma tunnen, kuidas ärevus vaikselt hinge poeb ja ootaks justnagu lapsepõlves jõuluvana. Kujutlen juba end seda roosat raamatut naudisklemas.

Seda enam, et kevadel ühes käsitööfoorumis kui juttu tuli sellest, kas Haapsalu mail ka kolmnurkseid rätte kootud, julgesin iitsatada, et on küll. Isegi omad reeglid olla välja kujunenud... Mispeale sain kommentaariks ühelt muidu targalt ja armsalt kudujalt et mida hekki, need pole ju haapsalu sallid, ärme rohkem sellest räägi! :-)) Eks vaatab siis, palju neist raamatus tutvustatud saab.

Pruutkelit Haapsalu salli mustritega

2011-09-02T11:35:00.000+03:00

Umbes poole aasta eest otsis mind üles Margit kindla sooviga, et kooksin talle suveks pulmakleidi. See ülesanne oli väga suur austusavaldus mulle kui kudujale, nii ma tundsin. Ja samas olin ka rõõmus :-)

Olgu tänane jutt pigem tehniline, ilupildid pulmast ja kaunist pruudist jõuavad ehk mõne aja pärast. Fotol on kleit esitatud ka ilma aluskleidita, just mustal taustal, et muster jms tuleks paremini esile. Kleidi omanik on pildil olevast mannekeenist ka paari suurusnumbri võrra saledam- seega pange töntsakus üldmuljes suunaga alt üles pildistamise ja ülesöönud mannekeeni arvele.

Haapsalu salli mustritega pruudikleit Margitile

Selle kleidi mustrite kokkupanemine oli põnev. Pakkusin välja lehemustrid ja lisaks veel muud ning minu rõõmuks see pruudile sobis. Eesmärk oli luua kleit, mis oleks pigem lihtne, kui ülepakutult pidulik ja pigem tagasihoidlik oma lõikelt, et seda saaks erinevate aluskleitidega kanda ka edaspidi piduliku rõivana.

Lehemuster, mis jookseb piki kleiti, on mulle alati meeldinud. Vaatasin just ühest oma vanast mustrikaustikust järele, et esimest korda oli see mulle silma jäänud aastal 1994. Need olid ajad, kui ma käisin tihti Rahvusraamatukogus põnevaid mustreid otsimas. Tollal ei olnud nii rohkelt käsitööraamatuid müügil ja ega ma vaese tudengina poleks saanud ostagi :-)

Sellest ajast on mu ruudulises märkmikus ühest saksakeelsest raamatust (?) mahakirjutatud muster, juures harilikuga kribatud pilt. Ma mäletan väga hästi, kuidas see muster mulle tol ajal meeldis ja mõjus, polnud ma seda varem kusagil kohanud. Võtsin siis vaevaks ja kirjutasin maha sõnasümbolitega kogu töökirjelduse, skeemi polnud antud. Ikka nii, et "5 M re; 3 M re zustr.; 5 M re; 1 Umshl." ja plaanisin seda kasutada kinnaste kudumisel, kuna mustrikordus oli piisavalt väheste silmustega. Kahjuks ei kirjutanud ma täpselt välja aga allikat, mida kasutasin. Nii on märkmiku serval vaid Roosilehemuster, 1957, Wien, Rieger.

Sama muster on olnud armastatud tundub, et maailma kõigi kudujate poolt. Haapsalu salli raamatus on tal nimeks väike pajulehekiri, muudes raamatutes olen kohanud seda veelgi roosilehemustri nime all. Kõige suurem oli aga minu üllatus, kui Jaapanlaste pitsiraamatust mulle sama lehemuster vastu vaatas. Isegi mitmes variatsioonis.

Lisaks piki kleiti kulgevatele lehtedele kasutasin rombe ja Haapsalu salli äärepitsi kleidi allservas. Naistele kudumiskursustel rääkisin kleidi sünnilugu- et joonistasin pruunist paberist elusuuruse lõike, kuhu peale märkisin kogu töö käigu. Hea näide oli see just proovilappide juttu ilmestama. Põhimõttelsielt rida realt oli mul teada, kuidas kududa. See aga ei päästnud mind ikkagi korra harutamisest (urrr, ei salli...). Nojah, oli vajalik, sest kleiti proovides selgus, et pihaosa olnuks muidu liiga lühike. Kuna ma tõesti tahtsin, et kõik oleks perfekto, siis kleidi keskosa sai kootud lausa kahel korral, kuna kahandused olid lehemustrite vahel jagatud ühtlasena ja tagasi võtta tuli ikka omajagu.

Kursuslastele oli mul kaasas ka proovilapp, millest kõik alguse sai. Proovilapi pealt oli hea näidata, et erineva mustriga moodustab sama silmuste arv erineva laiuse pitskoes.

Kasutasin peenvillast loodusvalget lõnga mõõdus 2/28 ja vardaid 2,75mm. Kleit on kootud ringselt, alustades allservast. Mõned nupud, jah just mõned, on sellesse kleiti ka sattunud. Kudumine võttis ümmarguselt öeldes kaks nädalat.

Augusti ilmadega on nii, et kunagi ei tea, mida tegelikult oodata on. Nii sai pruut kleidi peale ka jakikese. Jakikesega ma olin pisut jännis, sest ei tahtnud seda teha nö tavaliste varrukatena, mida peale visata, vaid ikka korrektse õlajoone ja hõlmadega riidetükina. Et jakil pihaosa polnud ollagi, siis ei jäänud ma lõpuni rahule kaenlaalustega, aga aega midagi muuta või veel uut jakikest kududa ei olnud. Kuna Margit ütles, et enesetunne jakki kandes on OK, siis leppisime sellega. Siit minu järjekordne õppetund- ära jäta asju 25ndale tunnile! Nüüd lähevad mu põsed piinlikkusest punaseks, sest ma tean juba ette, et seda tarkust nendin ma alati tagantjärele ja edasi läheb ikka... nagu läheb :-)

Mul oli hea meel seda kleiti kududa. Oskasin vältida neid vigu, mida oma esimest kleiti tehes ei osanud ette näha. Ja võib arvata, et see ei jää minu viimaseks kootud pitskleidiks :-)

Haapsalu rätt- raamat tulekul

2011-09-01T08:38:00.000+03:00

Kui eilne post edastas minu hämmingunoote infopuuduse kohta, siis tänane jätkab kahjuks.

Kuulukse, et sügisel uus raamat tulekul. Autorid on samad, kes tegid imekauni ja põhjaliku Haapsalu salli raamatu, siis ootused on ka sedavõrra kõrgemad. Jutud olid liikvel juba mõnda aega...

Otsin mina infot. No ei leia Eesti lehtedelt. Isegi kirjastuse lehelt ei suutnud leida.
Küll aga jääb silma ühes foorumis eelreklaam pildina, mis ülal ja leidub ka inglisekeelne tutvustus ühes netipoes.

Jõuaks see juba rutem letile, ma niiväga ootan :-)

WIP e töö käib...

2011-08-31T15:56:00.001+03:00

Viimasel ajal olen siin vaid suuri sõnu teinud, kusagilt ei paista, et käega teeks kärbsepesagi. Tegelikkuses on aga nii, et ma koon iga päev ja usinasti.

Viiekümnendaks salliks valitud rätt on töös, aga lükatud sinna kiireloomuliste asjade taha, tõenäoliselt valmib tähtajaks "kunagi".

Tänane pilt on ühest poolikust tööst nagu peakirigi mainib. See on beebikleit, mille mustreid sättisin ritta pikalt ja mille alumist otsa võtsin vaevaks ümber teha kolm korda vähemalt. Et ikka ilus tuleks. Nagu aru saada, on pits pildil viimistlemata. Valmis kleiti võib oodata hiljemalt nädala pärast ja siis tulevad ka "ilupildid".

Üks asi on mul täna veel südamel. Arvan, et peaksin seda jagama.

Kes pitsikudumist armastab, võib sattuda Haapsalu sallist vaimustusse. Vahel on vaimustus nii suur, et võtab silme eest kirjuks. Minuga nii juhtus ja mõned aastad tagasi olin ma hämmingus- Haapsalu sall on nagu imeikoon- hiilgav ja pisut kättesaamatu, ma kummardan teda ja olen maruõnnelik, et ta aegade kiuste ellu on jäänud, aga tänapäeva infoühiskonnas on internetis vaid pudemeid sellest imest. Miks? Kas tõesti ei peeta seda vääriliseks, et ka teised kummardaksid ja salliusku pöörduksid? Kas traditsioon peabki saladuseloori all elama/surema? Miks mitte jagada? Segadus oli seda suurem, et esimese põhjalikuma info eestimaise salli kohta hankisin ameeriklanna kirjutatud inglisekeelsest raamatust (enne HS raamatu ilmumist) ja ülikoolides pole ühtegi (!) sellealast uurimustööd kirjutet...

Nüüd on juhtunud selline lugu, et ka üks teine pitsikuduja on sarnase hämmingu osaliseks saanud ning ei hoia seda mitte vaka all. Kes tulise südame ja terava meelega öeldut ei karda, minge kindlasti külla Ieskale, kes ütleb, mis mõtleb uues blogis Haapsalushawl.

Kuna see hämming ei ole minus veelgi kustunud, siis kas ma olen imelik?

Teeme rämpsust ehteid!

2011-08-21T12:29:00.000+03:00

Brokaatkangast helmes (kanga päritolu: kaltsupood) kaelakeena

Suured tervitused kursuslastele, kes täna Midrimaa lasteaeda kogunesid ja kellega veetsime koos kaks tundi pudeliroose meisterdades. Tublid olite, aitäh!

Nagu lubasin, mõned lingid:

Pudeliehete tegemine Craftwerki lehel
Kole-ehted ehk minu sõnumiga käevõrud Craftwerki lehel
Suurepärane plastikunstnik GULNUR OZDAGLAR

Kudumiskursus Pärnus jääb ära! Proovime uuesti sügisel...

2011-08-19T10:14:00.000+03:00

Tänane postitus on kurva sisuga- teatan, et Pärnus 23.08 toimuma pidanud kursus jääb ära. Kahjuks...

Kindlasti aga saavad kudumishuvilised pärnakad võimaluse uuesti sügis-talvisel ajal. Jälgige reklaami siin blogis või saatke mulle meil, lisan soovijad teavituslisti. Aadress endine liina.rees@gmail.com

Kahju. Midagi pole parata...

Käsitööga Tööle 2- uute gruppide kokkupanemine täies hoos

2011-08-18T11:11:00.002+03:00

Foto: Pärnu Postimees
Kevadel Gildimajas näitust üles panemas

Ärge jätke võimalust kasutamata- selle projektiosa viimane kursus on algamas.

Pärnu Postimehes Eeva Talts tutvustab, mis uusi osalejaid ootab. Kui sa tunned, et mitte akadeemilist haridust pole vaja, vaid tõelist särtsu, siis registreeru julgesti.

Uudiskiri, mis külmaks ei jäta...

2011-08-16T01:43:00.000+03:00

Rosegarden cardigan, WLD

Aja jooksul on mulle saadetud ja saadetakse ikka päris palju uudiskirju meilikasti. Mõned olen ise tellinud, aga mõnest ei saa ka korduvalt loobumismärkusi saates lahti (Halens näiteks on nagu tülikas takjas koera sabas...). Kangesti tahaks nüüd siinkohal kiruma hakata, aga jätan selle tegemata. Hakkan hoopis kiitma.

Pärast seda, kui ma olin kudunud paar Rubyt, saabuvad mulle postkasti White Lies Designs´i uudiskirjad. Ikka mu enda soovil.

Need on nagu heas mõttes takjad- näed kena disaini ja oledki juba poolenisti mahamüüdud. Tuleb tunnistada, et hirmus armsad ja magusad on need mudelite puusajooned ja mustrid ja look üleüldse

*******

Tänane kudumiskursus oli üks väga armas õhtupoolik mulle. Tervitan kõiki Raplas käinuid!

Koju jõudsin kuidagi väga elevil ning rõõmsana. Ju oli siis ekstra tore rahvas, et energiat mitte ei läinud, vaid tuli juurde. Aitäh! Kui praegu kellaaega vaadata, siis mõistlik oleks maha jahtuda, homme ka päev :-)

Kes musta lõnga sealt kaasa said, siis teile soovin kannatlikkust- mulle hakkas sellega kudumine alles pärast teist mustrikorda meeldima, kümmekond rida oli täiesti udupehme materjaliga harjumise aeg ja sõrmed ei kuulanud sõna, edasi läks juba mõnuga. Ärge siis alla andke!

Ja teadmiseks ülejäänutele- kolmapäevasele kursusele Tallinnas on veel vabu kohti!

Marlaina sukad, WLD

Bed Jacket, WLD

Haapsalu salli päev 2011, aga ilma minuta :-(

2011-08-14T23:29:00.002+03:00

Foto: A.Tarmula

Tehnika vedas alt ja midagi ei olnud parata, aga Haapsallu mina ei saanud. Tagantjärele lohutan, et ju see siis nii ei pidanud minema, et ma sel aastal koon...
Aga 14 naist kudusid ja nähtavasti oli neil vahva.

Palju õnne võitjatele! Näiteks Helenist on saanud nüüd esikohaomanik ehk udupeen sallimammu, nagu ta ise end nimetab ning Signe viis koju sel aastal (minu kaheaastase traditsioonilise) kolmanda koha ning oli ka publiku lemmik. Väga, väga vahva! Ka teise koha omanikule Taimile õnnitlused!

Kui ma uudistenäljasena siin internetiust kraapisin, siis esimesena pakkusid mulle rõõmu Meeli pildid ja väike ülevaade. Äärmiselt kaunid pildid on ka Kailille blogis. Aitäh päeva jagamast! Nooruse eripreemia pälvis Kaidi Kätlyn ja ka tema blogis saab meeleolust aimu.

Palju õnne kõigile, kes osalesid ja kes võitsid! Järgmisel aastal loodan taas laua taga vardaid klõbistada.

Haapsalu salli päev 2011

2011-08-13T00:54:00.000+03:00

Juba pühapäeval toimub taas see tähtis üritus! Kõik on nii kenasti sellele tähelepanu pööranud, Kuduva Koeraomaniku blogis on näiteks täiesti eeskujulikult kava olemas. Loodetavasti kohtume Haapsalus!

Pisut teistmoodi ehteid...

2011-08-12T00:36:00.000+03:00

Ana Hagopiani kaelaehe

Suvel on ikka rohkem liikumist ja poodides ning laatadel käimist. Täna Pärnus Eesti disaini ja taaskasutuspoodi Vabrik külastades tulin mõttele, et mul on tekkinud vist eheteallergia. Ei, mitte et ma kanda ei kannataks, vat vaadata ei kannata vahel hoopis!

Ehetel nimetatud poes ei olnud mitte kui midagi viga, täitsa okei ehted olid tegelikult. Nad lihtsalt vallandasid hetkega mõtte, kus meelde tulid hoopis need meetrite ja meetrite, no vaat et kilomeetrite pikkused suvised laadaletid, kus sarnased ehted müügis. Tooraine kõik "ühest kohast", disain- on, nagu ta on...

//Ma tean, et nüüd on neid, kes hapult muigavad, et vaat kus jutupaunik, ise tegi ka ehteid ja mitte vähe. Eks ma teen neid praegugi... Aga enda õigustuseks ütlen, et minu ehetes olid ja on peakohal ikka isetehtud helmed ja detailid, mis pole teps mitte samasugused kui naabrineti ehetes//

Tänase posti eesmärk ei olnud nüüd ehteseppi vihale ajada, üldsegi mitte. Hingake sügavalt sisse, lugege kümneni ja andke mulle mu allergiareaktsioon andeks!

Täna ma juhataks hoopis ühe ehtekunstnikuni, kes kasutab materjalina paberit (mu vana arm, midagi pole teha) ja kelle tööd on absoluutselt vapustavad! Ana Hagopian, olge lahked! Minge vaadake galeriisid tema lehel.

Ana Hagopiani kaelaehe

Vähemalt minul tekkis hetkeks tahtmine näha selliseid ehteid meetrite-meetrite jne pikkusel letil reaalis. Et siis vaataks, kas tekib allergia...?!

Nädala algus... aga mitte, nagu tavaliselt

2011-08-08T22:05:00.000+03:00

Tänase päevaga alanud nädal on mulle väga oluline. Esiteks- ma lõpetasin just pruudikleidi kudumise ja teiseks ülehomme on linnas kursused.

Pruudikleiti ma meelega praegu ei näita, sest ta on veel venitamata ja muidu rikuksin ära piduliste üllatusmomendi. Ma tean nüüd, et on ka neid, kes siin luurel käivad :-) Vabandust, aga pilti saab... varsti.

Kudumine päris ilma harutamiseta ei läinud. Ma tavaliselt ei salli harutamist ja väiksemate asjade puhul olen valmis kasvõi otsast algama, aga sellise suure töö puhul ei tulnud see mitte kõne allagi. Ah, aga sellest ma jõuan ju veel rääkida, kui pildimaterjal olemas on. Seniks vaadake töntsakavõitu kavandit, mille paberile panin. Ajaviiteks ja näpuharjutuseks proovisin ka fototöötlusprogrammi jõudu selle peal. Päris lõpuni ära rikkuda ei suutnud.

Homse jooksul on veel võimalus registreeruda kolmapäevastele kudumiskursustele. Ülehomme nagunii on mul ilmavanalt tellitud vihmane päev, nii et kõik, kes marjapõõsaste vahelt seljasirutust vajavad, tulge Emma Leppermanni. Kliki sellele postile ja loe, mis toimuma hakkab. On veel vabu kohti ka 17nda augusti kursusele.

Beebid, olge kadedad!

2011-08-03T21:55:00.001+03:00

Jah, ühelgi teisel beebil peale Tristan Thori ei ole sellist uhket kleiti ristimiseks selga panna olnud! (Okei, kindlasti on, aga nii vahva on niimoodi ju mõelda...)

Foto: Lauri Laanelt

Tristan Thor ise on ka väga väärikas noormees. Suur nagu purikas ja alati heas tujus, kui kohtusime. Soovin talle palju kordaminekuid eluteele!

Ma lõpuks näitan nüüd ristimiskleiti, mida kudusin eelmise suurema tööna. Enne praegust pooleliolevat tööd.
Šetlandi pits, muster igal real. Väiksete omapoolsete mugandustega. Vabandan, täna ei ole tegelikult üldse jutusoont, las pildid räägivad enda eest. Klikkides saab pisut suuremana näha...

Järgneva pildi allkirjaks võiks olla aga "Puhas rõõm!" Tervitan Tristan Thori ema Kairit ja tänan, et nii tähtsa kleidi kudumine sai mulle usaldatud :-)

Foto: Lauri Laanelt

Hoiame vaimu virgena- Käsitööga Tööle 2

2011-08-02T09:27:00.000+03:00

Siin kõrval on näha üks foto (pildi tegi Erle), kus peal väga asjalike nägudega inimesed väga asjaliku tegevuse juures. Need on mõned mu kursusekaaslastest Pärnu Käsitööga Tööle 2 grupist eelmisel aastal, esiplaanil õpetaja Mae. Kevadel panime me nõnda oma näitust üles...
/Tervitused kõigile!!/

Et aga mitte siin hommikul vara lihtsalt nostalgitseda, siis mul on tegelikult hoopis kaks teadaannet. Esiteks: meie grupi rahva ja nende põnevate töödega on võimalik kohtuda Pärnus Gildi Päevade laadal juba sel reedel ja laupäeval. Kui teid huvitab, mis on vaselised ja kuidas nendega saaks end kauniks teha, siis otsige meid üles. Laualt leiab veel ehteid, maale ja (kodu)tekstiili. Kangesti tahaks ka öelda, et tulge, mul on lauale panna kümme Haapsalu salli, aga kahjuks oleks see vale- ma olen hetkel lausa tühjaks ostetud ja minu poolt on letil samuti ehteid. Ikka neid taaskasutuse omi. Erilisi. Üksikeksemplare :-)

Ja teine teadaanne oleks selline, et kes on tõsisemad käsitööarmastajad ja tunnevad, et mingi tõuge või särtsusaamise koht on puudu, et palgatöö on sada aastat ära tüüdanud või siis hoopis töötuna kodusistumine- Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia võtab taas vastu uue Käsitööga Tööle grupi. Uuri asja!

Vanessa Montoro müstilised kleidid

2011-07-29T22:15:00.000+03:00

On ühed heegeldatud kleidid mida ma ikka taas ja taas vaatama lähen. Ja ei tüdine.

Vanessa Montoro on täiesti sõnatuksvõttev kunstnik. Tema kodulehel liigu kuhu tahes, kõik on võrratu (galeriid vaadeldes tuleb aeglasema arvuti omanikel pisut kannatlik olla).

Pruudikleit. Natuke villase pitsi pesemisest ning hooldamisest

2011-07-28T17:22:00.000+03:00

Kleit on jõudnud nüüd puusani, tegelikult praeguseks veel kõrgemalegi. Igaks juhuks sai tehtud üks kontrollvenitus, et asi oleks ikka täpselt lõikesse. Sain kinnitust, et kõik on hästi. Nüüd vaja vaid edasi kududa. Pilt ei ole esinduslik, pigem natuke vaid protsessi piilumiseks...

Pärast venitamist tekkis vajadus harutada tagasi ühe ringi jagu ning selle aja jooksul käis peast läbi palju mõtteid. Esiteks see, et sallid ja üldse peened villased kudumid muutuvad nii palju märjaks saades, just lõnga struktuur. Ja teiseks- sellega tuleb toime tulla.

Ma rõõmuga jagan mõned mõtted, mis võivad olla näiteks abiks neile, kes villast küll ise ei koo või siis palju kogemusi ei oma, aga hooldavad mõnd pitsist eset. Salli näiteks :-)

Pese villast pitseset alati käsitsi! Kui lõng on selline, millele peale märgitud, et lubatud ka masinpesu, siis ikkagi, et olla kindel eseme heas käekäigus, ma soovitan pesta käsitsi. Masinas võib ta venida või jääda mõne nööbi taha kinni vms ja sa ei saa teiselpool klaasust kuidagi aidata.
Kasuta õrna ja leiget vett. Just see, et vesi ei oleks liiga soe, on oluline. Teadupoolest villakiududel on omadus kuumaga haakuma hakata ning eseme viltumine või siis paari numbri võrra kokkutõmbumine on muidu halvaks üllatuseks.
Pesemisvahend olgu mõeldud just villaste esemete pesemiseks. See on parim valik. Valgendava efektiga pesuvahendeid väldi!
Ära kunagi villast eset, eriti pitsist eset hõõru! Pigem lobista niisama ja liiguta teda kausis õrnalt edasi-tagasi.
Kui läheb vee väljaväänamiseks, ole õrn. Pigem võta ese käte vahele ja lihtsalt suru õrnalt vesi välja. Väänamine muudab eseme vormi ikka oluliselt.
Edasi raputa eset pisut, et ta sirguks. Kui ta on pesus vormi kaotanud, siis nüüd on õige aeg teda soovitud kujusse venitada. Ikka taas õrnalt. Sallid on tavaliselt nagu pikad soolikad pärast märjaks saamist, nüüd võta servadest ning sakuta neid pisut laiusse tagasi.
Kuidas kuivatada? Kõige halvem idee oleks lihtsalt nöörile riputada. Raskus veaks eseme täpselt nii pikaks kui ta märjana on ja võin olla kindel, et selliselt kuivatatud pitsi ei pea keegi kauniks. Seda enam, et ta kaotab kindlasti need mõõdud, mida eeldad. Ja et õudusest maksimumi välja pigistada, kujuta ette tugevaid pesulõksujälgi villases pitsis... Brrr, neid ei saa ka aurutades mitte välja.
Kuivata märga villast eset hästi õhutatud kohas ja kindlasti laotatult. Kui tegu on valget värvi esemega, pane alla valge lina, sest märg valge asi on meister igasuguseid värvihäireid külge hankima. Laotades venita asi kergelt soovitud mõõtu.
Kui tegemist on kootud pitsi, näiteks salliga ja sa soovid, et ta oleks sama kaunis ja sile kui ostes, on vajalik salli venitamisel pisuke pinge ning servade kinnitamine nööpnõeltega. Kõige lihtsam saada ühtlast pinget kogu sallile on nii, et kinnitad esmalt ära salli neli nurka (või kolm, või olgu kuitahes mitu nurka, sall ei pruugi olla ju ristkülik, eksole). Siis venitad ja kinnitad nõelaga keskkohad. Edasi kahe nõela vahele jäänud ala keskkoha jne jne. Kummalgi küljel/otsal paralleelselt, et pinge ja mustri sirgumine jaguneks ühtlaselt. Kui sallil on vahvad sakid servas, siis kinnita sakitippudest.
Nöönõelte kasutamisel ole veendunud, et need oleksid kindlasti roostevabad! Mina alati küsin müüjalt üle, kas ta on nõus pea panti panema, et on roostevabad... Mõned, need proffimad, on ka nõus olnud :-)
Kui sul on olemas salliraam, siis oled õnneseen ja sulle ei ole tõenäoliselt vaja mingeid õpetussõnu :-)
Pärast kuivamist võib pitskudum vajada veel järeleaitamist triikrauaga. Ole seda tehes jällegi ettevaatlik. Aseta ese siledale pinnale ning eseme pahemalt poolt, ilma et triikrauda vastu paneks, auruta kergelt. Selliselt kuuma auruga on võimalik vajadusel ka pisut vormida. Panid tähele, et ilma triikrauda vastu eset surumata tuleks toimetada, jah? Surudes pressitakse vahel vaid kahevärvilisi kudumeid, et kaoks lõngapingest tekkiv vahe kahe värvi üleminekul, pitsile oleks see liig mis liig.
Ja lõpuks- anna kudumile natuke rahu enne kui ta selga tõmbad. Niiskel villasel esemel on komme võtta vormi.

Kel veel häid nippe, andke aga kommentaariumisse teada. Või siis eriliselt untsuläinud "kogemusi", ka need on õpetlikud...

Kudumiskursus leiab aset ka Pärnus!

2011-07-25T17:38:00.000+03:00

Mis kursustel toimub?
*Tutvustan erinevaid materjale ja töövahendeid, kootud pitsi iseloomu, viimistlemist ja hooldamist.
*Alustame koekirjade tundmaõppimise ja lahtirääkimisega ning erinevate pitsikudumistraditsioonide tutvustamisega.
*Jutuks tuleb pitskudumi kavandamine, sallide erinevad liigid ja nende kudumise erinevad võimalused.
*Millega võib pitsi kudumise juures ebaõnnestuda? Miks tulemusega ei olda rahul? Analüüsime, mis võib minna valesti.
*Praktilise harjutusena õpime erinevaid silmuste ülesloomise ja mahakudumise viise ning olen abiks proovitöö kudumisel valitud mustri järgi.

Kellele, millal?
*Kui sinu kogemused ei ole suured, küll aga on suur soov kududa, siis on see just sulle! Põhilised kudumisvõtted võiksid sulle eelnevalt tuttavad olla. Kui oled juba kogemustega kuduja, aga teemad pakuvad huvi, siis oled samuti teretulnud!

Mis veel?
*Kaasa võiksid võtta enda puuvardad ja lõnga, kuid harjutamiseks saab neid ka minult. Lõng olgu siis pitsiliseks koeks sobiva jämedusega ja vardad sellele vastava numbriga.
*Kursuselt saad kaasa kirjaliku materjali, mis sisaldab räägitud teemasid ja lisaks kasulikke viiteid ning pildimaterjali. Kohapeal on võimalus osta sallilõnga (sularahas).

Tasumine, grupi suurus ning muud olulist?
*Et saaksid kurususest võimalikult palju kasu, on grupi suuruseks plaanitud maksimaalselt 10 inimest.
*Nimekiri täitub maksmise järjekorras.
* Kursuse maksumus on 14 eurot.
*Registreerumiseks saada soov oma nime ja perekonnanimega meilile liina.rees@gmail.com Vastu saadan arve vajalike rekvisiitidega. Kui vastus ei ole 24 tunni jooksul saabunud, kirjuta siia blogiposti juurde kommentaaridesse oma meiliaadress ning soov.
*Kui sa hindad aga hoopistükkis mugavust ning suudad koguda kokku seltskonna kudumishuvilisi, siis olen valmis tulema kursustega sulle sobivasse kohta. Kirjuta meilile liina.rees@gmail.com
*Samasse on teretulnud ka kõik tekkinud küsimused!

Pruudikleit

2011-07-23T13:50:00.000+03:00

Viimasel ajal kohtab mu blogis vaid poolikuid töid, aga eks see olegi mu pärisosa- nokitseda, nokitseda ja veelkord nokitseda. Suurte plaanide ja suvenautimise kõrvale.

Kohe, kui ristimiskleit oli valmis saanud (luban, et tulevad ka paraadpildid, aga varsti), alustasin kleiti ühele kaunile pruudile, kes oskab lugu pidada käsitsikootud pitsist.

pildil nähtav algus ei pruugi tunduda eriti suurejooneline, aga kõik kudujad teavad, et algus näebki pisut niru välja. Kleidi kavand ja mustrite valik taas mu enda oma. Kasutasin roosilehemustrit ja erinevaid käpa/rombi-kirju.

Pooliku töö all on näha pruunist paberist lõige, kus rida realt kirjas kogu legend, kuidas kleit valmib. Arvutamist oli kõvasti üle kolme tunni ja sellele eelnesid nagu ikka mustrite kokkupanemisel kõhklused ja kahtlused, et mis oleks kõige parem. Neist kõhklustest ja kahtlustest, ma kujutan ette, ei vabanegi vist kunagi. Kriitiline meel ja võib-olla perutava fantaasia puudus on süüdi, aga sellisena ma vist juba sündisin :-))

Tänane kavandile sirgu tõmbamine ütles mulle aga, et võtame nüüd uuesti kalkulaatori kätte ja arvutame taas üle pikkusse minevad mustrikorrad. Brr, püha tüütus!!

Kudumiskursused algajatele. Alustan Tallinnast

2011-07-16T18:18:00.000+03:00

Mis kursustel toimub?
*Tutvustan erinevaid materjale ja töövahendeid, kootud pitsi iseloomu, viimistlemist ja hooldamist.
*Alustame koekirjade tundmaõppimise ja lahtirääkimisega ning erinevate pitsikudumistraditsioonide tutvustamisega.
*Jutuks tuleb pitskudumi kavandamine, sallide erinevad liigid ja nende kudumise erinevad võimalused.
*Millega võib pitsi kudumise juures ebaõnnestuda? Miks tulemusega ei olda rahul? Analüüsime, mis võib minna valesti.
*Praktilise harjutusena õpime erinevaid silmuste ülesloomise ja mahakudumise viise ning olen abiks proovitöö kudumisel valitud mustri järgi.

Kellele, millal?
*Kui sinu kogemused ei ole suured, küll aga on suur soov kududa, siis on see just sulle! Põhilised kudumisvõtted võiksid sulle eelnevalt tuttavad olla. Kui oled juba kogemustega kuduja, aga teemad pakuvad huvi, siis oled samuti teretulnud!
*Kursus on ühepäevane. Valida saab kas 10. või 17. augusti vahel. Registreerumisel märgi palun ära, kumb päev sulle sobib.

Mis veel?
*Kaasa võiksid võtta enda puuvardad ja lõnga, kuid harjutamiseks saab neid ka minult. Lõng olgu siis pitsiliseks koeks sobiva jämedusega ja vardad sellele vastava numbriga.
*Kursuselt saad kaasa kirjaliku materjali, mis sisaldab räägitud teemasid ja lisaks kasulikke viiteid ning pildimaterjali. Kohapeal on võimalus osta sallilõnga (sularahas).

Tasumine, grupi suurus ning muud olulist?
*Et saaksid kurususest võimalikult palju kasu, on grupi suuruseks plaanitud 10 inimest.
*Nimekiri täitub maksmise järjekorras.
* Kursuse maksumus on 14 eurot.
*Registreerumiseks saada soov oma nime ja perekonnanimega meilile liina.rees@gmail.com Vastu saadan arve vajalike rekvisiitidega. Kui vastus ei ole 24 tunni jooksul saabunud, kirjuta siia blogiposti juurde kommentaaridesse oma meiliaadress ning soov.
*Kui sa hindad aga hoopistükkis mugavust ning suudad koguda kokku seltskonna kudumishuvilisi, siis olen valmis tulema kursustega sulle sobivasse kohta. Kirjuta meilile liina.rees@gmail.com
*Samasse on teretulnud ka kõik tekkinud küsimused!

Kohtumiseni Emma Leppermanni poes! Teejuhise leiad Googlemapsist.

Kootud ristimiskleit, edenemas...

2011-07-10T14:59:00.000+03:00

Tänase posti sisuks ei peagi vajalikuks rohkemat seletada, kui seda, et edeneb.
Nii peen pits, millesarnast ma ei ole varem kudunud. Raamatust Heirloom Knitting.
Kes kudunumbritest mõikab, siis infoks, et kleit valmib udupehmest meriinost 2/36 ja nagu näete, muster on igal real! Ripsis tagasi ei koo meelega, kuigi tegemist Shetlandiga...

Kudumine kohapeal...

2011-07-05T12:27:00.000+03:00

Ma arvan, et Pärnu on veel lahedam ilma Hansamölluta. Kindlasti kohe! Vaikne pärastlõuna, meeldiv seltskond, vardad, võib-olla tassike kohvi...

Kas te olete näinud peenes ristpistes tikituna tervet diivanit, kus leidub nii olustikupilte talutöödest kui ka Mona-Lisa? Perfektses, samas meeletus värvimöllus. (ma ei julgeks sellele istudagi...) Või kas olete näinud maale, mis sünnivad vaid spaatlit kasutades ning panevad südame sulama oma toonide ning malbete aktidega? Vihjeks veel, et leidub ka Liina Viirat mitu riiulitäit korraga ja veel palju peent ja maitsekat käsitööd (ma pigem ütleks, et kunsti).

Ma arvan, et ei ole ka palju neid, kes on näinud korsetitegijat tööhoos, õmblused imepeened ja nõel täpne. Käsitsi, muide!!

Kui ma nüüd huvi suutsin tekitada, siis olge lahked- reedel oleme Lauraga Pärnus Vuhti galeriis (Ringi tn 40) koos tööhoos ning valmis kõikidele soovijatele omi nippe jagama! Kohal olen hiljemalt kell kaks ja koon umbes kella viieni.

Kui kellelgi peks vaja olema kvaliteetset sallilõnga, siis võin seda soovijale kaasa võtta (kuid enne kirjuta mulle, palun, millist tooni ja kui palju!) Ilma nuppudeta salli jagu lõnga maksab vaid 2 eurot :-)

Hansa läbi, vaja tööle hakata...

2011-07-03T16:12:00.001+03:00

Kuumuse kiuste jäin ellu. Koju jõudes, pärast kosutavat väga külma vanni hakkas mõte liikuma töiseid radu pidi. Järgmisena tuleb minu varrastelt beebi ristimiskleit Sharon Milleri mustriga (kuid kindlasti minupoolsete kohandustega ja palju õhulisema materjalivalikuga).

Foto: Ravelryst sticksnstring´s

Kuna muster on tänuväärselt rikkalik, siis leidsin veel midagi palju isuäratavamat, mis sellega kootud on...

Foto: Ravelry foorumist Jennica´s Angel

Hansapäevad taas tulemas...

2011-06-30T11:16:00.000+03:00

Kuigi mulle mitte üks põrm ei sobi praegune kuum aeg, leiab mind siiski homme ja ülehomme Pärnust Hansalaadalt.

Pealava kõrvale saab üles pandud Isetegija.net foorumlaste telk, kus plaanis lisaks kauplemisele ka öökudumine.

Kõik, kes tahavad näiteks sallijuttu puhuda või küsida tulevaste kursuste kohta, asuge ligi ja võtke mul nööbist. Selle pildi järgi peaksin olema tuvastatav küll, kuigi homme seda salli mu õlgadel ei kohta. Sall on müügis Pärnus Vuhti Galeriis, mis on nii lahe koht, et tasuks eraldi kirjutamist ja tutvustamist kohe. Minge vaatama, asub muide Ringi 40, laada-ala kõrval peaaegu.

Selle pildi tegemise au on Isetegija.net-is okkalise nime taga leiduval toredal naisel, kelle pärisnime leiab pildi allservast. Tal on ka blogi, kus juba teemade pealkirjad on vahvad, jutust rääkimata- Guntsi&Tizaini blogi! Käsitöö hindade üle pea vaevajatel palun hoolega lugeda matemaatika-eri rubriiki tema blogis. Nii lihtne, eksole!

Kui teil on vajadus hea foto järgi, siis julgen teda küll soovitada pildistama, sest kes teaks paremini kui ma ise, milline tol päeval tegelikult välja nägin ja kui raske oli selga sirgena hoida... Tervitan sind, Helen! :-)

N.B. Kes tahab sallilõnga osta, siis otsige mind kindlasti üles! Võtan kaasa mõne kera väga kvaliteetset peenvillast ja annan selle rõõmuga kudujatele ära.

Kaunis inimene kauni kleidiga, muud juttu kah...

2011-06-25T23:03:00.000+03:00

Foto Moilt

Pildilt on näha, et minu esimene öövahetus käsitöölise elus vääris iga magamata hetke. Nagu kombeks, kleit valmis eelviimasel hetkel ning viimasel hetkel selgus, et kuigi Cargoga peaks kodulehe andmeil Märjamaalt saama Tallinna poole pakki saata, ei ole seda teenust juba jaanuarist alates. Jäi vaid hambad ristis õhata, et "nii armas!" ning ise linna poole vurada.

Ma olen praegusel eluhetkel väga täpselt oma tegevused ära planeerinud ja nii lõi väikese Jakobi haiguse tõttu segipööratud nädal mõned plaanid paigast. Sestap ka too esimene öövahetus :-) Naljaga õhkasin, et palju mugavam, kui öövahetused mu vanal töökohal. Kodus lebad töötamise ajal diivanil, sööd ja suitsetad mil iganes soovid ning üleüldse tundub selliselt tehtud öötöö mõnusam.

Eks ma tegelikult armastan muidu ka tegutsemist varastel öötundidel. Harva, kui enne kella ühte magama lähen. Öötunnid on kuidagi eriliselt magusad varda veeretamiseks või netis ringivaatamiseks. Kunagi lapsena tegin aga sellist pättust, et lugesin öö läbi. Tõenäoliselt juhtus see ka enne jaani, sest mäletan, kuidas pimeduse pärast pidin pausi pidama vaid tunnike-poolteist. Põnevus, mis raamatus edasi saab, ei lasknud uinuda. Vanaema ei lubanud mul öösiti lugeda, aga ega kire vastu saa. Kommid ja lugemine- need olid mu nõrkuseks lapsena! Kommid on siiani, aga lugemisega on viimastel aastatel natuke kehvasti...

Soovin kleidile pikka iga! Ja tänan Moid, et ta mind kleiditegijaks valis! Pikka iga ja kõike head ka kolmele sallile, mis vahepeal valmis said ning kohe poodi läksid. Isegi pilti ei viitsinud teha, sest uusi mustreid minu jaoks nende hulgas polnud. Vana ja armastatud Silvia kiri, veel vanem ja armastatum pööratud piibeleht ning misse kolmas nüüd oligi...? Märkmeraamat ütleb, et karukellakiri. Ah jaa, luiskasin, too viimane siiski oli mul esimest korda kududa. Pilt Etsy poest, kus ta kohe ka Ameerikamaale rändas.

Märkmeraamatul on siinkohal väga oluline roll. Ta ütleb mulle, et kohe-kohe on täis saamas 50 pitsilist salli. See number on oluline, kuna ma seadsin endale sellise verstaposti, et enne ei hakka kursuseid korraldama ega muidu tähtsat panema, kui olen vähemasti viiskümmend salli ära teinud. Kogemus on see, mis kududes loeb! Ainult raamatutarkus ei aita käsitöölist edasi- selline on minu seisukoht. Lükaku ümber, kes julgeb! Mõne ämbri peab ka möödaminnes ära astuma, muidu ei tea ju teisi hoiatada... Õigus, eksole?!

Ühe salli lugu...

2011-06-17T21:33:00.000+03:00

English text below...

Ühe salliga võib palju vahvat juhtuda. Algatuseks virutab üks venekeelne sait luba küsimata mu blogist pildi sallidest ja kirjutab, et näe, vaat kus ERMis eksponeeritud sallid! Mina siis panen alla kommentaari, et vabandust, aga tegemist ei ole ERMiga, see on minu elutuba. Pärast kommentaari kümne minuti jooksul koristatakse postitus igaveseks. Sallid aga lähevad poodi ja algab nende uus elu.

Sometimes there can be adventures with a shawl, can you believe it?! First some Russian site steals pictures from my blog and writes seriously, that this is Estonian National Museum. After my comments, that sorry, this is my living room, not Museum they delete this post. Funny, isn´t it?! But shawls I sent ERM shop and there is beginning of their new life.

Nii, sallid jõuavadki poodi ja ühel kenal päeval tuleb Silvia kirjaga sallile ostja. Viisakas ja kena väljanägemisega härra Inglismaalt. Kaks päeva pärast seda- üllatus missugune- kohtan ma härrat Tallinna linnas kohvikus Kompott toimunud kudumisüritusel! Sellega ei lõpe vahvad juhtumised ja salli seiklused. See sall saab härra Gerardi kaunistama, aga mitte nii, nagu arvaksite. Lugege, Carla kirjutab!

Okay, now are my shawls in ERM shop and one fine day comes a good-looking and pleasant English gentleman and buys shawl with Silvia-pattern. There is a big surprise for me to meet that gentleman two days after that in cafee Kompott in Tallinn!! So nice! But this is not last surprise- this shawl was for mister Gerard so inspirational that he makes something crazy... Yeah, look what Carla wrote about this!

Warm regards from me, dear Dutch knitters, and especially to mr Gerard!

Photo: CarlaM, from http://www.lifenknitting.net/

Kudumisürituseks aga oli üks väga vahva õpituba, kus Hollandlastest käsitöösõbrad kogunesid ja näitasid ka kohalikele, kuda kootakse Brioche tehnikas nii ühe- kui mitmevärviliselt. Monika-kes-ketrab on nimelt loonud armsa ja sõbraliku silla kahe maa nobenäppude vahel ning külaskäigud kahel suvel ei jää arvatavasti mitte viimasteks.

Muide, meesterahvast kudumas näha oli super! ;-))
Seiklused missugused, kas pole?!

Kes teeb, see jõuab...

2011-06-15T20:51:00.000+03:00

Seda vanarahvatarkust, mis pealkirjas, armastan ma ikka aeg-ajalt korrata. Kas siis endale, või teistele. Praegusel hetkel on nii, et muudkui teen ja teen, aga tunne on, et kuhugile oma tegemistega ei jõua. Palju töid on pooleli, palju töid on plaanimisjärgus. Eks see vist ole ka natuke nagu alguse-ehmatus, et nüüd tuleb pere toiduraha ju minu käte töödest. Õigemini oskusest neid tahtjatele müüa. Ei salga, et hirm on ikka nahas, aga see on vist ka loomulik.

Kui sissetulekutest rääkida, siis põrkasin täna taas ebameeldivuse otsa. Etsys on konto seotud Paypaliga, raha enda krediitkaardile kandmisega polnud probleeme. Aprillis sai aga kaart vahetatud ja algasid jamad. Küll ei hakanud Etsy sellega kokku ja küll Paypal, mitmepäevase muretsemise ja klahviklõbistamise läbi sain siiski asjad jonksu ning kuni tänaseni oli süda rahulik. Täna... täna siis juhtus see, et Paypalist ei õnnestunud teenitud raha endale üle kanda, kuna kaart, mille Swedbank mulle andis oli varasema Visa asemel MasterCard ja sellele ei saa summasid transportida. Saa sa siis nüüd aru, miks nõnda!? Kui ma siin kirjutamise lõpetan, siis kirjutan murest ka panka ja küsin, et kui uut lepingut pole sõlmitud ja arvenumbergi sama, siis miks kaart on teine. Kui sealt tuleb vastuseks, et see ka mõni kuremure, siis ma ei teagi, mida teha... Raha on, aga kätte ei saa. Ja millegipärast on mul tunne, et sealt tuleb see kuremure jutt...

Vahepeal olin tõesti blogi natuke hooletusse jätnud, aitäh usinale tagant torkijale üle-eelmise posti kommentaariumis, muidu poleks tänagi siia tulnud. Oleksin ehk heegeldanud. Just sedasama valget kleiti, mis peab valmis saama jaanipäevaks. Progress on olnud edukas, kogu planeeritud töö on sujunud just mustri ja lõike ja tellija suuruse järgi. Praegu olen takerdunud pisut varrukate kaenlaaluste juurde. Mõtlen kuidas teha nii, et töö ei jääks lokkima, vaid oleks perfekto. Sellise mustri juures vajab natuke nuputamist.

Tegelikult sama kiire, kui selle kleidiga, on mul ka paari salliga. ERMis sai üks müüdud ja too peaks uue kodu leidma Inglismaal. Võimalik, et sellest sallist veel kuulete, kuna mul oli au ostjat ka paari päeva pärast kohata ühel vahval üritusel. Ja sellest vahvast üritusest ning seltskonnast tasub ka pikemalt pajatada, aga seda tõesti järgmisel korral.

P.S. Sööge vitamiine ja ärge võõrastega palju musutage- mingi jube ülemiste hingamisteede ja kurguviirus on liikvel! Murrab nii pisikesi lapsi kui ka täismehi, julma palavikuga muide. Meie peres juba kaks langenut. Pean vaid pöialt, et ise terveks jääks.

Iga suur teekond algab esimesest sammust...

2011-06-03T00:15:00.000+03:00

Foto: Erle Tamme

Ma olen juba mõnda aega pidanud plaani, et tutvustada oma blogi kaudu ühte väga toredat inimest. Minu kursusekaaslast Laurat.

Nii, kui teil juba nüüd tekkis soov saada endale samasugune kaunis korsett nagu pildil, siis minge kohe postituse lõppu tema blogi viitele, kus tööd ja kontaktid. Edasi lugema võite pärast ka tulla...

Ma arvan, et ei liialda kui ütlen, et enamus asju on Lauras erilised. Esiteks on ta väga pikk ja sihvakas (minusugune masajalg mõtleb siinkohal pisarsilmi julmale saatusele ja ebaõiglusele), teiseks on ta kindlasti lugenud oluliselt rohkem filosoofiaraamatud kui mina ja kolmandaks on ta väga vahetu ja siiras suhtleja.

Aga peamine... vot peamine on see, et tal on julgust! Laural on julgust mõelda ja ka öelda, et ta tahab saada parimaks korsetimeistriks Eestis! Kui käia kuust kuusse sellise sihikindla inimesega koos kursustel, siis tahaks loota, et ka minule hakkas pisinatuke tema ambitsioonikust külge. Ei, ma ei mõtle, et hakkaks korsette tegema, ma mõtlen ikka seda, et tahe olla parim on vägev mootor tegevustele. Absoluutselt!

Kui nüüd veel asjast rääkida, siis mina sain Lauralt teada, et tegelikult kõik see, mida ma arvasin korsetindusest teadvat, on null. Ja enamus kaupa, mida korsettide nime all müüakse, on puhas saast. Tegelikult ka, uskuge mind! Korsetitegemine on tõeline kunst. Ja seda kunsti Laura valdab, selles ei kahelnud kooliaasta lõpuks meist keegi, ma arvan.

Hmm, kadestamisväärseid pilte jätkus tal portfooliosse panna...

Foto: Erle Tamme

Lõputööde näitusel olid meie tööd kõrvuti ja tundus nagu oleksid minu kleit ja tema korsetid omavahel hingesugulased. Umbes nii, et naine, kelle kapist leiab ühte neist, omab kindlasti ka teist...

Aga minge parem ise Laurale külla! Ta peab blogi, millel on (väga temalikult) eriline nimi DominaMirabilis. Kes tahab teada, mida see tähendab, siis lugeja leiab sealt ka sellele vastuse. Kui välja ei uuri, siis äkki jääb miljonimängus, kui küsitakse, vastamata :-)))

Foto: Erle Tamme

Valge suvekleit Laurenilt

2011-06-01T09:47:00.001+03:00

Ralph Lauren on 2011 kevad-suve kollektsiooni poetanud ühe erilise pärli. Heegeldatud kleit on oma teostuselt heegeldajale paras pähkel (lahtituleval pildil liiguta kastikest, siis zoomib).Kui lähemalt vaatate, siis ei ole kohe kindlasti nii, et hakkad aga servast tegema ja muudkui punud. Detailid, üksikud õied- just see, mis hirmus ilus vaadata on- tuleb eraldi teha ja kokku panna.

Väikesed (tõenäoliselt Hiina) käekesed on neid kleite ka tiražeerinud ning poest saaks sellise 1584.79 EURi eest.
Ah jah, Eestisse nad ei saada...

Kui tahtmist on, saab ju sarnase heegeldada... Ei, päris täpset koopiat ma ei plaani teha, see poleks ka aus, aga midagi umbes-täpselt sellist on varsti sündimas.

Võtsin ette, et meenutada, kuidas see heegeldamine õigupoolest käiski :-)

Okei-okei, pool on tegelikult juba valmis ;-)))

Läksid poodi...

2011-05-27T21:48:00.000+03:00

Nii, täna läksid sallid Tartu poole teele.
Kes soovib, saab neid osta Eesti Rahva Muuseumi kauplusest.
Muidu käib vilgas kuduelu ja alles nüüd, pea kuu aega hiljem, on kohale jõudnud teadmine, et ma ei pea enam tööle minema! Juhhuu, lahe! Aga muide, koduse inimese elu võib ka väga väsitav olla :-))

ERMis on homme see vahva päev, kui muu hulgas avatakse näitus "Minu lemmik ERMi kogudest" töödest ja tehakse teatavaks ka konkursi võitja. Kahjuks ei saa ma nii pika ja kuluka vahemaa tõttu osaleda (seda enam, et tegelikult olen homme ühel matusel). Küll aga pean pöialt, et ehk õnn naeratab ja ma saan võimaluse autasuks kuulutatud tasuta kopeerimiskordi kasutada... Ja kui ei võidagi, siis kindlasti olen rõõmus, et üldse selline konkurss korraldati ja palju vahvaid töid kogunes. Minge näitusele, kes saab!

Haapsalu salli film, vana kroonika

2011-05-20T23:30:00.000+03:00

Aastal 1937, kui ei olnud veel Etsyt, Ravelryt ega Isetegijat, aeti Haapsalus salliäri nii...
Klõpsa pildil, et näha filmikroonikat

There was no Etsy and Ravelry on 1937...

Näitus avatud, kleit valmis!

2011-05-19T20:24:00.002+03:00

English text soon, not today...

Käsitööga Tööle2 Pärnu õppegrupi lõpunäituselt, tootearenduse ja protsessi lõputööd ja kavandid.

Nagu pealkiri ütleb, on eesmärk saavutatud. Kõik see, millega ma viimased 20 päeva olen teid pisut pinges hoidnud ja ennast palju pinges hoidnud, on leidnud väljundi. Näitus on avatud ja kleit sai kenasti õigeks ajaks valmis. Edasi pisut lähemalt...

Selline oli mu kleidi algne kavand. Nagu tavaliselt, tulevad muudatused töö käigus ja nii muutus rinnaosa motiiv kohe, kui ma ei suutnud leida head lõiget. Ma nimelt ei unistanudki sellest, et ka lõike täielikult ise konstrueerin, vanad head Burdad aitasid hädast välja. Nagu paaril viimasel päeval selgus, oleks ma pidanud juba alguses mõtlema sellele, et ma pole maailma parim õmbleja ja kangapoodidest ei leia seda mida vaja siis kui vaja, aga see on protsessi nö kehvem pool. Alustuseks räägiks ikka paremast poolest.

Kleit on kootud kasutades eri ajastutest pärit Haapsalu sallides kasutatud mustreid. Allservas on Linda Elgase rätiraamatust pärit poort, millist ma olen juba varemalt kasutanud ja mida ma väga armastan. Tegemist siis kaheksakandade motiiviga, mis oma "taktimõõduga" on nii super. Vähemalt minuarvates.Arvatavasti koon ma seda ikka veel.

Seelikupaanid said laiemad ja konkreetsemad kui algsel kavandil, piki seelikut jooksvat pitsikirja vähem ja neile panin allossa mustrimotiivi Pitsiliste Koekirjade raamatust, tegemist samuti rätipoordiga. Kogu kleiti ja neid nimetatud mustreid aga hoiab koos, lisaks ühendab ja eraldab lillemotiiv Olga Jasnovidovalt. Täiesti uus ja verivärske muster, mida mul on au olnud kududa esimesena.

Sellel pildil on näha natukene minu nö proovilappi st salli, millel Olga muster sisse kootud. Mustri nimi Daisies in diagonal ning leiate selle meie pitsiblogist www.newlace.blogspot.com. Proovilapp tuli kududa just nii suur, et näha, kas ja kuidas kudumiskäekiri selle mustriga muutuda võib, et mitte pärast valmis kleiti venitama asudes üllatuste osaliseks saada. Selles lillemotiivis tuleb õie keskel kududa kokku seitse silmust, samas neist seitse välja kududes. Sellise võttega muutub silmuste arv sentimeetril ikka oluliselt palju võrreldes tavalise koega. Suure proovilapi kudumine seega oli õigustatud ja nagu näha, niisama ta seisma ei jäänud. Sall on ilusti täienduseks kleidile, mis muidu on õlgu paljaks jättev ja mille rõhk sai pandud just allosale.

Nii, numbreid nüüd ka. Mulle kudumise juures alati meeldib puistata sellised üllatavana tunudvaid numbeid, mis töö käigus märkamatult tekkivad.
*Ma kudusin kleiti ümmarguselt 65 tundi, millest 40 kulus allosa mustrile.
*Vardad 2,75, lõng peenvillane 2/28
*Kleidis on 2284 nuppu (varem arvestasin natuke valesti ja teadsin, et natuke alla 2500. Praegu lugesin mustrikorduste pealt ja lõikelt arvutatuna täpselt. Vabandan eksitamast...).
*Õmblesin kleiti enam kui 12 tundi, iga kootud detaili kinnitasin käsitsi kas aluskleidile või omavahel.
*Kangast otsides kõndisin Tallinnas maha pikki kilomeetried ning viskoosisegune kangas, vooder ja tarvikud maksid 66EURi (1032 krooni vanas vääringus).
*Ja mis kõige olulisem- ma sain selle kõigega hakkama vähem, kui 20 päeva jooksul! Muu elu sai ka elatud, lapsed kantseldatud, äriplaangi lõpuni kirjutatud ja paar päeva niisama oldud.

Kui kleit oli valmis kootud, järgnes tegelikult protsessi raskem osa. Leida tuli sobiv ja luksuslik kangas ning kleit kokku panna ja valmis õmmelda. Pärast viimast jõudsin ma järeldusele, et olen ikka oluliselt osavam varrastega ja tulevased kleidid peaks õmblema rätsep või õmbleja :-) Kanga otsimisel oli kriteeriumiks see, et ei mingit polüestrit, vaja on luksuslikku ja ihusõbralikku materjali- kas siid puuvillaga, toorsiid või midagi viskoosist/viskoosiga. Suurtest kangapoodidest nagu Kangadžungel ja Abakhan lahkusin ma tühjade kätega (neil lihtsalt ei ole sellised häid materjale, uskumatu, eksole!), TrendTekstiilis ei olnud kas õiget värvi või ei hakanud rahakott mu soovidele ja lõppeks leidsin kanga väikesest kauplusest Solveig Tekstiilid, kus oli rõõmus ja sõbralik müüja, täpne vastand suurte poodide teenindajatele. Kui te nüüd pilti vaatate, siis on näha nii armas vanaroosa, kui ka sissekootud kuldselt helendav toon.

Kõiki meie grupi näitusepilte näete minu Flickri albumist. Aga alati on oma silm kuningas ning elus asi ikka elus asi. Näitus on avatud homme õhtuni ja mina ise kohal homme kahest viieni, väikeste vaheaegadega. Tulge külla!

Oli tore suur töö. Meelest on juba läinud kaks kaheteist-tunnist kudumispäeva, kus nii käed kui silmad said proovile pandud. Ma arvan, et see ei ole mu viimane kleit. Tuleb julgeda unistada ja oma unistusi ellu viia! Ja end proovile panna ;-)))

Päevake veel ja siis...

2011-05-16T23:00:00.001+03:00

Kaks päeva veel...

2011-05-15T21:42:00.000+03:00

Täpselt nii nüüd ongi, et kleit sai eile valmis, varrastelt maha ja mina kukkusin kokku. Ei, mitte kudumisest. Mul on täna olnud selline pea valutamise päev, et teist sellist ei mäleta ammu. Ibuprofeen on mõttetu võtta ja nii ma heidan nüüd jälle magama, migreen kaisus.

Homme sõidan Tallinna, kangapoodi. Peab ju leidma ometigi midagi, mida kleidile alla panna! Pärnus küsisin Abakhanis siidi ja puuvilla segu, selle peale tegid müüja silmad väga põnevaid pöörlevaid liigutusi ja mind juhatati polüestervoodrite riiuli juurde, sest paremat polevat. Ei, aitäh, sellisele kelidile selline aluskleit ei lähe mitte. Loodan, et olen homme jälle vormis ja suudan taas toimekas olla. Näituseni on ainult paar päeva!

7 päeva veel...

2011-05-10T13:54:00.000+03:00

Päris lootusetu mu pingutamine pole, aga jooksen ajaga võidu. Lisaks kudumisele tuleb mul kirjutada lõpuni äriplaan, mida reedel kaitsta ja selle seitsme päeva sees on ka üks koolipäev.

Aga pool kleiti on tegelikult kenasti valmis saanud. Kahel päeval olen kudunud väikeste vaheaaegadega kummalgi päeval kümme tundi ja see ei meeldi mulle tegelikult üldse. Töövahend (ehk siis ma ise) muutub kangeks! Käed veel väga märku ei anna, küll on aga tunda, et tuleks rohkem kõndida...

Pool kleidist ootab nüüd, millal saaks pestud ja venitatud. Tundub, et mõõdu järgi kudumine on õnnestunud, kuigi tegelikult saab seda hinnata küll alles siis, kui kleit koos ja natuke omas raskuses seisnud/veninud. Allosa, mida pelgasin nuppude rohkuse tõttu väga raskeks, polegi üldse raske ja tahaks loota, et ma ei pea kleiti kogu pikuses aluskleidile kinnitama. Eks see muidugi selgub, kui tükid sirged, valmis ja kokku panemist ootamas. Igatahes tähendaks see veel tunde ja tunde vaikset nokkimist, mida ma kuidagi ei tahaks...

Pikalt mõtlesin, millist mustrit kasutada mustripaanide allosas. Küll valisin Lindakirja Haapsalu salli raamatust, küll midagi muud Pitsilistest koekirjadest. Kolm-neli valikut panin ühele hetkel lihtsalt kõrvale, kuna ükski ei tundunud okei olevat ja lisasin sinna lihtsa motiivi Pitsiliste Koekirjade tagumisest sektsioonist + et asjakohane oleks, siis mõned Olga lilled ümberringi. Vist ei kukkunudki kõige kehvemini välja, kuigi pabistasin algul palju ruumikasutuse üle ja selle motiivi sobimise üle nii intensiivse allosa mustriga.

Nüüd vajan vaid vastupidavust, et kududa valmis teise tüki pikk sirge. Mustriosa on tehtud ja no ei ole lõbus seda labast pinda kududa. Teinekord võtan veel suurema suutäie ampsata ja teen kleidi, mis üleni tihedalt mustriline. siis vähemalt ei hakka igav.

OK, see oli nali tegelikult ;-))
Kui ma saan kleidiga maha, siis võiks vahelduseks hoopis midagi eriliselt pisikest ja lihtsat kududa, et jälle end inimese moodi tundma hakata

10 päeva veel...

2011-05-07T23:40:00.000+03:00

Tänane post saab küll puhtalt pealkirja pärast tehtud. Et see oleks must-valgel silma ees ja et mul ei tekiks mõtetki end sama vabalt tunda, kui eile ja täna.

Tegelikult oli eilne päev päris tore. See oli päev, kui ma kolleegidele, noh jah nüüd peaks ütlema et endistele kolleegidele, kooki ja kohvi pakkusin ja ametlikult oma tööraamatu kätte sain. Meil on kombeks minemiste puhul kogu maja rahval saali kokku tulla ja siis häid sõnu öelda. Teate, see on nii ilus komme tegelikult, kuigi alati pisut kurb. Kui ülemus oli oma kõne teinud, ei saanud mina enam suurt sõnagi suust. Süda kloppis ja põsed olid roosad. Eks ma olin enne meililisti ka lahkumissõnad saatnud ning saimegi pühenduda koogisöömisele ja rõõmsalt laialiminemisele. Jah, vaatasin, et ma olen palgasaaja elu elanud 15 aastat tööraamatu järgi, neist 11 siis Raplamaa inimeste turvalisuse eest hoolitsedes, õigemini hoolitsejatele tuge pakkudes. Uskumatu küll, aga nii kirjas oli.

Täna aga, minu esimesel "uue elu" päeval osteti minult üks sall. Siia, Eestisse. Loodan, et seda võib lugeda hea märgina. Aitäh Triinule ja ta õele, kui lugema satute. Selline oluline diil siis :-)

Kui nüüd pealkirja juurde tagasi tulla, siis kahe päeva sees on olnud meelelahutust, palju autoga sõitmist ja kõike muud peale kudumise. Lahkumist sai tähistatud kino ja restoraniga ning jalutuskäiguga ilgelt tuulises Tallinnas. Täna olin aga ise lausa kaks ja pool tundi roolis, mis minusugusele rohelisele, säravalt rohelisele juhile oli ilmselgelt suur ettevõtmine. Kojujõudes oleks tahtnud kohe peapidi patja vajuda :-) Jah, siin on muigamine täitsa lubatud.

Aga kleidist siis ka... Mõlema tükiga olen jõudnud sinnani, kus nupuline muster lõppes ja asi hakkab kiiremini edenema. Eelmise posti lõpus oli küsimus, et miks mitte kududa ühes tükis? Eks ma ise ka mõtlesin algul nii, aga kui ma viimistlemiseni oma mõtetega jõudsin, siis otsustasin ikkagi kahe tüki kasuks, sest teadupoolest tahab selline peenike pits korralikku sirgutõmbamist. Ma lihtsalt ei suutnud välja nuputada head vormi, millele kannataks pits pingule vedada ja mis kleidi kellukjat kuju toetaks. Tean, et on kootud kleidi tarvis papist elusuurune toru tehtud, millele see siis pingutati, aga ma parem loobusin sellest mõttest ja otsustasin küljeõmbluste kasuks.

Et mitte pilditut juttu ajada, pistan siia ilusa ja lihtsa salli, mis valmis newlace.blogspot.com blogist Olga mustri järgi. Valmis juba mõnda aega tagasi, aga oli siiani pildistamata.
Lihtsad rombid. Ilusad, kas pole?

12 päeva veel...

2011-05-05T08:52:00.000+03:00

Päevad lippavad tõeliselt kiiresti, kuid kleit kahjuks ei valmi sama tempoga. Edaspidi peaks mul tegelikult olema rohkem aega sellele pühenduda, sest alates eilsest hommikust olen ma "vaba mees". Lõpetasin hommikul oma viimase töövahetuse ja astusin uksest välja teadmisega, et enam selle töölaua taha tagasi ei tule. Paljud on küsinud, et noh, mis tunne on? Ma ei tea, tegelikult ei olegi veel mingit tunnet. Eile kojusõitmist oodates tabasin end selliselt mõttelt, et kas tõesti olin see mina, kes nii otsustas ja kas tõesti ma rohkem siia tagasi ei tule...? Pisut kummaline tunne oli. Ebareaalne selline. Tundke kaasa või õnnitlege, ma ise ei oska veel seisukohta võtta :-)))

Aga kleidist nüüd. Kuigi valmis on vaid paarkümmend sentimeetrit arvan ma, et kõige raskem osa on möödas. Kleidi allserv on nimelt kõige laiem osa ja see hakkab ülespoole kududes oluliselt kahanema. Kui allservas oli 640 silma, siis üles jõudes peaks järele jääma ainult 216. Ja rõhk nuppudel on just selles laias alumises osas. Kuigi pildilt on näha vaid krimpsik, siis panen käe südamele ja ütlen, et see krimpsik sisaldab 2457 nuppu! 24 kaheksakanda + neli vaherida, kus iga kolmas silm on nupp.

17 päeva veel...

2011-04-30T21:08:00.001+03:00

English text below...

Terve tänane päev sai veedetud pealinnas mööda käsitööpoode ja -töökodasid kolades. Kui see nii hirmus mõnus reis poleks olnud, siis küllap tunneksin ka süümepiinu, et kiire kudumine pidi sellise reisi tõttu ootama. Käisime oma Pärnu Käsitööga Tööle grupiga paremates ja veel paremates paikades- Katariina Gildis, Rotermannis, Eesti Disaini vastavatud majas, Meistrite hoovis ja veel paaris heas kohas. Koju jõudsin väsinuna, kuid ühe teadmise võrra rikkamana. Kui midagi teed ja tahad õnnestuda, siis pead sa selle tegevuse vastu tõsiselt kirglik olema! Vot selline tarkusetera tänasest päevast siis.

Et nüüd kleidijutuga edasi minna, tuleks tegelikult natuke tagasi minna. Minna sinnani, kus mul tekkis idee, et üks kootud kleit võiks olla hirmus lahe töö. Mõttele järgnesid kavandid ja oli nädal, kus peas keerlesid vaid erinevatesse pitsimustritesse mähkunud siredate modellidega joonised. Otse loomulikult ei ole minusugune diletant võimeline ühtegi kobedat moejoonist looma, küll aga tegin ma mõningaid tööjooniseid, mille taga tegelikult on ka läbimõeldud materjalid ja osadel proovitud mustrid.

Nine months I visited courses Käsitööga Tööle (free translation may be "With craft to business") and courses will end soon. We all must do something for big final exhibition.

My plans are huge! I plan to knit lace dress with Haapsalu shawl patterns. I made some fashion drawings in my own way (sorry, never learned drawing and design) and my plan is going to realize soon. But I have big problem... There is only 17 days remaining! On May 17 my dress must be finished!

You can think I´m crazy, but I quit my day job! I have last three days at work and after this I am free as a bird! I leave my office in police station forever and you can find me at home on my sofa with needlework.

Kleidi joonise tegin sellise lihtsa, kuid nagu ikka saab see töö käigus muudetud. Pruunil paberil oleva tööjoonise juures (eelmisel postil natuke näha) on muudetud see, et rinnaosa all on läbilõige ja mööda kleiti jooksvad rombid asendusid lilletriipudega.

Olgu, ma jutuga enam täpsemaks ei lähe, sest kes küll viitsiks lugeda heietusi ja heietusi ja heietusi ühe mustri üle. Võin vaid öelda seda, et kõik sai läbi kaalutud- materjali iseloom, nuppude võimalik raskus kleidi allosas ja alusmaterjali valik.

Pildil siis näha, kuhumaani olen hetkel jõudnud. Mmmm... ütleme nii, et veel ei suurt kuhugi. Tänase päeva vabandus on esimeses lõigus kirjas :-) Järgnevad kolm päeva olen tööl ega saa samuti kudumisele pühenduda, kahjuks. Need kolm päeva on aga üliolulised- pärast seda olen ma "vaba mees" ja iseenda peremees. Jah, plaan töölt lahkuda on täitumas!

19 päeva veel...

2011-04-28T23:09:00.000+03:00

Tänan, kes te viitsite mu pingutust toetada! Eelmise posti tegin täna varastel hommikutundidel ja praeguseks on pisike areng juba toimunud. Ma nimelt olen saanud kleidi nö paberile.

Tööjoonised on tehtud, arvutused ka. Küll on mul aga kahtlused ja kõhklused kleidi allosa suhtes. Kas peale poordi lõppemist sinna midagi lisada või mitte? Tegelikult on selle üle aega veel rahulikult mõelda, sest enne tuleb kümneid ja kümneid ridu servapitsi ja poorti ennast kududa.

Kleidi joonise pildistan homme, et üldse aru oleks saada, mida ma tegema hakkan. Tänane post on siis lihstalt warm-up. Sall, mis laual lebab, on muide ka üks proovilappidest. Ma kohe pidin ta enne valmis kuduma, kui kleidi kallale asun. Olga, tervitused sulle, kui mustri loojale! Nüüd ma võtan sealt motiivi ja panen selle piki kleiti jooksma!

Jah, ja 19 päeva enne näitust ma tean, et allserv algab 640 silmuse loomisest...
:-)))

Taas eksperiment...

2011-04-28T07:52:00.000+03:00

Öösiti tulevad vahel väga eriskummalised ja huvitavad mõtted. Kui sa pead töö tõttu üleval olema, siis on huvitavatest mõtetest ka kasu, sest need hoiavad ärkvel. Mul nimelt lõppeb eelviimane öövahetus kohe.

Tuli mul selline idee, et kui eelmisel aastal panin end proovile üheksa nädalat järjest salle kududes, siis sellel kevadel võiks olla hoopis kiirkudumisega kursuste lõpetamine. Jooksva projektina ja teie kõigi pilgu all.

Kuna viimastel kuudel on juhtunud nii, et palju plaane on tihedalt üksteise järel või samaaegselt töös, siis olen tegevusi edasi lükanud ja paistab, et see hakkab kibedalt kätte maksma. Käsitööga Tööle lõpunäituseni on 20 päeva (!) ja ma ei ole veel oma lõputööd alustanud. Paanika, täitsa õige! Paanika on peaaegu kohal juba :-))...

Sel pildil on algus küll lõputööks tehtud- proovilapid on uhked- aga neist ei piisa ju! Tahtsin valmis kududa midagi suurt. Midagi hirmus vahvat!! Et see oleks käsitöölisetee alguses selline kena ja priske Pirakas ning jääks inimestele silma...

Mis ma jahun, ütlen siis otse ja julgelt välja, et tahan kududa kleidi! Pitsilise. Õrna. Piduliku. Aga aega on jäänud hirmus vähe. Täna öösel siis mõtlesingi välja, et äkki sõprade abiga õnnestuks...

Viitsite mulle 20 päeva pöialt hoida kui ma teile kogu aeg raporteerin? No mitte kogu aeg, aga paari päeva tagant ju võiks... Kui ära hakkan kukkuma, siis teete kommentaariumis kisakoori ja ma kuulen, ning koon taas... Kuidas tundub, aitate natuke mind motivatsiooniga?

Vabaõhumuuseum on vahva paik

2011-04-25T18:58:00.000+03:00

Keset Tallinna linna, põigata mere äärde, võib leida end täiesti teisest maailmast. Rahu ja vaikus, vanad talumajad, teistmoodi inimesed... Mina näiteks ei olnud Vabaõhumuuseumis varem kordagi käinud ja seda vahvam mul pühapäeval oli.

Eile siis oli seal laadapäev. Muude pereüritustega koos ja päris soolase sissesaamistasuga. Võib-olla oli see ka üks põhjustest, miks laadarahulolu müügi koha pealt väheseks jäi- inimesed tulid pigem meelt lahutama. Vaatasin just Isetegija.net keskkonna blogisid ja leidsin, et Must Kitty arvas sama, et muidu armas, aga müügilt niru päev. Kohtas seal teisigi isetegijaid-usinaid käsitöölisi. Noh, ütleme siis nii, et peale jäi ikkagi positiivne noot- aasta esimese laada kohta ilm oli väga ilus (kuigi pisut jahe) ja inimesed toredad. Polnud väga vigagi mitmeid tunde leti taga salli kududa.

Loodan, et õige pea saan teile rääkida juba oma Käsitööga Tööle2 projekti lõputööst. Kuigi lõpunäituseni on jäänud vähem kui kuu, olen ma omadega alles ideede tasandil ja ei ole veel vardaid kerasse löönud. Natuke teeb see rahutuks, aga küllap ma jõuan. Plaanid on nii suured, et ei julge mitte kõssatagi enne, kui midagi käegakatsutavat olemas on. Sõnun veel muidu ära :-)

Nautige kevadet! Lõpuks on ta käes! Ja lehvitan laadalkäijatele!

Varakevadine Muhu ja Saaremaa

2011-04-06T22:13:00.000+03:00

Niipalju ma reisilt küll õppisin, et kui käsitööst rääkida, siis ei tohi mitte Muhu ja Saaremaad ühte patta panna! Seda toonitasid nii ühed kui ka teised :)

Kui esimese päeva märksõna: märjad jalad välja arvata, siis oli päris lahe! Ja alumine panoraampilt olgu isutamiseks neile, kes veel Muhu muuseumi pole saanud.

Vana hea Muhu huumori tavade kohaselt kostitati meid kõlekülmas kõrtsus esimese asjana jääveega ja siis 50 minutise ooteajaga enne kartulipüreed ja soojendatud poelihapalle. Meie lauas ainsa musta huumori austajana olin mina see, kes vett ka pruukis :-)

A muidu oli vahva ja jäin kahe päevaga saartel rahule. Tubli rahvas elab seal ja Muhu käsitöö värvid mõjuvad kui narkootikum! Ei saa küllalt, ikka võiks natuke veel olla...

Loosimise tulemused selgunud!

2011-04-03T23:17:00.000+03:00

Nädal tagasi palusin teilt abi, et saada selgust selles, mida kudujad inimesed tahta võiksid. Tasuks lubasin väikest lõngaüllatust. Tänaseks pean ma vaid imestama, kui tublid on olnud vastajad ja tänulikkusega ütlen, et iga täidetud küsimustik on loonud mulle selgema pildi olukorrast. Vastuseid tuli ligi 200, suur aitäh nende eest!!

See küsimustik, õigemini mõtlemiskoht, on osa äriplaanist, mida tahan veel enne selle kuu lõppu valmis saada ja kaitsta. Kes mu tegemistega kursis, siis need teavad, et asusin sügisest Käsitööga Tööle2 Pärnu gruppi. Vahvad koolipäevad hakkavad aga kahjuks otsa saama ja see tähendab, et ees ootab ärimooduli lõpetamine ja veel ka käsitöönäitus, millega on mul ambitsioonikamadki plaanid kui äripoolega.

Täidetud küsimustikud andsid mulle selgema pildi ja palju julgustust ehk sügise hakul või vastu talve kutsuda ellu mõned kursused. Otse loomulikult ei ole ma mihkel iga asja ja kudutehnika peale, aga mõnest teemast ma julgeksin juba rääkida küll. Samas ma tean ka mõnda teist usinat käsitööinimest, kes oleksid mihklid jälle teistele teemadele. Niisiis- loodetavasti ei jää need tulemused vaid märgiks paberil ja saan soovijate meilidele saata laiali ka kutseid reaalsetele üritustele.

Loosimisest ei saa ma vahvaid ja malbeid pilte teile näidata, kus õrnroosa lapsekäsi valib sedelite vahelt selle "õige". Ma nimelt olen tööl praegu :-) Aga seda ägedam äkki ongi... Teeme nii, et las ütleb seadusesilm kõrvallaua tagant kaks saatuslikku numbrit ja siis vaatan, kes nende numbrite taga mu nimekirjas on. Nii, tähelepanu! Valmis olla! Jaaa...

Numbrid olid 50 ja 100 ning nende taga peituvad inimesed, kelle meiliaadressid (otse loomulikult ei saa ma neid üleni kirja panna) algavad kombinatsioonidega tee.v....@...... ja kulla3.....@...... Palju õnne teile! Pärast posti netiavarustesse saatmist kirjutan teile kohe, et edasises kokku leppida. Esimesele kenale inimesele paneks teele sallitäie loodusvalget Haapsalu salli lõnga ja teisele kolmnurkräti jagu rohetoonides lõnga.

Tänan veelkord kõiki, kes aitasid mind vastates küsimustikule! See oli minu jaoks väga oluline etapp!

ERMi konkursi töö- Haapsalu sall "1976/1981/2011"

2011-03-30T14:21:00.000+03:00

Oma elus olen konkurssidel osalenud väga vähe ja tegelikult mulle võistlusmoment kui selline ei meeldi. Küll aga meeldis mulle tohutult idee luua käsitööese muuseumieksponaadi järgi. ERMi konkurssi ei võta ma kui konkurssi, vaid kui suurepärast võimalust.

Jaanuaris, kui ERMis päevakese viitsin, mõtlesin ja plaanisin üht, aga märtsi lõpus on tulemus sootuks teine, mis algselt mõeldud... Ka muuseumis pöörasin kogu tähelepanu Haapsalu salli teemale (minu puhul tüüpiline), kuid konkursitöö tegin mitte seal tehtud jooniste järgi, vaid kõigest neti kaudu leitud foto põhjal.

ERMi kogust internetis avaldatud foto A851:2127

Foto on pärist elektroonilisest muuseumikogust ja pälvis mu tähelepanu kohe. Muster nimelt ei ole Haapsalu sallide nö hittide hulgast, on pigem harvaesinev. Õigupoolest ei suutnud ma seda mustrit leida ei Edasi/Reimanni Haapsalu salli raamatust ega ka kudujate kuldvaramust Pitsilised Koekirjad. Kui ma nüüd halvasti otsisin, siis antagu mulle andeks. Täiesti kogemata juhtusin sedasama sallimustrit kohtama hoopis ühes ajakirjas, mis on sama vana kui ma ise. 1976 aastl ilmus venekeelne Käsitöö numbriga 11 ja seal oli mudeli juures ka koekiri.

Ajakiri Käsitöö 11/1976

Kui ma neid kahte materjali vaatasin, siis tekitasid need minus mitmeid ja kohati vastakaid mõtteid. Esiteks muidugi see äärepitsiteema, mis Haapsalu salli puhul alati fookuses on ja teinekord hinge kraapima jääb. Tõelist fänni peaksid need kaks ajaloohõngulist pilti õlgu võdistama ajama- missugused servad, milline viimistlus!!? Kuna mina olen ka fänn, aga juuksekarva lõhkiajamine ei ole mu tugevamaid külgi, siis võtsin asja kergemalt ja otsustasin, et minu tehtud sall saab täiesti vabalt valitud servapitsi. Nagunii otsustasin, et täpselt originaali ma kopeerida ei saa, sest ma ei suutnud leida võimalust uuesti nende kuude jooksul Tartusse sõita.

Teine emotsioon, mis nende piltide juures tekkis, oli et muster iseenesest on "iseloomuga", aga tulemus kuidagi lahja. See on täielikult vaid mu subjektiinve arvamus, sallid fotodel ON ausad ja väärikad, aga nagu ma ütlesin, siis koekiri hakkas minuga juba idee alguses oma keelt rääkima. Rääkis ta seda, et palun koo mind nii, et minust jääks tugev ja jõuline mulje! Palun vali selline materjal, millest ei oleks kellelgi võimalik mööda vaadata!

Konkursiks kootud sall 2011

Nagu pildilt näha, tegingi ma just seda- valisin silmahakkava värvitooniga peenvillase sallilõnga ja kudusin rõõmuga. Muide, selle mustri kudumine oli üllatavalt ajamahukas! Ei edenenud kiiresti, kuigi peaks olema täiesti võrreldav mistahes piibelehekirjaga.Salli mõõdud said peaaegu traditsioonilised 64X180cm

Konkursiks kootud sall 2011

Kuigi ma ei ole ERMi originaali oma käega katsunud, siis oli mulle ikkagi abiks ka muuseumi info. Loodan, et materjalide digitaliseerimine jätkub, nii jõuab muuseum ka koju kätte ja teeb meie kõigi elu pisut rikkamaks. Selle posti esimese pildi juurde käib järgmine info:

    originaal
Lisanumbrid   korjamisraamatu number: 439 XIII; toote artikkel: 1443
Säilivus   määramata
Eraldatavad osad

    * Tehnika kudumine (varrastel kootud pitsilises koes peenvillasest ühekordselt korrutatud lõngast)
    * Materjal villane (varrastel kootud pitsilises koes peenvillasest ühekordselt korrutatud lõngast)
    * Värvus valge (varrastel kootud pitsilises koes peenvillasest ühekordselt korrutatud lõngast)
    * Mõõdud laius: 57 cm; pikkus: 177 cm    Topograafiline ERM: UKU
KVISi kohakataloogi tekst    RMK "Uku" art. 1443.

füüsiline kirjeldus    Sall on ristkülikukujuline, geomeetrilise mustriga, sakilise äärega.
   tempel/ etikett/ märk
Atsetaadist pesupaelale on trükitud UKU logo ja kiri ENSV KTM "UKU" Tallinn,

ART 1443, SORT I, HIND (kustunud). Veel on etiketil aastaring, keskel arv 81.

kommentaar    A 851:2123-2283 on RMK "Uku" muuseumifondi esemed.
Nagu mulle kohane, olen töö esitamisega jäänud viimasele ajahetkele :-) Vanale koerale ei hakka uued trikid külge, mis teha! Ööpäeva kahekümne viies tund on alati mu sõber olnud... Eelviimasel päeval lähevad siis teele digipildid ja kuna mul on nii hea meel tehtud töö üle, siis saadan ka valmis salli veel tänase postiga Tartusse. Loodan, et homseks saab ta kohale.

Jääbki veel vaid korrata lauset, mida ma viimase paari aasta jooksul olen palju lausunud- ma armastan Haapsalu salle!

Pille Haapsalu sall Muhu aktsendiga

2011-03-29T04:47:00.003+03:00

Pilt: sallihullupaevaraamat.blogspot.com kudus: Pille Källe

Ma ikka käin ja imetlen- Pille kudus Muhu Tähe juba enam kui kuu aja eest valmis. Hea, et pilt vaatamisest ära ei kulu :-) Aitäh, Pille, rõõmustamast!

Kes ka nii palju nuppe kududa viitsib, siis palun! Muster vabalt saadaval siin. Meelega ei pannud otselinki, sest muidu jääksid teil äkki märkamata Olga uued lillemustrid. Neid lisandub aja edenedes juurdegi.

Kevad tuleb ja sall, kus õis õies kinni oleks varsti päevakohane. Kuigi jah, enne oleks vaja kuidagi hangedest lahti saada...

Palun abi kudumiskoolitusi puudutava küsimustiku täitmisel!

2011-03-27T14:07:00.004+03:00

Vahel vastu kevadet hakkavad tudengid eri kanalite kaudu tavainimest piinama. Ikka et "Tere! Palun täitke..." ja "Olen see ja teine ning palun Teilt...". Kuna ma kunagi ammu olen ka ise tudeng olnud, siis alati halastan ja raiskan mõned oma minutid nende hüvanguks. Ligimest peab ju aitama, eksole!?

Aga kui nüüd otse selle tänase posti pealkirja juurde tagasi tulla, siis jutt on lühike- ma ka küsiks, aga mitte niisama, ikka asja pärast ja annaks siis autasu ajaraiskamise eest kah! Loodan, et suhtute üritusse sõbralikult ja ei pelga vaeva vastata.

Kallid kudumissõbrad, eriti need, kes õpihimulised (aga miks mitte ka teised...)!

Palun ohverdage paar kuduminutit ja vastake palun siin lingil leiduvale küsimustikule!
Vastutasuks pakun võimalust võita Haapsalu salli jagu kvaliteetset peenvillast lõnga või kaunis käsitsivärvitud mitmevärviline rätilõng!

Loosimine toimub nädala pärast, pühapäeva õhtul.

Seniks jääb ka küsimustik avatuks (see on vihjeks neile lahketele, kes teavad mõnda tuttavat või sõpra, kes tahaks kudumist õppida.) Kui sa ei pea vaevaks, siis võid ka temale lingi saata ning paluda ka temal vastata.

Tänan kõiki juba ette!

Hea uudis peenikese lõnga sõpradele- uus e-pood avas uksed!

2011-03-19T00:41:00.000+02:00

English text below...

Kui inimesel on midagi head öelda, siis tuleks seda teha kohe, eksole!? Tegelikult tahtsin ma juba mõnda aega tagasi anda teada ühest väga heade pitsilõngade müüjast, aga ootasin siiski ära, kuniks ta oma poe avas. Ilma pikalt keerutamata- asi, mida kiidan on Alevig OÜ pood. Poodi veab Viktoria, kellega meili teel suhtlemine on alati olnud väga meeldiv (mitte-eestlasena räägib ta suurepärast keelt) ning tema on üks neist vähestest poepidajatest, kes ka tellimuse teinud inimest ei unusta!

Sellest kauplusest olen ma tellinud vägeva kerimisaparaadi (soodsaima hinnaga sarnane, mida Eestis kohanud olen, metallist muide- nii et jätkub kauaks), peenikest villast ja veel peenemat meriinot. Meriino valmistas hea üllatuse, sest erinevalt varem kootud TitanWool Merinos Extrast ei ole too kududes nii vetruv ja ei veni viimistelmise käigus kosmilistesse mõõtmetesse. Et te ikka usuks, siis pildil viimane sall, mille just lõpetasin sellest 2/36 mõõdus lõngast ja kudumine oli väga mõnus. Siidine ja nauditav- nii protsess kui lõpptulemus.

Today i have good news for knitters, who loves fine yarn! Lately Estonian company Alevig OÜ opened its online shop. I can say only extra good words about this firm and yarns! I have interacted with Victoria from this company and she is always very nice and helpful. Especially asked about shipping abroad and she said that of course this is possible. So my friends who loves good yarn with first class quality- go shopping! ;-))

I bought there metal yarn ball winder (with best price what I could find in Estonia), 2/28 wool and merino wool 2/36. Quality of merino was a very good surprise for me. This yarn I like hundred times more than TitanWool Merinos Extra what I used before. Picture above shows that I really enjoyed knitting from this yarn. This merino is not so flexible as I expected and very good to knit, soft and shiny to wear.

A kuidas muidu? Muidu ei lähe nii kenasti, kui tahaks. Küllap on ka viimase aja blogipaus sellest tingitud. Särtsu nagu oleks, aga aega ja tervist on vähevõitu. Nagu ma jaanuaris kõkutasin... üle haigla ukse lähen vaid viies... nii ma hiljuti kiirabisse ka sattusin. Õnneks vaid mõneks tunniks. Vanainimest häda tuli kallale- vererõhk tegi põsed tulipunaseks, ajas EKG imelikuks ja hirmu nahavahele (muidu ma väga madalarõhuline, külm nagu konn:-))) Siis tahtis sajandi nohu mul nina peast ära kukutada ja praegu on ka selline tunne, et ei liha ega kala... Tütar soovitas selle vastu head ravimit- magada pidavat vaja olema! Nojah, täitsa tõsi tegelikult...

Aga päike käib nüüd kõrgemalt ja isegi kui aega kuidagi juurde ei tule, teeb see tunde, et elu on ikka tiba helgem. Siinkohal on paslik kõigilt, kellele ma midagi lubanud olen, paluda viivituste pärast vabandust. Püüan taas reele saada ja küll siis kiman!

Vana arm tuleb meelde...

2011-02-28T21:33:00.000+02:00

... kui teda meelde tuletatakse. Ja vahva on!
Nädala eest käisin Rapla käsitööringi rahvale Fimo-helmestest rääkimas. Ikka seda, mis ma olen tegemise käigus tähele pannud ja kuidas saab vahvat lillelist helmest teha. Polnudki ammu seltskonnale rääkinud, algul oli tunne, et ei saa vedama, pärast aga jälle, et ei saa pidama. Tüüpiline, eksole... Koju jõudsin energilisena ja nagu pildilt näha, ei saanudki pidama. Vanad ja uued mustrirullid muutusid öö hakul helmesteks.
Usinatele Raplakatele tervitused!

Kõigile mu eelmisele postile kaasaelajatele tahan öelda suur tänu! Julgustav sõna on selliste ettevõtmiste puhul väga oluline. Seda enam, kui päris aus olla- lähedaste hulgas ei ole palju neid, kes mu sellist elupööret lõpuni mõistaks (seda saab vast ainult käsitööinimene teha :-)) ja kes tingimusteta minusse usuks.

Külmavõetud, aga elus...

2011-02-19T19:17:00.000+02:00

Täitsa kummalised on need praegused ajad... Pidevalt on tunne, et hool ega hoobil pole vahet, kõik keerleb kui oravarattas. Ei jõua kirjadelegi vastata... Ma usun, et jagan seda tunnet paljudega. Stress, öeldakse.

Teadagi, parim stressirohi on käsitöö. Vasakul on pilt, mida vaadates võivad püsikülastajad ohata, et isver, jälle seesama Ruby, tüdruk kordab ennast! Vat ei ole seesama, juba uus on! Eile-üleeile olidki sellised vahvad päevad, kus ma sides postitasin lausa viis pakki. Siia ja sinna ja siis vee kolmandasse kohta. Ruby läks ka uuele omanikule, kes just siit blogist selle mõtte üles noppis, et võiks kanda sellist väga romantilist pilgupüüdjat. On ju selline ütlus, et küsi ja sulle antakse. (Aitäh, Kristiina, mind leidmast! Loodan Rubyle pikka iga ja rõõmsaid hetki su seljas)

Mäletate, ma kurtsin, et vajalikust tellitud lõngakogusest eelmise Ruby puhul jäi palju järgi? Näed siis, sellest sai terve uue Ruby ja pisike kerapabul jäi veel järgi ka! Kolmandat sellest ei tule :-)

Muidu ikka sallid ja pitsid ja pisikesed põnevad mõtted. Nüüd on siis otsustatud, et minust alates suvest enam palgatöötajat ei ole. Vähemalt mitte mu praegusel kohal. Jänes on põues küll, aga kui ma seda praegu ei tee, siis tõenäoliselt ei teegi kunagi ja kahetsen. Nagu Äripäevas üks pealkiri lohutavalt ütles, ei ole praegusest hetkest paremat ja soodsamat aega/võimalust ettevõtlusega alustada/selles läbi põruda. Öelge, et ma pole päris segi! Öelge, et see ju ometigi õnnestub!

P.S. Täna olen ma juba ISE autoroolis ja sõidan omapäi. Lubadele peaks peale trükkima küll Märjamaa-Rapla, sest linna ma veel minna ei julgeks. Maakate värk :-) Aga hea on ikkagi.

Käsitöölised, kõik tapma nüüd! Miks ka mitte...

2011-02-17T20:32:00.001+02:00

Kalletytar Lüüli oma blogis tuletas meelde, ja väga hea on, et tuletas! Lõngad õue!

Ajakiri "Käsitöö"- oma ja hää!

2011-02-12T12:10:00.000+02:00

Mõned asjad minu käsitöises elus on kindlad kui raudnael. Kindel on see, et ma ei suuda vastu panna hea materjali ostmisele ja kindel on ka see, et alati kui ilmub ajakiri Käsitöö, jooksen ma letile tormi. Ma kohe ootan seda ja vahel ostan ka siis, kui rahakott annab nõu pisut viivitada.

Vat ei mäleta, millal viimati ajakirja järgi midagi valmis tegin, aga inspiratsiooni annab see ikka ja ilus on vaadata-lehitseda. Ning kuna riiulisse on kogunenud kõik Käsitöö numbrid, mis ajaga vaid paremaks muutuvad, siis tulevikku silmas pidades võib seda ka likviidseks varaks nimetada, mis vaid väärtust kogub :-))

Selles numbris jäi mulle eriti südamesse intervjuu Maruga, kelle kindad käsitööringkonnas nii kiitust kui lausa kopeerimist leidnud on. Seda teist ma muidugi heaks ei kiida, aga võib aru saada, miks selle kiusatuse õnge minnake. Lihtsalt Maru mummudisainid ON nii geniaalsed ja efektsed. Ja intervjuu oli soe ja südamlik!

Lisaks oli mul hea meel leida ajakirjas taas palju kudumeid ja ka viiteid, kuidas on hää kudumi alustamist planeerida ja proovilapi abil oma elu lihtsamaks muuta. Kui ma vahel foorumites loen küsimusi a´la "Mitu silma luua? Mitu grammi lõnga osta?", siis mõtlen küll, et peaks ju olema loogiline, et sa sellele küsimusele leiad ise vastuse kui proovilapiga vähegi jännata viitsid. Aga kindel see, et algaja kuduja selle peale ei mõtle nagu ka selle peale, et umbes ei saa internetis sulle keegi tegelikult ju nõu anda. Nojah, on lihtsam, kui täpne juhend sulle ütleb, mida teha (kui ausalt tunnistada, siis mina ka ei armasta proovilapitamist ja rehnutamist, aga mis parata, tulemuse nimel tuleb seda teha).

Mis veel head oli? Eks ikka see põnev osa, kus näpuotsaga puutööd sees (ma olen kindel, et kunagi proovin ka sellist asja ära). Vaata Eeva-Liisa Kriisi blogi... Ja muidugi Ilukuduja mütsid, täitsa vastupandamatud! On asju, mis kohe tulevad inimesel hästi välja ja on vahva, et ta seda vaid enda teada ei hoia. Ah jaa, põllevõistluse pildid olid ka elevust tekitavad ning veel palju muud...

Mulle meeldib mõelda, et kui ma ükskord olen üheksakümmend ja näpud enam kudumiseks ei paindu, siis istun oma aastakümnete jooksul kogunenud Käsitöö ajakirjade virna kõrval, rüüpan teed ja räägin tüdruk-lapselastele (neid on palju ja nad fännavad kõik käsitööd), et näe, see oli omal ajal ikka ülikõva disainer, käisin tema blogis kogu aeg vaatamas. Olid kunagi seoksed vahvad asjad, nagu blogid... Ja näe, selle ja selle asja üle vaimustusin ma siis, kui sinuvanune olin :-) Kas pole armas väljavaade veeta oma vanadus väärtuste keskel!

Nüüd ta tuli, plaanitud ja oodatud...

2011-01-30T00:31:00.000+02:00

Olga Jasnovidova mustritõlgendus haapsalu sallile

English text below...

... pealkiri kõlab, otsekui tooks ma nüüd beebiuudiseid :-) No mõnes mõttes need ongi beebiuudised, aga mitte siiski päris.

Täna avasime Olgaga uue blogi kõigile pitsikirjadest lugu pidavatele kudujatele! (Olga on tuntud ka internetinimega psiho_de_lika). Teretulemast http://newlace.blogspot.com/ pitsimaailma!

Nagu blogis tutvustavalt ülarealt lugeda võite, on tegemist kohaga, kus vanad mustrid saavad uue tõlgenduse ja sünnivad ka täiesti uued- kõik selleks, et Eesti kudumistraditsioone veelgi laiemalt tutvustada. Projekt on tihedalt seotud ülemaailmse käsitööfoorumiga Ravelry.com, kus meil on oma nurgake (kes veel ei ole liitunud, siis ruttu-ruttu ennast järjekorda panema!).

Minu osaks pidi algul jääma vaid mudelite läbikudumine, kuid nagu ma jaanuari algul juba välje lobisesin, ei saanud ma end tagasi hoitud ja panin kirja mõned Muhu mustritest inspireeritud pitsikirjad. Olete nüüd kõik tervitatud kuduma esimest! Muhu südamed e Hearts of Muhu on saadaval nii Ravelry lehel, kui ka uues blogis.

Kuna tegemist on mu esimese mustriga, siis igasugune tagasiside on väga teretulnud! Ka miinusmärgiga, kui vaja. Tänan juba ette!

Dear knitter, today I have good news for you! We planned few months with Olga to open a new blog for people, who love lace knitting. Now it is open and you are very welcome to http://newlace.blogspot.com/

As you can see, aim of our project is to enrich and popularize Estonian lace patterns by creating new pattern and modifying old. Olga is a Russian-speaking girl, my first language is Estonian and we both are trying to make us understood through the patterns and a little text in English :-) Our project takes place in Ravelry too, find us there!

A month or two ago I found a lot of inspiration from my new book Meite Muhu Mustrid. There are hundreds of patterns, but not much of knitted lace. Haa, this is not necessary- even two-colored pattern seems like a lace for me ;-)) Take a look at my version of stockings pattern- it´s lacy! Hearts of Muhu is available for free in Ravelry and in our new blog too. Enjoy it!

This is my first pattern in public. suggestions and comments are very welcome!

Kuninglik kingitus, Evelin Ilvese FBst

2011-01-21T15:16:00.000+02:00

Kuninganna Silviale kingitud Anneli Tammiku valmistatud pross „Salakiri“.

Presidendipaari Rootsi-visiiti jälgis meedia hoolega ja nii hakkas minulegi paar vahvat asja silma. Professionaalne kretinism- valikuline nägemine- sundis mind arvutiekraanilt hoolega uudistama presidendiproua kleiti ja vahvat vildist mantlit ning kübarat. Ja selline ehe, mis Eestipoolse kingina Rootsi viidi, pani i-le täpi.

Ükski omadussõna ei ole piisav, et väljendada seda lumma, nii eriline võib üks asi olla! Mis ma õhkan? See ehe on inspireeritud Haapsalu sallist...

Aeg läheb...

2011-01-16T17:52:00.001+02:00

...kalendrisse vaadates on näha, et pool kuud kadus nii, et arugi ei saanud. Kunagi öeldi mulle, et kui sulle tundub, et kuud ja aastad lendavad, siis hakkad vanaks jääma. Viimased paar aastat ma muud ei tunnegi ja kõiges on süüdi käsitöö! Kui ma niisama teleka ees pöidlaid veeretaks, siis poleks ehk kusagile kiiret. Niisiis- käsitöö teeb vanaks, olge ettevaatlikud! ;-))

Suures kiire-kiire-kiire tuhinas olen ma sel aastal otsustanud pisut organiseeritumalt toimetada. Märkmikus on nüüd nädalate kaupa ära jagatud, millise käsitööprojektiga ma parasjagu tegelema peaksin. Natuke naljakas on lehtede servale vertikaalis näiteks "Marguti kamps" või "Olga sall" kirjutada, aga ma tõesti tunnen ennast ja tean, et muidu jäävad asjad viimase tunni viimastele minutitele... Tegelikult ega see märkmiku määrimine sellest päästa, aga ma vähemalt püüan. Kusagil kevadistel märkmikulehtedel peaks tulevikus olema ka kootud pruutkleit ja Käsitööga Tööle 2 lõputöö... Mmmm, suured plaanid!

Eile leidsin vanapaberipahna hulgast 1994. aastal astroloogilt tellitud sünnikaarditõlgenduse. Nii naljakas oli üle pika aja lugeda, aga ka sealt terendas mitmelt lehelt, et kärsitus ja veelkord kärsitus on see, millega ma iseend hulluks ajan. Praeguse perioodi märksõnaks on siis julgus luua mustreid. Korralike ja mõistlike tellimustööde sekka satuvad niimoodi kiirsallid ja öised kellakolmekohvid ruudulise paberi ja hariliku pliiatsi seltsis.

Kas ma juba mainisin, et selle kuu viimased päevad on need, kui oma salajased mustrinokitsemised avalikuks teen? Tulemas on uus blogi koostöös ühe väga ärksa vaimuga kudujaga... Mida sealt leiab? Kolme korda arvamiseks ei ole vaja- pitse, pitse ja veelkord pitse!

Tänaseks pildimaterjaliks valisin 36/2 meriinost kootud piibelehekirjas salli, mille hiljuti valmis sain. Materjal on täiesti suurepärane kudumiseks, aga minu suureks üllatuseks kippus töö käigus vanuma ja ei veninud lõppviimistlusel üldse sellisel määral nagu meriino tavaliselt teeb. Kummaline oli, jah, et salli servad kergelt karvendasid ja kui ma pitsi külge õmblesin, oli raskusi silmustest kiire läbipistmisega. Ometigi on mu käed kududes alati täielikult kuivad ja ma ei nätsuta tööd pikalt, st koon suhteliselt kiiresti. Arvan, et teen uudishimust sellest lõngast varsti veel ühe salli ja proovin pesta külmas vees. Praegu käesoojas lobistades oli samuti vanumist märgata (muidugi ei aidanud ma sellele ei nühkimise, kuumuse ega muu sarnasega kaasa), täiesti eriskummaline materjal! Aga ilus ja siidjas, mitte nii lödilt hoidev nagu Merinos Extra.

Tervise rindelt uudiseid niipalju, et ma täielikult mõistan nüüd titasid, kes püree suust välja ajavad. Kui sul on suus midagi, mis valutab, kõht on hirmus tühi ja sa pead leppima ainult mingi plögaga, siis on ikka kurb küll! Teised vitsutavad pipraga suitsuliha, röstsaia ja tooreid õunu, mina libistan vaikselt keedetud aedviljapüreed... Ainus lohutus on see, et šokolaad läheb hästi sulanuna alla küll;-) Muidu oleksin lõppstressis vist...

Ma olen tagasi, kõik on OK! //Kes kiunumist ei talu, ärgu edasi lugegu...//

2011-01-15T08:10:00.000+02:00

... sellise sõnumiga jõudsin üleeile taas maapeale ja andsin sugulastele märku, et kõik on hästi. Mis siis toimus? Toimus see, et vabanesin Tartus oma tervist piinanud kurgumandlitest! Operatsioon läks iseenesest hästi ja kõik sellega kaasnevad aistingud ja valud on talutavad, aga haiglast sain sellise halva kogemuse, et enam ma vabatahtlikult üle haiglaaläve ei astu. Tegelt ka! Kui, siis ainult kiirabiga viies!

Tartu ja Ülikooli Kõrvakliiniku valisin, kuna seal pidid olema parimad spetsialistid ning mu kardioloog soovitas ka väga tugevalt. Parimate spetsialistide olemasolu, nagu näha, annab aga võimaluse mujalt "kokku hoida". Ka inimlikkuse pealt kohati, teeninduskultuurist rääkimata. Töö käib kui konveieril, oma tohtriga kohtusin hetk enne narkoosipanekut ja järgmisel päeval vaid korra- haiguslehe kätteandmiseks ja haiglast väljakirjutamiseks. Ausalt ka, ma ei valeta!! Narkoosiõde käis enne tere ütlemas ja siis tema hetkeks. Arsti nime sain teada ka alles töövõimetuslehelt lugedes... Ega polekski oluline, et ta vaatab suhu rohkem kui kaks korda, aga ütlen ausalt, et kogu minu info kurgumandlioperatsiooniga kaasneva kohta pärineb seetõttu küll Delfi foorumist, internetist ja apteekri käest, kellelt valuvaigisteid ostsin. Normaalne?! Ei tea, äkki ongi...

Me olime lõikusejärgses palatis kolmekesi ja nagu kuulda, ei olnud teised kaks ka absoluutselt rahul sellega, mis toimus. Ainus vahe oli, et neil olid mehed kaasas, kes vajadusel siis käisid ja rääkisid ja küsisid. Mina suutsin aga konflikti minna ühe (vist?) õega, ma ei teagi, sest nimesilte polnud kellelgi! Muidu viibis ta infolauas, aga kohtusime koridoris.

Pärast narkoosist äramist tabas mind tohutu koduigatsus ja ma oleksin olnud valmis haiglast põgenema (pärast narkoosi olen ma alati nõmedalt üliasjalik...). Ma teadsin, et ainuke asi, mis mind kinni hoiab, ongi väljakirjutamata haigusleht. Panin enda riided selga ja kõndisin mööda koridori ja siis saingi sõna otseses mõttes sõimata. "Miks te oma riietega olete? Miks te siin niimoodi kõnnite praegu?" Nagu kuulipildijast! Ma siis ütlesin, et kuna te mind viisite palatisse, kus üks meesterahvas istub nagu miki tooli peal ja ootab oma kaaslast, siis mina ei kavatse jubedates haigla pidžaamades, tiss ripakil, tema nina all lebada! Palatid on ju nii väikesed, et see vend põhimõtteliselt istus mul põlve peal (väga vastik kogemus). Ja miks ei tohiks ma olla oma riietega, kui protseduurid läbi on? Põhjendus oli, et veritsuseoht. No püha jumal, ma olengi ju sellega arvestanud ja see ei ole kindlasti üks ja ainus kord elus, kus mõni mu hilp võib veriseks saada (otse loomulikult ei saanud!). Ja sain teada, et koridori peal ei tohi kõndida, kuna "Mis siis saaks, kui kõik nii teeks!?!" Ma ei tea, mis siis ikka saaks?... tõenäoliselt oleks koridor rohkem lihtsalt rahvast täis ja ma ei peaks oma narkoosipeatäiest vabanema lääbakil olles, võõras noormees põlvi riivamas! Ühesõnaga, ma tahtsin sellele õele kähvata, et Teie olete siin patsientide pärast, mitte patsiendid Teie pärast, aga ma suutsin selle siiski ütlemata jätta. Oli näha, et ma ei ole kindlasti mitte esimene, kelle ta läbi nahutab ja selles majas vist on tõesti sedapidi, et patsiendid tulevad kohale "nende" pärast... Lahendasin olukorra nii, et küsisin endale hoopis rahustit.

Haiglast lahkudes küsisin ma, kas oleks võimalik saada teenindusjuhi kontakti, sest mul oli kindel plaan teha mõned ettepanekud meilitsi, neid pisikesi nõmedaid asju oli tegelikult veel. Huvitav oli see, et õde/arst (? jälle ei tea, sest nimesilti ega muid eristavaid tunnuseid sellel inimesel polnud) tegi suured silmad ja ütles, et sellist ametikohta ei ole olemas! Ma palusin siis kellegi meili, kes tegeleb sääraste küsimustega. Nüüd ma ei teagi, kas isikliku südamerahu saavutamiseks piisab siin kirumisest või peaksin korrektselt kirjapanduna oma ettepanekud TÜ Kõrvakliiniku poole saatma?

Mind on elus opilaual lõigutud kuus korda, aga see on vaieldamatult minu kõige halvem kogemus, kuigi tegu on minu lõikusi võrreldes kõige lihtsama opiga. Rohkem ma ei lähe, ainult siis, kui viiakse! Või lähen siis ainult kohalikku külakolkahaiglasse, kus suhtumine on inimlikum...

Jagatud mure on poole väikesem ja nagu eestlasele kombeks- kiruda on vahel päris vabastav kogemus. Aitäh, et lubasite! Sünnipäeva puhul ju vast võib?! :-))))))

Leivarätt, mõeldes palavale suvele...

2011-01-10T02:39:00.003+02:00

Minu tänasest postist leiab soovija mustri, mida kududa. Vabandust, salle veel ei saa, nendega tuleb oodata kuu lõpuni ja siis, ma tõesti luban, saab sallimustreid ja rohkem kui ühe!!

Tänane muster on ise lihtne, nagu ka ese, mida õpetuse järgi saab kududa. Tegemist on leivarätiga, millel Kroonprintsi motiiv. Töö käiku kirja panema sundis mind kerge edevus ja üks vahva Isetegija.net liige ning see juhtus suve kõige kuumematel päevadel. Mäletate, nii kuum oli, et tahtis ära tappa!?

Algselt pidi see väike töökirjeldus minema ühte raamatusse, aga nagu vahel selgub, ei õnnestu kõik plaanid ja tegijate poolt jäi raamat välja andmata. Nüüd, kus hanged on sadanud silmini ja viimastel päevadel sulanud taas põlvini, on aeg see väike õpetus välja tuua. Nagu ma ütlesin, tegemist on üsna lihtsa kudumistööga, pelgama ei peaks ka vähemvilunud kudujad!

Eraldi tänan ma selle projekti juures Marvet, kes suveleitsakus võttis vaevaks mulle pildistamiseks leiba küpsetada! Mäletan küll kui palav oli su köök, seda suurem aitäh!

Klõpsates saab allolevat näha suuremalt ja muster on vabalt kasutatav ning prinditav.

Pisike palve: kui saad leivaräti valmis ja seda näiteks oma blogis esitled, siis ole hea, lisa link minu blogile. Tänan ette!

NB! Äärepitsi rida nr 7 parandatud 04.11.2011 (varasema kolme silmuse kokkuvõtmine asendatud tavalise silmusega). Allpool toodud parandatud versioon

Open publication - Free publishing - More estonian

ERMi konkurss ja pisikest põnevust veel...

2011-01-07T22:09:00.001+02:00

Kui sul uue aasta hakul on juhtumisi natuke igav või oled lihtsalt ammu oodanud vahvat käsitööalast väljakustet, siis leidub muuseumil midagi sinu jaoks. Jah, just Eesti Rahva Muuseum on otsustanud käsitöösõbrad kihevile ajada! Algas konkurss Minu lemmik Eesti Rahva muuseumi kogudest. Mina otsustasin pärast pisikest mõtlemist osaleda. Veel ei kahetse :-)

Uuri asja!

Vanade ja väga vanade asjade lummuses internetis liikudes sattusin juhuslikult põneva kirjutise peale. Pildil on pisike kindaräbal, mis pärineb Eestist ja lausa 13. sajandist. Vaata aga vaata, vahva räbal suudab maailma kuduinimeste tähelepanu võita! Lugege alates leheküljest 4 (klõpsake ajakiri suureks, on väga mugav lugeda).
Kui ma õigesti aru sain, siis kirjutise autor Anneke Lyfflandil on sidemeid ka Eestiga...

Open publication - Free publishing - More yarn

Uuel aastal uue hooga...

2011-01-05T15:58:00.001+02:00

Head uut aastat, sõbrad! Täna võib seda veel vist soovida... Ma väga loodan, et uus aasta saab teile olema parem, kui eelmine. Või üle-eelmine. Või mistahes muu aasta.

Kui varsti algab valge kassi aasta, siis loodan, et ka minu elu ja meeleolu paranevad. Ma isegi ju kass mis kass... Seniks püüan vaikselt kulgeda, sest saatus näitab viimasel ajal hambaid. Minu endaga on nüüdseks kõik korras, aga näha, kuidas pereliikmed tervist kaotavad, on jube.

Käsitöises mõttes kulgeb elu aga laineharjal. Pildilt on näha, millega vahepeal olen tegelenud. Need on mustriproovid. Osa ühe põneva projekti tarvis (praegu saladus, aga varsti räägin ;-)) ja lisaks mu enda tõlgendused Muhu kirjadest. Kui aeg küps, olen valmis ka teistega kokkupandud sallimustreid jagama. Kas on neid, kes oleks valmis vardaid kõveraks kuduma?

Uusaastalubadused jätan seekord andmata! On unistusi, mille täitumist ma loodan ja on unistusi, mille nimel teen tööd. Eelnev aasta näitab, et ma ei ole käsitööd silmas pidades papist poiss ja mul on hea meel, et saan seda rõõmu jagada teiste käsitööarmastajatega. Teiega siis, kallid blogisõbrad. Head uut aastat veelkord!

Ja ära häbene häält teha, kui sa tahaksid edaspidi uutest mustritest osa saada...