Pages

Monday, December 21, 2009

Juba käivad...

... need jõuluvanad, ma mõtlen. Päkadest rääkimata. Päev enne Jakobi haigeksjäämist oli ka meil vahva jõulupidu koos näidendi ja jõuluvanaga. Eks me natuke püüdsime laulu välja meelitada ka, aga üllatusmoment oli mehikesele nii suur, et sellest olekski emme soolo kujunenud. Jõuluvanal õnneks pärast aastatepikkust karastumist ja kogemusi, ei olnud tahtmistki pinnima hakata. Jakob pidi muidu lasteaias väga vali laulumees olema. Kohe nii vali, et vahel vaja keelata. Muidu ei pidavat teisi üldse kuulda olema. Võtab ikka issi lemmiku Tätte ette ja paneb täiest kõrist "Nüüüüd on minu korrrd teha torrrni sinu südames!". Seleta siis, kui tahad, et tormi... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Jõulu juurde tagasi. Lasteaias sai kaasa osta vahvaid meisterdisi. Neid oli üsna palju ja erinevaid, ma sain olla ka esimene ostleja ja seega oli veel valikut. Hoolekogu ja mõned lapsevanemad nägid vaeva, letid said väga vahvad ja laud, millele fotokaga ligi ei pääsenud, oli paksult-paksult piparkooke täis. Ikka neid "õigeid".
Tegemist oli jällekord lasteaiapoolse ettevõtmisega, millele lapsevanemad reageerisid leigelt. Varasemalt ma siin kurvastasin, et pabermasshelmeid ei taheta teha, kuid kolmele käsitööõhtule lasteaias oli lisaks õpetanutele ja hoolekogule jõudnud vaid kaks lapsevanemat. Jah, õigesti lugesite, vaid KAKS leidsid aega. Kursusi oli kolm ja tegelikult kolmanda osalusest ma ei teagi. Võib-olla nöögin siin teenimatult... aga vaevalt küll. Ise olin tööl, kuid panustasin pabermammude müügi abil 301.- krooniga. Südametunnistus ei kripelda ja võin hammast teritada küll. Jõuluetendus oli vahva. Lapsed olid vahvad. Mulle tegelikult väga meeldivad mudilaste peod, ükskõik kuidas nad ka ei kulgeks. Kõik on nii ehtne, vahetu ja armas. Emmesid-issisid vaadata on ka vahva, sest kõik naeratavad terve see tund või poolteist malbelt ning hoiavad silmadega oma pisikestest kinni. Nii nunnu. Ah jaa, meie lasteaia etendused on ülikõvad! Eriti just kostüümid ja näitlejameisterlikkus. /On olnud au piiluda ka väiksesse garderoobi, kus kostüüme hoitakse. Ruutmeetrite järgi vaadates on neid seal kosmiliselt palju/. Siin nad siis on- aktsioonis- kasvataja Liina ja kasvataja Mai, üks vahvam kui teine ja täiesti armsalt ebapedagoogilised:
Et mitte nüüd puhtalt lasteaiakroonikuks hakata, seon teema sujuvalt ühe salliga. Mul nimelt oli jõulupeol õlgadel "Vindine roheline" st Haapsalu sall, mis on ülearu tugevasti korrutatud rohelisest lõngast. Kuigi algul oli mul hing selle salli peale tema taltsutamatu loomu pärast ikka päris täis, siis paari kandmise järel olen ma peaaegu sulanud. Saab andeks. Olgu siis vindine edasi, kui tahab...
Pildil aitan parasjagu lauluhäält otsida, Jakob too halli peakattega hiireke tagapool, sõrm suus:
Laulumehel ei olnud täna palavik üle 37,8*C. Arst käis ka külas. Kuna määrati antibiootikumid, siis võib arvata, et gripp selle jubeda haiguse nimi pole, mis meid kimbutab. Ma tõesti loodan, et need tapjad antibiotsid pisikutega oma töö teeksid. Erinevalt paljudest pooldan ma keemiat, kui haigustest jutt on, eriti rasketest haigustest. Täna õhtul oli Jakobil selline köhahoog, mis sundis noormeest kuuma veeauru hingama viima (pisikese astmaga piibupoiss muidu ka), selliseid hoogusid on vaid korra-paar varem olnud ja need ei meeldi mulle mitte üks põrm. Homne peab parem tulema, ja siis ülehomne ja nii edasi...

Sunday, December 20, 2009

Pisikesed asjad...

... on need, mis teevad jõulust jõulu. Piisab vaid korra piparkoogilõhn tuppa tekitada, juba tunned end teisiti. Täna pakkisin ka kinke, õigemini tegelesin osalise ümberpakkimisega, sest odav pakkepaber kippus ühe kingi ümber lagunema juba enne jõuluvana kotti jõudmist. Uskumatu lugu, eksole! Kui ma siin tund aega tagasi viimaseid kotte klammerdasi ja viimaseid silte nuputasin, siis lubasin endale, et kui ma kunagi puruvana ja pururikas olen, siis jõulu ajaks palkan enesele küll abilise, kes selle pakendamise-töö ära teeb. Samal ajal mina näiteks valmistaksin rämpsust kuusekaunistusi. Sellega tegin algust juba praegu (tegelikult valmistasin end ette ülehomseks laste meisterdamistoaks, kus kolme töökaaslasega traditsioonilise jõulupeo asemel teeme kuusekaunistusi, kaarte ja muud vahvat näputööd. Kolleegide lastega siis, mitte lihtsalt omaette...). Palun väga- Coca-cola pudeli ülemise otsa uus tulemine:
Ja plastpudelite, nii suurte kui väikeste, alumised otsad:
Vatiinijäägid, punane niit ja natuke sidumist:
Niidijuppide vormumine:
Ja viimased sodinad-pudinad keskpõrandale... st puu otsa kokku:
Praegune on kiirpostitus, lähen kohe tagasi laatsaretti st teise tuppa, kus väike Jakob kolmat päeva kõrge palavikuga maadleb. Kahe palavikupäeva vahele jäi huvitaval kombel üks, kus õhtuks alles 37 ette viskas. Mind isegi enam ei huvita, kas seagripp või miski muu, palavikust segi pisike, kes näiteks äratamise peale vaid lauseid poetab, mis tunduvad kui teisest ilmast... uhh, ma rohkem ei tahaks! Tead ju küll, et kõik läheb mööda ja lapsukesed on visad ja tabletid töötavad, aga jube on ikkagi. Ise ma põen tavaliselt ilma palavikuta, vaid korra elus on 40'C olnud... kuigi olin laps, mäletan seda tunnet siiani. Ja nüüd siis Jakob, ka 40ga... Loodan, et homne on parem päev ja ülehomne ka ja niimoodi ikka edasi...

Thursday, December 3, 2009

Annan alla...

... ehh, ei jõua ajaga võidu joosta! Ei tule mul kuidagi seda Sügissonaadi-kotti. Endal on ka natuke kahju, aga kiirustades sellist asja, nagu ma plaanisin, ei tee. Paar proovitööd ajalehte kleepides ja punudes jäävad ootama järgmist võimalust ja see on magus teema. Femme Fatale! Palju inspireerivam kui sõna "sügis" mu jaoks. Loodetavasti ei pea ma järgmise tsükli lõppedes jälle kõrvad lontis ja punastades tunnistama, kuidas jälle aeg mulle liiga tegi... Sügissonaat on aga meelitanud paljusid looma imelisi kotte. Vaadake ise galeriisse, kus reas tõelised maiuspalad. Silmitsesin neid pikalt ja ei osanud välja mõelda, milline see minu lemmik võiks olla. Need kotid on lihtsalt KÕIK nii võrratud! Huvitav, kust prouased Craftwerkitajad küll sellisele ideele tulid, et nii vahva ettevõtmine käima lükata?
Tegelikult tahtsin tänase posti pühendada sõrmuste kroonikale. Olen neid taas teinud, mõeldes just jõuluajale ja vahvale võimalusele kinkida. Või neid teistele kinkimiseks müüa. Palun väga, kes tahab see valib...