Number üks...
Teate, ma ütlen teile kõigile otse ja valju häälega- hoolitsege ome tervise eest ja pange ennast tähele! Valju häälega tuleb öelda selleks, et ma ise ka ikka kuuleks. Suvi otsa oli kiire-kiire, siis tuli vanaema matuste järgne väga kurb periood ja lõpetasin puhkuse, keel vesti peal ja väsinum kui eales varem. Nüüd olen ennast lõpuks arstidel uurida lasknud ja selgub see, et olen kuu aega südamelihasepõletikuga ringi käinud (eriarstide järjekorrad... brr, ainult eriliselt vapratele inimestele. Päris haige kooleb selle ooteajaga maha). Nii et kui tunne on, et kõik on vale ja paha ja neljandale korrusele ronides ähid nagu lõpurase, siis olnuks vaja juba varem ennast arstijärjekorda sättida. Nüüd paistab tunneli lõpus juba valgus ja hakkan terveks saama.
Salle koon pisitasa muidugi edasi, aga siin väga loomingulisust ei rakenda. Töös on neid mitu.
Hää on see, et selle nihelemisega mõtlesin omale välja nö bussisõiduprojekti- pisikesed baretikesed, mida poolikuna hea kotis kanda ja kustahes kududa. Proovitöö järgnes proovitööle ja alates seitsmendast baretist võin disainiga rahule jääda.
Kui poes näete juuresoleva sildiga peakatteid, siis need ongi mu "mobiilsed" tööd. Tulemas on pehme rullservaga ja üsna napid baretid. Praegu mõtlen, milliseid kaunistusi lihtsatele peakatetele lisada. Või kas neid üldse lisada.
Pealkiri tuletab meelde, et räägiks asjast ka. Sallimaraton. Kes ei mäleta või pole kursis, siis ma suve hakul sättisin endale eesmärgi kududa üheksa nädalaga üheksa pitsilist salli/Haapsalu salli. Eesmärk sai täidetud väikese erandiga- nädal jäi perekondlike kurbade sündmuste tõttu vahele.
Mis ma kokkuvõtteks ütlen? Hakkama sain, tubli olin, aga üle poole aasta sellist tempot vist ei hoiaks. Ära tüdinemine, mida ma tegelikult kartsin, ei jõudnudki õieti peale tulla. Küll oli päevi, kus ma lasin vabalt ja rivitult, sest suvel ennast selliselt "aheldada" oli ikka narr küll. Lõppkokkuvõttes ei jäänud küll midagi tegemata, aga paras kannatlikkuse proov oli viimaste sallide juures küll. Siis ma tegelikult teadsin juba, et olen oma eesmärgi täitnud- vaadanud, kuidas mu keha sellele tempole vastu peab. Pidas peaaegu hästi.
Valmis kaheksa salli. Üheksas edenes küll kah, aga on siiani poolik ja arvesse ei lähe.
Neile, kes arvasid, et ega ma pärast maratoni ei taha sõna "kudumine" mitte kuuldagi, siis... pooleli on kampsun, mille alustasin põhimõtteliselt kohe viimase salli järel ja taaskasutusbaretikesi olen teinud 11 praeguseks.
Tehnilist poolt ei ole vist mõtet pikalt seletama hakata, lisan vaid kroonika mõttes pildid.
Kahjuks ei ole mul pajulehekirjaga sallist vist üldvaadet, vähemalt ei suutnud ma seda leida. Sall sai ühele kolleegile ja põhimõtteliselt kohe pärast valmimist läks kingiks. See ehk vabandab, et ei saa täies suuruses seda näiteks uuesti pildistada.
