Ühele pruudile selline kaunis suur rätt. Keskosa Haapsalu räti raamatu mustri järgi kootud, nuppe palju vähendatud ja ääres kiire külgekootud pits. Sellest rätist räägin ma ehk kunagi veel, sest praegu rändab ta... värvipotti.
Pages
▼
Wednesday, August 29, 2012
Wednesday, August 22, 2012
Haapsalu salli kursused ja kudumiskursused sügisperioodil
Sai mõeldud ja kaalutud, kas jätkan sel aastal kursuste pakkumisega ja mõtted läksid lõppeks positiivset rada. Ikka jätkan, sest tore on vahel ka kodust välja saada ja innustunud inimesi näha. Ja seda indu veel tagant utsitada.
Selle aasta lõpuni olen otsustanud kursuseid korraldada hoopis teisel moel kui varasemalt. Otsustama pani mind kaks argumenti. Esiteks- kuigi ma analüüsisin eelmisel kevadel kudukursuseid puudutava küsimustiku vastuseid, jõudsin ma arusaamale, et ei tea ju ikkagi täpselt, kus on need naised, kel õppimisisu peal ja kust leida häid ruume või milline aeg kõige paremini sobilik oleks. Minul kui enda peremehel pole liikumisega probleeme ja seega ma arvasingi, et prooviks hoopis nii, et kes kursust tahab, valib ise aja ja koha. Pole paha, eksole? Teine argument- mulle jäid eelmisest aastast eriti meelde kursused, kus olid omavahel kas päriselus juba tuttavad või netituttavad, kes kiirelt nimed ja näod kokku viisid ja sõbrunesid. Neil kursustel tekkis nii mõnigi kord eriline sünergia ja usun, et olla oli mõnus nii osalejatel kui ka minul.
Need kaks mõtet kokku andsid mulle idee olla fleksiibel ja lasta neil, kes kursusi soovivad ise panna kokku mõnus kamp ning leida kudumiseks kõige mugavamad ruumid, mis kohapeal olemas. Kuna organiseerimine ei ole meie kiires ajas lihtne, siis premeerin seltskonna kokkukutsujat võimalusega täiesti tasuta õpituba saada. Jah, täiesti tasuta, ja suured tänud minu poolt veel peale selle!
Mõtlesin, et sellisel moel võiksin mööda Eestit sõita kuni aasta lõpuni. Pakuksin ikka neid kahte kursust, mida ka eelmisel aastal: pitsikudumiskursust algajatele ja Haapsalu salli kursust. Mõlemad on väga intensiivse loomuga ja pole olnud kedagi, kes ütleks, et näed nüüd, mööda külge jooksis maha...
Kel tänase postituse peale mõte või mitu mõtet tekkis, siis olete lahkelt palutud taasavatud rubriiki "Kursused 2012", kus täpsem info kirjas on. Kõik küsimused ja ideed on teretulnud. Kohtume... sinu juures!
Selle aasta lõpuni olen otsustanud kursuseid korraldada hoopis teisel moel kui varasemalt. Otsustama pani mind kaks argumenti. Esiteks- kuigi ma analüüsisin eelmisel kevadel kudukursuseid puudutava küsimustiku vastuseid, jõudsin ma arusaamale, et ei tea ju ikkagi täpselt, kus on need naised, kel õppimisisu peal ja kust leida häid ruume või milline aeg kõige paremini sobilik oleks. Minul kui enda peremehel pole liikumisega probleeme ja seega ma arvasingi, et prooviks hoopis nii, et kes kursust tahab, valib ise aja ja koha. Pole paha, eksole? Teine argument- mulle jäid eelmisest aastast eriti meelde kursused, kus olid omavahel kas päriselus juba tuttavad või netituttavad, kes kiirelt nimed ja näod kokku viisid ja sõbrunesid. Neil kursustel tekkis nii mõnigi kord eriline sünergia ja usun, et olla oli mõnus nii osalejatel kui ka minul.
Need kaks mõtet kokku andsid mulle idee olla fleksiibel ja lasta neil, kes kursusi soovivad ise panna kokku mõnus kamp ning leida kudumiseks kõige mugavamad ruumid, mis kohapeal olemas. Kuna organiseerimine ei ole meie kiires ajas lihtne, siis premeerin seltskonna kokkukutsujat võimalusega täiesti tasuta õpituba saada. Jah, täiesti tasuta, ja suured tänud minu poolt veel peale selle!
Mõtlesin, et sellisel moel võiksin mööda Eestit sõita kuni aasta lõpuni. Pakuksin ikka neid kahte kursust, mida ka eelmisel aastal: pitsikudumiskursust algajatele ja Haapsalu salli kursust. Mõlemad on väga intensiivse loomuga ja pole olnud kedagi, kes ütleks, et näed nüüd, mööda külge jooksis maha...
Kel tänase postituse peale mõte või mitu mõtet tekkis, siis olete lahkelt palutud taasavatud rubriiki "Kursused 2012", kus täpsem info kirjas on. Kõik küsimused ja ideed on teretulnud. Kohtume... sinu juures!
Monday, August 20, 2012
Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 4
Päev algas paljutõotavalt, kui käsitööpoes kohtasin sallisildil kuduja nime kohal meesterahva nime. Päris põnev, eksole? Elmari kootud sall just parima pitsi auhinnale ei pretendeerinud, aga ma arvan, et selle salli juures on hitiks ja ostuargumendiks ikkagi see, et tegu on meesterahva kootud salliga.
Teemaarendus jätkus tegelikult kodus meie pere meespoolega. Näitasin sedasama pilti ja küsisin, miks ei võiks tema kududa? Küll ma teda siis müüks, eksole... Nali naljaks, aga suure itsitamise lõpuks olime me käed löönud, et kui mina õpin mängima lõõtsapilli, mida ta parasjagu ehitab, siis tema õpib ka pitsi kuduma. Mööndusena siis nii, et mina ei pea valima raskemaid palasid ja tema kudujakarjäär võib alata lõngaga mis ei ole 2/28. Kokkulepe on meil olemas, õnneks läheb lõõtsa valmimiseni ikka omajagu aega veel :-)
Esimene sihtkoht Haapsalus on mul juba harjumuspäraselt sallituba. Ikka tuleb ju minna ja vaadata, kas midagi uut on. Oli küll, mitu asja oli. Esimeseks pilgumagnetiks kohe mõned uued kleidid, mis Haapsalu Kutsehariduskeskuse tüdrukute lõputöödena valminud. Tundub, et selle aasta lõpetanute hulgas oli kleidikallak tugev, kui ma ei eksi siis neja lõpetanu kleidid olid presenteeritud. Valgete ja pitsiliste hulka jõudis sallituppa niisiis ka kaks tumedat ja jõulist kleiti. Üldmuljelt jõulist, sest kootud ikka peenest ja veel peenemast. Eks ole maitseasi, kas varras peaks sellist pitsi kududes olema paar numbrit suurem või väiksem, viimistlus nii- või naasugune, aga meelde jäid nad küll. Tüdrukud on ära teinud suure töö ja müts nende ees maha.
Sallituppa, lae alla, on jõudnud korrektsed pitsinäidised, mida on topelt rohkem kui mu praegusel pildil. Selliselt läbikootuna annavad nad kindlasti algajale pitsikudujale hea ettekujutuse, millise skeemi järgi millist pitsi saab teha. Tunnete mustrid ära, eksole? Vausaba, pajulehekiri, kuubikukiri ja liblikakiri. Tõlge siis neile, kes kiruvad, kui kehva pildi ma olen suutnud teha. Sallitoa valgusega olen ma pildistades alati hädas olnud, sorry. Tegelikult oli riiulisse tekkinud ka mustrikollektsioon või näidiste kogu, ei teagi, kuidas nimetada, kus kõik salliraamatu mustrid läbikootutena reaalis olemas. Ei, mitte needsamad pitsitükid ei ole, mis nelja aasta eest Läänemaa Muuseumile kingiti, täitsa uued eksemplarid hoopis.
Kõigile neile, kes sallitoa väiksusest üllatuvad, soovitan ma see kõik, mis toas olemas, hoolsalt läbi uurida. Siin pildil on ka näha klaasitud stendid, kus ajalugu ja suuremad staarid mainitud. Kunagi päris alguses, kui sallituba sündis, oli Läänemaa Muuseumi meeskond abiks sellele nö aluspõhja panemisel. Seintelt leiate sallide "loo", kus muudki kirjas kui see, mis Haapsalu salli raamatusse jõudnud.
Selle pildi vasakpoolne kleit viidi Kuursaali just siis, kui ma sallitoas olin. Imeilus ja mainin eraldi, et väga kõrge kvaliteediga töö. Parempoolne kleit aga võlus mind ja teisi, kellega Kuursaali laval olevaid kleite imetlema sättisime sellega, kui hästi selles komplektis oli pits, kangas, lõige, tegumood jms kokku sobitatud. Ütleme nii, et täiuslik tasakaal, kas pole. Tippnorija ainuke tähelepanek oli see, et kui vooderkleidi allserv juba paistma jätta, siis õmblus sellel ei peaks küll nii näha olema. No ausalt, kõlab nagu juuksekarva viilutamine, aga see kleit oli täiuslik. Ja nende aluskleitide servade nähajäämisega on mul oma isiklik kamm, antagu andeks :-)
Selle kleidi autor on Kristina Viirpalu. Kes Eesti moekunstnike töödega kursis, peaks teda teadma. Mina näiteks oma esimest kleiti kududes veel ei teadnud, aga üsna ruttu viisin end kurssi. Erilised mudelid, lennukas teostus- nii võiks öelda küll. Tallinnas saab astuda läbi Suur-Karja 2 tema stuudiost.
Miks minu kleiti püünel näha polnud? Väga armas oli see, et Käsitööseltsilt sain kutse küll ja oleks koos mannekeeni ja kleidiga tulnud ka, aga ma ei olnud kuni Pitsipäevani üldse väga kindel ja ettevalmistunud, et igal juhul Haapsallu sõidan. Ja teiseks olin ma puhta jalamees seekord, head inimesed aitasid transpordiga.
Ja lõppeks- minu jaoks päevakangelased- kootud võistlustööd reas
Tegelikult oli neid veel enamgi, ma sattusin pildistama sel hetkel, kui üks stend vee polnud juurde asetatud. Sel aastal siis teistmoodi- servad korrektselt vardakesele aetud ja tööd ka niisutatult viimistletud. Vot selline asi mulle meeldib! Tegelikult alles viimistlemine toob pitsi õige näo välja. Kes kursustel käinud, need teavad, kui palju ma seda toonitan.
Kui juba kursused jutuks tulid, siis järgmisel korral neist. Sel aastal päris teistmoodi, aga samas headuses ja intensiivsuses. On ikka veel neid, kes tahavad Haapsalu salli õppida või on kõigil juba käpp sees?
Friday, August 10, 2012
Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 3
Pitsipäeva muljete jagamine võtab mul küll aega, aga seekord paari sõnaga sellest, mis toimus ja kus toimus. Varasemate aastate asukoht Rootsituru Ringil oli sel aastal vahetunud Kuursaali ümbrusega. Kuigi alul mulle see mõte üldse ei meeldinud, sain ma kohale jõudes aru, et ega muudmoodi ei oleks sel aastal olnud võimalik toimetada- üritus, tundus, et on mahult kordi suurem kui varem. Mul ei ole küll sallipäevadel käimise kogemusi väga paljudest aastatest, aga seekordne tundus tõepoolest SUUR. Seal purskkaevu kõrval, kus mina kunagi oma võistlustuleristsed kätte sain, laulis sel aastal malbelt Silvi Vrait.
Silvit oleks kuulama jäänudki, aga kange isu juba kudujaid näha ja melusse sukelduda sundis mind teed Kuursaali juurde otsima. Enne seda tegin veel kiire kohvi kohvikus... kui seda ikka kiireks nimetada sai. Ma nimelt olen alati väga suurt tähelepanu pööranud heale teenindusele ja selles kohvikohas sain taaskord uskumatute kogemuste osaliseks. No olgu, et kohvi kaua ootama pidin, sellega ma lepin, sest rahvast oli tõesti palju, aga kuna ma näoga leti poole istusin, siis leidsin end õigepea imestamast. Esiteks- leti taga olid koolilapsed. Suvel töötamine on küll igati ok, aga need koolilapsed olid niiiii väsinud nägudega! Kuna kohas müüdi ka alkoholi, siis ma jäin mõtlema, et ega nad päris koolilapsed olla küll ei saanud, seadus vist ei lubaks neid leti taha. Kaks tütarlast ei naeratanud mitte kordagi selle paarikümne minuti jooksul, mil ma neid jälgisin. Ja ei tervitanud kedagi, mis tundus eriti uskumatu. Vanad ja rikkad välismaalased, kes püüdsid omi soove käte-jalgade abiga neile teatavaks teha naeratasid küll ja korduvalt. Peale selle, et tüdrukud ei osanud teha üht peent kohvijooki, mida vanahärra tellis, olid nad ka muidu aeglased ja tõrjuvad. Ja keset letti, et mööda vaadata ei saaks, oli pandud suur valge plastmasspurk, millel peal rammusate tähtedega TIP. Hmmm... ma muigasin mõtteid mõlgutades, miks ta seal on ja miks ta nii suur on, sest sellesse purki ei tule vist lisa väga tihti. Mis ma siin jorisen, ma parem ütlen otse- kallid kohvikuomanikud, kui te kasutate suvel asendustööjõudu, siis olge kallid, rääkige noortele ja veel noorematele turumajanduse toimimisest ja sellest, kuidas kliendilt, eriti välismaalaselt raha kätte saada. Ja kallid teenindajad- ma pole üldse rikas, aga muide ka mina annan tippi. Ainult siis, kui ma tunnen, et teenindusprotsess on olnud vastastikku nauditav :-) Sinna kohvikusse, ma kardan, enam tagasi minna ei taha. Ja et siit kuldset tõde kõike teenindajad loevad, ei looda ka, aga ei saanud ära märkimata jätta.
Edasi läksid päeva meeleolud vaid tõusvas joones. Kuursaal oli kaunis nagu ikka ja ümber selle käis tohutu melu. Kui mul fotokaadrid hakkasid juba lõppema, märkasin veel mitmeid laudu ja paari õpituba, millega ma tutvunud polnud. Seekord ma tõesti võtsin vabalt ja ei osalenud ise üheski, aga ma kahtlustan, et kui saabub järgmine võimalus, uurin ja proovin ma natuke Setu pitsi heegeldada.
Muhulaste telk ei olnud vist hetkekski tühi. Väike värvilaks jookseb nende heegelpitsidest läbi nagu arvata on. Pitsivõistluse autasustamisel oli üks tänukirja saanu ka Muhu Maffiast nagu nad nimetasid ja tollele prouale elati täiel häälel kaasa. Hästi südamlik ja vahva oli :-)
Aet Hiiu pitsidega oli väga töökas ja asjalik. Tema laual olnud ilu üle me arutlesime pärast isekeskis, et mis see siis on, mis eristab Hiiu pitsi tavalisest valgest heegelpitsist? Aga on ikka küll omad nipid, Hiiu pits on täiesti äratuntav, kas pole?
Setu naiste laua taga küünarnukkidega vehkimise ruumi ei olnud. Töökad ja usinad õpilased olid süvenenult külg külje kõrval ja oli kohe lausa imelik minna sädistama tuttavaga, kui tal peen tükk parasjagu heegeldada on. Setu pitsid jõudsid minu teadvusse nagu ka paljudele läbi töö, mida on teinud Ulve Kangro. Ülimalt hea kvaliteediga ja oma värvidelt ütleme nii, et intrigeerivad pitsitükid vormistatuna tänapäevase disainiga esemetesse jäävad lihtsalt meelde. Ja kuna värviline heegelpits on nii põnev, siis tahaks ju ikka edasi uurida. Mingil hetkel märkad, et käsitöölaadal või mujal on sul tekkinud valikuline tähelepanu ja Setod lihtsalt jäävad silma. Ja siis ei ole enam nii, et Ulve Kangro ja setumaise pitsi vahel on võrdusmärk, siis oskad juba kaugemale näha.
Esiplaanil vasakul on muide puhtast siidist sall. Sellesse palavasse pühapäeva väga sobilik. Siidiga on ju nii, et külmal ajal annab sooja ja kuumas tundub jahutavat.
Järgmise laua taga tehtav töö oli aga see, mis mul alati suu lahti võtab. Mida ei tea ega tunne, see hirmutab isegi natuke. Mulle tundub, et minu IQga ei ole niplamist üldse võimalikki õppida. Sügav austus nende vastu, kes oskavad! Ühel tütarlapsel, kes õpitoas osales, tuli väga hästi välja. Juhendaja Priit Halberg on oma aja pitsitegemisele pühendanud, nagu ka nende perekond.
Kõige stiilsem õpetaja oli kahtlemata pitstanukeste tegemise õpitoas. Jälgisin neid kaugelt ja ka selle laua taga ei olnud õpilaste puuduse üle kurta.
Seekord ma kirjutasin sellest, mis toimus. Tegelikult toimus paljutki veel ja jäi paljutki silma, aga ehk kirjutan ka vol nelja päeva muljetest. Pitsist pole ma ju siiani veel juttu teinudki õieti :-)
Minu tervitused ka ülistiilsele pitsikudujale, kel lausa maniküür oli tehtud sobimaks salli värvidega, mida kudus. Ruta, ära arva, et sind ei märgatud!
Silvit oleks kuulama jäänudki, aga kange isu juba kudujaid näha ja melusse sukelduda sundis mind teed Kuursaali juurde otsima. Enne seda tegin veel kiire kohvi kohvikus... kui seda ikka kiireks nimetada sai. Ma nimelt olen alati väga suurt tähelepanu pööranud heale teenindusele ja selles kohvikohas sain taaskord uskumatute kogemuste osaliseks. No olgu, et kohvi kaua ootama pidin, sellega ma lepin, sest rahvast oli tõesti palju, aga kuna ma näoga leti poole istusin, siis leidsin end õigepea imestamast. Esiteks- leti taga olid koolilapsed. Suvel töötamine on küll igati ok, aga need koolilapsed olid niiiii väsinud nägudega! Kuna kohas müüdi ka alkoholi, siis ma jäin mõtlema, et ega nad päris koolilapsed olla küll ei saanud, seadus vist ei lubaks neid leti taha. Kaks tütarlast ei naeratanud mitte kordagi selle paarikümne minuti jooksul, mil ma neid jälgisin. Ja ei tervitanud kedagi, mis tundus eriti uskumatu. Vanad ja rikkad välismaalased, kes püüdsid omi soove käte-jalgade abiga neile teatavaks teha naeratasid küll ja korduvalt. Peale selle, et tüdrukud ei osanud teha üht peent kohvijooki, mida vanahärra tellis, olid nad ka muidu aeglased ja tõrjuvad. Ja keset letti, et mööda vaadata ei saaks, oli pandud suur valge plastmasspurk, millel peal rammusate tähtedega TIP. Hmmm... ma muigasin mõtteid mõlgutades, miks ta seal on ja miks ta nii suur on, sest sellesse purki ei tule vist lisa väga tihti. Mis ma siin jorisen, ma parem ütlen otse- kallid kohvikuomanikud, kui te kasutate suvel asendustööjõudu, siis olge kallid, rääkige noortele ja veel noorematele turumajanduse toimimisest ja sellest, kuidas kliendilt, eriti välismaalaselt raha kätte saada. Ja kallid teenindajad- ma pole üldse rikas, aga muide ka mina annan tippi. Ainult siis, kui ma tunnen, et teenindusprotsess on olnud vastastikku nauditav :-) Sinna kohvikusse, ma kardan, enam tagasi minna ei taha. Ja et siit kuldset tõde kõike teenindajad loevad, ei looda ka, aga ei saanud ära märkimata jätta.
Edasi läksid päeva meeleolud vaid tõusvas joones. Kuursaal oli kaunis nagu ikka ja ümber selle käis tohutu melu. Kui mul fotokaadrid hakkasid juba lõppema, märkasin veel mitmeid laudu ja paari õpituba, millega ma tutvunud polnud. Seekord ma tõesti võtsin vabalt ja ei osalenud ise üheski, aga ma kahtlustan, et kui saabub järgmine võimalus, uurin ja proovin ma natuke Setu pitsi heegeldada.
Muhulaste telk ei olnud vist hetkekski tühi. Väike värvilaks jookseb nende heegelpitsidest läbi nagu arvata on. Pitsivõistluse autasustamisel oli üks tänukirja saanu ka Muhu Maffiast nagu nad nimetasid ja tollele prouale elati täiel häälel kaasa. Hästi südamlik ja vahva oli :-)
Aet Hiiu pitsidega oli väga töökas ja asjalik. Tema laual olnud ilu üle me arutlesime pärast isekeskis, et mis see siis on, mis eristab Hiiu pitsi tavalisest valgest heegelpitsist? Aga on ikka küll omad nipid, Hiiu pits on täiesti äratuntav, kas pole?
Setu naiste laua taga küünarnukkidega vehkimise ruumi ei olnud. Töökad ja usinad õpilased olid süvenenult külg külje kõrval ja oli kohe lausa imelik minna sädistama tuttavaga, kui tal peen tükk parasjagu heegeldada on. Setu pitsid jõudsid minu teadvusse nagu ka paljudele läbi töö, mida on teinud Ulve Kangro. Ülimalt hea kvaliteediga ja oma värvidelt ütleme nii, et intrigeerivad pitsitükid vormistatuna tänapäevase disainiga esemetesse jäävad lihtsalt meelde. Ja kuna värviline heegelpits on nii põnev, siis tahaks ju ikka edasi uurida. Mingil hetkel märkad, et käsitöölaadal või mujal on sul tekkinud valikuline tähelepanu ja Setod lihtsalt jäävad silma. Ja siis ei ole enam nii, et Ulve Kangro ja setumaise pitsi vahel on võrdusmärk, siis oskad juba kaugemale näha.
Esiplaanil vasakul on muide puhtast siidist sall. Sellesse palavasse pühapäeva väga sobilik. Siidiga on ju nii, et külmal ajal annab sooja ja kuumas tundub jahutavat.
Järgmise laua taga tehtav töö oli aga see, mis mul alati suu lahti võtab. Mida ei tea ega tunne, see hirmutab isegi natuke. Mulle tundub, et minu IQga ei ole niplamist üldse võimalikki õppida. Sügav austus nende vastu, kes oskavad! Ühel tütarlapsel, kes õpitoas osales, tuli väga hästi välja. Juhendaja Priit Halberg on oma aja pitsitegemisele pühendanud, nagu ka nende perekond.
Kõige stiilsem õpetaja oli kahtlemata pitstanukeste tegemise õpitoas. Jälgisin neid kaugelt ja ka selle laua taga ei olnud õpilaste puuduse üle kurta.
Seekord ma kirjutasin sellest, mis toimus. Tegelikult toimus paljutki veel ja jäi paljutki silma, aga ehk kirjutan ka vol nelja päeva muljetest. Pitsist pole ma ju siiani veel juttu teinudki õieti :-)
Minu tervitused ka ülistiilsele pitsikudujale, kel lausa maniküür oli tehtud sobimaks salli värvidega, mida kudus. Ruta, ära arva, et sind ei märgatud!
Monday, August 6, 2012
Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 2
Mõtlesin, et tänane post võiks lisaks eilsetele rõõmsatele inimestele rääkida veel Pitsipäeval olnud inimestest. Esimese asjana aga tänan eraldi lahkeid, kes mind transpordiga aitasid! Ilma teieta poleks mul seda päeva olnud. Monika ja Rapla naised ning Drex ning paidekad- olge te tänatud!
Kui mina sõbraga Kuursaali juurde jõudsin, oli kudumisvõistlus juba alanud. Osalisi oli palju ja ausaltöeldes see mind ei üllatanud. Haapsalu pits teeb oma renessanssi ehk taassündi ja ilm oli äraütlemata hea. Kübarate alla varjusid ka mõned toredad nobenäpud, kellega kohtusime alles peo lõpus, kuigi olime ju kogu aeg samas olnud. Kudumisvõistlusel osales 20 naist. Mul oli hea meel näha, et kolmega neist olime kohtunud juba varem- nad olid käinud minu kursustel :-) Julged olite, see teeb rõõmsaks!
Küsiti ka minult mitu korda, et kas osale(si)d võistlusel, siis leidsin, et poleks aus kuduma minna, kuigi peab tunnistama et kiusatus oli. Ma koon ju pea iga päev keskmise tööpäeva jagu ja arvasin, et no ei oleks lihtsalt aus. Las jäävad tunamullune ja veel varasem kolmas koht mu laeks :-P Selle asemel võtsin täiesti vabalt ja nautisin meeleolu ja seltskonda. Näiteks seisin maailma kõige aeglasema jäätisesaba ära (jäätis ise oli suurepärane) ja itsitasin pingil koos Aeda ja Diana ning teistega. Sellel pildil kuulavad nad hoolsalt võitjate väljakuulutamist. Taustal paremal Helike, kellega ühel aastal isegi koos võisteldud ja pildi vasemal servas tublid käsitöölised, keda kohtasin ka Sulu käsitöölaagris
Tore oli näha, et oli ka neid, kes Tartust viitsisid kohale sõita ja veel koos perega. Vaprad, pole midagi kosta! Veel kaugematest külalistest olid kohal Nancyd. Nancy Bush (pildil mustas kleidis) ja Nancy Marchant (küll varjus sellel pildil, aga too rohelise salliga). Ma ei julgenud algul neid kõnetada ega ligi minna, kartsin, et põrun oma keeleoskusega ja pabistan liialt, aga kui jutule saime oli superlahe. Vaid mõnel korral jäin rääkimisega jänni, aga selles oli ka süüdi liigne elevus (ma nimelt ei ole koolis kunagi inglise keelt õppinud, aga olen tublilt vaeva näinud autodidaktina ja saan hakkama kui vaja). Ma tahtsin Nancy Bushi südamest tänada, et ta kirjutas raamatu Knitted Lace of Estonia. See oli raamat, mis tegelikult esimesena mu lauale jõudis, kui hakkasin Haapsalu salli vastu huvi tundma. Esimesena kirjaosaga raamatutest, sest Linda Elgase rätiraamat oli mind juba "pöörama" hakanud. No ja ise näete, kuhu see mu elu tüürinud on. Nancy Bushiga oli meil südamlik vestlus ja ma sain raamatusse ka autogrammi ning kutse teinekord koos kududa ja tema tulevastel Eesti visiitidel kohtuda. Minu jaoks oli see suve eredaim hetk, sest ma tõesti pean temast ja tema ettevõtlikkusest ülimalt lugu. Ja ta tundus nii armas :-)
Kui sallivõistlus oli lõppenud, võtsid naised vardad kätte ja teoks sai suur ühiskudumine. Ma tean, et see oli üritus, mis käsitööseltsile oli väga oluline ja kindlasti võib seda kordaläinuks lugeda. Ametlikult oli nime kirja pannud 80 inimest, aga kindel see, et osalejaid oli enam! Promenaadilt olid korraldajad pingid toonud Kuursaali juurde ja peab tunnistama, et poleks olnud mugavamat viisi kududa. Värske meretuul, tore seltskond, puude vari lõõskava päikese ees ja mugavad seljatoed pinkidel tegid rõõmu. Ausalt, seljatoega pink oli selle päeva väga hea osa :-) Ja väga muljetavaldavad olid Haapsalu prouad, kes olid äratuntavad jällekord oma kauni dresskoodi järgi. Miks mitte, parim näide sel pildil ja taustalt on kuulda varrasteklõbinat ning näha usinaid käsi ühiskudumisel liikumas
Ühiskudumine ühiskudumiseks, aga natuke ärevust oli ikkagi õhus, sest polnud veel teada selleaastase sallivõistluse võitjaid. Auväärt žürii tegi oma tööd ning kui läks nimede väljakuulutamiseks, siis oli naeratusi palju. Mina tegin hoolsalt pilti, mu sõbrad pingil kuulasid kudujate kohta käivaid kommentaare publikumi hulgast ja esikolmikuni jõudes oli mul rõõmu palju. Kolmas koht kuulus Anne-Lyle, kes kevadel Saue kursustel osales. Palju õnne veelkord! Tänukirja said ka Urve ja teine Annely, kellega Tallinna kursustel kohtusime. Sel pildil on ta saanud just autasu Sallitoa poolt. Annely siis paremal, temast ülejärgmine pildil on Haapsalu pitsi Grand Old Lady Linda Elgas (punase peakattega) ning Linda-prouast ülejärgmine, too tumedapäine on selle aasta kolmanda koha omanik Anne-Ly.
Oli palju toredaid kohtumisi, oli palju toredaid inimesi. Minu tänane ülevaade on kindlasti välja kukkunud väga enesekeskne, aga tegin seda meelega. Emotsioon, mille pärast läksin, oli täitsa olemas ja kui õhtul väsimus välja puhatud sai, siis seda eredamaks muutus. Mirje Sims pani päeva muljeid kirja erapooletumalt ja Haapsalu Käsitööseltsi blogist saab neid ka lugeda.
Üks hästi vahva juhtumine oli veel just enne lahkumist. Rahva hulgast kõnetati mind inglise keeles ning küsiti kas olen Liina. Olen jah ning selgus, et mind oli tundnud ära proua Angela, kes elab Chicagos ning oli tahtnud juba mõnda aega tulla Eestisse salle ja pitsi nautima. Kõikvõimas internet ja mu punane juuksetukk, aitäh! :-) See kohtumine oli nii äkiline ja üllatav, et nüüd ehmatasin ma küll oma keelesoolika kinni ja kordasin vaid, et ohh, kui armas! Tõesti armas! Sain Pitsipäevalt positiivse laksu ning see oli see, mida vajasin. Aitäh korraldajatele, aitäh seltskonnale! Järgmisel korral kirjutan aga pitsist ja muust põnevast, mis Haapsalus silma hakkas. Tänane jutt oli inimestest ning tervitan kõiki, kes pitsipeol osalesid!
Kui mina sõbraga Kuursaali juurde jõudsin, oli kudumisvõistlus juba alanud. Osalisi oli palju ja ausaltöeldes see mind ei üllatanud. Haapsalu pits teeb oma renessanssi ehk taassündi ja ilm oli äraütlemata hea. Kübarate alla varjusid ka mõned toredad nobenäpud, kellega kohtusime alles peo lõpus, kuigi olime ju kogu aeg samas olnud. Kudumisvõistlusel osales 20 naist. Mul oli hea meel näha, et kolmega neist olime kohtunud juba varem- nad olid käinud minu kursustel :-) Julged olite, see teeb rõõmsaks!
Küsiti ka minult mitu korda, et kas osale(si)d võistlusel, siis leidsin, et poleks aus kuduma minna, kuigi peab tunnistama et kiusatus oli. Ma koon ju pea iga päev keskmise tööpäeva jagu ja arvasin, et no ei oleks lihtsalt aus. Las jäävad tunamullune ja veel varasem kolmas koht mu laeks :-P Selle asemel võtsin täiesti vabalt ja nautisin meeleolu ja seltskonda. Näiteks seisin maailma kõige aeglasema jäätisesaba ära (jäätis ise oli suurepärane) ja itsitasin pingil koos Aeda ja Diana ning teistega. Sellel pildil kuulavad nad hoolsalt võitjate väljakuulutamist. Taustal paremal Helike, kellega ühel aastal isegi koos võisteldud ja pildi vasemal servas tublid käsitöölised, keda kohtasin ka Sulu käsitöölaagris
Tore oli näha, et oli ka neid, kes Tartust viitsisid kohale sõita ja veel koos perega. Vaprad, pole midagi kosta! Veel kaugematest külalistest olid kohal Nancyd. Nancy Bush (pildil mustas kleidis) ja Nancy Marchant (küll varjus sellel pildil, aga too rohelise salliga). Ma ei julgenud algul neid kõnetada ega ligi minna, kartsin, et põrun oma keeleoskusega ja pabistan liialt, aga kui jutule saime oli superlahe. Vaid mõnel korral jäin rääkimisega jänni, aga selles oli ka süüdi liigne elevus (ma nimelt ei ole koolis kunagi inglise keelt õppinud, aga olen tublilt vaeva näinud autodidaktina ja saan hakkama kui vaja). Ma tahtsin Nancy Bushi südamest tänada, et ta kirjutas raamatu Knitted Lace of Estonia. See oli raamat, mis tegelikult esimesena mu lauale jõudis, kui hakkasin Haapsalu salli vastu huvi tundma. Esimesena kirjaosaga raamatutest, sest Linda Elgase rätiraamat oli mind juba "pöörama" hakanud. No ja ise näete, kuhu see mu elu tüürinud on. Nancy Bushiga oli meil südamlik vestlus ja ma sain raamatusse ka autogrammi ning kutse teinekord koos kududa ja tema tulevastel Eesti visiitidel kohtuda. Minu jaoks oli see suve eredaim hetk, sest ma tõesti pean temast ja tema ettevõtlikkusest ülimalt lugu. Ja ta tundus nii armas :-)
Kui sallivõistlus oli lõppenud, võtsid naised vardad kätte ja teoks sai suur ühiskudumine. Ma tean, et see oli üritus, mis käsitööseltsile oli väga oluline ja kindlasti võib seda kordaläinuks lugeda. Ametlikult oli nime kirja pannud 80 inimest, aga kindel see, et osalejaid oli enam! Promenaadilt olid korraldajad pingid toonud Kuursaali juurde ja peab tunnistama, et poleks olnud mugavamat viisi kududa. Värske meretuul, tore seltskond, puude vari lõõskava päikese ees ja mugavad seljatoed pinkidel tegid rõõmu. Ausalt, seljatoega pink oli selle päeva väga hea osa :-) Ja väga muljetavaldavad olid Haapsalu prouad, kes olid äratuntavad jällekord oma kauni dresskoodi järgi. Miks mitte, parim näide sel pildil ja taustalt on kuulda varrasteklõbinat ning näha usinaid käsi ühiskudumisel liikumas
Ühiskudumine ühiskudumiseks, aga natuke ärevust oli ikkagi õhus, sest polnud veel teada selleaastase sallivõistluse võitjaid. Auväärt žürii tegi oma tööd ning kui läks nimede väljakuulutamiseks, siis oli naeratusi palju. Mina tegin hoolsalt pilti, mu sõbrad pingil kuulasid kudujate kohta käivaid kommentaare publikumi hulgast ja esikolmikuni jõudes oli mul rõõmu palju. Kolmas koht kuulus Anne-Lyle, kes kevadel Saue kursustel osales. Palju õnne veelkord! Tänukirja said ka Urve ja teine Annely, kellega Tallinna kursustel kohtusime. Sel pildil on ta saanud just autasu Sallitoa poolt. Annely siis paremal, temast ülejärgmine pildil on Haapsalu pitsi Grand Old Lady Linda Elgas (punase peakattega) ning Linda-prouast ülejärgmine, too tumedapäine on selle aasta kolmanda koha omanik Anne-Ly.
Oli palju toredaid kohtumisi, oli palju toredaid inimesi. Minu tänane ülevaade on kindlasti välja kukkunud väga enesekeskne, aga tegin seda meelega. Emotsioon, mille pärast läksin, oli täitsa olemas ja kui õhtul väsimus välja puhatud sai, siis seda eredamaks muutus. Mirje Sims pani päeva muljeid kirja erapooletumalt ja Haapsalu Käsitööseltsi blogist saab neid ka lugeda.
Üks hästi vahva juhtumine oli veel just enne lahkumist. Rahva hulgast kõnetati mind inglise keeles ning küsiti kas olen Liina. Olen jah ning selgus, et mind oli tundnud ära proua Angela, kes elab Chicagos ning oli tahtnud juba mõnda aega tulla Eestisse salle ja pitsi nautima. Kõikvõimas internet ja mu punane juuksetukk, aitäh! :-) See kohtumine oli nii äkiline ja üllatav, et nüüd ehmatasin ma küll oma keelesoolika kinni ja kordasin vaid, et ohh, kui armas! Tõesti armas! Sain Pitsipäevalt positiivse laksu ning see oli see, mida vajasin. Aitäh korraldajatele, aitäh seltskonnale! Järgmisel korral kirjutan aga pitsist ja muust põnevast, mis Haapsalus silma hakkas. Tänane jutt oli inimestest ning tervitan kõiki, kes pitsipeol osalesid!
Sunday, August 5, 2012
Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 1
"Võitjad võivad" oleks tore allkiri sellele pildile. Kuna tegevus toimus minust väga kaugel, siis ma küll kahjuks ei tea, millest kaunist tütarlapsed juttu tegid, aga rõõmsad nad olid. Olgu, tegelikult nad vist poseerisid teisele fotograafile, aga ma näpsasin nende momenti üle rahvahulga. Tüdrukud kui lilled, eksole!
Sellel pildil on nelja viimase aasta kibedamad sallikäed- Haapsalu salli kudumise võistluse võitjad. Palju õnne Signele täna neisse ridadesse astumast (pildil teine kaunitar vasakult lugedes)! Pikemalt muljeid järgmisel korral...
Sellel pildil on nelja viimase aasta kibedamad sallikäed- Haapsalu salli kudumise võistluse võitjad. Palju õnne Signele täna neisse ridadesse astumast (pildil teine kaunitar vasakult lugedes)! Pikemalt muljeid järgmisel korral...