Pages

Sunday, December 30, 2012

Lapsukesed laia maailma

Võtan aastat kokku. Head ja halvad asjad saavad ritta pandud. Headest asjadest on mul rõõm teatada, et Ravelrys on olemas juba mõnda aega lehekülg minukirjutatud sallimustritega.
Rees Ravelrys
Idee uusi sallimustreid teha tuli nagu head asjad ikka, juhuslikult. Sirvisin pärast ostmist  Pärnu linnas kohvikus Muhu Mustrite raamatut ja kuna ma olen ikka lootusetult rikutud, siis hakkasid Muhu männad ja muud vahvad asjad kohe kangastuma pitsikirjana. Mõte hakkas liikuma. Elu on näidanud, et kui millestki ikka väga oled sisse võetud, siis lihtsam on kohe ilma piinlemata järgi anda ja nii nad tulema hakkasid. Pitsikirjad inspireerituna geomeetrilistest mitmevärvilistest mustritest. Mõni detail värvilise mustri juures hakkab silma ja püüan selle siis pitsi panna. Uskuge, see on päris haarav ja lõbus tegevus.

Uute mustrite avaldamine nõudis minult ka prasjagu julgust. Ma olen aeg-ajalt enda vastu päris nõudlik ja kuna ma hindan väga kõrgelt neid, kes midagi nullist loovad, siis mõtlesin ikka mõned head korrad, kas uusi mustreid on vaja. Jõudsin mõttega sinnamaani, et miks ka mitte. Kuna ma ei kiida heaks neid tegijaid, kes lisades mõnest vanast ja vähetuntud pitsiraamatust leitud motiivile nuppe end autoriks nimetavad ja pikalt  loomepalangutest pajatavad, siis võtsin rahulikult. Esiotsa nimetasingi neid "tõlgeteks" ja neid muudkui kogunes.

Mingist hetkest hakkasid mõned motiivid niivõrd meeldima, et mängisin nendega kohe mitme salli juures. Mul on mustreid kaustikusse kribatud umbes poolesaja jagu ja aegamööda koon neid läbi, et näha, kas mõte, mis paberil, on ka sallina hea. Õnneks on mul ka abilisi.

Mustrid on tihedad, rikkaliku kompositsiooniga ja tundub, et nupurohkusest ei saa ma kuidagi mööda. Need ju annavad Haapsalu pitsile selle õige vurtsu, või mis? Mõeldes algajatele on tulemas ka lihtsamaid salle.
Iga salli juures on tegelikult oma vahva lugu ka. Tulevikus saan neid kindlasti pikemalt tutvustada. Lisaks on mul tagavaraks veel kolm mustrit, mis kootud ja kirja pandud, hoian aga saladuses. Veebruarini. Kui aeg käes, küll siis räägin :-P

Et mitte lihtsalt siin eputamisnoodiga esineda, teen superalet- pakun kuni vana aasta viimase minutini neid PDF-formaadis olevaid mustreid  kudumiseks vaid ühe euro eest tükk. Kirjuta sulle meeldiva sallimustri nimega meil postkasti liina.rees@gmail.com 

Tänasest on ka avatud blogi mustrinurgake, kust leiate needsamad mustrid linkidena Ravelrysse. Igale kudujale püüan vajadusel nõuga toeks olla.

Thursday, December 27, 2012

Enesekindlusest ja enesehinnagust

Eelmine post leidis vastukaja ja see ütleb mulle, et ju siis teema läks asja ette. Mõtlesin pisut arutleda käsitöölise enesehinnagu ja enesekindluse teemadel, kuna see nii mõnestki kommentaarist välja tuli. Kui veel kommentaaride juurde tulla, siis kallid sõbrad, ma päris kindlasti ei taha pretendeerida ühele ja kindlale tõele ja päris kindlasti ei saa minust alustava käsitööettevõtja aabitsa kirjutajat- seks olen ma liiga mittemetoodiline, harimatu ja ausaltöeldes ka laisk :-) Küll räägin ma aga meeleldi kogemusest ja sellest, mida arvan olevat olulise. Nii et tehke aga küsimustega mingi teema, intriig, see paneb mind kindlasti kirjutama.

Enesekindluse juurde siis. Enesekindlus põhineb suuresti enesehinnangul, eksole. Kuigi see on subjektiivne asi, saab seda ometigi mõõta ja selle kallal tööd teha. Paljudel on probleeme, mis pärit lapsepõlvest, paljud isegi ei saa aru, miks ja kuidas nad endast just nii arvavad ja mitte teisiti. Puhas psühholoogia. Muide, liiga kõrge enesehinnang on palju hullem asi, kui madal. Siis ei ole kriitikameelt tõenäoliselt ollagi ja enesega töö tegemine võib ikka maru raske olla :-) Õnneks pole seda põdenud, pigem ikka eestlaslikul kombel pisut madalat enesehinnangut.

Kui sa tead, et oled loomult liig kriitiline, siis teades seda, on see on ju positiivne märk- püüa anda endale ikkagi adekvaatne hinnang, püüa vaadelda end täiesti kõrvalseisjana. Kui sulle tundub, et sa pole lihtsalt piisavalt hea, siis mõtle uuesti. Püüa aru saada, miks sa nii arvad. Tõenäoliselt oled sa piisavalt hea ja tegija küll! Alati saab küsida ka kellegi teise käest hinnagut või abi analüüsiks. Isegi olen korduvalt palunud "kaasvõitlejatelt" nõu või hinnagut, sest nemad näevad ju mind hoopis teise nurga alt. Aga sel juhul ole valmis ka vastust saama, mis ei pruugi sulle meeldida ja mis võib tähendada ränka tööd.

Nagu ma ütlesin, oli mulle suureks toeks blogipidamine ja selle kaudu positiivne tagasiside. Panin ennast ka korduvalt proovile ja see andis mulle kindla märgi, et ma suudan, kui vaid tahan. Mäletate, ma korraldasin sallide kudumise maratoni 2010 suvel? Alustasin postitusega, mille nimeks "Kuni kehavigastusteni..." ja lõpetasin tõdemusega, et saab küll, kui tahab. Ma käisin siis veel palgatööl ja see oligi proovikivi, mille endale meelega kaela sidusin, et vaadata, kas ujub välja. Ujus. Täna ma võin öelda, et kokkuleppel endaga olen kudunud salle ka sellise tempo järgi, et neli päeva ja sall valmis. Paar kuud jaksab niimoodi vastu pidada küll, iseasi, kas see aga lõpmatult rahuldust pakub.

Teiseks, mida ma palju olen tähele pannud ja millele mõeldnud- kuna käsitöö on tegelikult loomine ja selle tulemus on looming (mida mu keel kuidagi ei taha tooteks nimetada), siis päris tihti tegija samastab end looduga. Kui öeldaks kriitiline sõna sinu tehtud asja kohta, siis see torkab südamesse ja enesehinnag saab pihta ning võib langeda. Käsitööese on nagu oma lapsuke, armas ja kallis. Paljud põevad selle pärast, et ei tahaks teist nagu käestki anda... Ma õnneks olen sellest puust, et mulle on pigem põnev ja rahuldust pakkuv tegemise protsess kui selline. Kui asi valmis, las läheb ja kui saaja selle üle rõõmu tunneb, jääb soe tunne südamesse. Teinekord on juhtunud, et salli ennast ei mäleta üldse, aga saaja on meeles. Kui sinu tehtud asi ei ole piisavalt hea, siis mõtle selle parendamisele-arendamisele, sina ise oled ju hea ometigi! Kui tehnika ei ole piisavalt tasemel, saab alati juurde õppida. Muide, ma tean ka ühte käsitööettevõtjat, kes ise on vaid ideede genereerija ja müüja, tema tööd teeb kõik valmis meeskond, kelle ta on palganud.

Väga õpetlikku momenti nägin kõrvalt ühel koolitusel. Osalejad pidid presenteerima enda tehtud asju ja tagasiside tuli õppinud meistritelt ja käsitöistelt autoriteetidelt. Laua taga oli neid mitu. Ühe osaleja slaidiseanss tekitas suurt ärevust ja kommentaare, sest koosnes kellegi teise poolt mõeldud mudelite teostusest. Piltidel oli mitte päris just reakaup laadalt, aga mitte ka absoluutne originaallooming. Kuna kommentaarid ei olnud väga leebed, siis oli märgata, et esitleja võttis neid südamesse ja tundis end ehk ka päris halvasti. Keegi ei nõudnud ju, et peaks olema isiklike disainide esitlus! Paljudel meil neid üldse hinge taga on, et saaks väga äratuntavalt neid esitleda? Kuigi tegemist on väga usina ja armsa käsitöölisega, siis see võis olla küll hetk, mis teenimatult tema enesehinnagut kõigutas.

Okei, aga läheks siis päris konkreetseks. Mul on pakkuda üks väga hea küsimustik, mis aitab selgitada, kuidas on sinu kui tulevase käsitööettevõtja enesehinnanguga lood just selles ettevõtluse-võtmes. Need on väga head küsimused nii ükshaaval mõelda ja arutleda, kui kokku tulemina hinnangut andma. Ei saa öelda, et kui on nii ja nii mitu "ei" vastust, siis sinu potentsiaal käsitööettevõtjana on olematu. Samas, kui sul enamus vastustest on ikkagi "jah", siis on selge, et oled selle peale juba mõelnud ja sul on head eeldused. Kui enamus vastuseid on "ei", tuleks tööd teha ja end arendada. Nii nagu inimene on ajas muutuv, on muutuv ka tulemus. Selles olen ma kindel.

Mina vastasin neile küsimustele pea kaks aastat tagasi. Ei-vastuseid oli mul kindlalt neli. Praeguseks, vaatan, et kaks on ikka ja ega need muutu. Üks vastus on küsimusele "Kas ma olen hästiorganiseeritud inimene?" ja teine "Kas mul on piisavalt majandamisoskust?". Irooniline, eksole? (esimene küsimus on mu küsimustikus paberversioonis) Tegelikult ma olen kaunis organiseeritud inimene ja hindan ka teatava piirini rutiini positiivseks, aga vastaksin ikkagi pigem "ei" kui peab nende kahe vastuse vahel valima. Majandamisoskuse vastuse juurde käib aga kommentaar, et teades, kuidas peaks tegema pikaajalisi rahavoogude plaane ja kuidas ning mida kõike arvestama toote hinna sisse, ma olen aeg-ajalt liiga loominguline :-) Võib-olla peaks minu puhul kõlama hoopis küsimus nii, et kas mul on piisavalt arvutamisoskust ja arvutamistahet? Või et kas ma suudan oma ostutuhinat taltsutada kui vaja? Majandamisega olen ma seni küll kenasti toime tulnud, sest miinustesse jäin vaid kahel kuul päris alguses, kuid kokkuvõttes olin siiski eduline ja vajalikul määral positiivses. 22.küsimus, võimalik, et on paari aasta pärast "ei" vastusega. Mõned asjad, mis teha tuleb, on ikka jube tüütud...
Kuidas on, kas keegi saab ka ainult "jah" vastused? Või mis mõtted üldse tekivad?

Vastuseks on kaks varianti : jah või ei.
  1. Kas ma tõepoolest tahan olla iseenda peremees ja mitte töötada kellegi teise alluvuses?
  2. Kas ma tunnen vajadust talitada omaenese äratundmist mööda?
  3. Kas mul on algatusvõimet?
  4. Kas mul on piisavalt majandamisoskust?
  5. Kas mul on kogemusi seda tüüpi ettevõtluseks, millega kavatsen tegelema hakata?
  6. Kas mul on piisavalt vastutusvõimet?
  7. Kas ma nõustun kandma investeeringute kaotuse riski, kui ettevõte peaks ebaõnnestuma?
  8. Kas mul on soov juhtida ja suunata teisi inimesi?
  9. Kas ma tunnen vajadust kontrollida ettevõtte tegevust?
  10. Kas ma suudan kiiresti otsuseid langetada kui vaja?
  11. Kas mul on piisavalt tervist ja energijat ettevõtjana tegutsemiseks?
  12. Kas mul on rahalisi vahendeid alustamiseks ja krediiti jätkamiseks?
  13. Kas suudan ettevõtet algusaastatel ülal pidada?
  14. Kas inimesed (kliendid ja teenistujad) võivad minu sõnu uskuda, kui ma midagi ütlen?
  15. Kas ma tunnen vajadust võtta endale raskeid ülesandeid ja neid täita, et seejärel püstitada uusi eesmärke?
  16. Kas ma tunnen soovi olla uuendaja ja looja?
  17. Kas ma eelistan enne tegutsema asumist tegevusplaani koostada?
  18. Kas minu abikaasa toetab minu kavatsust?
  19. Kas ma kasutan oma aega efektiivselt?
  20. Kas mul on soovi teha pikki tööpäevi, mida ettevõtjalt nõutakse?
  21. Kas mul on piisavalt tahtmist oma ettevõtte juurde jääda ka rasketel aegadel?
  22. Kas mul on isu teha kõiki vajalikke töid, meeldivaid ja mitte nii meeldivaid, mis on vajalikud ettevõtte edukaks tööks?
  23. Kas ma olen "kõva töömees" ?
Küsimustik lehelt: http://e-ope.khk.ee/oo/evoti/ettevotlus/ettevtja_enesehinnang.html
Kuigi sel lehel ei ole viidet autorile, on mul andmeid, et koostaja on Aivar Pere. Minuni jõudis see Tartu Ülikooli Ettevõtluskodus koostatud materjalide kaudu.

Lõppeks ma pakuksin ühte head videot EASilt mõtete liigutamiseks ettevõtluse alustamise kohta. Räägib Toomas Saal, kes on olnud ka minu õppejõud ja kellest ma väga lugu pean.



Järgmisel korral tahaksin näidata kindaid, mis vahepeal käeharjutuseks kootud. Muidu kisub siin pildituks jutunurgaks :-P

Friday, December 21, 2012

Käsitööettevõtjana alustamisest- proloog

Pealkirjas olev teema tuleb mitte tehniline ja selge, vaid jutukam ja väga subjektiivne- seega ei liiguta ma teda nipinurga alajaotusse, vaid paigutan siia. Ja räägin siis asjast tõesti vaid enda mätta otsast vaadates, seadusi ümber "tõlkima" ei hakka. Tuleb nagu tuleb, kusagilt peab ju jutuga pihta hakkama. Kui sul on mõtteid või vastuväiteid, siis ma meeleldi näeksin neid kommentaariumis.

Olen mõelnud, et meediasse jõuavad ikka ja ainult positiivsed lood kässitööettevõtmisega edukalt alanutest. Selge see, sest keda huvitaks stressist haigeks jäänud, kehva marketingi või mõtlematult võetud võlgade koorma all kohe ka lõpetanud käsitöölised? Tegelikult need lood oleksid ju ka õpetlikud, sest ma usun, et iga eduka komeedi kohta tuleb ikka paar-kolm tolksti alla kukkunud tähte. Võib-olla ka rohkem.

Teemaga ei saa ma kindasti ühele poole ühe postitusega. Ma räägin järgmistel kordadel käsitööettevõtlusest  võrrelduna FIE ja OÜ-na ja miks ma olen neist praegu esimese kasuks otsustanud. Kindlasti tulevad jutuks turundamisviisid ja asjade hinna kujunemisest peaks kohe päris eraldi ja pikemalt rääkima. Seda võib-olla siis kunagi edaspidi, sest teema on tõesti oluline. Tootearendusest ma ei räägi, kui siis riivamisi. Sobib? Täna siis teemad, mis võiks olla proloogiks, või nii.

Mis on kõige põhilisem käsitööettevõtlusega alustamise juures? Õige, sa pead seda tahtma ja olema juba loomult ettevõtlik inimene. Tahtma peab ikka väga palju ja olema ka enesekindel. See enesekindlus ei tule kohe, seda peab kasvõi algul teadlikult upitama. Mõned näiteks lähevad kooli sellepärast. Minu jaoks oli suureks abiks blogimine ja selle kaudu tagasiside saamine. Aitäh kõikidele hea sõna ütlejatele! Olgugi, et oma esimese blogi olen avalikkuse eest ära koristanud, ei saa jätta mainimata, et seda oli jube armas pidada. Ja mulle meeldis, et see läks ka teistele korda.

Kas sa oled kunagi midagi kellelegi müünud? Ei, mitte sõbrannale. Ma mõtlen nii üldisemalt. Kuidas läks? Mida tundsid ja kas protsess kui selline oli sinu jaoks meeldiv? Analüüsi natuke, see ütleb, kas peaksid olema ettevõtja ja usin ise turundaja või pigem kellegi abijõuna palgal olev või hoopis mõnda käsitööliste ühendusse/kildkonda kuuluv. Üks väga tugev tekstiilikunstnik, keda tean, on selle müügipoolega püstihädas. Ta on kõva tegija ja tal on ka oma nö tootmisüksus, aga müük kui selline ei ole tema jaoks nauditav. Tegelikult kui ta nii kuramuse hea ei oleks, siis oleks ta ammu juba põhja läinud, aga õnneks ta on. Sel juhul oleks müügimees või mänedžer vajalik. Mõtle ka ise, milline variant võiks olla sinule parim.

Sa peaksid olema suuteline ennast promoma ja enese/tehtud tööde üle vajadusel kiidulaulu laulma. Ma olen näinud imelist käsitööd tegevaid naisi, kes ei julge valjult ja selgelt öelda, et näe, ma olen parim ja see siin on minu tehtud üliäge asi! Nad ei ütlegi midagi, nagu häbeneksid hoopis! Asju, mis ise ja ainult ise ennast tänapäeval müüks, ei ole palju. Vetsupaber ja tikud on need, mis meelde tulevad... Muude puhul pead sa natuke turundamisest teadma, et hakkama saada. Ja häbelikkus ei tule kasuks, ausõna!

See aga eeldab, et sa ise tead ja oled ka veendunud kui hea sa tegelikult oled. Isegi kui ei ole veel päris veendunud, siis enda kui tegija esitlemine on igati õpitav. Loe avaliku esinemise kohta (on olemas sõbralikke blogisid näiteks), mõtle sellele ja pane häid mõtteid kõrva taha. Treeni! Viska ennast ise külma vette ja testi ujumisoskust! Kes minu kursustel on käinud, need võivad kinnitada, et ma ei ole vaikne ja igav, monotoonne rääkija (ma vähemasti loodan seda :-)). Samas olen ma kuue aasta eest olnud olukorras, kus pidin kaks päeva juba ette peaaegu hirmu kätte surema, sest oli vaja rääkida oma kolleegidele tööst, mida teen. Asi, mida ma tundsin ja inimesed, keda ma tundsin hästi, aga see mõte- mina ja avalik esinemine- jooksutas mu täielikult kinni ning tagantjärele analüüsides ma tean, et tapsin ise selle esinemise. Hiljem tagasisidet küsides öeldi täiesti siiralt, et keegi ei saanud aru, et ma üleüldse pabistan ja tekstil polnud ka viga. Vaid ma ise tean, et oma ressursist kasutasin ehk vaid 15%! Jumal temaga, jube etteaste oli, aga ka seda oli vaja. Võta ämbreid ja läbikukkumisi kui õppetunde, sest ükski viga ei ole parandamatu.

Kui sul on juba midagi käegakatsutavat abiks, siis on see suurepärane. Portfoolio tehtud töödest, kogus häid tootefotosid või häid asju endid, mõne suure meistri soovitused või abikäsi, väljapanek mõnes müügikohas, aga miks mitte ka toimiv blogi või sõpruskond FBs- need kõik on puhas varandus, mille abil tööd tegema hakata. Kui sul ei ole neist mitte ühtegi, siis pakun, et poole aasta ja suure tööga võid nad endale muretseda. Ma olen seda kõrvalt näinud, et teadlikult tegeledes saavutatakse palju.Aga mõtle ikka täpselt välja, mida sul VAJA on, panusta aega ja jõudu tähtususe järjekorras.

Nii, tahe sul on. Valmidus end müüa ka, ütleme nii... tinglikult ja kokkuvõtlikult. Enne kui punuma paned, oleks kasulik teha äriplaan. Jah, seesama jura, mida igal ettevõtluskoolitusel tegema sunnitakse. Kunagi varem, koolis, olen ma teinud briljantse plaani, millega saaks ka tänapäeval raha teha, aga see oli sootuks midagi muud... Mina tegin enne palgatöölt äraminemist käsitöise plaani ja kui ma ausalt ütlen, siis seda ellu ei kavatsenud rakendada põhimõtteliselt juba kirjutamise hetkel. Need numbrid seal ei meeldinud mulle. See oli aga väga vajalik kasvõi selleks, et selgitada välja oma suund ja võimalused/võimed, ka rahanumbrite abil. Plaanis ei meeldinud mulle numbrid, sest nende järgi oleks pidanud ma olema miinimumpalgaga hull, kes töötab pea 24/7. Ma ütlen ausalt, et minu tee on kulgenud sootuks teisiti, kui plaanis kirjas oli, tulemus pole paha. Ma lihtsalt ei osanud näha mingeid võimalusi tol kirjutamise hetkel. Kohe esimesest kuust võtsin päriselus eesmärgiks sissetulekus pigem Eesti keskmist rihtida kui et miinimumil endale kandadele astuda lasta. Ühesõnaga oli minu puhul äriplaani kirjutamine vajalik selleks, et teada saada, kuidas pigem MITTE oma äriga toimetada, aga millises suunas ja kuidas võiks asju vaadata.

Kindlasti mõtle välja oma nišš- see kuidas ja millega sa silma jääd. Ilma selleta võib lihtsalt juhtuda nii, et kuna sa oled sama nägu nagu sada tegijat enne sind ja sada pärast, siis kukudki äritaevast alla ilma igasuguse särata. Kas sa võiksid erineda oma toote poolest, brändida iseennast kui nähtust või lüüa hindadega? Siinjuures alati oleks parem lüüa kõrgete hindadega. Hiinlastega ei ole võimalik võistleda. :-) Tea väga täpselt, milline on sinu koht teiste tegijate seas ja tea ka, kuhu sa plaanid liikuda. Ära karda olla ambitsioonikas, sest muidu ei jää ellu.

Absoluutselt kindlasti mõtle läbi lisaks sellele mida teed ka kellele teed. Kes on sinu sihtgrupp ja kuidas sa nendeni jõuad? Kui otseteed ei ole, siis ole kaval. Ja otseteed kindasti ei ole, sest konkurendid on sul igatepidi ees. Sihtgrupi puhul- mida täpselmalt suudad määratleda, seda parem, sest idee "kõik käsitööd armastavad inimesed on mu kliendid" ei aita sind kusagile. Mida täpsem määratlus, seda suurem võimalus ka valida täpne ja sihitud turundamine.

Mõtle läbi ka mida sa teed siis, kui su ideid varastama hakatakse, kuidas toimetad kopeerijate puhul. Kas sul on midagi uut kohe varrukast võtta või lähed rinnutsi kokku? Mõlemal variandil omad "võlud". Tean ühte käsitöölist, kes eelistas seda viimast. Kui aga lõppeks tal läks nii palju auru sõdimiste, seadustega tegelemiste, suhtlusvõrgustikes enda kui idee autori rehabiliteerimise jms peale ning kuna ta tegi ägedaid asju ja kopeerijaid muudkui ilmus taas ja taas, siis ta orienteerus ümber, teeb-toodab nüüd hoopis midagi muud. Ja on valmis taas suunda muutma, kui peaks vaja olema. Tal läheb seetõttu hästi, kindlasti paremini kui neil kopeerijatel, kes nüüd nagu silgud rivis ühte nägu asju teevad.

Tulemused on mõõdetavad. Lisaks hingerahule ja positiivsetele emotsioonidele, mida käsitööd tehes saad, pead mõtlema rahale. Sa pead enne alustamist teadma, mis oleks vähim summa, millega ellu jääd ja kuidas seda kindlalt tekitada. Sul peab tegelikult olema tagataskus päris parasjagu raha ka varuks, et  ettenägematuid kulutusi katta. Usu mind, neid tekib! Või siis teise variandina, mida ma olen märganud, et kasutatakse, peab sul olema tubli ja rahakas kaasa, kes ei ole ihne :-) Ainuüksi laenude jms najal alustada on väga riskantne, sest isegi hästi informeeritud inimesed ei oska majandust nii hästi lugeda, et teaks täpselt öelda, kus oma rahaasjadega näiteks kolme aasta pärast oled. Mina ka ei tea, millised on summad, mida teenin kolme aasta pärast. Aga kuna mu tahe on ikka nii raudne, siis ei prognoosi halba.

Hinda alati realistlikult oma aega ja võimeid! Ära mõtle, et sa suudad toota 10-12 tundi päevas. Okei, paar nädalat suudad, aga kas ka pikemalt? Kas see väärib seda? Hoia ennast, sest kui sul ikka tõsi taga on, siis nagu varasemalt alustanud tegijad ütlevad, esimese puhkuse saad sa endale lubada viie aasta pärast! Mina olen ühe tillukese läbipõlemise juba üle elanud. Õnneks ma taipasin ja tundsin selle ära ja võtsin kohe midagi ka ette. Päris paljud räägivad, et esimese aasta lõppedes näiteks, kui hoog juba sees, võib reaalsustaju kaduda. Kuna ma olen pigem töönarkomaani tüüpi kui kodukana tüüpi, siis ma päris hoolikalt jälgin, mis minuga toimub ja toimunud on. Kui sa ei ela üksi, siis ära kindlasti unusta, et sul on PERE. Tegelikult on inimesed alati tähtsamad kui äri. Ausalt. Ja ennast tuleb vahel ka välja lülitada, sest mõte, mis töötab pidevalt ja hooga, võib ka su läbi põletada. Minult on küsitud, et noh, mis siis kõige raskem on? See tegelikult ongi.

Nii, viimaste sõnade valgel tunnistan häbiga, et jälle... jubajälle! olen ma töötanud end öösse. Neljapäevane nipinurk algas neljapäeval, aga lõpetan selle nüüd, niimoodi äkki ära, sest kell saab kohe üks. Reede öösel. Selline ajaline määratlus ütleb, et käsitööettevõtlusel on ka pool, mis on nii positiivne kui negatiivne. Teen mis tahan ja siis kui tahan! Ja just niipalju kui tahan Oi, mulle meeldib! :-)

Kui sul tekkis mõtteid või sa tahad näiteks millelegi täiesti vastu vaielda, siis ole lahke, kommentaarium on ootamas. Proloog sai küll pikk, aga ma rääkisin väga vähestest asjadest, kui aus olla. Ma loodan siiralt, et neist oli ehk abi.

Thursday, December 20, 2012

Killuke jõulupeost Sillaotsal

Meie poja lasteaiarühma tänane jõlupidu leidis aset Sillaotsa talumuuseumis. Pidu oli tore, kohast tingituna päris palju teistmoodi kui tavaliselt. Sai kodutehtud saia ja moosi ja kohalikke õunu ning natuke teadmisi vana aja jõuludest. Lastele oli natuke ehmatav, kui üksäkki räägiti sea tapmisest ja siis kohe järgnes mäng kingsepal silma peast torkamise peale, aga no mis teha, kui vanasti oli rohi rohelisem ja päriselu ehedam. Täna tuuakse ju sink poest ja tõrkuva kingsepa puhul pöördutakse tarbijakaitseametisse. Aga teate, kui pikalt kuuse tuppatoomise komme üldse olnud on? Umbes 150 aastat, mida ma ka omas mõttes arvasin. Ja jõuluvana ei ole ka igavene, umbkaudu saja aasta jagu käinud.

Minu jaoks oli pidu puhas silmarõõm, sest seintel rippusid tikitud lillvaibad ja telgedel kootud kirjud vaibad. Ei saanud kuidagi neid tähele panemata jätta.
 
 

Tuesday, December 18, 2012

Läti labakud töös

Nii nad sünnivad, aegamööda ja läbi valu. Hakkasin kuduma reedel, enne tegin mitu untsuläinud katset väheke suurema, nr 2 vardaga. Praeguseks on siis selge, et varras 1,25 nõuab minu käes ühekordset lõnga ja kuna ma olen pehme käega kuduja, siis pisut rohkem tähelepanu tööle. Päris kuulikindlaid ma teha ei armasta, kui vaja, olen valmis kuuma veega pigem kinnast vanutama.

Need praegused on lõppviimistlusest päris kaugel. Kudusin terve nädalavahetuse ja näete ise, et lõpuni on veel minna! Terve selle aja mõtlesin pidevalt ja sügavalt Kristi Jõeste ja tema kindakudumiskunsti peale. Oh armas aeg, kui mul juba sajale läheneva silmustearvuga ringil on tunne, et koon kui varandust, siis tema tööd on eranditult lugupidamist väärt. Kõik. Eranditult. Ka kõik tulevased :-)

Nende labakute sündimise valu tähendab aga seda, et nagu algaja ikka, olen oma vasema käe nimetissõrme haavule toksinud. Püüdsin küll vardaotsa taltsutada, aga kinda kokkuvõtmise juures oli tähelepanu niivõrd tööl, et ei märganudki kuidas täpikesest sai haavake. Kui juba päris valus hakkas, siis otsustasin töö kõrvale panna ja sallikudumisega sõrmel paraneda lasta. Te ei kujuta ette, milline raskus oli esimestel ridadel oma 2.75 varda ja pitsilõngaga toimetada! Käsi oli ju nii harjunud teise varda ja pingega! Nagu oleks jooksja puujalad alla saanud, ausõna. Õnneks läksid need segased tunded ja kobamine üle ja ma tõesti ootan juba, millal saaksin taas tunde ja kümneid tunde nende kinnaste alla panna.
P.S. Mul on varasemast ajast vasema käe nimetissõrmele jäänud mitmedki armid. Kudumisest. Või oli see heegeldamisest... Sõrmejäljed niisiis täiesti käsitöölisele omistatavad.

Sunday, December 16, 2012

Loosimise võitja teada!

Pühapäev on oma kena lõpuni jõudmas ja viimane aeg loosimise tulemus teatavaks teha. Kõigpealt ma tänan südamest kõiki, kes hoolisid ja küsimustega mind turgutasid! Tore, nüüd tean, kuhu suunda nina seada :-)

Kuna pühapäev on meie majas see päev, kus väike Jakob ka arvutikasutaja on, siis lasin loosida temal. Ikkagi tehnikaajastu, eksole, paberile ei kriimugi. Kopisin vastused ühele lehele, ka nimed meilboksist, vähendasin lehe suuruse ekraani suuruseks ja seletasin noormehele, et nüüd on vaja üks suvaline koht ära märgistada. Lugu on aus, sest meie usin arvutisõber ei oska tegelikult veel lugeda  :-P

Kui töö tehtud, seletasin, et üks naine saab sinu tõttu täna päris rõõmsaks, sest ma saadan talle sallilõnga. Selle peale kostis Jakob "Oh, kui tore! Ma sain kellelegi head tuju teha!" Palju õnne, Neljandik! Loodan, et lõng toob sulle rõõmu!

Friday, December 14, 2012

Läti kindaraamat

Ma tänan kõiki, kes on küsimusi saatnud vastuseks eelmise postituse üleskutsele! Jätkake, kohe julgesti! Mida täpsemalt küsid, seda paremini ma pihta saan. Ja nagu ma alati toonitan, siis ainsad rumalad küsimused on küsimata jäänud küsimused 
Pühapäevase loosimiseni on veel tiba aega, et siis ootan heal meelel lisa!
Mul olid eile, nagu öelda armastan, segajad peal. Ennelõunal mõtlesin nipinurka esimese tera kirja panna, aga kui pakk saabus, läks mul kõik meelest ära. Ka õhtune söögitegemine, muide. Paki sees oli paks, üle neljasajaleheküljeline kindaraamat, mille eest ma pean tänama sõbranna Monikat. Tänu talle jõudsid Läti kindad minu riiulisse ja otse muidugi ka südamesse. Ma olen lätlaste kindaraamatuid varem ka mõelnud nillida, aga nagu heade asjadega juhtub, ei ole neid igavesti müügil. Siit võid vaadata Läti uudistest, kuidas autor tutvustab raamatut (0.40 pealt hakkavad kindapildid):
Täna olen kudunud kinnast nelja värviga ja vardaga nr 1,25. Uskuge, Haapsalu salli kudumine on nagu kirvetöö selle kõrval. Nagu lapsemäng. Pusimist ja harjumist on kõvasti. Kui õige tunde juba kätte sain, selgus, et kinnas tuleb ikkagi liiga suur ja ma pean nüüd materjalide osas võtma nuputamispausi. Muidu oli jõudlus nii 1-1,5 cm tunni kohta, aga tõenäoliselt tuleb minna kas peenema lõnga või peenema varda peale.

Wednesday, December 12, 2012

Neljapäevane nipinurk tulekul

Õhtusest kohvist hommikuse kohvini oli mul aeg mõelda ja nüüd on otsustatud, et minu blogi saab eraldi koha, millel nimeks nipinurk. See võiks olla koht ideede, nippide ja küsimuste lahkamiseks olgu teemaks siis kudumine, Haapsalu sall või käsitööettevõtlus sotsiaalmeedia abiga. Mõtlesin, et miks mitte kirjutada sinna neljapäeviti, et oleks olemas järjepidevus ja blogi saaks sellega uue hingamise. Olgu öeldud, et kindlasti ei pretendeeri ma absoluutsele tõemonopolile, sest niipalju kui on kudujaid, on ka nippe, kuid räägin meeleldi, millistele mõtetele olen jõudnud või mida head lugenud.

Mida nipinurgas aga lahata, öelge teie! Ootan küsimusi (olgu siis konkreetseid või üldisemaid) ja ideid. Kui siia postitada pelgad, kirjuta meilile liina.rees[at]gmail.com
Et jõuluaeg on jagamise aeg, pane enda kommentaari juurde kontakt- pühapäeval on aeg, kus päkapikk tahab välja loosida sallijagu head lõnga!

Et miks siis? Eile lugesin ühe toreda blogija jutuveerust, kuidas talle laadal küsimuse peale, kust saab tegija head puuvillanööri vastati, et ärisaladus :-) See oli minu jaoks niivõrd naljakas lugeda, et intrigeeris täielikult. Maailm muutub ju paremaks, kui headest asjadest rääkida!

Monday, December 10, 2012

Paberist (jõulu)kaunistused

Vana arm ei roosteta ja nii ei saa ma kunagi külmalt mööda minna, kui näen paberi nutikaid taaskasutusvõimalusi. 
Foto: http://www.allthingspaper.net/2012/11/artichoke-lantern-centerpieces.html
http://www.zipper8lighting.com/product-catalog.html