Pealkirjas olev teema tuleb mitte tehniline ja selge, vaid jutukam ja väga subjektiivne- seega ei liiguta ma teda nipinurga alajaotusse, vaid paigutan siia. Ja räägin siis asjast tõesti vaid enda mätta otsast vaadates, seadusi ümber "tõlkima" ei hakka. Tuleb nagu tuleb, kusagilt peab ju jutuga pihta hakkama. Kui sul on mõtteid või vastuväiteid, siis ma meeleldi näeksin neid kommentaariumis.
Olen mõelnud, et meediasse jõuavad ikka ja ainult positiivsed lood kässitööettevõtmisega edukalt alanutest. Selge see, sest keda huvitaks stressist haigeks jäänud, kehva marketingi või mõtlematult võetud võlgade koorma all kohe ka lõpetanud käsitöölised? Tegelikult need lood oleksid ju ka õpetlikud, sest ma usun, et iga eduka komeedi kohta tuleb ikka paar-kolm tolksti alla kukkunud tähte. Võib-olla ka rohkem.
Teemaga ei saa ma kindasti ühele poole ühe postitusega. Ma räägin järgmistel kordadel käsitööettevõtlusest võrrelduna FIE ja OÜ-na ja miks ma olen neist praegu esimese kasuks otsustanud. Kindlasti tulevad jutuks turundamisviisid ja asjade hinna kujunemisest peaks kohe päris eraldi ja pikemalt rääkima. Seda võib-olla siis kunagi edaspidi, sest teema on tõesti oluline. Tootearendusest ma ei räägi, kui siis riivamisi. Sobib? Täna siis teemad, mis võiks olla proloogiks, või nii.
Mis on kõige põhilisem käsitööettevõtlusega alustamise juures? Õige, sa pead seda tahtma ja olema juba loomult ettevõtlik inimene. Tahtma peab ikka väga palju ja olema ka enesekindel. See enesekindlus ei tule kohe, seda peab kasvõi algul teadlikult upitama. Mõned näiteks lähevad kooli sellepärast. Minu jaoks oli suureks abiks blogimine ja selle kaudu tagasiside saamine. Aitäh kõikidele hea sõna ütlejatele! Olgugi, et oma esimese blogi olen avalikkuse eest ära koristanud, ei saa jätta mainimata, et seda oli jube armas pidada. Ja mulle meeldis, et see läks ka teistele korda.
Kas sa oled kunagi midagi kellelegi müünud? Ei, mitte sõbrannale. Ma mõtlen nii üldisemalt. Kuidas läks? Mida tundsid ja kas protsess kui selline oli sinu jaoks meeldiv? Analüüsi natuke, see ütleb, kas peaksid olema ettevõtja ja usin ise turundaja või pigem kellegi abijõuna palgal olev või hoopis mõnda käsitööliste ühendusse/kildkonda kuuluv. Üks väga tugev tekstiilikunstnik, keda tean, on selle müügipoolega püstihädas. Ta on kõva tegija ja tal on ka oma nö tootmisüksus, aga müük kui selline ei ole tema jaoks nauditav. Tegelikult kui ta nii kuramuse hea ei oleks, siis oleks ta ammu juba põhja läinud, aga õnneks ta on. Sel juhul oleks müügimees või mänedžer vajalik. Mõtle ka ise, milline variant võiks olla sinule parim.
Sa peaksid olema suuteline ennast promoma ja enese/tehtud tööde üle vajadusel kiidulaulu laulma. Ma olen näinud imelist käsitööd tegevaid naisi, kes ei julge valjult ja selgelt öelda, et näe, ma olen parim ja see siin on minu tehtud üliäge asi! Nad ei ütlegi midagi, nagu häbeneksid hoopis! Asju, mis ise ja ainult ise ennast tänapäeval müüks, ei ole palju. Vetsupaber ja tikud on need, mis meelde tulevad... Muude puhul pead sa natuke turundamisest teadma, et hakkama saada. Ja häbelikkus ei tule kasuks, ausõna!
See aga eeldab, et sa ise tead ja oled ka veendunud kui hea sa tegelikult oled. Isegi kui ei ole veel päris veendunud, siis enda kui tegija esitlemine on igati õpitav. Loe avaliku esinemise kohta (on olemas sõbralikke blogisid näiteks), mõtle sellele ja pane häid mõtteid kõrva taha. Treeni! Viska ennast ise külma vette ja testi ujumisoskust! Kes minu kursustel on käinud, need võivad kinnitada, et ma ei ole vaikne ja igav, monotoonne rääkija (ma vähemasti loodan seda :-)). Samas olen ma kuue aasta eest olnud olukorras, kus pidin kaks päeva juba ette peaaegu hirmu kätte surema, sest oli vaja rääkida oma kolleegidele tööst, mida teen. Asi, mida ma tundsin ja inimesed, keda ma tundsin hästi, aga see mõte- mina ja avalik esinemine- jooksutas mu täielikult kinni ning tagantjärele analüüsides ma tean, et tapsin ise selle esinemise. Hiljem tagasisidet küsides öeldi täiesti siiralt, et keegi ei saanud aru, et ma üleüldse pabistan ja tekstil polnud ka viga. Vaid ma ise tean, et oma ressursist kasutasin ehk vaid 15%! Jumal temaga, jube etteaste oli, aga ka seda oli vaja. Võta ämbreid ja läbikukkumisi kui õppetunde, sest ükski viga ei ole parandamatu.
Kui sul on juba midagi käegakatsutavat abiks, siis on see suurepärane. Portfoolio tehtud töödest, kogus häid tootefotosid või häid asju endid, mõne suure meistri soovitused või abikäsi, väljapanek mõnes müügikohas, aga miks mitte ka toimiv blogi või sõpruskond FBs- need kõik on puhas varandus, mille abil tööd tegema hakata. Kui sul ei ole neist mitte ühtegi, siis pakun, et poole aasta ja suure tööga võid nad endale muretseda. Ma olen seda kõrvalt näinud, et teadlikult tegeledes saavutatakse palju.Aga mõtle ikka täpselt välja, mida sul VAJA on, panusta aega ja jõudu tähtususe järjekorras.
Nii, tahe sul on. Valmidus end müüa ka, ütleme nii... tinglikult ja kokkuvõtlikult. Enne kui punuma paned, oleks kasulik teha äriplaan. Jah, seesama jura, mida igal ettevõtluskoolitusel tegema sunnitakse. Kunagi varem, koolis, olen ma teinud briljantse plaani, millega saaks ka tänapäeval raha teha, aga see oli sootuks midagi muud... Mina tegin enne palgatöölt äraminemist käsitöise plaani ja kui ma ausalt ütlen, siis seda ellu ei kavatsenud rakendada põhimõtteliselt juba kirjutamise hetkel. Need numbrid seal ei meeldinud mulle. See oli aga väga vajalik kasvõi selleks, et selgitada välja oma suund ja võimalused/võimed, ka rahanumbrite abil. Plaanis ei meeldinud mulle numbrid, sest nende järgi oleks pidanud ma olema miinimumpalgaga hull, kes töötab pea 24/7. Ma ütlen ausalt, et minu tee on kulgenud sootuks teisiti, kui plaanis kirjas oli, tulemus pole paha. Ma lihtsalt ei osanud näha mingeid võimalusi tol kirjutamise hetkel. Kohe esimesest kuust võtsin päriselus eesmärgiks sissetulekus pigem Eesti keskmist rihtida kui et miinimumil endale kandadele astuda lasta. Ühesõnaga oli minu puhul äriplaani kirjutamine vajalik selleks, et teada saada, kuidas pigem MITTE oma äriga toimetada, aga millises suunas ja kuidas võiks asju vaadata.
Kindlasti mõtle välja oma nišš- see kuidas ja millega sa silma jääd. Ilma selleta võib lihtsalt juhtuda nii, et kuna sa oled sama nägu nagu sada tegijat enne sind ja sada pärast, siis kukudki äritaevast alla ilma igasuguse särata. Kas sa võiksid erineda oma toote poolest, brändida iseennast kui nähtust või lüüa hindadega? Siinjuures alati oleks parem lüüa kõrgete hindadega. Hiinlastega ei ole võimalik võistleda. :-) Tea väga täpselt, milline on sinu koht teiste tegijate seas ja tea ka, kuhu sa plaanid liikuda. Ära karda olla ambitsioonikas, sest muidu ei jää ellu.
Absoluutselt kindlasti mõtle läbi lisaks sellele mida teed ka kellele teed. Kes on sinu sihtgrupp ja kuidas sa nendeni jõuad? Kui otseteed ei ole, siis ole kaval. Ja otseteed kindasti ei ole, sest konkurendid on sul igatepidi ees. Sihtgrupi puhul- mida täpselmalt suudad määratleda, seda parem, sest idee "kõik käsitööd armastavad inimesed on mu kliendid" ei aita sind kusagile. Mida täpsem määratlus, seda suurem võimalus ka valida täpne ja sihitud turundamine.
Mõtle läbi ka mida sa teed siis, kui su ideid varastama hakatakse, kuidas toimetad kopeerijate puhul. Kas sul on midagi uut kohe varrukast võtta või lähed rinnutsi kokku? Mõlemal variandil omad "võlud". Tean ühte käsitöölist, kes eelistas seda viimast. Kui aga lõppeks tal läks nii palju auru sõdimiste, seadustega tegelemiste, suhtlusvõrgustikes enda kui idee autori rehabiliteerimise jms peale ning kuna ta tegi ägedaid asju ja kopeerijaid muudkui ilmus taas ja taas, siis ta orienteerus ümber, teeb-toodab nüüd hoopis midagi muud. Ja on valmis taas suunda muutma, kui peaks vaja olema. Tal läheb seetõttu hästi, kindlasti paremini kui neil kopeerijatel, kes nüüd nagu silgud rivis ühte nägu asju teevad.
Tulemused on mõõdetavad. Lisaks hingerahule ja positiivsetele emotsioonidele, mida käsitööd tehes saad, pead mõtlema rahale. Sa pead enne alustamist teadma, mis oleks vähim summa, millega ellu jääd ja kuidas seda kindlalt tekitada. Sul peab tegelikult olema tagataskus päris parasjagu raha ka varuks, et ettenägematuid kulutusi katta. Usu mind, neid tekib! Või siis teise variandina, mida ma olen märganud, et kasutatakse, peab sul olema tubli ja rahakas kaasa, kes ei ole ihne :-) Ainuüksi laenude jms najal alustada on väga riskantne, sest isegi hästi informeeritud inimesed ei oska majandust nii hästi lugeda, et teaks täpselt öelda, kus oma rahaasjadega näiteks kolme aasta pärast oled. Mina ka ei tea, millised on summad, mida teenin kolme aasta pärast. Aga kuna mu tahe on ikka nii raudne, siis ei prognoosi halba.
Hinda alati realistlikult oma aega ja võimeid! Ära mõtle, et sa suudad toota 10-12 tundi päevas. Okei, paar nädalat suudad, aga kas ka pikemalt? Kas see väärib seda? Hoia ennast, sest kui sul ikka tõsi taga on, siis nagu varasemalt alustanud tegijad ütlevad, esimese puhkuse saad sa endale lubada viie aasta pärast! Mina olen ühe tillukese läbipõlemise juba üle elanud. Õnneks ma taipasin ja tundsin selle ära ja võtsin kohe midagi ka ette. Päris paljud räägivad, et esimese aasta lõppedes näiteks, kui hoog juba sees, võib reaalsustaju kaduda. Kuna ma olen pigem töönarkomaani tüüpi kui kodukana tüüpi, siis ma päris hoolikalt jälgin, mis minuga toimub ja toimunud on. Kui sa ei ela üksi, siis ära kindlasti unusta, et sul on PERE. Tegelikult on inimesed alati tähtsamad kui äri. Ausalt. Ja ennast tuleb vahel ka välja lülitada, sest mõte, mis töötab pidevalt ja hooga, võib ka su läbi põletada. Minult on küsitud, et noh, mis siis kõige raskem on? See tegelikult ongi.
Nii, viimaste sõnade valgel tunnistan häbiga, et jälle... jubajälle! olen ma töötanud end öösse. Neljapäevane nipinurk algas neljapäeval, aga lõpetan selle nüüd, niimoodi äkki ära, sest kell saab kohe üks. Reede öösel. Selline ajaline määratlus ütleb, et käsitööettevõtlusel on ka pool, mis on nii positiivne kui negatiivne. Teen mis tahan ja siis kui tahan! Ja just niipalju kui tahan Oi, mulle meeldib! :-)
Kui sul tekkis mõtteid või sa tahad näiteks millelegi täiesti vastu vaielda, siis ole lahke, kommentaarium on ootamas. Proloog sai küll pikk, aga ma rääkisin väga vähestest asjadest, kui aus olla. Ma loodan siiralt, et neist oli ehk abi.
