Suve lõpus, suure kuumuse kiuste, kudusin kiirustades oma tulevasele beebile tekikest. Ei teadnud ma siis, milline pisike sõbrake olema saab või isegi, mis talle nimeks tuleb. Kõhutitena oli ta väga viisakas ja hoidis emmet, ma tahtsin siis samaga vastata ja tegin ekstra pehme ja malbetes toonides tekikese. Kuigi seda sai kasutada vaid mõned korrad, sügis murdis ju peale, on ta mõnus ja pehme ja õrn nagu Mette isegi.
Ma tahtsin kududa midagi kiiresti, sest täiesti ootamatult olid mu käed jäänud haigeks. Karpaalkanali sündroom, öeldakse. Mul oli paar kuud kabuhirm, et kui see seisund jääbki püsivaks, on ka mu kudujakarjäär läbi ja naljatasin, et tuleb minna supermarketisse kassapidajaks. Nali naljaks, tegelikult oli hirmus küll, tõsiselt kohe, aga õnneks rasedusega koos lõppes see häda kätega ja muud hädad, mis asemele tulid on kudujasõbralikumad, kui nii saab öelda. Minust sai selline paras arsti-ukse-tagant-teise-taha-mutt lapse tulles. Keegi ju ei anna garantiid, et enne neljakümnendat su keha lapseootuse kenasti ära talub, kuigi muidu võid hästi fungata. Olgu, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Kudumisest ikka, kudumisest.
Beebitekikestele on mustreid kindlasti maailmas sadu, aga ma ei hakanud eriti end otsimisega vaevama ja nuputama. Mõtlesin hoopis, et kooks ringselt (vaeva vähem), kooks jämedamast lõngast kui muidu (2/14 valge ja kõrvale lõheroosa 2/28- täitsa paras) ja kooks lihtsalt, kuigi pitsiliselt. Võtsin paberi ette, ühe lihtsa Šetlandi pitsi motiivi ka ja joonistasin kiirelt mustri, kuhu pikkisin ikka natuke nuppe lisaks, kuidas siis muidu.
Too Shetlandi pitsi motiiv on üksikuna kõige lihtsamini tabatav tekikese keskosas, kus neli motiivi jalgupidi keskkohas koos. Vahele siis kergeid sakilisi laineid või midatahes siit välja lugeda saab, peaasi, et voolaks ja ei oleks tiheda kompositsiooniga nagu muidu mu mustrid kipuvad olema.
Kuna beebi oli keset ootamise aega andnud mõista, et tema tuleb siis kui tahab, oli natuke kiirustamist ka. Äärepitsini jõudes olin juba vana rahu ise. Et venitusse jõuab teki panna küll, isegi kui suur kiire peaks peale tulema. Selle teki venitasin raamil, mis oli väga mugav. Enne olin just kootud kleiti vaibale nõeltega pingutanud ja no ausalt, sajakilosena suure keskkohaga oli see pöörane spordipäev. Jah, takkajärgi mõeldes pole nagu hullu midagi, hea endale öelda, et olin viimast korda elus nii paks. Vähemasti loodetavasti...
Kui nüüd kellelgi on tunne, et selline lihtne pitsiline beebitekike on väga isuäratav, siis ma arvan, et miks mitte seda taas kududa. Õrna värvivarjundit saab erinevat tooni peenete pitsilõngadega tekitada ja kui väga kiiret pole, siis on mu postkast soovidele lahti. Kuna Mette on hetkel ikkagi nr 1 mu elus, siis võib juhtuda, et valmimisel tuleb ooteajaga arvestada.
Tekike on 80X80cm (kuid saab ka suuremat kududa) ja materjal pehme villane, kus 10% kašmiiri sees.
