Aasta läinud ja uus ees...

Aastalõpp jõudis minu teadvusse nagu pauguga virutatud tempel. Sahistad ja krabistad ja järsku piraki! läbi ta on. Kaante vahel ja kõik! Kui ma eelmise aasta lõppedes ei tahtnud kokkuvõtet teha, siis selle aasta puhul on tunded teised. Olen taas rohkem mina ise kui eelmise aasta vahetudes, kus mu põhitähelepanu oli Mette-beebil ja muu nagu ei omanudki tähtsust. Ja on olnud pöörane (töö)aasta, ma ütlen! Ja võin öelda ka, et uuel aastal natuke teistmoodi ja ehk targemini. Koolitused jätkuvad, aga tellimustega pean vahet kuni suveni. Nii lihtsalt on vaja. 15 salli-rätti valmis, lisaks mitu kleiti. On olnud aasta, kirju nagu pühademuna!

Jaanuar- üks väga suur rätt sai saadetud Jaapanisse. Kuidagi on jäänud mulje, et jaapanlannad on väiksemat kasvu kui meie, põhjamaalased. Eks nii ma mitu korda küsisingi üle, kas kolmnurkne rätt peaks olema siru-ulatusega üle 2 meetri ja küllap ma nõnda päris naljaka mulje jätsin. Aga soov oli seaduseks. Nii kõnnibki nüüd kusagil väike, kaunis naine, kel rätinurk kandu nilpsamas. See rätt ja kahe suure räti saatmine Hispaaniasse tegid sellest kuust suurte ja eriti suurte tööde kuu. Kuigi alustatud oli mõne tööga juba eelmise aasta sees, oli see ikkagi mõnes mõttes täiesti uskumatu aasta algus.
Et asjalik olla, käisin ära ka libedakoolituse ja sain "pärisload". Kahjuks on tõsi, et mitte load ei sõida ja seega ei antud paprega kaasa enesekindlust, et näiteks Tallinnas ise roolis olla. Vanainimeste värk või siis maakate värk, eks itsitagu, kes tahab.

Veebruar- hea meel oli üle pika aja taas kursuseid teha. Väike sõbralik seltskond ja toredad hetked. Tegelikult ongi nii, et kes kursuseid tahab, peaks varakult märku andma. Ikka kipub olema nii, et nädalavahetused on jagatud ja sel aastal on lisaks veel üks nädalavahetus igal kuul kooliaeg. Mitmel korral olen koolitanud ka projektirahadega ja see võiks olla julgustamaks edaspidi taotlejaid- saab küll, ka kudumiskursusteks :-)
Veebrauaris oli taas kauni suure räti tegu ja selle saatuse kohta kaunis pilt oli alles hiljuti mu blogis näidata.
Aga muidu maadlesin täie jõuga juba sügisest olnud terviseprobleemidega. Väga palju segaseid sümptomeid said aga ühise nimetaja- kilpnäärme valetalitus ja kui lõppeks ravimitega asja kallale asusime, siis tekkis taas inimese tunne. Sain õppetunni, et isegi kui arsti usaldad, siis omaenda enesetunne on oluline ja kui vaja, tuleb ka kümneid tunde arstide ukse taga veeta. Ja kui vaja, ka väga mitmete arstide ukse taga.
Märts- taas kursused. Miks ma neid muudkui mainin? Ikka sellepärast et mulle meeldib kohtuda toredate kudujatega. Ma olen alati seda meelt olnud, et käsitöö on parem osa inimesest, kindel see ja kui keegi juba koob, peab ta olema eriline ja tore ka persoonina.
Alates märtsist olen ma täiesti teise soenguga, mis varasemalt. Lokikandja. Pikemate juustega. Natuke naljakas, aga küllap nad kasvavad veelgi pikemaks ja siis see naljafaktor ka taandub. Täpselt üks kord on olnud kange kiusatus tagasi pöörduda lühikese poisipea juurde, aga seekord sain veel  võitu. Või peaks seda siiski kaaluma?
Ja jälle taas- eriti suur sall. Üübermõõtmetes Vene Täheke. 
Aprill- selles kuus sõitis üks mu sall filmivõtetele. Päris põnev, eksole. Kuna filmi režisööriks oli Sulev Keedus, kellest ma lugu pean, siis seda uhkem tundus see mõte. Filmi, khöm-khöm, ma veel näinud pole. Elu on olnud nii pöörane, et ma pole uurinudki, kas sall kasutust ikka leidis või kas film üldse avaldatud ongi...
Kootud ja pruutidega plaani peetud sai omajagu. Valmis Shetlandi mustritega sall ja mulle meeldis see mõte, et natuke tööd teha ka pitsidega, mida tavapäraselt ei koo.

Foto: Haldi Ellam, 2014

Mai- Pere-elus oli palju põnevat sagimist, sest Jakob hakkas lasteaeda lõpetama ja nii jäävad aegade lõpuni mu märkmikku seda rallit meenutama teated fotograafidest, tortidest, kraemõõtudest, viimastest lasteaiaüritustest ja muu säärane. Kooli lõpetas ka mu tütreke, kes kuidagi märkamatult oli täiskasvanuks saanud :-)
Kuu lõpul tundsin end imeliselt, sest sain sõita kontserdile, kus mu suur lemmik Aerosmith tegi kuulajatele uut ja vana. Vana oli muidugi parem. Ja näha neid mürtsumehi, keda alates 14ndast eluaastast jumaldanud olen, oli nii äge, et sõnadega kirjeldada ei saa. Selle reisiga arvasin, et nüüd on Soomes käinud ka viimane eestlane, kes seda veel teinud ei olnud, aga nagu FB sõbrad lohutasid- ma polnudki see viimane. Aga muidu muudkui kudusin-kudusin-kudusin.
Juuni- seda kuud jäävad meenutama pikad kudumispäevad ja see, et meie pere meespool otsustas beebiga koju emapuhkusele jääda pooleks aastaks. Mette on meie viimane laps ja miks mitte seda võimalust kasutada. Tuleb tunnistada, et Priit on küll iga viimse sendi "ema"palka välja teeninud sest alates sellest hetkest võisin ma kududa nii päevad kui ööd. Kahjuks seda viimast võimalust sai kasutatud ka mõõdutundetult kuni praeguseni, aasta lõpuni. Ei ole väga tervislik, ei soovita kodus järgi teha :-) Aga ainult nii said sündida minu viimase aja suured ja väga suured tööd. Kahjuks ei ole ühest kleidist mul nö esinduspilte, aga juunis sai pruut Mai endale lihtsa, kuid ilusa pohlalehekirjaga kleidi.

Kaunis hetk oli, kui Kadri pulmakleidi fotod minuni jõudsid. Väga, kohe väga südant soojendav oli näha kaunist pruuti kootud kleidiga.

Juuli- juuli 2014 oli minu elus väga oluline kuu. Sai mõeldud ja kaalutud ja juba varasemast peas trummeldanud mõtteid ritta sätitud. Siis mehega nõu peetud, natuke olusid kirutud ja sisse viidud paberid Olustvere TMK käsitööerialale. Usun, et see otsus oli mu elus üks väga tähtis otsus. Miks mitte Viljandi Kultuuriakadeemiasse kohe? Kui peres on üks palgatöötaja, kaks väikest last ja üks pöörane kuduja tuleb tegelikult suu ja plaanid seada nii, nagu raha on. Ja et raha oleks, tuleb arvestada palgatöötaja järgi igaks juhuks, eksole. Ja kui ei ole kindlalt näha, kus ning kuidas palgatöötaja oma ametit pärast titepuhkust jätkab, siis... ütleme nii, et tegime kindla peale minemise plaani. Viljandisse saab ju alati pärast Olustveret minna. Teistpidi oleks imelik. Väikesed reisid ja palju kudumist taas on selle kuu märksõnad. Kroonika mõttes olgu märgitud kaunid pildid Stiina pulmadeks kootud rätist. Lihtne ja ilus, kas pole?

August- alates augustist on mu aasta olnud ülikiire ja ülimalt huvitav. Kuu algas sellega, et käisin indigoga värvimise kursustel ja seejärel kohe ka taimevärvikursustel ja teadsin kohe, et nüüd on klõps käinud! Korras. Armunud kõrvuni. Pärast kursuseid podises kahe kuu jooksul peaaegu iga jumala päev mu pliidil potike. Nimekiri taimedest, mida kõike proovida tahan, venis lausa 60 nimetuse pikkuseks ja ma pidin end rahustama, et aega on terve elu veel. Aitäh südamest Liis Luhamaale, kes oskab oma huvi ja armastust nii hästi jagada, et minusugusel viimastel aastatel vaid valget menetlenud kudujal läheb eluplaan lausa sassi! Ja aitäh Juulikesele ja Dianale ka, kes oma taimevärvikogemusi on blogide kaudu jaganud! Lugesin need ribadeks :-P
Kiirete tegemiste kiuste kudusin kaks Shetlandi pitsist inspireeritud väikest rätti ühe raamatu tarbeks ja kirjutasin skeemid. Projektist sai aga ninanips ja õppetund mulle. Ma lähen uutest ideedest kergesti  põlema ja kui töö oli tehtud, siis kirjastusega suheldes honorari järgi pärides selgus, et nad olid mänginud pigem käsitöölise edevusele kui ausa tasustamise peale ja nii need sallid õpetustega sahtlisse läksidki. Las ta siis olla, kahju oli vaid sellest kiirel ajal väljastpoolt graafikut kokkukraabitud ajast.

Segadusi kuusse jatkus veelgi. Kohalikus lehes ilmus juuli lõpul artikkel mu tegemistest ja sealtki sain õppetunni- saada oma materjal alati PDFina! Tädi Maali, kes nüüd lehest vigast mustrit kududa üritab, ei lase mul aeg-ajalt ikka magada... 
Suvesse jäi külaskäik Haapsalu Pitsikeskusse ja kiire Pitsipäeva külastus. Kevadisest külaskäigust on mul jäänud selline pilt, kus Mirje asub noaga tordi kallale, mille peale kondiiter oli leidnud mu kunagise sallipildi. Täiesti söödav sall oli!

Septembrist alates on meie majas üks tubli koolipoiss ja üks tubli kooli sisse saanud käsitöötegija! See oli nii pööraselt põnev- minna sisseastumiskatsetele Olustverre kindla tahtmisega ja väga suurte lootustega ja seejärel pabistades oodata päevi, et kas sain ikka sisse. Ja kui teade, et olen nüüd õppur kohale jõudis, siis istusin jalg üle põlve ja mõtlesin, et isver, milleks selline pöörane pabistamine? Ma ju teadsin kohe, käsitöömajja sisse astudes, et need seinad mind armastavad! Nagu selgus, on meie tekstiilkäsitöö kursusele sattunud toredad ja väga toredad naised ja mul on isegi nagu kahju, et vaid korra kuus saab kooli.
Kogu kuu märksõnadeks oli ikka- pöörane kudumine. Kuna sallid, mis sel kuul valmisid, ei ole midagi uut ega põnevat, siis ei ole võtnud neid ka uuesti ja uuesti üles pildistada. Kudumise kõrvale podises aga võlu-värvipada ja minu tikkimislõngade ja kindalõngade varud täienesid mõnusalt.
Oktoober tõi palju tööd ja mulle näiteks prillid.  Kogu aeg ei kanna neid, aga kunagi pidid nad ju saabuma arvestades suguvõsa soodumusi ja minu kiiresti lähenevat vanaema staatust. Päris mitmed, keda pole pikalt näinud, ütlevad nii vahvalt/viisakalt, et "Oi, sa oled nii... teistsugune!" Tegelikult ei taha nad otse öelda, et oi, oled nii paksuke võrreldes varasemaga. Nüüd sain ka prillid ja lubasin, et õigepea hakkan tihemini ka pannkooke küpsetama. Harjutasin end mõttega, et aasta lõpul saab minust vanaema :-) Prillidega, paksuke ja kogu aeg köögis (ok, tegelikult öökudumisi silmas pidades kolisin ma kööki pigem töö pärast kui pannkoogitreeninguks).
Pimedas sügises sõitsin Räpinasse koolitust tegema ning see oli väga armas ja positiivne kogemus taas. Mulle on alati see kant väga sümpaatne olnud ja nagu ma ikka armastan mõelda, tõenäoliselt on mul ka Setumaaga mingi side tont teab mitmendast elust. Kuidagi väga huvitav tunne on sealsete suurte metsade vahel kulgeda ja lõunaosariikide õhku nuusutada.

Kuu lõpus sain ma väga armsa autasu osaliseks-leiti, et sobin olema parim maakondlik täiskasvanute koolitaja ja esmakordselt pakkusin töötuba suurema ürituse raames. Mastaapi arvestades oli viimane muidugi väike ja hubane, aga andis julgust et sallikudumisest saab rääkida ka lihtsalt ja mitte ülima põhjalikkusega süvenedes nagu mulle vahel kombeks. 

November- oli taas üks töökas kuu, kuid koos töökusega hakkas kohale jõudma ka väsimus, sest nagu öeldud- alates augustist ma olingi pööraselt töökas. Kuna olin oma graafiku kirjutanud ülitäpselt ja võimete piiril, siis iga väiksemgi kõrvale kaldumine tekitas lisastressi. Kui sul on kodus aastane laps, kel paugupealt tahavad tulla 6 hammast järjepanu või tuleb kiireid pakkumisi ühepäevasteks sõitudeks, vajalikeks kohtumisteks, siis mingil hetkel avastad, et ei olegi enam tore nii töökas ja hõivatud olla. Mitte küll meie peres, aga lähedast puudutanud infarkt ja teise tuttava perest väga ebaõiglaselt oma võtnud surm panid mind mõtlema meie ajalikkuse üle ja see mõtlikkus ei tahtnud pimeda aja saabudes kuidagi üle minna. Kodanik koolipoiss, kes esimese klassi peaaegu poolde aastasse saanud, üllatas igal päeval millegi negatiivsega ja nii oligi mingist hetkest märkmikus edasilükatud töid ja kalevi alla libistatud kokkuleppeid. Ja hinges oli väike väsimus. Lubasin endale, et kui detsembriga tellimustööd ühele poole saavad, püüan oma hingerahu tagasi saada.

Silma särama panid aga sellised asjad nagu väikestele koolilastele pitsiteemal rääkimine ja  visalt, kuid korralikult valmivad kaks suurt pruutkleiti.  Üks väga põnev ja salajane kudumisprojekt oli novembris ka, aga sellest ei ole mul veel volitusi rääkida. Jäägu see ootama, kuid kui aeg käes, ei hoia ma ühe salli lugu küll endale.

Detsember kinnitas, et ratas saab veereda veelgi suurema hooga, kui seni.  Nüüd ma juba ootasin, et saan olulised ja suured tööd tehtud ning lõpuks üllatus-üllatus, ka kooliasju paremini teha ja korraldada.

Väga armas oli saada Shetlandi mustriga kleidi tellinud pruudilt kauneid suvelõpupilte. See kosutas hinge!

Jõuluaeg oli siis selleks hetkeks, mil minust pidi vanaema saama. Kaunil jõululaupäeval avastasin end kõndimas Pelgulinna haigla poolt mööda Telliskivi  Baltasse, endal silmad sorinal pihus. Mõelda vaid, ma ei saa kuidagi aidata, kui juhtub see, mis 18 aastat tagasi minu enesega juhtunud oli!?! Kõndisin mööda just sellestsamast tänavaotsast, kus ma ise 18 aasta eest värske beebiga end sisse seadnud olin ja nüüd oli sellest beebist saanud noor ema. Ja silmist muudkui tilkus! Lõpp hea, kõik hea, sündis päeva ja öö möödudes mu esimene lapselaps- imekaunis Liisbeth. Minust oli saanud õnnelik noor vanaema!