Kevadised meriinod

Saabusid täiesti otse kevadele vihjavad meriinod- särav heleroheline ja kahvaturoheline. 

Samas annan teada, et tellimusi lumivalgele ja loodusvalgele Kashmiiri Paile (11eur/100gr) ootan veel homse õhtuni meilile liina.rees@gmail.com

Talv on varsti läbi ja aeg pehmeid õrnu pitse kududa läheneb!

Kaks vana õmblusmasinat

Kuidagi on ikka nii, et mingid mõtted toovad ellu asju. Täna näiteks sain ma kahe vana käsiõmblusmasina omanikuks. Lihtsalt niisama, tütre helistamise peale ja põhimõtteliselt jumalamuidu. Kuna mulle meeldivad rauast käsitööasjad, eriti vanad rauast käsitööasjad, siis pikalt ma ei mõtelnud, kas neid masinaid on vaja või mitte. Muidugi on!

See on väga huvitav ajaline kokkusattumus, sest eelmisel koolisessil kui me proovisime Eesti käsitöötraditsioonist inspireerituna masinaga geomeetrilist tikandit harjutada, olin mina see, kes suure ja vast liiga julgegi suuga käisin välja, et... no ei avalda sügavat muljet! Sorry! Mis nad jaurasid nende maššinatega...

Ja siis hakkaski juhtuma, et raamatuid sirvides jäi silm ikka masinaga tehtud tikandi külge pidama ja näe, täna siis tulid ise kaks vana masinat koju! Tegelikult mulle nende ajalooliste piltide vaatamisel on masintikitud tükid ikka muljet avaldama hakanud küll. Kindlasti ei jää kaks kipakat tööproovi mitte viimasteks, sest koolitööna ootab meid ees veel lausa voodipesukomplekt. Ja et mitte kehvake olla, peaks enne veel treenima. Nüüd, kus ma ühe masina 100% heasse töökorda olen sättinud, teen seda tõenäoliselt  just käsimasinal (kuigi mul on väga hea ja kaasaegne õmblusmasin ka olemas). Aga olgu siis ajaloohõngu ka tegevuses. 

Tööproovid tegin õhukesele villasele, esimese kusntsiidiga ja teise meriinovillase sallilõngaga. Too viimane katsetus oli ülimalt põnev, sest ei osanud arvatagi, kas õnnestub või mitte. Õnnestus. 

Vanal eestipärasel moel masinaga tikkides käib töö nõnda, et muster moodustub poolilt jooksvast materjalist. Nii mõtled ja vaagid ikka omajagu enne, kui tulemusele pilku heita saad. Pilt tuleb ju riide alumisele poolele. 

Meriinolõng käitus tikkimisel väga viisakalt ja kuigi tulemuseks ei ole midagi eriti hiilgavat, olen lootusrikas. Esimesel tööproovil siidiniitidega proovisin ka vabakäega ja ilma tallata tikkimist töö paremal poolel- see suur, kuud meenutav ring on siis nõnda kangale saanud. Ei ole just tavaline, et ma oma esimesi ja kipakaid proove näitan, aga tänase masinapargi täienemise puhul olgu pealegi... Need proovid on tehtud kaasaegse õmblusmasinaga. 

Masinaga tikkimine oli eelmise sajandi esimeses pooles jõukuse ja edulisuse näitaja- vaene ja keskpärane ei saanud enesele masinat lihtsalt lubada! Isegi kui tulemus ei ole põrmugi käsitsi tehtust parem, on see ikkagi masinaga tehtud ja on lausa juttu olnud sellest, et kel masinat polnud, püüdis käsitsi masintikandit maksimaalselt jäljendada. Otsi ja leia ka näiteid näiteks Muhu argitanude juurest ja Mulgi kuubedelt. 

Muhu naise argitanu, SM _ 8139:3 T 73, Saaremaa Muuseum, http://muis.ee/museaalview/303615 

Aga kui tagasi tulla oma uute vanade masinate juurde, siis olen rahul, et eluvaimu sain sisse Veritasele. Varasemast, õigemini küll lausa lapsepõlvest mäletasin väga hästi kõiki käsimasina nippe ja kasutamise reegleid. Sai siis puhastatud ja õlitatud ja tegelikult üsna palju lahtigi võetud. Selliseid masinaid toodeti aastatel 1951-1957 ja tundub, et tööd on temaga tehtud pigem mõõdukalt kui palju. Husqvarna, millele ma eluvaimu sisse ei saanud (aga tean täpselt, kust viga otsida), jääb hetkel lihtsalt nurgakaunistuseks. 

Huvi pärast hakkasin Google abiga otsima oma vanavanaema masina mudelit, millega sain esimesed õmblemiskogemused. Võttis küll silme eest kirjuks, aga nüüd ma tean, et see oli Singer 66. Päris väiksena oli minu ülesandeks oodata, keel põnevusest huulte vahel, millal saab otsa niit poolilt ja siis see pool õnnelikult täis vuristada. Ja siis taas oodata. Kui juba koolilapseks sain, siis algul õmblesin lugematul arvul nukuriideid ja sitsiseelikuid (teate küll- kaks küljeõmblust, all palistus ja trussikukumm värvli asemel), keskkooli jõudmise ajaks aga lausa suurema osa garderoobist ja defitsiidi-ajastule kohaselt ka aluspesu lausa. Kuigi ka varasemalt olen armastanud toimetada egiidi all "silmamõõt on kõige parem mõõt", siis ometigi need tööd õnnestusid. Õmblemise vaimustusele tõmbas kriipsu peale aga poolteist aastat massõmbluses. Nüüd õmblen, kui vaja ja mõtlen, et tegelikult peaks seda ikka palju rohkem tegema. 

Lapsena olin väga palju vanaema juures maal ja masin oli mammal pea ülepäeva kasutuses. Kõik riided said ise selga õmmeldud ja külapeale tellimusi ka. Nende pere oli ses mõttes privilegeeritud, et vanaema postiljoni-amet tõi koju alati värskeid Siluette. Aastast aastasse. Kümnete kilode kaupa. Ma usun, et olin algklassides moealaselt kangesti haritud maitsega... 

Too masin oli tegelikult väga auväärne tegelane- tänu sellele, et Siberisse küüditamisel taipas mamma lisaks kaheksale lapsele selle kompsu siduda, jäädi ellu. Ja mamma ning vanaema käsitöine andekus ning usinus on olnud inspiratsiooniks kogu eluks. Mõtlen neile vahel, et kindlasti nad teavad, millega mina nüüd tegelen ja loodetavasti istuvad nad pilvepiiril, käed prisketel kõhtudel puhkamas, sõrmed risti ning naeratavad lahkesti.

Olgu siis viimane pilt ühest eriti vanast ja ilusast Singerist sewalot.com lehelt.

Haapsalu salli lisakursus Tallinnas

NB! Kohad on hetkeks kõik täis. Aitäh huvilistele! Info jätan selle mõttega veel üles, et kui Su soov on kindel, siis ka sügisperioodil planeerin ma tulla Tallinnasse Haapsalu salli kursusega. Nime ja soovi võid meilile kirja panna, sest küllap ka sügisesed kursused täituvad kiirelt ja hea on teada, kui koht on juba pikalt broneeritud. Kas ajad ja kuupäevad täpselt klapivad, saame juba otse ja meilitsi arutada siis, kui päike taas madalalt käima on hakanud. 

******************************************

Kõik, kes eelmistest nimekirjadest välja jäid või kellele kuupäev ei sobinud- võimalus veel sel kevadperioodil Haapsalu salli kursustel Tallinnas Männikul osaleda on 23.-24.aprillil toimuvatel kursustel. Koht sama, mis eelpool postis mainitet, kohtume samamoodi nädalavahetusel, kummalgi päeval 12.00st.
Osalemissoove ootan liina.rees@gmail.com

Samas küsin, kas keegi oleks pakkumas head, mitte linnasüdamest väga kaugel asuvat kohta Pärnu kursuste jaoks märtsikuus? Pakkujale osalemine tasuta ja pakike head lõnga veel tänutäheks kauba peale. Laua taha peaks mahtuma kümmekond naist ja valgustus võiks olla kudumiseks sobilik. Kirjuta mulle, kui saad aidata!

Tartu usinad sallinaised 2015 detsembris (pilti tegi Ivika Viljasaar)

Kursuste korraldamisega on tulnud ette väga vahvaid ja südantsoojendavaid hetki. Olen käinud huvitavates kohtades, kuhu muidu ei oleks sattunud ja kohanud palju toredaid kudujaid. On neid, kellest on saanud armsad kaasamõtlejad ja sõbrad ka edaspidiseks.

Mõni osaleja või kursus jääb meelde ka millegi muu pärast. Näiteks kahe vahega toimunud kursusepäeva vahel on sündinud üks beebi, kes ka ausalt teisest õppimispäevast osa võttis ja kursustel on kohal olnud ka loomalapsi! Allpool olev tegelane oli meie kudujate naiste kambas Võhmas toimunud Haapsalu salli kursustel. Tervisi sinnakanti!

Pitsikudumise laua taha on mahtunud ka neid, kel minust palju enam käsitöökogemust ja neid, kes kudunud pea sama kaua, kui mina elanud. Eriti püüdlikud on Olustvere kooli tüdrukud, nii praegused kui varasemad. Pildil siis praegused+ üks õpetaja :-)