Pages

Saturday, September 9, 2017

Teretulemast LõngaLangi juurde!

Jätkates sealt, kus eelmisel korral pooleli jäin, ütlen ma teretulemast kõigile! Minu pitsituba on olnud nüüdseks külastajatele avatud nädala. On käinud uudistajaid ja on olnud ka esimesed ostud. Mul on hea meel, et lõpuks on ka lõngavabrikud suvepuhkuse raske puhkamise lõpetanud ning lõngariiul on taas täiendust saanud ning uuest nädalast veelgi täiendust saamas.

Kui eelmine post lõppes kaunis lagedate seinte näitamisega, siis tänaseks on selgunud, et puudu on vaid üks riiul. Tugitooli kallite külaliste tarvis vinnasin täna kohale ning vooderdasin mõnusate soojade asjadega. Testisin ära, oli päris meele järgi kohe!

Mul on hea meel, et mitu inimest on iseloomustanud seda kohta sõnadega, et "pole üldsegi nagu pood!" Võtan seda siiralt komplimendina. Sest see ei olegi miskine pood. See on minu Pitsi Kodu. Selle nimeni jõudsime koos (nüüdseks siis endiste) Olustvere kursusekaaslastega, keda kutsusin nädal enne avamist improviseeritud klassikokkutulekule.

Jätkan piltjutustusega sealt, kus eelmisel korral pooleli jäin.
Ka väga spartalikus ruumis töötasin juba augusti keskelt alates. Päev päeva haaval edenesin ja kohendasin. Ei usu, et niipea veel loen kohendamised lõppenuks, alati saab ju midagi teisale tõsta või paremaks teha. Arvuti ja vardakott on kohal-järelikult inimene töötab :-)
Kui tegemist on Pitsi Koduga, siis arvasin, et siseruumidesse võiks teha lausa 3D sildi. Koridoris saab külastaja välisuksest sisenedes teada, et selles majas, kus on kena riidepood, kaks juuksurit ja iluteenindus, elab ka pits! Vaja vaid kaks sammu otse ja siis paremale minna
Esimesed saabunud riiulid olid lagedad, mis lagedad, aga juba sai esimene sall raamile.
Maja välisseinale sildi tegemise jätsin küll viimasele hetkele jakahtlesin, kas olen ikka ise mihkel kujundama. Ajapuudus ütles, et ma olen sunnitud mihkliks olema... Värskelt prinditeenusest tulnud tahvel veetis vaid ühe õhtu korteris stardivalmilt
Hetk enne kallite külaliste saabumist. Tuba on juba nagu "päris"
Kuna selles ruumis ei ole rentnikud pikalt vastu pidanud, siis mul oli rõõm, kui külalised olid nõus minuga koos soovima, et mina võiks selle kombe küll murda. Pildi tegi hea sõber Monika Plaser, kellega me polnud aastaid silmast silma näinud...


Lisaks nõule tuli abi ka jõu näol. Olen rõõmus, et sildi kinnitas majale Janno Ruus, kes 2000 aastal mind samasse majja riigiametisse palgale võttis. 
Tänan kõiki, kes tulla said ja tervitan neid, keda küll kutsusin, kuid hilise kutse tõttu tulla ei saanud! Ilmselgelt on mul väga mõnus olla...
Täna tervitab külalisi riiul sallidega ja riiul kudumistarvikute ja lõngadega. Muide, üks kast pildil on samuti viimistlust ootavaid salle täis. Päriselt ka, ma ei luiska. Vanemad kindapaarid seinal ootasid oma aega kodus karbis üle viie aasta
Kõikide tikkijate rõõmuks on looduslikult värvitud lõngu. Peale suve tuleb tunnistada, et... võiks isegi rohkem olla. Karpides on kerimata vihte võtta veel küll ja pada on ka kodus tulel. Ivikat ja Janikat tänan hea abi eest lõngavarude müümisel :-)
Osad raamatud tulid kodunt kaasa. Neid ei keela kohapeal lugeda, võin tassikese teedki kõrvale pakkuda
Mõnusaks lugemiseks on too täna kohaletoodud tugitool täitsa paras
Truu mannekeen kannab taas mu esimest, ütleks et ammu kootud pruutkleiti. Sellele lisaks on viimati kootud suur rätt. Lõngariiulist leiab mustrivoldikuid ja lõnga igale büdžetile. Valik täieneb juba uuel nädalal
Rauast asjad töötavad ka täna, vähemasti üks neist. Rõõmu tunnen nii külaliste poolt kingitud (minu lemmik)lilledest kui tõsiselt rahulikust vaatest. 
Järgmine tööpäev algab vähem kui kümne tunni pärast. Loodan, et neid tööpäevi selles toas saab olema palju. Teretulemast kõigile läbi astuma!

Friday, September 1, 2017

Kuidas ma endale töökoha tegin

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada aastast 2010. Ma olin siis tulipalavasti pitsikudumisse armunud ja kannatasin töötamist nonstop, nii öösel kui päeval. Asjaliku inimesena olin ma palgatööl politseimajas ja registreerinud end FIEna, sest oli ilmselgelt näha, et hobi, mis oli hakanud elu ja tööd segama, teeb varsti sellele viimasele üks-null ära. Vaikselt valmistusin, ise kangesti ebakindel ja isegi hirmunud olles, käisin end koolitamas ja otsisin impulsse. Koolituse käigus, Käsitööga Tööle 2 nimeks, sai külastatud mitmeid käsitööettevõtjaid ja vaadatud, kuidas inimesed sellel rindel elavad. Tundus, et päris kenasti elavad! Ütleme nii, et otsusekindlusega ei ole mul elus probleeme olnud, kui on tunda, et kindel maa kasvõi ühe varba all olemas on, ma suudan selge peaga toimetada ja kindlale pinnale ujuda. Siis ma osustasingi- adjöö palgatöö, olen iseenese peremees! Okei, see olgu tänase postituse proloog, sest tegelikult ma tahan rääkida, kuidas ma kohe päriselt enesele töö KOHA nüüd teinud olen.

Viimased aastad oleme perega elanud kahetoalises korteris. Ei saa öelda, et ruumiga oleks laiata, aga vähemasti ise kütta pole vaja ja hea väike pind koristada. See on ka ainus lohutus, sest mingil hetkel hakkasid isegi koristamist (kuigi ma seda võimalikult harva harrastan) segama kastid, kotid, juurdeehitatud riiulid. Paganas! Kõik kohad minu käsitöökola täis. Sellistel juhtudel ei ole ju kellegi teisega pragada ka- kesse tegi?... ise tegi! Lisaks olid segi öö ja päev, kodutööd ja raha eest tehtav töö. Ööpäevad hakkasid kuidagi korduma, painavalt sarnastena teinekord, stiilis "Kinder-Küche-Knitting-Kinder-Küche-Knitting" ja tuba oli kogu aeg lõngatolmu, poolikuid töid ja muud häda ning viletsust täis+ pidev stress, sest oli tunne, et midagi ei saa tehtud, kuigi müttan küll. Kinderid ja Küche on täitsa okei, aga kui iga liigutuse ette ja taha käib ka knitting (vanasti naishingedel oli küll Kirche, tean-tean, aga asendasin selle meelevaldselt praegu), Küches on laud seda knittingut poolenisti täis ka pere söögiajal ja Kinderid saavad riielda või peavad seina ääri mööda käima, kui üks knitting näiteks oma pühaduses ruumivõtvana kuivab- no see ei ole normaalne! Võtsin siis taas mõtelda neid mõtteid, mida 2010-2012 sai mõeldud. Et võiks olla oma koht käsitööle! Äkki läheb olemine klaarimaks...

Sedapuhku tuli otsustamine kuidagi sujuvalt ja rahulikult. Alles suve algul käisin ringi ja vaatasin, kuidas Märjamaa käsitöötegijad endale kohad on sisse seadnud. Oma käigul astusin sisse ühte majja, kus ma käsitöötoa rentimise mõttega olin juba 2011 ukse taga kraapimas käinud. Tookord oli mul indu ja särtsu palju enam, mõtted särisesid mu soengu all, plaanid olid suured ja värvikad, aga... aga ruume ei olnud! Kenas ja mulle meeldivas toas oli toona ruloodega kauplev ettevõte ja teised toad, mis vabad, olid liialt suured. Täna võin öelda, et vähemasti aastaks on sellelesamale toale, mida tahtsin, mul käpp peale pandud!

See maja on üks väga eriline maja, mul on sellega palju pistmist olnud. Kui ma olin laps, ütleme et teismeline, käisin sellest majast mitu korda mööda teadmisega, et mul saab sellega veel pistmist olema. Mil moel, polnud aimugi, aga kõhutunne rääkis. Kahekordne puumaja, Märjamaa peatänava ääres, vanasti oli seal lausa külanõukogu või juba siis vallavalitsus, ühesõnaga midagi säärast. Läks omajagu aastaid ja juhuse tahtel olin aastal 2000 haiglas koos ühe politseiniku prouaga. Tema rääkis, et näe, konkurss klienditeenindaja ametikohale sellessamas majas, nüüd siis juba Märjamaa politseimajas. Hmm, väga põnev uudis mulle sobival ajal, sest õmblusliinil töötatud poolteist aastat olid mulle tõsiselt pinda käima hakanud ja kohati tundsin end masina osana. Kui ma haiglast koju sain, oli konkursi tähtaeg küll läbi, aga ma astusin siiski julgust kokku võttes sisse ja natuke naljakalt esinedes läbisin nii vestluse kui olin ka tausta poolest sobilikem kandidaat. Vangivalvuri pooliku kõrgharidusega massõmblejast sai sujuvalt 11 aastaks korralik politseiteenistuja. Selles samas majas asus mu töökabinet pea viis aastat, ja need aastad olid päris head ja põnevad! Selles majas leidsin ma oma suure armastuse, tänase abikaasa ja ma arvan, et pole kunagi kellegi seltsis rohkem naernud, kui toonaste töökaaslastega koos. Olid ilusad ajad! Oi, tõesti olid! Nii, ja tänaseks olen ma oma kohvrid lahti pakkinud ruumis, kus siis töötas mu ülemus, piirkonna kõikse kõrgem politseipäälik.

Kohvrite lahtipakkimisele eelnes kõigepealt tõsine mõttetöö ja rahanumbritele otsavaatamine, et kas ma saan seda enesele üldse lubada ning kui pikas perspektiivis. Järgmiseks panin paika plaani, et kui asjad kibedamaks lähevad, kui ma arvan, siis millist liini ma peaksin oma ettevõtmistes piirama või lõpetama hakkama, mis pole kõige tulusam (no ma ju tegelen mitme netipoega, mis mitte tasuta ei ole jne jne). Aeg, aeg on see, mis palju maksab, sain taaskord kinnitust.  Ja siis haarasin pintsli ning kukkusin seinu võõpama!

Hea meelega jätan kirjelduses vahele selle osa, kus odavaimat, kuid siiski maitsekat sisustust otsides olin natuke hullumas ning palava ilmaga äraväsinuna juba kirusin ennast, et milleks see kulu ja rapsimine, Kinder-Küche-knitting on ka tore kombo, aga piisas korra selga sirutada ja silma ees kujutada, kuidas ma selles armsas majas OMA toas OMI asju teen ning KKK-kombo tundus taas kehveim variant ever. Tänaseks olen sisse seadnud peaaegu kogu oma toa, ka osa asju olen juba riiulitele laotanud, sest uuest nädalast muutun ma avalikuks naiseks. Kõik, kes tahavad, võivad sisse astuda ja vaadata elus pitsikudujat! Kui sisseastujad leiavad endale ka midagi ostmiseks, siis seda kauem on lootust, et elus pitsikuduja saab endale lubada luksust olla avalik naine ning ei pea KKK juurde tagasi pöörduma. Reklaamkõne, mida minu käsitöötoast saab, koos kenade klantspiltidega, saabub kas järgmises või ülejärgmises postis. Tänane oli sooja mõttega tehtud kokkuvõte, nagu enesele õlalepatsutamine, et kui midagi peab juhtuma, siis ta juhtub. Kasvõi seitse aastat hiljem. Kõhutunne ütleb, et olen teinud õige otsuse ja kahetoalises on õhk ka oluliselt hõredam. Ma hakkan nüüd tööl käima! :-)

P.S. Üks oluline asi veel. Ma olen otsustanud, et alates järgmisest nädalast saavad mu pühapäevad olema töövabad! Absoluutselt töövabad! Mitte üks silmus, mitte üks arvutikäivitamine sel eesmärgil ei toimu! Selle otsuseni jõudmiseks kulus mul 11 aastat. Peab ikka hea otsus olema, nii pikalt kaalutud, eksole :-P

20.juulil ei olnud mul veel lepingut, aga plaan ja kokkulepped olid küll. 
Algul oli tuba ikka väga tühi ja võõras. Pesemata aknad ja väike Mette :-)
Kui saabusid esimesed kapid, tegi Mette harjaga nii kiireid ringe, et see ei pidanud vastu ja läks katki.
Ohtlik ja relvastatud. Või siis relvastatud ja ohtlik. 
Üheksa-eurone laud ja kümme korda kallim tool. Laua lihvis väimees paljaks ja mina andsin talle uue kuue. Nüüd armastan lauda kümme korda rohkem kui tooli :-)
Abilised ja segajad. Kummutit ma ei osanud ise kokku panna. Või õigemini arvasin, et ma ei oska kindlasti...
Riiulid panin küll ihuüksi kokku, sest juhendis lubatud kaks töömeest oli komplekteerija unustanud pakendisse lisada
Väga esimene kola on saabunud...
Nii, aga nüüd ma rohkem pilte ei näita. See oli toa tegemise lugu. Ilusat ja valmis asja võib igaüks tulla uuest nädalast kaema Märjamaale, Pärnu mnt 37 aadressile või siis peab ootama mu järgmist postitust. Tänan tähelepanu eest!