Õhtuselt...

Heh, sõbrad, elu on lill! Räägitagu, mida tahes. Sellele järeldusele jõudsin tänase päeva lõpuks kui töö juures oli nii mõndagi juhtunud. Algas kõik kenasti- väike hommikune kohv, uudiste vahetamine, natuke asjalikku sabistamist paberites. Ja siis see juhtus... Fuajee uksest tuli sisse meesterahvas, suur, kole ja purjakil. Kolleeg, kellele see suur ja kole oli juba vana "tuttav" küsis, et kas härra tuli sooviga puuri minna või (kes veel ei tea, siis töötan klienditeenindajana ühes väikelinna politseimajas). Et kui hästi küsida, siis ikka saab. Seepeale küsiti särasilmi vastu, et mida peaks tegema kui leiad mürsu? Mina ütlesin, et tuleb helistada 112 ja kolleeg päris, et kus see mürsk sul siis on? Purjakil härra surus käe küünarnukini taskusse, tõmbaski sealt välja mürsu ja pani selle, kõpsti!, minu nina ette letile, lausudes, et siin see on! Kolm korda võite arvata, mis ma siis tundsin ja järgmise pooleteise tunni jooksul ka kui maja teise tiiba läinutena demineerijaid ootasime... 37mm, Saksa lennukitõrjemürsk, täitsapäris, natuke katki kangutatud, kohati rooste alt läikima kriibitud... Päeva jooksul juhtus veel nii mõndagi, aga midagi, mis sellega konkureeriks, küll mitte. Viimaseid nädalaid pensionieeli töötav kolleeg kostis ka, et midagi sellist tema oma 30 tööaasta sees veel pole näinud. Nii et elu ongi lill, kuna ma siin klahve klõbistan ja kohvi rüüpan. Täna ma käsitööjuttu ei aja. Pakun hoopis kõigile seebisõpradele äratundmisrõõmu. Kes vaatab nagu mina Vapraid ja Ilusaid korra kuus, siis et vahepealsega ikka kursis olla, laske silmad üle Delfi aruandest