Jätkakski sõrmustega...

Lisaks heegeldatud lillesõrmustele olen ma siin vahepeal valmis nokitsenud igasuguseid muid sõrmuseid ka.
Kiireima sõrmuse au võib omistada ühele kangast sõrmusele, kus mõte teha oli valmis juba paar päeva, aga vormistamine jäi piduliku ürituse eel viimasesse pooltundi. Täpselt minu moodi, eksole. Kümme minutit umbes kulus, et murda tooriku kausikese serval olevad kinnitused sissepoole, pista nõelaga kokku sari servast lõigatud ja juba litreid täis kangaring ning paari helme lisamise järel see sõrmusetooriku kausikesse liimida. Ehe ilus ja aus, samas ka lihtne ja naljakas. Sobis täitsa suurepäraselt kohe mu sädeleva ja kummalist tooni õlasalli ning lilla pehme sviitriga.

 

 Natuke keerulisema kokkupanemisega sai sellise pruuni sõrmuse:

Südamikus leopardimustriline jaspis ja natuke seemne- ning vaskseid helmeid, vahetükiks kokkukrousitud kardinasiil ja aluseks suuuur õis, mille tellisin Etsyst. No lihtsalt ei saanud enam muudmoodi, eestimaised helmepoed on pettumuse valmistanud ja pärast seda kui suu paar korda ekraani ees istudes lahti vajunud on, tellin parem kusagilt mujalt. Suu vajub nimelt lahti kas hinnaröögatusi nähes või avastades järjekordselt, et kaup on pärast saabumist paari päeva jooksul läbi müüdud.

 Lõppeks aga mu lemmiknööp sõrmusena. Lemmiknööp nr 2, sest nr 1 sai tehtud enesele ja türkiisikilluga. Rohkem mul neid maruvahvaid suvel Tartust ostetud valgeid nööpe pole. Kahju. Jube kallid olid, muidu oleks kohe suurema varuga võtnud :-))

Nii, homsest algab jälle mu töötsükkel. Pean end enne kosutama ja täna varem magama minema, sest meie pere tabanud okseviirus on vist minuni jõudma hakanud. Tegelikult ei tea ka, sest tavaliselt sellised kõhu kaudu väljenduvad viirused mind ei taha. Aga natuke õõnes on olla küll... Tahtmata veeta oma ööd nii nagu seda tegid tütar ja mees, keetsin palju ingveriteed ja sõin juba ennetavalt mustika-tammekoore tablette. Nemad kaks viimast ööd hirmutasid muudkui WCpotti. Selle viiruse pärast lükkasin isegi oma sünnipäevapeo nädala võrra edasi, oleks olnud ju väga vastutustundetu kõik sugulased vetsupotihirmutamise-tõppe nakatada.

 

Aga olge teie kõik terved ja nautige talve! Juuksuriga arutasime, et viimati olla selline ilu väljas olnud 1957 aastal. Tema esimese klassi juntsuna seda isiklikult ei mäletanud ja minu emagi veel polnud sündinud,  ammugi siis mina, eksole. Aga vähemalt räägitakse, et siis olla sama pikalt sama kaunis lumeuputus olnud.