Tasane linane ja rahulik puuvill...

Päev päeva järel... ikka kevadisemaks. Ja jumal tänatud! Kui te juhtute öösel kell kolm asuma mõne metsatuka või puudekogumi lähedal ja te juhuslikult ei maga sügavalt, siis võite kuulda, kuidas usinamad linnud laulavad. Jah, öösel kell kolm. Eile kuulsin ;-))

Kahjuks pean täna pettumuse valmistama neile, kes ootasid salli. Salli pildid  tulevad, ma luban! Lihtsalt siiani on käinud kassi-hiire mäng pildistamiskõlbulike ilmade ja minu väsimusastme vahel. Ilmad on olnud vähemuses...
Sall on aga järjekordne "rahvusvaheline" st kehaosas on kasutatud jaapani raamatust pärit mustrit. Muster oli imeline, kuid ilma tugeva loogikata. Ilma paberita nina ees kududa ei julenud (ma ei salli harutamist). Üks "aga" oli tal veel küljes- kuduma pidi seda igal real. Nii peenest lõngast ja igal real kududa on tüütu küll. Lohutuseks pärast salli valmimist vaatasin oma varudest välja ühe mohäärlõnga, mis on oluliselt toekam kui Ogre. Nii umbes kaks korda paksem vähemalt. Mustrit valisin kaua-kaua ja tahtsin leida just sellist, mis kuluks pähe ja mida saaks vabalt ka väsinud olekus või siis bussiga sõites kududa. Ütleme nii, et kahepäevase valimise tulemusena leidsin endale sobiva. Sellise, mis on väikese mustrikordusega ja loogiline. Tal on ainult ÜKS viga... brrrr, ta on igal real kootav ;-)))

Tänase posti piltidel leiate te ühe linase seeliku, tualettpaberirullidest saetud seibid ja pitsimaterjali jupid. Seeliku ostsin ammu ja ta ootas aastaid  kapis, et parajaks saada. Ei, mitte selles mõttes, et ma nagu laps kasvaksin, hoopis vastupidi. Lõin käega, sest ei ole ette näha sellist ühikut allavõtmist, mis selle seeliku mulle parajaks oleks teinud. Krt... maütlen!

Nagu posti pealkirjas mainisin, siis tegu on ülimalt rahulike ehetega. Väikest kasvu pross ja konkreetsed käevõrud. Pross, muide, sündis täiesti spontaanselt käevõrude tegemisest jäänud sodiribasid kokku keerutades.

Tegelikult on need ehted endale juba ostjagi leidnud ja minu juurest läinud. Üks käevõru siiski on veel alles. Vahepealse väikese kevadise ehetemüügiga läks oma teed ka mu esimene sinine pudelist tehtud ehetekomplekt. Huvitaval kombel on viimasel ajal hakanud mulle vägagi korda minema inimesed, kellele mu ehted saavad st mulle meeldib neist natukenegi teada. Tunne on selline nagu annaks kassipoega uude peresse või nii. Hakkan vist vanaks jääma?