Pages

Tuesday, July 6, 2010

Uue nädala teine päev...

...on toonud tõdemuse, et sportlikus ettevõtmises ei lase tagasilöögid end oodata. 

Eilne päev möödus puhates ja mängides. Kella neljast maandusime Pärnu randa ja koju jõudsime magamise ajaks. Vahva oli, isegi väga vahva. Meie, mandrirotid, oskame merd hinnata. Just seetõttu, et randa satume vaid parimal valitud ajal ja see on tavaliselt mõnus perekondlik ettevõtmine. Üks päev sallimaratonist jäi vahele :-)))
Teise nädala sall sai täna  lõpetatuna raamile ja lähiajal plaanin "ilupilte" kah teha. Praegune olgu siis vaid kroonika mõttes, et nagu valmis või nii...

Teate, eelmisel nädalal sattusin raadiost kuulama Anu Välba intervjuud ühe tütarlapsega, kes plaanib ümbermaailmareisi. Tüdruk müüs maha oma korteri ja auto, ütles üles töökoha- ühesõnaga nullis kõik- ja siirdub suurde ilma teadmata, kus on sihtpunkt number kaks. Number üks on Pariis. Edasi tulevad põnevad maad Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Pakitud on seljakott vaid hädavajalikuga... Kuulates seda intervjuud oli algul imelik, aga jutu edenedes muutus too naine oma ettevõtmisega  tohutult sümpaatseks ja jutt järjest põnevamaks. Ma ei ole üldse reisilemb ja ei armasta ootamatusi, aga mind köitis see, KUIDAS see tüdruk oma ettevõtmisest sisse võetud oli ja kui suur KIRG teda valdas. Vapustav! Mis on intervjuul mu sallisaagaga pistmist? Vat see, et ma ei ole hull, aga sallikudumine on asi, mida ma hetkel tõesti teha TAHAN ja mida ma ARMASTAN. Olgu see kõrvalepõige selgituseks neile, kes mind puhta hulluks peavad ;-)) Ma teen seda kõike enda jaoks ja hetkest, kus tundub, et asi ei ole enam "õige", ma lihtsalt enam edasi ei kulge. Kaasaelajatele püüan pakkuda pisikest ülevaadet.

Aga jah, raskused-raskused... need jõudsid ruttu kohale. Eilsega alustasin kolmanda nädala salli, Ingid Rüütli kirjaga. Kuna sall peab enam-vähem kindlasse mõõtu tulema, siis lõin varrastele viis mustrikorda, mis minuarvates annab välja just vajaliku laiuse. Vaatasin, et salliraamatus meistri kootud sall oli ka viis mustrikorda lai. Kaks mustrikorda kõrgusse kootud, tundus asi kuidagi kahtlane. Veel kahe mustrikorra järel tuli tunnistada, et krt küll, ei saa ikka sedasi! Üks mustrikord oleks laiusse juurde lausa hädavajalik ja selle numbri varrastega tehes muutuks sall jälle hirmus laiaks. Kahtlused ja kõhklused lõpetasin õhtul luues üles väiksemate varrastega kuue mustrikorraga salli. Juba tehtu panin südant kõvaks tehes kõrvale. See tähendab, et nüüd olen ma pisut plindris oma ajajaotamisega. Homme ja pühapäeval on mul vaba, kuid nende vahele jäävad kolm tööpäeva, kus kududa saan vaid õhtul Jussi magama lauldes. Säh siis sulle!

4 comments:

  1. Jälgin huviga su maratoni! Edu!

    ReplyDelete
  2. Kõige rohkem võtabki aega see õige silmustearvu ja muu leidmine.
    Ma tegin talvel ühte mütsi lapsele ja vist 7 korda harutasin ja kokku läks aega väga palju. Pärast tegin teise samasuguse ja aega läks üks õhtu.
    Ja kuigi otse juhendi järgi kudumine ei pruugi ka ju täpselt õiget tulemust anda, kuna inimesed koovad erinevalt, saan ma 100% aru inimestest, kes tahavad vaid juhendi järgi teha. Sest siis sa saadki vaid kududa ja ei pea muudkui mõõtma-arvutama-harutama...
    Aga Sinu salli mõõtudest - ma saan aru, et Sa vist tahad teha kõik ühte mõõtu, nn õige haapsalu salli mõõtu? Iseenesest oleks ju ka hea, kui oleks erinevaid mõõte, sest üks tahab seda õlgadel, teine kaelas kanda ja siis on valik suurem. Mulle endale ei meeldi üldse sellised piirid, et mis on "õige" - nagu nt rahvariietegi puhul. Sest mina ei usu, et need naised seal promenaadi ääres kududes hakkasid nüüd mõne cm pärast tööd üles harutama. Eks nad tegid siis pisut laiema äärepitsi ja müüsid ka selle kenasti supelsaksadele maha.

    ReplyDelete
  3. Tegelikult me tean, Rees, mida Sa tunned. Mina ka lihtsalt tahan ja hirmsasti armastan salle kudada:) Ja mis kõige hullem, see ei lähegi mööda, juba mitmes aasta kestab! Jõudu!

    ReplyDelete
  4. Kusjuures ma ka põdesin oma selle 5 mustri laiuse juures. Peaaegu terve salli kudumise ajal ikka muudkui kiikasin iga natukese aja tagant ja mõtisklesin kas olen õigel teel. Aga pits sai kuidagi na õige ja ilus sinna äärde valitud ning seda oleks vajadusel saanud ka laiemaks kududa. Seega lõpptulemusega olin väga rahul.

    ReplyDelete