Meenutusi Mardilaadalt

Kui mina koolirahvaga Mardilaadale jõudsin, oli laat juba ammu alanud...

Sama päeva õhtul vandusin ma tulist kurja, et üldse laadale läksin. Tuikusin jalalt jalale ja kirusin, mis kole! Ma nimelt ei suutnud õhtul magama jääda. Ei-ei, laadamuljed mind ei seganud, ma olin nimelt üleväsimusest puhta segi. Reisida laadale pärast seda, kui öövahetuse jooksul on magatud vaid poolteist tundi ja viibida melu keskel siis ajavahemikus 11-17!! Se-ga-ne! Aga ellu jäin!

Raha võtsin targu kaasa hästi mõistlikus koguses ja otseloomulikult kulus see ära. Ma ostsin selle eest  endale muuhulgas kaks puust vidinat, mida olen ammu ihanud- kaaruspaelahargi ja kedervarre. Kedervarrele sain kaasa väga kena algõpetuse ning palju sooja südamega räägitud juttu. Hiljem, üleval tribüünil kehakinnitust võttes avastasin, et olen just sealsamas Lahemaalammaste boksi kohal ning hea oli näha, et ka teised kliendid said sama sõbraliku vastuvõtu osaliseks.

Sellest päevast jäid meelde väga soojad naeratused ja palju põnevat kaupa ning inimesi. Juhtus nii, et oli selline Mardilaat, kus ma iga X arvu  boksi tagant pidasin kinni ja rääkisin törtsukese juttu. Küll tunti mind ära ja küll tundsin mina ära virtuaalmaailmast juba tuttavaid inimesi. Uskuge, see kuus tundi kulus ära nii ruttu, et oleks olnud lisagi vaja!

Tegelikult oli  sel aastal laadalkäimine ka osa ettevõtmistest Käsitööga Tööle projekti raames. Ma kirjutasin oma pöörasest päevast pärast veel analüüsi kah. Kuna ma väsimuse tõttu fakte kui selliseid kõiki täpselt ei mäletanud, siis rõhusin aga huumorile :-)

Erinevalt oma tavalisest  anonüümsusest võtsin aeg-ajalt julguse kokku ja kõnetasin ka neid, keda ma ei tunne. Mul on hea meel, et sain öelda Ulve Kangrole kuiväga tema tegemised mulle meeldivad (eeskujuks on ta ka oma käsitööettevõtjaks kujunemisega).
Ja ma sobitasin tutvust ühe lambakasvatajaga rääkides, kuidas ma tahaks lambaid katsuda ;-)))) Kevadel võib-olla lähengi lammastele külla...

Otse loomulikult ei saanud ma mööda minna Haapsalu Käsitööseltsi naiste lauast ilma, et ma jälle poleks kinnitanud oma plaani neil külas käima hakata. Päeva lõpuks oli pea imelisi mõtteid täis ja taskus nii mõnedki visiitkaardid, mis mitte äraviskamisele ei kuulu, vaid tuleb panna eriti tähtsate paberite lahtrisse oma rahakotis.

No näete, siin ma siis istun, kell ammu üle südaöö. Väikesed muljed said kirja. Kes teab, äkki muljetan järgmisel aastal hoopis elust leti taga :-)


Tervitan kõiki, kellega sel vahval päeval trehvatud sai!