Mõned asjad minu käsitöises elus on kindlad kui raudnael. Kindel on see, et ma ei suuda vastu panna hea materjali ostmisele ja kindel on ka see, et alati kui ilmub
ajakiri Käsitöö, jooksen ma letile tormi. Ma kohe ootan seda ja vahel ostan ka siis, kui rahakott annab nõu pisut viivitada.
Vat ei mäleta, millal viimati ajakirja järgi midagi valmis tegin, aga inspiratsiooni annab see ikka ja ilus on vaadata-lehitseda. Ning kuna riiulisse on kogunenud kõik Käsitöö numbrid, mis ajaga vaid paremaks muutuvad, siis tulevikku silmas pidades võib seda ka likviidseks varaks nimetada, mis vaid väärtust kogub :-))
Selles numbris jäi mulle eriti südamesse intervjuu
Maruga, kelle kindad käsitööringkonnas nii kiitust kui lausa kopeerimist leidnud on. Seda teist ma muidugi heaks ei kiida, aga võib aru saada, miks selle kiusatuse õnge minnake. Lihtsalt Maru mummudisainid ON nii geniaalsed ja efektsed. Ja intervjuu oli soe ja südamlik!
Lisaks oli mul hea meel leida ajakirjas taas palju kudumeid ja ka viiteid, kuidas on hää kudumi alustamist planeerida ja proovilapi abil oma elu lihtsamaks muuta. Kui ma vahel foorumites loen küsimusi a´la "Mitu silma luua? Mitu grammi lõnga osta?", siis mõtlen küll, et peaks ju olema
loogiline, et sa sellele küsimusele leiad ise vastuse kui proovilapiga vähegi jännata viitsid. Aga kindel see, et algaja kuduja selle peale ei mõtle nagu ka selle peale, et umbes ei saa internetis sulle keegi tegelikult ju nõu anda. Nojah, on lihtsam, kui täpne juhend sulle ütleb, mida teha (kui ausalt tunnistada, siis mina ka ei armasta proovilapitamist ja rehnutamist, aga mis parata, tulemuse nimel tuleb seda teha).
Mis veel head oli? Eks ikka see põnev osa, kus näpuotsaga puutööd sees (ma olen kindel, et kunagi proovin ka sellist asja ära). Vaata
Eeva-Liisa Kriisi blogi... Ja muidugi
Ilukuduja mütsid, täitsa vastupandamatud! On asju, mis kohe tulevad inimesel hästi välja ja on vahva, et ta seda vaid enda teada ei hoia. Ah jaa, põllevõistluse pildid olid ka elevust tekitavad ning veel palju muud...
Mulle meeldib mõelda, et kui ma ükskord olen üheksakümmend ja näpud enam kudumiseks ei paindu, siis istun oma aastakümnete jooksul kogunenud Käsitöö ajakirjade virna kõrval, rüüpan teed ja räägin tüdruk-lapselastele (neid on palju ja nad
fännavad kõik käsitööd), et näe, see oli omal ajal ikka ülikõva disainer, käisin tema blogis kogu aeg vaatamas. Olid kunagi seoksed vahvad asjad, nagu blogid... Ja näe, selle ja selle asja üle vaimustusin ma siis, kui sinuvanune olin :-) Kas pole armas väljavaade veeta oma vanadus väärtuste keskel!
