Vana arm tuleb meelde...

... kui teda meelde tuletatakse. Ja vahva on!
Nädala eest käisin Rapla käsitööringi rahvale Fimo-helmestest rääkimas. Ikka seda, mis ma olen tegemise käigus tähele pannud ja kuidas saab vahvat lillelist helmest teha. Polnudki ammu seltskonnale rääkinud, algul oli tunne, et ei saa vedama, pärast aga jälle, et ei saa pidama. Tüüpiline, eksole... Koju jõudsin energilisena ja nagu pildilt näha, ei saanudki pidama. Vanad ja uued mustrirullid muutusid öö hakul helmesteks.
Usinatele Raplakatele tervitused!

Kõigile mu eelmisele postile kaasaelajatele tahan öelda suur tänu! Julgustav sõna on selliste ettevõtmiste puhul väga oluline. Seda enam, kui päris aus olla- lähedaste hulgas ei ole palju neid, kes mu sellist elupööret lõpuni mõistaks (seda saab vast ainult käsitööinimene teha :-)) ja kes tingimusteta minusse usuks.