Sallimuuseumi kaheksas hooaeg lõpetet

Kui inimene tahab, siis peab ta saama Haapsalus ära käia... Nii ma mõtlesin ja leidsin, et bussid isegi liiguvad (Astrale ikkagi tänud muretsemast ning tagalat kindlustamast) ning pole hullu hommikuses kella poole seitsmeses tõusmises, kui keskpäeval saab näha meistreid ja salle ja raamimist.

Haapsalu salli muuseumis 2011, Linda Elgas esiplaanil

Kohal selgus, et ei punaseid vaipu ega fanfaare, kui Aidet tsiteerida :-) Seevastu olid hoopis usinad naised, nende omavahelised soojad tervitused ning silmade sära. Toimus kudumissuve kokkuvõtmine ning arutatud sai ka uusi plaane. Mind kui külalist ei lükatud teps mitte kõrvale, mul oli hoopistükkis hea meel, et sain asja heaks millest hoolin paar mõtetki välja käia.

Lühiuudised väga kokkuvõtlikult tänasest päevast- Aime Edasi kinnitusel ilmub uus Haapsalu räti raamat kuu lõpus. Nii et jälgige reklaami ja koguge raha. Sallimuuseumis on oodata kerget värskenduskuuri, Aide Leit-Lepmets oma raugematu energiaga on nendeks plaane tegemas ning kohe, kui Käsitööseltsi esinaine Mirje hoogu ja aega saab, hakkab sisu tekkima ka Haapsalu Käsitööseltsi veebilehele. Mõtted on täitsa olemas.

Koju sõites oli mul selle viimase üle aega järele mõelda. Mida mina sellelt lehelt siis ootaksin? Mina, kes ma pole enam algaja, aga siiski alati midagi enamat otsimas. Üks mu paljude mõtete ja soovide hulgas oleks kindlasti selline, et leht peaks andma lisaks inspiratsioonile ja kaunitele piltidele julgustust igal tasemel kudujatele. Näiteks mõne aja eest, kui ma ei julgenud veel üht või teist Haapsalu salli kohta väga enesekindlalt väita, olnuks mul tahtmine küsida järele või arutleda mõne teema üle nii, et ka teised näeksid-teaksid vastuseid. Selline KK, ehk Korduvate Küsimuste rubriik võiks lehel olla. Et seal saaks küsida midatahes ning meistrite poolt sellele küsimusele antud vastust ka näiteks kellelegi kolmandale viidata. Aga miks? Et ei juhtuks enam nii, et kes kõvemini karjub, sellel on õigus :-) On olnud väiteid ja asju Haapsalu sallide juures, mis ei lase mul mitu ööd magada, sest ma tahan teada, kuidas lood tegelikult on olnud...

Haapsalu salli muuseum, 2011

Salli raamimine, mis lives toimus, polnud raketiteadus, nagu ma arvasingi. Aga oli õpetlik nii mitmestki nüansist. Esiteks: ära kunagi osta endale raami, kus nurkades tikkude asemel laiutamas polt (raiskad aega nuputamisele, et mis selle nurgasakiga siis ikkagi teha) ja teiseks: mitu pead on ikka mitu pead. Selgus nimelt, et sallil, mis raamile sai, on ühes servas üks sakk enam kui teisel pool. Eksitas mis ta eksitas meistreid, aga sall sai raamile.  Tuleb tunnistada, et ka minul on olnud üks sall, kus kogemata ühte servapitsi sai üks sakk rohkem, aga ärge teistele rääkige :-))

Tegelikult oli selles tänases päevas peale sallirahva palju muudki, mis vahva oli. Kasvõi esiteks see, et kuigi bussis loksuda tuli 2X1h40minutit, olid teed nii normaalsed, et sain kogu aeg kududa. Kui võrrelda Tallinn-Pärnu-Ikla tee seda osa, mis jääb Kernust linna poole ja kruusateed, mis kulges 16km kusagil Martna kandis rõõmsalt samas tasapinnas põlluga, siis sorry, aga eelistaksin seda viimast :-) No lihtsalt kududa oli parem seda mööda kulgedes. Tegelikult ka.

Mis veel? Oli imeline lõhn Müüriääre kohvikus, kus hommikul kell kümme kokk lõi vahtu suurt potitäit unistuste kreemi. Roosipõõsad, mis kohviku aias kalendrist tõenäoliselt kuujagu lehti rebimata on jätnud. Potsatavad kastanimunad Kalda tänava päikesepaistes. Ja muidugi oli see, et Haapsalus liigub aeg teistmoodi kui mujal...