Lõng kui inspiratsiooniallikas

Aade Lõng OÜ, Raasiku 2011

Mõne aja eest sai käidud Raasikul lõngavarusid täiendamas. Nüüd on olnud aega rahulikult vaadata, mis ma siis kokku krahmasin ning olen pisut sellest kümnest kilost ka juba matti võtnud. Pildil ma topin usinasti vihte kotti ning on näha, et käsi käib hästi ;-)

Tegelikult ostsin ma sealt kaasa päris suure koguse ka valget lõnga, millest plaanisin enamuse ära värvida. Eelmisel nädalal võtsin valge lõnga kasti lahti ja hakkas kuidagi kahju. Valge ju nii kaunis värv, kuda sa seda "rikud"? Loobusin plaanist ja asusin kahekordset hoopis kuduma. Enne olin teinud veel tublid viis tundi tööd ning teisandanud Meite Muhu Mustrite raamatust ühe mustri pitsiliseks koekirjaks. Kuna tegemist on ühe salaplaaniga, siis saan vaid niipalju öelda, et sall see ei ole, aga varrastel on üle 200 silma ning kudumiseks aega varutud aasta lõpuni. Vahepeale tulevad veel mitu muud tööd, aga aasta lõpuks peab see salaplaan olema realiseeritud.

Muhu raamatut jäin muidugi kauemaks imetlema ja ei saanud kuidagi isu täis. Olid ikka vägevad naised, need vana aja naised! Tänapäeval on kõik kiire- kiirsöögid ja kiirsuhted ja kiirmood... vanasti võeti ikka mõnuga ja hoolega asju ette. Ja tulemus on väärt esitleda ka saja aasta pärast. Või siis kahesaja või mistahes ...-saja aasta päras. 

Ühekordse värvilise lõnga vastu mul halastust ei olnud ning seda värvisin kohe peale Raasikult saabumist. Ülemine helesinine rull on praeguseks juba rätikuks kootud, aga ootab aega, mil päikest rohkem et pildistada.Pildil rätilõngad siis keras ja stardivalmis (kes vee ei tea, siis ma värvin lõnga nii, et kera üks ots on ühte värvi, vahepeal sujuv üleminek ning kera teine ots jääb teist värvi).

Reesi käsitsivärvitud lõng

Minu töövahendid

Haapsalu sall raamil

Sama tähtis kui head vardad ja lõng kuduja jaoks, on valmis saanud töö viimistlemine. Ilusat salli on ilus vaadata, kas pole? Pildil on näha viis, kuidas mina seda oma sallide puhul teen. Kõrvuti on auväärne pensionieelik paremal ja verivärske noor salliraam vasemal. Juhtus lihtsalt nii, et korraga pidin üles tõmbama kaks salli ja oli hea, et just värskelt teise raami omanikuks olin saanud.

Tegelikult oli mul mõte rääkida raamimisest juba mõnda aega. Hiljuti just öeldi, et võiksin julgemaltki kuulutada, et pesen ja raamin kõigile soovijatele. Tõesti, seda ma teen. Kes ise kardab sallipesuga hätta jääda või kel kohe kuidagi pole aega, ruumi või viitsimist, siis kirjutage ja arutame asja. Kui ma algajana salli pesu ja raamile paigutamise peale pidin arvestama vähemalt tunni, siis nüüd läheb see imekiiresti. Ja uskuge või mitte- see meeldib mulle! Vahva on näha, kuidas pisikesest krimpsikust saab pikk sirge ja ilus sall.

Eriliselt kiiresti läheb raamimine edaspidi aga suuresti tänu Ahtile. Tema on puutöömees siit kaugel Eesti lõunaosariikides ja kõige muu hea hulgas pakub ta salliraame müügiks. Kui ma oma vana ja tema käest saadud uut raami võrdlen, siis võin kirjutada ikka kaunis pika nimekirja punkte uue raami kasuks.

Tegemist on sileda ja mõnusalt kokkukäiva raamiga, mille iga pii on korralikult lihvi saanud. Profi töö :-). Sall ei takerdu ja sellepärast võingi öelda, et seiske või stopperiga kõrval, töö läheb nobedalt. Raami kokku pannes jandasin vana puhul puuvillariide ribadega nurkades siduda, aga uuel pistan lihtsalt lopsti! pulga auku ja asi mutt. Kuna pulgad on pikad, siis isegi igaks juhuks nurki siduma ei ole vaevunud.

Positiivset võib välja tuua veel pisiasjadeni palju, aga põhiline on see, et raam funkab hästi, piide vahed on ideaalse mõõduga ja raami on mugav kasutada. Kui sul on pisike korter, siis võib küll raskusi tulla, aga püha eesmärgi nimel leiab selle seinapinna pooleks päevaks ehk ikka. Ja salli püstiasetsevale raamile paigutama õppida ei ole keeruline, vaja vaid harjutada. Sujuri OÜ-d ja Ahtit julgen käsitööinimesele soovitada, sest raam pole mitte ainus vidin, mis mul tema käest pärit on ja mis töötab hindele 5+. Ahtile saab kirjutada sujur@sujur.ee

Raamid töös, Sujuri oma vasemal, nagu arvata võite...

Sallidest, mis raamil, juttu teinekord.

Lugu sellest, kuidas Kai Simson pange pani...

Ma ootasin tegelikult juba mõnda aega, et suudaksin Maalehes avaldatud artiklile vähemate emotsioonidega reageerida ja võtta vaevaks kirjutada siin blogis profikäsitöölise kibemagusast leivast. Kuna ma ikkagi ei oska küündimatute ajakirjanike peale adekvaatselt ja emotsioonitamata reageerida, siis ei hakka pärast lahingut enam rusikatega vehkima. Las olla...

Olen hoopis 100% nõus ja pakun teilegi lugeda Okkalise  reageeringut. Naine, kel pea lõikab kui nuga ja sulg jookseb, et vähe pole, kujutan ette, et võiks käigult ära teha poole Maalehe toimetuse töö. Ja ajakirjandusliku eksperimendi mõttes võiks proua Simson seks ajaks kusagile käsitöölise juurde ellujäämis- ja kindakudumislaagrisse minna, õppida  mingitki väärtus looma.
Tänan, Helen, et sa suudad särinal põleda! Minu lugupidamine ka Maalehe esimese artikli juurde kommentaare kirjutanud käsitöölistele!

Tõestuseks, et ma oskan ka kirja kududa ja tean, milline aeg kulub... aastatetagune troi :-)

Taaskasutuslaupäevak Pärnus

Ma arvan, et enne jõulusagina algust on paras korraks aega maha võtta ja pisut mängida. Mängida... miks mitte ka omakasu silmas pidades. Võluda kasututest kangajuppidest kauneid lilli ja paberipahnast käevõrusid. Ja nendega end siis ehtida või neid kingina jõuluvana kotti poetada.

See mõistukõne tähendab nüüd seda, et laupäeval 26.11 kell 14.00 olen ma Pärnus Lõngastuudio poes (Akadeemia 9) ja räägin ära kõik kasulikud nipid, mida pean silmas kangast lillede ja paberijääkidest käevõrude tegemisel. Tulla võivad kõik, olenemata vanusest ja soost, täpsema info ja koha lauataga kinnitab Lõngastuudio perenaine. Registreeri end telefonil 56563248 või longastuudio@gmail.com. Kui tahad, võid võtta kaasa lemmikkangast, aga võid tulla ka kaks kätt taskus. Kohapeal on kõik vajalik olemas! Kui tahad, meisterda kaasa, kui ei, no siis veereta niisama pöidlaid ;-)

Allpooltoodud pildid on näiteks teemadele, millest räägime. Lisaks sellele näitan ma vähemalt kolmel eri moel kangast õite tegemist ja ükski neist ei ole nö tavaline organza kärsatamine! Neilt kursustelt saad ikka midagi enamat.

 

Korteriinimese loomaarmastus

Olgu, mul on tegelikult kass ka, aga vahel võib mängida arvuti ja mõtetega... Minu esimene lemmikute nimekiri Etsys.

Poodi ennast luban täita ja täiendada nüüd tihemini. Eestlastele kehtivad sõbrahinnad st ära asja ostukorvi pane, kirjuta enne mulle ;-) Jõul pole kaugel, mine loe kalendrist päevad ära, kui ei usu.

Loomad minu elus...

Mõned muljed Mardilaadalt

Vahva üritus see Mardilaat, ega teda asjata Käsitööliste Laulupeoks nimetata. Kohal olid parimad ja parimatest parimad. Sekka ka mõned keskpärased tegijad, aga suures melus ei saa öelda, et nad esinduslikku üldmuljet lahjendanud oleks. Täna ei tule minu poolt ühtegi kriitikanoolt, luban!

Foto: Ene Põllupüü

Tuleb tunnistada, et elevust isiklikus plaanis jätkus neisse päevadesse kuhjaga. Kui ma eelmisel aastal ei julgenud veel unistadagi, et juba sel aastal enda väljapanekuga esinen, siis... uskumatu küll, aga ka viimase hetke unistused võivad tõeks saada!

Aga ega ma siis üksi! Seltsis ikka segasem ja selle pildil ongi meie Käsitööga Tööle2 vahva seltskond, kes me need kolm päeva boksi jagasime näidates kui kõva tase võib ühel lühiprojektil olla. Julgen arvata, et üheksa kuud projekti tuge meid selliseks ongi voolinud, nagu me seal olime.

Kui ettevalmistuste käigus oli murenoot kerge tekkima, et kuidas sa kuus tublit käsitööinimest ikka 2X3m pinnale mahutad, siis rõõm oli, et kohapeal toimus kõik sõbralikult ja keegi ei jäänud tahaplaanile.  Eraldi tuleb tänada Margitit, kes tõmbas oma mehegi püha ürituse nimel käima, et stendid muretseda.

Kes siin pildil siis naeratavad? Margit oli kohal täiesti värske ja ainulaadse tootega- tema teeb helkurkätiseid. Laura on korsetimeister. Lola sõrmede vahelt tulevad peenelt heegeldatud mänguasjad ja suveniirid. Kai armastab keraamikat. Ja Ene, kelle kaamerasilma läbi me siia jõudsime, punub korve ning pakub seentega värvitud kindaid-sokke. Liina... nojah, kui sa juba siia sattusid, siis küllap tead, mille järgi teda tunneb :-) Sellel pildil me oleme nii naerusuised, sest mina potsatasin kohe istuma kui tuli jutuks pildistamine (rahvariideseelikus näeb üks kohev tütarlaps teadupoolest veelgi kohevam välja...). Naerame siis, et näe kus, Liina oma viie usina tütrega...

Kõik need, kes lootsid minuga kohtuda, aga kel see ei õnnestunud, võite julgesti kirjutada! Kuna meid oli kuus, siis ei oleks kohe kuidagi kogu aeg kõikseemees letis olla saanud.

Ja kõiki, kes lahkusid mu visiitkaardiga, tervitan samuti! Loodan, et saan kasulik olla :-) Soojad sõnad, mis paluti edasi öelda, sain tüdrukute abiga ka kätte! Eriti uhke tunne oli, kui kuulsin, et võrreldes Haapsalu prouade letiga, oli minu väljapanekul ka olulisi plusse... Aitäh märkamast!

Minu ekstratänud Monikale, kes oskab rohkem vastata kui sada lolli küsida (kontrollitud, muide!). Ja tänud ka Maele, kes eelviimasel tunnil võttis vaevaks mu nimekaarte kujundada. Aitäh!

Kohtumiseni Mardilaadal!

Viimased pakkimised, viimased triikimised. Homme hommikul sean suuna Tallinna ja näeme Mardilaadal! Otsige üles Käsitööga Tööle2 boks, kui mind ennast ka seal pole, siis on toredad kompanjonid minu sallide ja kleidiga. Ah jaa, sõrmuseid saab ka :-)

Laupäeval ja pühapäeval on toimumas ka väärt üritus, millest ilma ei taha jääda. Põnevad päevad, ühesõnag. Küllap varsti saate muljeid luged.

P.S. Tartu kudumiskursustele on veel vaba vaid neli kohta, pühapäevaks. Kel plaan kindel, ärgu registreerimisega viivitagu!

Õnnestumised ja ebaõnnestumised

Eks need pealkirjas nimetatud asjad käivad ikka käesikäes. Muidu poleks elu ju põnev. Või mis?

Viimase poole aasta suurimaks õnnestumiseks on see, et ma osutusin valituks Mardilaadale. Käsitööga Tööle2 eelmise aasta lõpetanute seast sai igast rühmast üks osaline selle võimaluse ja kui ausalt öelda, siis eelmisel aastal samal ajal poleks ma mitte unistadagi osanud. Nüüd on see käes- kohtate mind Mardilaadal!

Samas jälle Mardilaadale saamisega käib kaasas ka suurim pettumine endas. Mina, kes ma alles hiljuti hõiskasin, et 25nda tunni inimese elul pole häda miskit, söön nüüd sõnu. Ega häda polegi, aga seekord ma ei suutnud omaenese varjust üle hüpata. Kudusin laada tarvis uut kleiti ning arvestasin umbkaudu kolme nädalaga. Turbokudumine, teate ju küll. Lõige ja arvutuskäigud samad, mis augustikuisel kleidil. Aga ma, rumaluke, ei arvestanud sellega, et muster võtab palju enam aega kui lehepaanid tollel suvisel kleidil!! Ja et vahele tulevad paar kiiremat muud tööd ning reis... Nii ma siis eelmise nädala lõpus veel ausalt ja püüdlikult pingutasin, kuid eilseks oli selge- see kleit ei pea mitte Mardilaadaks valmis saama. Nii kahju, kui ka pole. Või kui, siis higi, pisarate ja magamata ööde hinnaga. No need viimased võivad ju kõrge kunsti juurde käia, aga seekord ma tõesti loobusin :-) Las jääb. Kootud sai rinde alla välja ja küll ma ta rahulikus tempos siis lõpetan, kui suur kiire möödas. Mardilaadale tuleb kaasa mu kevadine kleit.

Tänane sallipilt on uuest Haapsalu räti raamatust pärit mustriga sallist, mis juba kodunt lahkunud. Oli juhuste kokkulangevus, et kiiresti tahtsin teha eriliselt šefi mustriga salli ja raamat, mida nii väga ootasin, ilmus. Raamatuesitlusel olid mul vardad kotis. Ausõna! Järgmisel päeval Seto-ringreisile sõites ootasin bussis kannatamatult, millal juba valgeks läheb, et saaks kuduma hakata. Mööda Lõuna-Eesti teid kolades valmis kolmandik sallist ja koju jõudes läks ülejäänu juba imekiiresti. Lihtsalt nii mõnus muster oli! Jupike sallist sai kootud ka sünnipäevalauas- nii et positiivseid emotsioone selles sallis on kuhjaga. Lihtne kududa ja ilus vaadata, eksole. Loodetavasti ka väärikas Eesti pitsikudumistraditsiooni esindama jõululaadal sääl kaugel, Portugalis.

Kudumiskursused jõuavad Tartusse!

Hea uudis lõunaosariiklastele- nüüd on see kindel, et tulen ka Tartusse ning ajame koos vardaid sõlme! Vali, kumb päev sulle sobib, ning anna meilile oma osalemissoovist teada.

Mis kursustel toimub?
*Tutvustan erinevaid materjale ja töövahendeid, kootud pitsi iseloomu, viimistlemist ja hooldamist.
*Alustame koekirjade tundmaõppimise ja lahtirääkimisega ning paar sõna erinevatest pitsitraditsioonidest.
*Jutuks tuleb pitskudumi kavandamine, sallide erinevad liigid ja nende kudumise erinevad võimalused.
*Millega võib pitsi kudumise juures ebaõnnestuda? Miks tulemusega ei olda rahul? Analüüsime, mis võib  minna valesti.
*Praktilise harjutusena õpime erinevaid silmuste ülesloomise ja mahakudumise viise ning olen abiks proovitöö kudumisel valitud mustri järgi.

Kellele, millal?
*Kui sinu kogemused ei ole suured, küll aga on suur soov kududa, siis on see just sulle! Põhilised kudumisvõtted võiksid eelnevalt tuttavad olla.

Mis veel?
*Kaasa võiksid võtta enda puuvardad ja lõnga, kuid harjutamiseks saab neid ka minult. Lõng vali siis pitsiliseks koeks sobiva jämedusega ja vardad sellele vastava numbriga.
*Kursuselt saad kaasa kirjaliku materjali, mis sisaldab räägitud teemasid ja lisaks kasulikke viiteid ning pildimaterjali. Kohapeal on võimalus osta sallilõnga (sularahas).

Tasumine, grupi suurus ning muud olulist?
*Et saaksid kurususest võimalikult palju kasu, on grupi suuruseks plaanitud maksimaalselt 10 inimest.
*Nimekiri täitub maksmise järjekorras.
* Kursuse maksumus on 15 eurot.
*Registreerumiseks saada soov oma nime ja perekonnanimega meilile liina.rees@gmail.com  Vastu saadan arve vajalike rekvisiitidega. Kui vastus ei ole 24 tunni jooksul saabunud, kirjuta siia blogiposti juurde kommentaaridesse oma meiliaadress ning soov.
*Kui sa hindad aga hoopistükkis mugavust ning suudad koguda kokku seltskonna kudumishuvilisi, siis olen valmis tulema kursustega sulle sobivasse kohta. Kirjuta meilile liina.rees@gmail.com
*Samasse on teretulnud ka kõik tekkinud küsimused!

Oma töökoda

Foto: Monika Plaser, pildil ajaloolised esemed Ulve Kangro stuudiosRäpinas

Viimastel päevadel kummitab mul peas üks mõte, mis kuidagi olla ei lase. Mõte oma töökojast. Sellisest, mis oleks minu nägu ja tegu.

Tegelikult on töökoja järgi lausa vajadus, sest poolikud käsitööd ja kaubavarud kahetoalises korteris võtavad omajagu ruumi ning on tülikad. Olgu, see on praktiline pool, aga helesinine unistus on veel peale selle.

Viimase aasta jooksul olen ma näinud nii palju šeffe stuudioid ja müügikohti, et tahad või mitte, aga fantaasia hakkab perutama. Viimatise elamuse sain muidugi Setode juures ja Mooste taastatud kompleksis, aga enne seda oli üheks eredamaks kogemuseks Kalamajas Cocode salongi külastus. Tegijad end vist ei reklaami, aga kes teab, see teab :-) Ja Emma Leppermann ning Meistrite Hoov kogu oma hiilguses või siis jällegi et lihtsuses... mmm, lahe!

Kui taas maa peale tulla, siis tegelikult olen ma siin oma väikeses alevikeses selle pilguga ringi vaadanud küll, et kuhu pesa teha. Tuleb tunnistada, et valikut pole. Korralikud, remonditud ja vuntsitud pinnad on kas kallid või liig suured ja sellise armsa, olgu või remontimata ubriku leidmine, kus end sisse seada lõpeb ikka jälle sellega, et ubrik on peatänavast kaugel ja seal teadupoolest ei liigu kedagi. Kui mõelda aga, et see armas ubrik oleks kas Tallinnas või Pärnus, siis sõidukulud ja sõidu peale minev aeg tõmbavad ideele kolinal vee peale.

Kuidas küll lõpetada unistamine? Kas üldse lõpetada?
Imeline oleks homme hommikul tõusta ja minna oma stuudiosse, kus valgetel seintel ripuvad tumedale kangale kinnitatud kootud sallid, nurgas tervitab pooleliolevas kleidis mannekeen ja laual oleks ootel töö, mis enne just nõnda laokile jäi. Kilode viisi lõnga ja käsitööraamatuid riiulites, paberhelmeid ja värvitopse... Ei kassi, kes vägivallatseb mu peenvillaste keradega, ei lapsi, kes kääride ja viltpliiatsitega ringi kimavad... Keedaks tassi kohvi, istuks oma suurde tugitooli, hakkaks kuduma ja ootaks külastajaid läbi astuma.

No nii raske on mitte edasi unistada :-) Tundke mulle kaasa!

Plastlilled Pärnus!

Registreeru Lõngastuudios! 
56563248 
Kohtume laupäeval kell kaks :-) Akadeemia 9, Pärnu linn