Olen hoopis 100% nõus ja pakun teilegi lugeda Okkalise reageeringut. Naine, kel pea lõikab kui nuga ja sulg jookseb, et vähe pole, kujutan ette, et võiks käigult ära teha poole Maalehe toimetuse töö. Ja ajakirjandusliku eksperimendi mõttes võiks proua Simson seks ajaks kusagile käsitöölise juurde ellujäämis- ja kindakudumislaagrisse minna, õppida mingitki väärtus looma.
Tänan, Helen, et sa suudad särinal põleda! Minu lugupidamine ka Maalehe esimese artikli juurde kommentaare kirjutanud käsitöölistele!
 |
| Tõestuseks, et ma oskan ka kirja kududa ja tean, milline aeg kulub... aastatetagune troi :-) |
Ma ei saanudki aru, mis tema artikli mõte lõpuks oli. Kas see, et Eesti inimene on nii vaene, et selline laat pole tema meelest kohalikele?
ReplyDeleteVõi siis lihtsalt katse vinguda pisut.
Seda minagi. Pealkirja järgi ootad ühte lugu. Loed peamise lõigu läbi ja häälestad ennast selle järgi hoopis millelegi muule. Ja siis tuleb tekst, mis räägib hüplikult sinna-tänna tähemärke punnitades hoopis millestki kolmandast ning lõppkokkuvõttes on asja point ridade vahelt lugemine...
ReplyDeleteEriti tobe oli see, et minnakse kalli piletiga laadale, kiidetakse töötubasid (mis olid ka ikka 4-5 euri) ja siis võetakse ette ajamahuka käsitöö ning selle müüjate sarjamine.
Ilmselt maksti Simsonile siis kah 6 eurot ja rohkem/paremat artiklit selle raha eest ei saanud :)
ReplyDeleteVõi on Maaleht loonud sotsiaalseid töökohti ja võtnud inimesi ajakirjanikeks tööle?
Kaubamajas maksavad Tshehhi nahkksõrmikud 30-40 eurot. Ei imesta, et tädi tahtis käpikuid 6 euroga saada, juu tal siis rohkem ei ole. Aga kui raha on vähe, siis tuleb õppida selle vähesega läbi ajama, mitte pole vaja tulla teiste tööd praktiliselt ilma rahata omale tahtma.
ReplyDelete