Taaskasutus teeb meeled ärevaks

TuuniKa rõivad Solarises moedemmil

Alustuseks pean ütlema, et ma ei ole väga romantilise meelelaadiga ja väikeste tüdrukute kleidikesi vaatan tavaliselt vaid kui kehakatteid, ilma milleta meie kliimas lihtsalt ei saa. Aga... ja nüüd tuleb AGA...

Minu meel muutus eelmisel aastal koos Iraga kursustel käies ja ärge nüüd naerge, aga mul oli lõpunäitust üles pannes tuline kahju, et ma ei ole kolmkümmend aastat noorem ja viiskümmend kilo kergem. Vastasel juhul oleksin ostnud tema tehtud komplektikese ja selle kohapeal selga pannud. Kuna ma olen aga vana ja paks, siis ma ostsin midagi eakohasemat- Ira teeb ka lahedaid suuri kotte. Mugavaid. Funktsionaalseid. Ilusaid kah veel. Minu kott on nii suur näiteks, et ma võin sinna rahus pere söögikraami ära panna ja ta ei näe välja nagu oomaigaad. Ja õlal istub hästi.

Ira Sergejeva on TuuniKa nime taga toimetav usin naine, kes loob lastele riideid juba kasutatud tekstiilidest. Võiks arvata, et ei midagi uut päikese all, aga tema tehtud asjad on väga hea maitse ja silmaga kokku pandud ning tehniliselt laitmatud. Iral ei ole küll kodulehte, kuid mul on hea meel, et tema Facebooki kontole on tekkinud pilte ja kel huvi, et pisipiiga või noormees käiks riides põnevalt, šikilt ja mis peamine- eriliselt, siis leidke tee Irani. Soe soovitus :-)

Ja teine soe soovitus, õigemini küll päris palav kohe on visata pilk peale Kristi Jõeste värskele blogipostile, kus kaks kaunist kotti silma rõõmustavad. Ma olin kommentaari jättes täiesti siiras, sest minu õmblemisepisik sai jälle kord üles turgutatud ja nähes nii häid ideid tuli palju-palju-palju mõtteid, mida tahan juba ammu teha. Mul on varutud linaseid ribasid otse vabrikust, mul on varutud kauneid siidsarisid (pärissiidist ikka) ja saride ribasid ning mul on ligi 35 kampsunit karbi sees lõikumise ootel... Mmm, mõnus, milline sodiladu! Aga ma ei saa praegu endale õmblemise luksust lubada, sest koon pöörase kiiruga salle.

Olgu, lähen rahunen nüüd ja püüan unustada, millisesse kappi on õmblusmasin pakitud. Alustatud sai paari tunni eest suure rätiga ja olen ammu juba mõelnud, et milline blogimühakas ma olen- ei pilte, ei kuduseiklusi, ei midagi. Oleks tõesti aeg end parandada, eksole? Või siis ikkagi tööle panna see neljapäevane nipinurk, millest üksvahe siin mõlgutasin? Tasub mõtlemist.