Teine laagripäev Sulul

Teine laagripäev oli Sulul tegelikult see, mis mind kindlalt kodunt välja meelitas. Ma tahtsin nimelt teada saada, kuidas see vaseliste tegemine ikkagi käib. Käsitööga Tööle seltskonnas oli kahel aastal kaks koolitust, aga nagu saatus ikka vahel nöögib, võttis ta nöökida just mind ja just nii, et mõlemast koolitusest ma ilma jäin ja vaatasin siis kadedusega, kuidas grupikaaslastel põnevad ja vahvad metallvidinatega asjad valmima hakkasid. Eks ma omas põhjalikkuseihaluses ootasin ka sellest korrast enamat, aga nagu selgus, ei ole vaseliste tegemine mingi kõrgem kunst ja superpilotaaž. Lihtne ja vahva tegevus hoopis. Nende kasutamine käsitööde juures on hoopis see, mis kunstist kunsti teeb.

Pole midagi parata, saladuseks see vist jääbki, kust said vana aja meistrid oma traadi. No kujutad sa ette 11ndat sajandit ja tolleaegseid tehnoloogiaid- kuidas see peenike ühtlane traat tekitati ei osanud ka Maarja Jõevee pakkuda. Maarja rääkis teise teemana ka klaashelmekeedest ja nende tegemisest-kandmisest.

Õpetaja Maarja Jõevee ja usinad helmekeedemeisterdajad

Kuigi ma algul arvasin, et pigem koon ja vaatan teiste tegemist pealt, siis ei suutnud ma vastu panna ja tegin endale ka kauni helmekee. Ilusaid ehteid lihtsalt hakkas esimese seltskonna lõpetanute käte vahelt tulema ja edevus ei lasknud mul enam kududa. Päeva lõppedes oli nii armas vaadata, et enamusel olid lipsuga kaunid keed kaelas. Üldse oli teise päeva pärastlõuna väga töine. Ja töö teadagi kaunistab inimest. Nii me siis müttasime seal- usinad ja ilusad.

Õhtuks tuli poolikud asjad suurest saalist läbipaistva katusega tuppa kolida, sest tulemas oli kontsert. Valges toas sai kõigile külalistele vaatamiseks välja pandud mininäitusena meie käsitöid ja naersime ka, et näha saab elus käsitöötegijaid, mis mitte väga igapäevane vaatepilt enam pole.

Päeva lõpetas südamlik ja liigutav kontsert Kristiina Ehinilt ja Sofia Joonsilt. Vormsi perestroika. Võttis kohati ka silma veele ja mitte ainult minul. Oli väga mõnusa ja mitmekihilise tekstiga jutustus, kus põimusid lood inimestest, fantaasiad pillide hingeelust ning ajalugu. Kuna Kristiinal oli tol päeval ka sünnipäev, siis tundus, et üllatusena tuli talle suur lillekimp ja tee-kohvilaud koos koogiga kõigile kontserdil osalejatele. Mina hakkasin aga sel hetkel juba koduteed veerema, sest päevad paradiisis olid läbi ja kohustused kutsusid.