Pages

Tuesday, October 23, 2012

Kuldaväärt Kudumid

Tundub, et kõik räägivad ja tundub, et saab juba ka poest... Mul on hea meel, et ilmunud on raamat Kuldaväärt Kudumid.
Selles raamatus on koos mõnusate Eesti kudumisblogide autorid ja nende poolt väljamõeldud mudelid. Ütleme nii, et tõsised kudumismootorid ja nende mootoriga supervardad on mängus ;-) Ma usun, et pakutav innustab kõiki varrastele, sest mõtteid, mida kududa, leidub tõesti seinast seina selles raamatus.

No kust ma tean, kui nii värske asi alles? Eks ikka sedamööda, et olen näinud raamatust piilukaid ja pilte. Ja eks olen ka ise selle raamat kaante vahele sattunud. Tahate ka piilukaid? Aga palun, kirjastus täitsa pakub.

Kes nüüd pilgu peale viskas, märkas kindlasti, et selle raamatu suur trump on fotod. Stina Kase oli tööde fotograaf ja tema nimi oli üks väga suur argument, mis mind selles projektis osalema kannustas. Ma tahtsin näha, kuidas võiks olla kudum, mis minu käest tulnud, tema tõlgenduses ja ülespüütuna. No jäin rahule ja olin rõõmus, aaaga... enamuses piltidest, mis mu suurest tööst sai tehtud, on esil pahem pool vaataja poole. Võtan seda kui saatuse nööki ja ei saa tegijaile pahaks panna, sest pildistamispäeval ei saanud ma ise abiks olla. Okei, eks visuaali läheb valmistööst ikka kaduma ka, nuppude mõttes eriti, aga huumoriga võttes võib öelda, et ka pahem pool võib ühel kudumil päris ilmekas olla :-)

Sellesse raamatusse sattumise eest olen ma tänulik toimetaja Ingridile. Ingrid Selg oli see, kes kõiki meid leidis ja ühendas. Töötas läbi kõik mudelid ja kirjeldused ja tööjuhendid (brrr, ma võin vaid ette kujutada, et see ei olnud lihtne. Õigemini, ma ei kujuta tegelikult üldse ette, millise ühiku tööd see nõudis...). Kui ma mõtlen, palju kirju ja infot me omavahel vahetasime ja siis korrutan selle raamatus osalejate arvuga, tuleb summaks midagi sellist, millele minu hammas küll peale ei hakkaks.

Aga mida ma siis sellesse raamatusse pakkusin? Pakkusin kahte projekti, mis on täiesti eriilmelised. Just selle mõttega, et kududa oleks nii vilunud tegijale kui ka algajale. Minult said raamatusse pitsmustriga näpikud või miks mitte ka "sõrmitud", eestikeeli siis sõrmedeta kindad, millel käeselga kaunistamas Silvia kirjaga paneel. See oli minu kummardus Haapsalu pitsitraditsioonile ja katse taas pitsipisikut inimestele kallale ajada. Sellised sõrmikud on üsna kiired teha, kes salliga ei julge rinda pista, võtku kindad ette.
Foto: Stina Kase; Kuldaväärt Kudumid, kirjastus Pegasus 2012
Teine pakutud kudum on aga vastupidi neile vallatutele kinnastele kannatlikkust nõudev ja suur. See on üks täismõõdus päevatekk, millel valmimisel ja mustril on oma pikk eellugu. Loost saate lugeda raamatust ja see tekk oligi siis toosama, mis sai raamatusse enamusel piltidel pahem pool vaataja poole. Muide, eelmisel aastal umbes sellel ajal see tekk kootud sai, seega palju õnne talle sünnipäevaks! Ei ole avalikkusele teda näidanudki, aga mõte on leida talle uus omanik. Kel vaja, palun väga! Kes originaali ei taha, tõmmake aga varrastele hääled sisse, ostke raamat, kus muster sees ja kuduge samasugune :-) Raamatus on mitmeid lähipilte ja eri nüansse näha, siia vaid suurem ülesvõte
Foto: Stina Kase; Kuldaväärt Kudumid, kirjastus Pegasus 2012

Tuesday, October 16, 2012

Kohad, kuhu muidu ei satuks...

Tõesti-tõesti, tänu käsitööle olen ma viimaste aastate jooksul tutvunud väga paljude toredate inimestega ja sattunud kohtadesse, kuhu muidu ei satukski. Viimane reis koolitust tehes viis mind Võrru. Koduukselt reis sinnamaile kestis koos tunnise ümberistumisega pea kuus tundi, aga oli seda väärt. Usinad naised ja väga armas võõrustaja Kreutzwaldi muuseumis tegid südame soojaks. Suured tervitused teile sinnamaile! Kursuste noorim liige oli kuuekuune ja vanim nelja võimu ajal käsitöökoolis käinud 84-ne. Tore!
Foto: Marika Sepp
Sellelt pildilt on näha, milliseks kujuneb Haapsalu salli koolituse lõpp. Igal osalejal on olemas oma nö minisall, kust pealt näeb ära nii head kui vead. Naljatamisi olen öelnud, et see ongi lapp, kus tuleb kõik vead ära teha. Et siis suure salli kallale asudes jäävad nad tegemata.
Foto: Marika Sepp
Kursuste lehel ma olen küll kutsunud seltskondi end külla kutsuma, aga on ka võimalus osaleda nö avalikel kursustel. Head koostööpartnerid on need korraldanud ja registreerivad rõõmuga osalejaid. Sedapuhku on pakkuda kursuseid Tallinna-mail:

Sel nädalavahetusel saab Haapsalu salli kududa Käsitööjaamas (registreeru ruttu!) ja algajate pitsikursus leiab 27ndal kuupäeval aset Viimsi Harmoonikumis. Viimsis jätkub üritus 3.-4. novembril Haapsalu salli kursusega ja julgustan osalema kõiki, kes pitsinakkust tahavad saada.

Blogilugejad, kes viimasel ajal pettunult siia satuvad ja kannalt siis ümber keeravad, et ohh, ei midagi uut!, teile ma ütlen, et õigepea saan uuele hingamisele ja siis ei ole ehk enam uudistest puudust. Miks ma vakka olen olnud? Viimaste aastate "tava" järgi lõppeb suvi mulle tervise logisemisega. Nõnda ka sel aastal. Aga tunneli otsas paistab alati valguskiir ja ma usun, et päev päevalt muutub see kiir eredamaks. Ka kõik muud mured peavad ükskord otsa saama ning sallikudumine, mida ma kõigest hingest ikkagi kogu aeg olen teinud, on ometigi ju väärt, et sellest rääkida :-)