Stiilse pruudi rätik ja võitlus alanud talveunega

Augusti lõpupäevil kudusin ühe kolmnurkräti. Kuna vihjasin, et tegemist on rätiga pruudile, eks siis oli neid, kes arvasid, et ma endale kudusin. Aga oh ei, ma jõudsin enne enda pulmi väga produktiivsena katta ka teisi pruute :-) Tegelikult oli see aeg, kus ma jõudsin üldse kuidagi väga palju...

Selle pildi eest võlgnen tänu pruudile ja pruudi emale Üllele. Tänan, et vajalikul hetkel meelde tulin ja tundub, et rätt täitis oma ülesande kenasti. (Brr, tegelikult tuleb mulle meelde, et see nädalalõpp oli ekstra tuuline ja niruvõitu...) Kuna ma teadsin, et tegemist ei ole nö tavalise pruudi katmisega, siis seda põnevam oli kududa. Okei, värvida tegelikult. Ka minul käis enne pulmi mitu korda peast läbi mõte, et abielluks mustas. See ju nii šikk värv! Otsustasin siiski mitte pulmarahvast ehmatada ja valisin sügavama punase, mis samuti jõuline ja kena toon, kah minulik. Sellel pildi on muide minu lemmikdetailiks pruudikimp. Jube äge, kas pole?

Postituste vahed selles blogis on häbiväärselt pikad. Ma tahaksin, et nõnda poleks, aga põdesin hiljuti just muudele tervisehädadele lisaks täielikku arvutimürgitust. Ma ei tea, kas päris nii võib öelda, aga tegemist oli tõsise stressiga. Mingil hetkel tundus tehnika olevat vaenlane ja muu maailm nii ähvardavalt pealetükkiv läbi ekraani, et hakkas imelik. Suur osa enda käsitööde turundamisest käib ju üle interneti ja paljud sõbrad on just sel moel mu kõrval. Mingil hetkel ma avastasin, et kuna meie arvuti taga on mitu kasutajat (mehe oma läks vanaduspuhkusele ootamatult), siis ma ei saagi löögile kui isu oleks ja mingil hetkel avastasin, et olen meile unustanud vastata ning see ajas veel ekstra närvi  jne jne Olid mingid nädalad, kus ma sõna otseses mõttes tõmbasin end kerra, urisesin arvuti peale, pistsin tableti keele alla ja hakkasin kuduma. Ei, tablett oli muidugi igati legaalne ja sisaldas peamiselt vitamiine ja mineraale, aga urisesin ma küll. Tundub, et praeguseks on arvutimürgistus möödumas ja ma olen jälle maailmaga valmis suhestuma. Vahepealse kudumismaratoni tulemuseks olid mitmed sallid ja üks suurrätt. Kesse usub, kui pilte pole? Saab, pilte saab, aga omal ajal :-)

Kuna varsti on lähenemas suur juubel, 100., siis ma olen mitmeid mõtteid selle ümber mõlgutanud. 100 tähendab siis seda, et tulemas on õigepea sall number 100! Jah, ma pean arvet ja aja jooksul on arvepidamine muutunud kaunis täpseks, sest vahel tahetakse tehtud töödest kordusi. Mõlgutatud mõtted on sellist kokkuvõtlikku laadi, ette- ja tahavaatavad ja vahel ka filosoofilised või siis isegi õelad. Vääriks ehk kajastamist? Täna näiteks mõtisklesin eeskujude üle käsitöömaailmas ja olude sunnil ka käsitöölise palga üle. Esimene teema oli muidugi lõbusam kui teine. Mulle on  kogunenud koju päris palju käsitöist kirjandust, mida olen maailmast kokku ostnud. Mõtisklesin ka sellest, et miks mitte refereerida põnevamaid loetud osi ja tarkuseteri. See mõte tuleb juba pikemat aega taas ja taas meelele.

Annaks nüüd kudujumal, et uuesti arvutiallergiat peale ei tuleks! Onju. Milleks blogi pidada, kui sinna midagi ei kirjutata? Siis võiks kudujumal lõpetada ka selle polaaröö või pool aastat kestva päikesevarjutuse, misiganes ta nimi ka poleks, et saaks natukenegi pildistada. Tiba lundki võiks ju abiks olla.