Beebitekid

Kuninglik beebi on saabunud ja kohaselt kuninglikku pitsi mähitud. Väga kaunis ja armas uudis, kas pole.

Foto: http://www.morefm.co.nz

Minu beebi tunneb end ka "kuninglikult" ja keerab iga paari päeva möödudes end ruumikitsikusest hoolimata uutpidi. Jäänud ongi veel loetud nädalad ja tema tulekuks oleme peaaegu valmis. Tänan kõiki, kes on annetanud enda pisikestest jäänud asju- see käib igati mu põhimõtete järgi ja ma olen tänulik! Hetkel on nii, et vaja veel pisut uut mööblit muretseda, tuba ümber tõsta ja voodi väikesele kokku panna, siis on tõesti kõik valmis.

Tegelikult arvas minu "kuninglik" juba mitmeid nädalaid tagasi, et tema tuleb siis, kui tahab. Kuna oli ikka tõesti vara, siis arstirohtudega rahustasime organismi maha, rikkusime tema plaani täiesti ära ja ta jäi ootele. Kui beebitekkidest juttu juba tuli, siis sel puhul olin just tellimuste kudumisest vaba ja alustasin beebitekki vaikselt mõeldes ja sisendades, et sina, pisike, ei pea mitte enne ilmale tulema kui kena tekk valmis saab. Valisin ja mõtlesin siis kaua, sest ta jääb mu viimaseks beebiks ja tahaks, et tekk on äge ning alustasin Muhu-Kihnu-megamiksiga, kus vardad 1.5mm ja kudumist oleks olnud enam kui saja tunni jagu. Mustris ikka kaitsvat ristimärki ja punast sees...

Täna, kui mul oleks aega taas beebitekk kätte võtta ja võiduka lõpuni kududa, olen ma aga nagu siga lõhkise küna ees- tahe on suur, aga liha nõder! Käed nimelt on nii paistes, et ei ole isegi lusikat lihtne sõrmede vahel hoida, saati siis peenikest varrast raskevõitu villase kudumiga. Pitsi, seda jah saab piiratud tundidel õhtupoolikul kududa kui valu ja pakitsus järgi annavad, aga kahevärvilist mitte eriti. Ring-paar ja jälle omadega õhtal. Nii et... hädas olen. Eelmiste lastega on olnud pigem see mure, et jalad paistetavad, aga seekord siis nõndamoodi. Kuigi aega veel on, tuleb hoopis nii välja, et mina pean oma kavalast plaanist taganema ja vaat et titelt tüssamise eest vabandust paluma. Aga kui tekk valmis saab, on ta äge. See on kindel :-)