Pitsipisikut jagamas, seekord väikestele kuulajatele

Foto: K.Kivisild, Märjamaa Gümnaasium

Mul on lisaks väga kiirele ja pidevale kleitide kudumisele olnud viimasel ajal põnevaid külaskäimisi nii lähemale kui kaugemale. Päris viimane ja kõige erilisem oli saabuva Kodanikunädala puhul käik mu enda poja kooli. Esinema ja rääkima sellest, kuidas ühel kudujal tänapäeval läheb ja miks seda üldse teha, mida ma teen.

Sellest tunnist sain ma väga sooja ja toreda emotsiooni, sest ega ei teadnud ju arvata, kas kudumisest rääkimine tänapäeva esmaklasnikutele on kerge või raske, keerukas või lahe ettevõtmine ja olin valmis ka välja vilistatud saama.
 
Ettevalmistamine oli üks-kaks-kolm kindla plaani järgi ja kerge huumoriga, sest ma teadsin kohe, et millegi pika ja igavaga ma lapsi piinata ei taha. Et mida siis rääkida ja näidata? Haapsalu sall, otse loomulikult. Natuke ajalugu ka- otse loomulikult. Sall, mis on sama lai kui mina, sõrmusest niuhti läbi- jällegi otse loomulikult! Aga esimese asjana haarasin tähelepanu teatades, et ma olen Märjamaa kooli lõppedes käinud sõjaväestatud koolis (5+ idee eest) ja minust pidi saama vanglaülem, aga nüüd käin käsitöökoolis. Vahele jupp äriõpinguid kah.  Tähelepanu oli minu! Edasi läks hoogsalt ja lõbusalt.

Lapsed teavad nüüd kudumise kohta kõike, mis kiirelt vaja. Et varasemalt tehti käsitsi ja nüüd masinatega. Mõni masin on toasuurune ja töölised enamasti ei ole europiidset päritolu. Et kudumine on olnud mõnes piirkonnas ajaloo vältel peamiseks elatusvahendiks peredele (Shetland ja miks mitte Haapsalu), aga tänapäeval ja masinaga pole vahet, kas kampsik,  sall, müts, T-särk või sukad- üks kudumine kõik, aga käsitsi kudumine on ikkagi midagi erilist ja hääd!  Et kui sa oled mees ja südamest käsitöö juures, võib sinust saada maailmatuma kuulsus (Kaffe Fassett) või  miks mitte näiteks lausa miljonär (raha mõiste erutab lapsi usutavasti enam, kui minuvanuseid käsitööinimesi). Ja rääkisin ka, et et kui oled mees ja juhtumisi sünnid Peruus, pannakse sulle juba kümnesena vardad pihku ja anna chulludele aga valu! Pilte tuli omajagu juttu ilmestama, sekka neid, mis nalja ka teevad, nagu Kopti sokid, kuduv kuulsus filmist Chicken Run (no milliseid filmitähti nad ikka teadma peaksid!?) ja veel üht-teist. Vahva oli, ausalt! Rääkida oli vahva ja tundus, et ka lastel oli vahva. Enne lõppu veel väike töö väärt kudumisraamatutega sektsioonides (loe: nojah, pisuke ajatäide, sest kella vaadates olin kümne minutiga puusse pannud)

Foto: K.Kivisild, Märjamaa Gümnaasium

Nüüd ei saa neid väikseid sõpru vähemasti ära petta paksu, ilma nuppude ja äärepitsita salli Haapsalu salli pähe pakkudes ja usun, et nii mõnegi jaoks on kudumine nüüd pisut enamat, kui vanaema armsad, aga alati turvaliselt hallid sokid. Aitäh võimaluse eest!