Eelmise aasta augustist olen tegelenud millegi põnevaga ja nüüd on aeg neid tegemisi avalikustada. Ma värvin taimedega ja teen seda sama kirglikult, kui kunagi seitsme aasta eest pitsikudumisega alustades. Nii põnev on, kogu aeg tahaks juurde uurida ja midagi uut taas avastada! Kindlasti väärivad need seiklused pikemat juttu, kuid täna tahtsin vaid ühe teatega lagedale tulla. Iga tokk pildil on ise tooni. Lugematult palju potitäisi keedetud ja leotatud :-) Ja pea pooltest toonidest on peotäied tikkimislõngu saadaval.
Taimedega värvitud lõng
Olete teretulnud kõik reedest pühapäevani Olustvere käsitöömajja, kus 10-17 olen praktikal st majaperenaine. Et juttu jätkuks kauemaks ja tikkijad saaksid end tõsiselt rõõmustada, võtan kaasa kohvritäie tikkimislõngu. Olete väga oodatud, eriti reedel, mil mul aega juttu rääkida on rohkem. Hinnad 50 ja 70senti tokk ja uskuge, valimine võtab ikka aega. Olustveres saab lisaks käsitöömajale käia veel leivakojas, keraamika- ja klaasikojas tallides, puuhobuste näitusel, vanade talutööriistade näitusel ja lossis ning linakojas. Loodus ja park on imekaunid. Kui näha-paitada loomi nimetada, siis kitsed, küülikud, tšintšiljad, mitut sorti kanad, hobused muidugi ja minu lemmikud- alpakad elavad mõisa mail.
Eilne päev oli täis positiivseid hetki. Kõike kirkam neist oli Käi ja Koo võistlus Heimtali muuseumi mail. Ma olen vist kahel aastal olnud sinna napilt-napilt minemas kui see toimub, aga alati on ilm alt vedanud. Kaugemalt tulijana peab ju sellega ka arvestama (eriti kui olla suhkrust nagu mina).
Leidsin, et sellele võistlusele on tehtud imekaunis reklaam Lossi Gildilt. Väga hõrk ja paljulubav, eks, aga meie, tublid Olustvere käsitöö esmakursuslased lähenesime üritusele jõulisemalt. Ei seelikuid, ei ilulemist, vabandage väga. Joped selga ja hopp! tunnist minema. Neli nobenäppu võistkonnas ja kolm äärmiselt olulist tegelast taustajõududeks. Naeru oli palju ja nagu mängeldes sai ka võit sellega koju toodud.
Olulised taustajõud kudumisvõistlusel, meie kolm graatsiat
Sigatsemine oli neile täiesti lubatud, loogišh, aga tegelikult soojendasid nad meie käsi selles kümnekonna kraadiga uduvihmases päevas, pakkusid kohvilonksu, pühkisid higi ja hoidsid hea tuju üleval. Higirätid ja kosutuspakett oli küll puhas butafooria, sest läbida tuli tegelikult 4X100 meetrit käies kududes ja see läks kiirelt. Naersin, et pärast 1,25mm varrastega meestesuuruses soki kudumist on nr 2mm varras mutimullahunnikusel heinamaal köki-möki...
Võistlustanner
Seitsme võistkonna arvestuses saime me esikoha nii kiiruses kui ka kokkuvõtlikult töö korrektsuse, kootud silmuste arvu jm arvestuses. Oleks patt salata, aga olime rõõmsad, et kogenumaid võistlejaid ja käsitööõppureid sai sellega natuke ehmatatud. Ja naer ja trall käis meil kõigega kaasas. Võistlusmaal, teades kui kohutavalt aeglane ma käies olen, pöörasin alul tähelepanu rohkem vudimisele. Tagasipöördel kiirustasin vähem ja kudusin rohkem, varras ei tahtnud enne vahetuse üleandmist kuidagi lõppeda, sest käsi natuke värises ikka ka. Aga ühe vardaringi tegin ikkagi kenasti ära. Pildil annan vahetuse üle oma pinginaaber Kailile. Teatepulk st vardakoti pael on juba kahepeale, mina koban seda viimast silmust, mis kaks korda maha tuli.
Ja siis ta läks ja juba tuli...
Ja nii see võit saabus, pildil Anneli, meie suitsupõrsas, ja ankrumees Aet
Kui neil fotodel siiani tundub, et inimesi üritusel nagu polegi, siis tegelikult rahvas oli kõik piltniku st minu selja taga. Palju ilusaid ja usinaid sai nähtud, mõned kenad tuttavad ka tervitatud.
Eelsoojendab põlledega võistkond
Laadatänav tagantpoolt vaadates
Ilusat pillilugu ka sekka
Kiired registreerimised veel...
Ja vajalikud mehiselt õrna töö hetked
Tegelikult meestevõistkond oli eriti vapper. Oli neid, kes neljast jutu järgi kudumist seni vaid kaugelt näinud, aga auga veeti võistlus lõpuni. Nagu riietest võib aimata, oli tegemist seppadega. Väga lahe, kas pole! Oma kuduvate meeste galeriisse sain toreda kaadri nende ankrumehest, kel kudumine nii meeldima hakkas, et ei raatsinud distantsi lõpetadagi. Meie ühe põrsakese kisakoori saatel poole võistlusmaa peal võttis ta kõike mõnuga. (Käsi)töö kaunistab inimest :-) Ja põrsake sai hiljem preemiaks temalt karastatud sepisnaela, mida saab nüüd kurgunibuna tarvitada, kui kisakooris vaja
Pildil punases jakis Pille, meie julge esimene vahetus
Seitsmekesi jõudsime me tagasi koolitundi ja need rõõmsad hetkes jäid ajalooks. Järgmisel aastal võiks taas koolisess samale ajale sattuda. Oli ju nii lõbus. Oleksin siis ise taustajõud, sest kus see kõlbab, kui uuesti võistelda, endal diplooma taskus. Ja olles suhkrust, ei sulanudki sel aastal ära. Vat kus üllatus!
Algul on ikka nii, et džinn on pudelis. Antud juhul siis purgis. Uudishimulik fotograaf püüab mullikesi pildile saada nagu peegeldusest näha.
Indigo purgis
Siis pannakse džinn tööle. Segu on valmis maa ja ilma siniseks värvima. Hingan sügavalt sisse ja stardin oma uue 16-liitrise värvipotiga, kummikindad kõrvadeni tõmmatud.
Viis tundi hiljem on mul "49 sinise varjundit" rõdul kuivamas. Oleks teadnud, et nii täpselt üks puudu, oleks midagi leidnud, mida veel potti pista.
Indigoga värvitud, 49 eri tooni
On tumedat, peaaegu potisinist ja heledat särtsu siidisegust ja neolõnga ja leherohelist, mis sai niisama veel vette visatud kanarbikulõngast kui enam värvilootust polnudki. Natuke kirjuid tokke sekka, et oleks põnevam. Kõik see kraam tikkimiseks.
Oli tõeliselt tore sinine neljapäev!
Kuigi suur kevad murrab uksest ja aknast, tahaks ajaloolise tõe huvides õiendada eelmise aasta lõpu tegemistega. Ma sain taas kududa kleiti pruudile. Imekaunile pruudile nagu piltidelt näha saab. Sel korral oli mul lausa eriline ülesanne- kududa nii, et kleit oleks osa talvisest pulmast, peetud Leigol ja see oli suur ja mahukas töö. Tulemus, kuigi mitte lihtsalt saabunud, ütleme nii, moodustab suurepärase ansambli keskkonnaga, ülerõivaga ja kootud lisanditega (nende tegemise au ei ole minu). Olen väga rõõmus ja tänan pruut Dianat piltide jagamise eest. Õnne ja armastust teile pikalt-pikalt! Ei, kohe lõpmata õnne ja armastust parem!
Kleidi kudusin Haapsalu traditsiooniliste mustritega- seelikuosas karukell ja üleval pohlaleht. Nii ilusad, armsad nimed mustritel, eksole. Materjaliks ikka toosama villane, millest ma koon kleite ja salle ja millele saab olla alati kindel. Aluskleit Laura Heiterilt. Fotod: Kadri Audova.
Järgmisel korral, mis ei oleks kuudepikkuse vahega, oleks vist aus kirjutada, miks ma kogu aeg vakka olen olnud ja miks ma juba mitu kuud pitsi pole kudunud. Jah, päriselt... Üle-neti-tuttavad on mitmel korral küsinud, et miks vaikus ja miks nii pikalt. Tahaks mõnda pilti ja mõnda posti ikka. Kes mind päriselus kohtavad, need teavad ka, et viimasel ajal palun ma lausa eriti lihtsaid asju endale kirjalikult ja postkasti saata. Et sellest siis edaspidi, kel kannatust ära oodata.
