Pages

Sunday, May 24, 2015

Käi ja Koo 2015 Heimtalis

Eilne päev oli täis positiivseid hetki. Kõike kirkam neist oli Käi ja Koo võistlus Heimtali muuseumi mail. Ma olen vist kahel aastal olnud sinna napilt-napilt minemas kui see toimub, aga alati on ilm alt vedanud. Kaugemalt tulijana peab ju sellega ka arvestama (eriti kui olla suhkrust nagu mina).

Leidsin, et sellele võistlusele on tehtud imekaunis reklaam Lossi Gildilt. Väga hõrk ja paljulubav, eks, aga meie, tublid Olustvere käsitöö esmakursuslased lähenesime üritusele jõulisemalt. Ei seelikuid, ei ilulemist, vabandage väga. Joped selga ja hopp! tunnist minema. Neli nobenäppu võistkonnas ja kolm äärmiselt olulist tegelast taustajõududeks. Naeru oli palju ja nagu mängeldes sai ka võit sellega koju toodud.

Olulised taustajõud kudumisvõistlusel, meie kolm graatsiat
Sigatsemine oli neile täiesti lubatud, loogišh, aga tegelikult soojendasid nad meie käsi selles kümnekonna kraadiga uduvihmases päevas, pakkusid kohvilonksu, pühkisid higi ja hoidsid hea tuju üleval. Higirätid ja kosutuspakett oli küll puhas butafooria, sest läbida tuli tegelikult 4X100 meetrit käies kududes ja see läks kiirelt. Naersin, et pärast 1,25mm varrastega meestesuuruses soki kudumist on nr 2mm varras mutimullahunnikusel heinamaal köki-möki...
Võistlustanner
Seitsme võistkonna arvestuses saime me esikoha nii kiiruses kui ka kokkuvõtlikult töö korrektsuse, kootud silmuste arvu jm arvestuses. Oleks patt salata, aga olime rõõmsad, et kogenumaid võistlejaid ja käsitööõppureid sai sellega natuke ehmatatud. Ja naer ja trall käis meil kõigega kaasas. Võistlusmaal, teades kui kohutavalt aeglane ma käies olen, pöörasin alul tähelepanu rohkem vudimisele. Tagasipöördel kiirustasin vähem ja kudusin rohkem, varras ei tahtnud enne vahetuse üleandmist kuidagi lõppeda, sest käsi natuke värises ikka ka. Aga ühe vardaringi tegin ikkagi kenasti ära. Pildil annan vahetuse üle oma pinginaaber Kailile. Teatepulk st vardakoti pael on juba kahepeale, mina koban seda viimast silmust, mis kaks korda maha tuli.
 Ja siis ta läks ja juba tuli...

Ja nii see võit saabus, pildil Anneli, meie suitsupõrsas,  ja ankrumees Aet
Kui neil fotodel siiani tundub, et inimesi üritusel nagu polegi, siis tegelikult rahvas oli kõik piltniku st minu selja taga. Palju ilusaid ja usinaid sai nähtud, mõned kenad tuttavad ka tervitatud.
Eelsoojendab põlledega võistkond

Laadatänav tagantpoolt vaadates

Ilusat pillilugu ka sekka
Kiired registreerimised veel...
Ja vajalikud mehiselt õrna töö hetked
Tegelikult meestevõistkond oli eriti vapper. Oli neid, kes neljast jutu järgi kudumist seni vaid kaugelt näinud, aga auga veeti võistlus lõpuni. Nagu riietest võib aimata, oli tegemist seppadega. Väga lahe, kas pole! Oma kuduvate meeste galeriisse sain toreda kaadri nende ankrumehest, kel kudumine nii meeldima hakkas, et ei raatsinud distantsi lõpetadagi. Meie ühe põrsakese kisakoori saatel poole võistlusmaa peal võttis ta kõike mõnuga. (Käsi)töö kaunistab inimest :-) Ja põrsake sai hiljem preemiaks temalt karastatud sepisnaela, mida saab nüüd kurgunibuna tarvitada, kui kisakooris vaja





Pildil punases jakis Pille, meie julge esimene vahetus
Seitsmekesi jõudsime me tagasi koolitundi ja need rõõmsad hetkes jäid ajalooks. Järgmisel aastal võiks taas koolisess samale ajale sattuda. Oli ju nii lõbus. Oleksin siis ise taustajõud, sest kus see kõlbab, kui uuesti võistelda, endal diplooma taskus. Ja olles suhkrust, ei sulanudki sel aastal ära. Vat kus üllatus!

2 comments: