Olustveres, mai viimaseil päevil

Juuni on märkamatult kätte jõudnud ja tuleb kahjutundega tunnistada, et pool kooliaega on selja taha saamas. Aasta, olgu, peaaegu aasta olen ma Olustveres veetnud. Väga ilus ja kohati imeilus on see koht.

Olusvtere käsitöömaja tagantpoolt vaadatuna

Rõõmsad veejooksud ja "kanalikesed" pargis

Olustveres käib töö ja vile koos. Vile all võib küll nutulaulu teinekord silmas pidada, kuigi enamuse ajast on meil ikka suu kõrvuni. Käsitsi lõikasin väikeseid, peeneid trükivorme ja printisin linikud, mis Viljandi Hansal Olustvere kooli restorani laudadele said. Kes on kunagi trükipakku või vormi lõiganud, see võib aru saada, miks mul nutulaul oli varuks. Töö ju suhteliselt peenike. 30 linikut õmmeldud, igale viis kujundit peale ja nii mu esimesed praktikapäevad möödusid. Ei saa öelda, et ma väga rahul tulemusega oleksin olnud, aga minu puhul on see tavaline. Ikka maksimumi, ei muud, tuleb püüda. Ja kui ei saavuta, siis võtta seda kui õppetundi.

 

Aga muidu on lisaks hingematvatele pargivaadetele ja tööle ja vilele kooli mail ka lahedaid tegelasi, keda ma kindlasti edaspidi püüan tihemini vaatamas käia. Kodanikud alpakad ja paksu kõhuga siga, hobused ja uudishimulikud kitsed. Ja veel palju pudulojuseid, kellele ma muidu igapäevaselt oma neljandal korrusel betoonkastis elades ei mõtlegi. Kuigi võiks. Pildil üks kodanikest alpakatest, kes hommikupoolikul said lahti oma villakattest. Ja see vill, esimest korda sain näppi, oli ikka väga erinev kodanike lammaste omast.

Sellised väikesed meeleolupildid enne taas koolisessile sõitmist. Järgmisel korral äkki räägiks, kuidas lausa kavandiga sai triibusokki kootud? 120 silma ringil ja ikka tavamõõdus inimesele :-)