Värvilised meriinolõngad

Vaatan, et kuigi juba mitu aega tagasi kohale jõudnud, ei ole ma suurt juttu teinud värvilistest meriinodest. Ise olen ma sellest sordist kudunud loodusvalget ja lõheoranžikat tooni lõnga. Nanokumari sall näiteks on tehtud selle partii meriinolõngast.

Ma olen varasemalt mitte just häid sõnu kostnud meriinolõngast pitsikudumise kohta. Olen ikka öelnud, et meriino muutub villasega võrreldes pitssallina kandes luruks st ei hoia piisavalt hästi vormi kandmisel oma pehmuse tõttu. Kui palju on "piisavalt", see on tõesti väga subjektiivne hinnang. Haapsalu naised, muide, teevad ka vahet villasel ja meriinovillasel. Võimalik, et see on meiemaine traditsioonidest tulenev eripära.

Esimene kogemus pitsi kududes oli mul kunagi ammu BBB meriinoga ja kui ma tagantjärele mõtlen, siis oli see tõeliselt kurb kogemus. Edaspidi olin ma meriinode suhtes väga ettevaatlik lausa mitu aastat, aga nagu aja jooksul selgus- meriino on hinnatud ja armastatud ja kõige levinum pitsikudumise materjal maailmas! Ja meriinost pitsilõngadel on vahe vahel. Olenevalt mitmekordne on peen lõng ning olenevalt kiu säbarusest ja pikkusest ja peenusest võib meriinolõng pitsis käituda erinevalt. Proovitud väide. Nagu hiljuti selgus, siis loeb ka hilisem töötlus tegelikult, nii värvimine kui näiteks vanumiskindlaks töötlemine. Ühesõnaga, peenete pitsilõngade otsingutel lasin ma vabrikutest saata erinevaid näidiseid ja sellest meriinost, millest täna jutt, sellest kududes ei vallanud mind samad emotsioonid nagu kunagi ammu BBB meriinot kasutades. See lõng tundus kuidagi "ümaram" ja täiesti suurepärase korrutusega, minu arvates. Sestap julgen seda ka kudujatele pakkuda. Soe soovitus, kui poodi satute, võtke jupike meriinot sõrmede vahele ja vaadake, palju see vetrub ning kui tihe on korrutus. See katse annab palju infot tulevase kudumi käitumise kohta (olgugi, et pestes ja venitades tuleb alles õige lõnga iseloom välja).

Mõtlesin nüüd et kui on keegi veel, kes tahaks proovida, lihtsalt proovida pisut meriinot, mida ma pakun, siis miks mitte. Saab seda ju saata ka väikeste tokikestena, millest esmaseks tööprooviks ja hinnangu kujundamiseks piisav peaks olema. Või kes usaldab mu maitset, siis miks mitte ka sallijagu lausa või enamgi. Väikese proovi saan saata soodsalt tavapostiga ümbrikus (enne, kui EP jälle oma regulaarseks saanud hinnakergitamist aasta vahetumisel teeb).

Me Olustvere koolis tikime praegu Mulgi tanumaalide tikandit selle lõngaga (ojaa, otsisime koos õpetajaga väga õiget punast tooni ja  rõõm, et leidsime ka) ja tuleb tunnistada, et tikkida on see lõng väga hää. Villane kuluks karvendama iga vähe pikema nõelatäiega, aga see meriino peab  vastu. Ja tikkimislõngade värvimisel olen seda samuti hinnanud- ta ei vanu värvipotis ja võtab tooni palju paremini kui peenvillane lõng (mis tähendab, et on ikkagi töödeldud omajagu).

Pika kiidulaulu peale oleks paslik nüüd tutvustada uusi toone. Olge lahked! (ei jää need tõenäolikult mitte viimasteks seda sorti meriinodeks. Värvikaardil on, mida juurde tellida ja see vabrik ei ole vähemasti siiani hindu kergitanud, kuigi meriinode hinnad on viimase aasta jooksul kõikjal tõusnud). Rohekad ja muud toonid on väljas ka lõngaostulehel mu blogi päises.

Lisaks neile toonidele on pakkuda loodusvalget meriinolõnga. Säravalt valge sai kahjuks just läbi müüdud. Hele piimakohvi beež, mereroheline, akvamariinhelesinine  ja särtskollane on ka valikus.

Et jutt nüüd lauskiiduks käte ei läheks, siis ütlen lõpetuseks ikkagi, et kui kõrvuti on villane ja meriinovillane, valin mina isiklikult esimese. Ainult et... selliseid värve pole väikeste kogustena võimalust tellida.

Kel huvi, võib anda meriinosoovist teada  nagu ikka aadressile liina.rees@gmail.com

Taimekorjaja suvi

Kuidagi juhtusin täna vaatama pilte suvest, mil sai palju taimi kogutud. Mõned pikad päevad looduses ja nüüd on mul kuivatatud ürtide varu veel kevadeni, mida koos lõngaga leotada. Tore aeg oli, Mettega käisime koos nii motokrossirajal, kus mägede vahel nagu kausis oli temperatuur pea 35 kraadi ja samas korjasime jopedesse mässituna mu esimesed madarajuured.

 

 

 Järgmisel pildil on korilane oma tööriistaga- mul on metsas käimiseks käsivarre pikkune pussnuga. Selle noaga sai nalja ka, kui torumees oli meile suve lõpus tööd tegema tulnud ja palus mingitki, no mingitki lauanoast suuremat nuga, millega mässitud torusid lahti kangutada. Ütlesin siis, et oota, ma toon sulle oma isikliku noa ja peale seda kui ma selle "oma noaga" olin rõdult tuppa tulnud, kargasid pisikese vene härra silmad pealaele kokku. Ei osanud ta oodata, et daamidel sellised isiklikud noad varuks on.

Miks ma seda teen? Eks ikka ilu pärast!

 

Haapsalu sall Nandokumarile

Selle aasta esimeses pooles valmis üks minu jaoks eriti põnev muster ja eriti põnev sall. Jaanuaris sain kirja, kus Signe alias Kuduv Koeraomanik oli soovitanud minu kuduvaid käsi ühele Soomes toimetavale, kuid Eesti päritoluga filmitegijale Tiinale. Tiina teeb dokfilme ja parasjagu oli tal plaan lennata taas külla Nepaali. Minu sall pidi saama ühele väärikale vanaprouale, Nandokumarile, kes käimas üheksakümnendaid. Tema kirjelduses oli vanaproua väga terase mõtlemisega soe inimene, kes armastab elu ja loomi. Tiina kui filmitegija puutus temaga kokku filmides loomade julma kohtlemise ebainimlikkust kohalikel ohverdustseremooniatel. Kuigi tol hetkel oli mul kangesti vähe aega, siis Tiina väga kena sallisaaja tutvustust lugedes tekkis kohe soov siiski kududa.

Sall Nandokumarile

Minu mõte oli selle salli mustrit kokku pannes, et kuigi eestimaine pits, peaks seal olema midagi ka kohalikku kultuuri meenutavat. Meilgi tuntud ja armastatud neerumustrimotiiv on sealmail hoopis enam oma, nii sai gromeetria ja nupukus sallis lisaks veel otstesse poordid neerumustriliste detailidega. Seda kujundit ei olnudki nii lihtne kirja panna ja mustrite vahele põimida, kuid mu vaimusilmas oli see hädavajalik. Umbes nagu Eesti tervitus Nepaalile, või nii. Ja värviks ei pidanud mitte saama valge, mis teadupoolest sealmail on pigem leinavärv. Selle salli kudusin virsikukarva meriinost ja tulemus meeldis mulle päris hästi.

Kevadel, kui Kathmandu piirkonnas olid suured maavärinad, oli minu meel ja mõte muret täis. Kuigi ma ju ei tunne salli saajat isiklikult ja ka mitte salli tellijat, siis mitu päeva ma muudkui mõtlesin ja mõtlesin ja lõpuks kirjutasin Tiinale, et küsida kohalike käekäigu järgi. Ei pidanud vastu. Õnneks oli tema ise olnud piirkonnast kaugemal ja õnneks jäi ka vanaproua ja tema lähikondlased õnnetusest puutumata. Mul oli seda ülimalt hea meel kuulda, sest kududes ja mõeldes Tiina antud iseloomustustele tekkis selle kauge sallisaajaga kuidagi omamoodi suhe mu mõtetes.

Foto: Tiina Madisson, Nepaali vanaproua Nandokumari Haapsalu salliga

Kui ma maikuus sain kenad pildid, mis näitasid, et vähemasti korra oli väärikas saaja seda salli kandnud, siis oli see mulle ilus kingitus. Ma loodan, et ta paneb seda õlgadele ikka veel ja veel. Kui Sa oled raskuste kiuste elanud üle 85aastaseks ja Su elukreedoks on kõigest hoolimata "Vali õnn!", siis see kõigutas mind, ajapuuduses rabelevat põhjamaa inimest küll. Kudumise käigus Tiina kirjutas muu seas mulle ka ühe nepaallase sõnad- kuhu ka maailm ei kiirustaks, ta on nagunii hiljaks jäänud! ning selle salli valmimisel ma tõesti ei kiirustanud ega rabistanud. Ja mõttele mõtlesin veel mitu hetke, sest tõsi ta ju on. Viimase aastaga olen ma asju ja protsesse vaatama hakanud paljuski teise pilguga ja ma usun, et selle salli sisse kootud rahu ja head mõtted olid olulised ka mulle endale. Mustri sümboolika mu omades mõtetes tähendab siis pidevat teelolemist, olles turvaliselt ümbritsetud omadest kallitest ja samas ka kõigist teistest. Sirgjoonelised auguread nagu tee ja rombidega ümbritsetud nupugrupid kui inimesed. Samas- niipalju, kui on vaatajaid, võib mustri nägemisel olla ka teisi mõtteid, seega on selle mustri tähendus vaid minu jaoks selline :-) Ei sunni kedagi samamoodi mõtlema.

Tiina ja Nandokumari, mai 2015

Soovin selle salli saajale mõttes kõike head! Ja tänan Tiinat, kes minu mõtted sallina sinna kaugele maale viis! Kindlasti saab see muster kunagi korralikult kirja pandud ja kui on huvilisi, siis miks mitte ka Eestis kootud kui Haapsalu sall, mil pisut aasia hõngu küljes. Ja Signele ka, suur tänu!

Rõude külaseltsi maja ja muuseum

Eile sõitsin ma Läänemaad mööda ja tee viis läbi ka Rõude külast. Kevadel me käisime Raplamaa käsitöötegijatega sealmail külas ja saime väga kireva mulje osalisteks. Kuidagi hästi haakub see meenutus mu eelmise teemaga, kus kangastelgedest juttu. Rõudes näeb ikka selliseid telgedel kootud asju, et oh sa mu meie!

Rõude külamaja on väljast mittemidagi ütlev, aga seest tõeliselt siiruviiruline. Kohaliku kultuuri noppeid on seal meeletult palju. Meestele huvi pakkuvat vana aja tehnikat ja nõuka-aegset kraami sisaldav tuba oli küll põnev, aga minule ehk liiast. Mulle avaldas sügavat muljet tihedalt täis tekstiiliosa. Samas hoones on kohalike kooskäimise koht ja väga lahe suur ruum kangastelgedele. Mulle väga avaldas muljet, et kuigi sissepääs on kõigile tahtjatele olemas, nõutakse selles toas ainult korraliku või ülikorraliku töö tegemist.

Ma tean vähemalt ühte inimest, kes selle pildi peale ahhetama hakkab. Jah, titekäru omas vanas hiilguses!

Rõude muuseumimajas on ruumi vähe, aga asju palju. Mulle jäid otse loomulikult eriliselt silma pitsid. Olgu siis kootud, heegeldatud või ka muul moel tehtud. Lahe on mõelda, et need esemed on kunagi päriselt kellegi kasutuses olnud. Sellise kinda paneksin iga kell ka endale kätte.

Juba põhikoolis rääkis minu käsitööõpetaja, et töö olgu korralikult tehtud. Kui heegeldada, siis peavad heegelnõel ja niit omavahel ikka sobima. Kui ahelsimustest päike läbi paistab, siis on see ikka väga no-no-no! Mulle on see nii meelde jäänud, et kogu edaspidise elu ei saa ma rahulikult vaadata liiga hõredaid heegeldisi, monk minus ärkab otsekohe ja asub naudingut segama. Rõude naiste vanad pitsid olid just sellised kenad ja tihedad ja selle tõttu ka äärmiselt isuäratavad!

Peenele pitsile vastukaaluks on seintel eksponeeritud suured tekid. Peale seal majas käimist ma tean, misasi on patsulapiline tekk. Ja kuna mul nüüd on pisut kangastelgedel töötamisest aimu, siis tean ka, et sellised tekid ei tule mitte niisama, nipsu peale :-) Ja suured ruudukujulised õlarätid samuti mitte.

Meid, Rapla naisi, viis sinnamaile huvi Lihula lilltikandi vastu. Lihula naistelt saime algteadmised ja kiire töötoa ning pärast seda armusin mina küll Läänemaa tikanditesse jäägitult. Korra isegi käis mõte peast läbi, et uurida neid edasi ja miks mitte kooli lõputööks üks kena suur tekk tikkida. Ei tea kas õnneks või kahjuks, aga uued mõtted on mu plaanid muutnud, võlutud olek Läänemaa tikandite vastu aga jääb. See on kindel. Ja mul on nii hea meel, et vahepeal vaikselt varjusurmas olnud Läänemaa tekid järjest enam valguse kätte leitakse ja nende kohta ka kirjandust on.

Muuseumitekid olid kulunud ja see tegi nad minu silma jaoks veelgi väärtuslikumaks! Kulunud ja kasutusel asju oli seal veelgi, mille vaatamisele oleksin tahtnud ikka palju enam aega kulutada. Särgid näiteks. Vanal ajal ei tehtud midagi kiirelt ja lihtsalt. Väga muljetavaldav on näha seda aja- ja töökulu, mis rõivastusse pandi. Olgu see siis ka alusriietuse puhul näiteks. Isegi särgivarruka värvel tundus mulle kui eraldi kunst-töö! Tikandid, natuke kipakas broderiitehnika ja millised materjalid ja millised kurrutused!!

Ja viimasel pildil kohtuvad pätid kangakudumisega.

Ma ei karda enam kangastelgesid...

Pealkiri on ehk pisut liiga optimistlik. Kardan ikka, natuke. Tänu koolile olen saanud pisut maitsta telgedel kudujate rõõme ja muresid (viimased, olgem ausad, jäid rohkem meelde). Suurte rõõmudeni ma vist ei jõuagi, sest kuna telgi endal pole ja ma olen ikka kindel, et telgedel kudumises ei ole kohe mitte midagi peent ega glamuurset, siis jäägu need esimesed tööd praegu viimasteks (ütleb siidikäpp pitsikuduja). Kunagi ära ütle "iial!", seda tarkust ma olen muidugi elu jooksul pidanud tunnistama ja seepärast ka selline pisut kahtlev steitment.

Olustvere koolis ei pääse ühestki ülesandest mööda nihverdades. Ja oleks häbi ka seda teha. Inna Raud on õpetajana suurepärane, aga mina vajasin veel eraldi tuge, küünarnukist toetamist ja teadmiste kõvasse pähe kolkimist. Hää koolikaaslane Ulvi oli selles abiks ja tänan teda!

Foto: Ulvi Kalmet

Töö nr üks, kus oli vaja lisaks mõistusele ka ohtralt jõudu, oli kaltsuvaip. Kavandiga  ja täpsete mõõtudega. Käsitsi värvitud pensionil voodilinadest käristatud suurte kudumismaterjalipallidega. Puruks sõrmedega liigeste kohalt. Valutavate randmetega, Käsitsi õmmeldud vaibaotsakantidega pluss kerge huumoriga kirumisvine selle kõige kohal. Kui kududes oli mul veel pats peas, siis esitlemise ajaks olin muutunud siilikaks. Ei, ei kudunud nii kole kaua! Kahe pooliku päevaga sai isegi tehtud.

Kuna koju tuues väike Mette kohe sellele vaibale end külili viskas, siis ei saa paha vaip olla. Ja tagantjärele mõeldes oli töö ikka päris tore küll. Ja natuke uhke olen ka, et sain hakkama!

Foto: Kätrin Hanshmidt, Olustvere

 Pildil on näha kavand, mis esitlemisel sai vaibale pandud. Teadjam silm leiab vaibalt ka vead üles. Käsitsi õmmeldud kandid, kui kogu vaev ja vile oli lõpusirgel, olid tegelikult eriti armsad teha...

Ülesanne nr kaks oli sootuks teiselaadiline. Kuigi me enne vaipa ja enne salli tegime ka erinevatel telgedel erinevaid tööproove, siis salli kudumine oli midagi isegi pisut ootamatult vastupidist vaiba kudumisele. Kududa tuli õrnalt ja tundega. Väga õrnalt ja väga tundega! Ja tulemus meeldib mulle päris hästi. Jälle kord tänan Ulvit, kelle kangakudumistoas ja utsitamisel sai sall tehtud!

 Selle salli kudumine oli lausa pereüritus. Abikaasa Priit ja väike Mette olid linnas kudumistoas kaasas ja ainsa tulikuuma suvepäeva sisse pidid selle töö tunnid ära mahtuma. Sulasime, ja kuidas veel!! Ajapuudus on olnud aasta jooksul pidev kaaslane ja õpetanud teinekord end kokku võtma ka maksimaalsel määral. Õnneks oli ka mu kampaania mõistev.

Tööde esitlemine koolis on alati omaette tore sündmus. Algul oled natuke ebakindel, et milline see tagasiside võiks ka tulla, hiljem (tavaliselt) siiralt rõõmus. Isegi kui töö ei ole alati täieliselt õnnestunud, arutame me läbi ka mitte nii hästi välja tulnud kohad ja see ongi õpetlik. No vaadake, Ulvi, mina ja Lenne- me oleme ikka päris rahulolevate nägudega, eksole. Kootud sai sama lõim, aga erinevate värvidega. Mõte üks, salle kolm :-)

Foto: Kätrin Hanschmidt

Päris lumivalge ja süsimust villane lõng

Nii pikalt olen plaaninud ja nii pikalt olen otsinud head villast lumivalget lõnga. Nüüd leidsin ühelt Jaapani tootjalt ja pakun lahkelt kudujatele ka. Miks ma otsin, kui võiks Austriast vabrikust võtta, kust loodusvalget juba pikalt tellinud? Eks alati on võimalik leida ju midagi veel paremat. Sedapuhku on need villased lõngad mittevanuvad st soojema käega kuduja käes ei tohiks karvendama hakata ja pesemisel vanuda.

 Mõõduks ikka tavapärane 2/28 ehk 1400m/100gr, mis Haapsalu sallide kudumiseks hea. Hinnaks on praegusel saabumisnädalal 5eur/100gr, hiljem 5,5eur/100gr. Kui otsustad osta kilose pooli, on hinnaks 45eur/kg. Ostusoove ootan nagu alati meilile liina.rees@gmail.com

Lisaks lumivalgele ja süsimustale on mõne pooli jagu ka värvilisi lõngu, millest toonidest täpsuse huvides ei teinud tänase pilveilmaga pilti, vaid millesarnaseid värvikaarte otsisin ja millel on seetõttu kangesti peened nimed. Kaardi saab lahti nimele klõpsates. Vermillion on midagi madarapunase kanti, burnt carmine kohta võiks ilma täpsustamata eesti keeles öelda lihtsalt väga tume punakaslilla ja moss green on mahe tumedam roheline. Selliseid toone on siis lisaks valgele ja mustale saadaval tänasest.

Rõõmsat varrast ja rahulikku Hingedeaega!

Moss green

Vermillion

Burnt carmine