Haapsalu sall Nandokumarile

Selle aasta esimeses pooles valmis üks minu jaoks eriti põnev muster ja eriti põnev sall. Jaanuaris sain kirja, kus Signe alias Kuduv Koeraomanik oli soovitanud minu kuduvaid käsi ühele Soomes toimetavale, kuid Eesti päritoluga filmitegijale Tiinale. Tiina teeb dokfilme ja parasjagu oli tal plaan lennata taas külla Nepaali. Minu sall pidi saama ühele väärikale vanaprouale, Nandokumarile, kes käimas üheksakümnendaid. Tema kirjelduses oli vanaproua väga terase mõtlemisega soe inimene, kes armastab elu ja loomi. Tiina kui filmitegija puutus temaga kokku filmides loomade julma kohtlemise ebainimlikkust kohalikel ohverdustseremooniatel. Kuigi tol hetkel oli mul kangesti vähe aega, siis Tiina väga kena sallisaaja tutvustust lugedes tekkis kohe soov siiski kududa.

Sall Nandokumarile

Minu mõte oli selle salli mustrit kokku pannes, et kuigi eestimaine pits, peaks seal olema midagi ka kohalikku kultuuri meenutavat. Meilgi tuntud ja armastatud neerumustrimotiiv on sealmail hoopis enam oma, nii sai gromeetria ja nupukus sallis lisaks veel otstesse poordid neerumustriliste detailidega. Seda kujundit ei olnudki nii lihtne kirja panna ja mustrite vahele põimida, kuid mu vaimusilmas oli see hädavajalik. Umbes nagu Eesti tervitus Nepaalile, või nii. Ja värviks ei pidanud mitte saama valge, mis teadupoolest sealmail on pigem leinavärv. Selle salli kudusin virsikukarva meriinost ja tulemus meeldis mulle päris hästi.

Kevadel, kui Kathmandu piirkonnas olid suured maavärinad, oli minu meel ja mõte muret täis. Kuigi ma ju ei tunne salli saajat isiklikult ja ka mitte salli tellijat, siis mitu päeva ma muudkui mõtlesin ja mõtlesin ja lõpuks kirjutasin Tiinale, et küsida kohalike käekäigu järgi. Ei pidanud vastu. Õnneks oli tema ise olnud piirkonnast kaugemal ja õnneks jäi ka vanaproua ja tema lähikondlased õnnetusest puutumata. Mul oli seda ülimalt hea meel kuulda, sest kududes ja mõeldes Tiina antud iseloomustustele tekkis selle kauge sallisaajaga kuidagi omamoodi suhe mu mõtetes.

Foto: Tiina Madisson, Nepaali vanaproua Nandokumari Haapsalu salliga

Kui ma maikuus sain kenad pildid, mis näitasid, et vähemasti korra oli väärikas saaja seda salli kandnud, siis oli see mulle ilus kingitus. Ma loodan, et ta paneb seda õlgadele ikka veel ja veel. Kui Sa oled raskuste kiuste elanud üle 85aastaseks ja Su elukreedoks on kõigest hoolimata "Vali õnn!", siis see kõigutas mind, ajapuuduses rabelevat põhjamaa inimest küll. Kudumise käigus Tiina kirjutas muu seas mulle ka ühe nepaallase sõnad- kuhu ka maailm ei kiirustaks, ta on nagunii hiljaks jäänud! ning selle salli valmimisel ma tõesti ei kiirustanud ega rabistanud. Ja mõttele mõtlesin veel mitu hetke, sest tõsi ta ju on. Viimase aastaga olen ma asju ja protsesse vaatama hakanud paljuski teise pilguga ja ma usun, et selle salli sisse kootud rahu ja head mõtted olid olulised ka mulle endale. Mustri sümboolika mu omades mõtetes tähendab siis pidevat teelolemist, olles turvaliselt ümbritsetud omadest kallitest ja samas ka kõigist teistest. Sirgjoonelised auguread nagu tee ja rombidega ümbritsetud nupugrupid kui inimesed. Samas- niipalju, kui on vaatajaid, võib mustri nägemisel olla ka teisi mõtteid, seega on selle mustri tähendus vaid minu jaoks selline :-) Ei sunni kedagi samamoodi mõtlema.

Tiina ja Nandokumari, mai 2015

Soovin selle salli saajale mõttes kõike head! Ja tänan Tiinat, kes minu mõtted sallina sinna kaugele maale viis! Kindlasti saab see muster kunagi korralikult kirja pandud ja kui on huvilisi, siis miks mitte ka Eestis kootud kui Haapsalu sall, mil pisut aasia hõngu küljes. Ja Signele ka, suur tänu!