Pages

Monday, April 18, 2016

Tähtpäevaloosi võitja ja juttu arhailistest tehnikatest

Eilne õhtu oli niivõrd lühike, et loosimiseni ei jõudnud. Selgitus allpool ehk vabandab mu välja. Küll aga võtsin täna nõuks, kuna kedagi kodus ei ole, teha lõngajagamist oma õnnenumbrist lähtuvalt. Ma arvan, et võin õnnenumbriks pidada teda küll, sest eluteel on see mind kuidagi väga sümboolselt ja mitmel moel heatahtlikult saatnud. Telefoninumbris on neid numbreid viis tükki, kunagi oli aadress selle numbriga seotud ja üldse on see üks ilus, ümmargune number. Number 6 siis. Võitja on kuuenda kommentaarina kirja läinud Mare! Palju õnne! Oota lõngapakikest õige pea! Teistele osalenutele ütlen aitäh ja tuleb veelkord nentida, üle-eelmise postituse valguses eriti, et inimeste kudumiskäekirjad on ülimalt erinevad.

Mis siis eile juhtus, et õhtu otsa sai? Õhtu muutus õigupoolest sügavaks ööks kui ma kooli tarvis harrastasin tehnikaid, mida muidu olen põnevaks ja keerukaks ja mittetavapäraseks pidanud. Ma kõlatasin nimelt.
Pildil olevad paelad on tehtud nõeltehnikas koti sangaks ja kotisuunööriks ning kõik, kes tehnikaga sinapeal on, pange üks silm kinni! Neis paeltes on nii palju algaja vigu, et ma mõtlesin ikka mitu korda, kas julgen üldse näidata, aga õhin sai võitu. Mis on aga ilus, ma leian, värvitoonid on mahedad- mu enese värvitud indigo ja košenill+jaapanlaste helehall lammas. Ei tahtnud säravat punast ja tugevat sinist paeltesse, tahtsin midagi udusemat. Kudusin jaapanlaste 3/24 lõngaga, mis on väga hea keeruga selliseks raskemaks nühkimiseks, ei anna võrreldagi meie enda või lätlaste 8/2ga, mis minul alati katkema hakkab. Kõlatamise juures läks lugemise takt korduvalt segamini ja eks seda ole hoolsamal silmitsemisel näha ka. Servadesse ma tegin kõlade suunda muutes valearvestuse ja olgu see õppetunniks. Järgmine kord nii ei tee.

J.Ratase näidised 
Õigupoolest on pildil kahe õhtu töö. Laupäeval käisin Jaana Ratase paelte koolitusel ja sain sealt innustust ning peenemat paela tegin juba laupäeval. Vaatasin, et kuue tunniga sain peaaegu meetri... Ülemisele pildile on jäänud ka (too kirevam väike jupike) läbivillane tihvaga kootud korjatud kirjaga tööproov, mis on tehtud Jõuga kalmeleiu kiripaela järgi. Tihvaga kudumine oli mulle esmakordne kogemus, kirja korjamine teistkordne. Koolis oleme alustanud kirivöö õpetusega, aga tuleb tunnistada, et ma ei ole selles üldse harjutada veel jõudnud. Taipamaks, kuidas kogu kaadervärk töötab, läks ikka omajagu aega ja tundsin end tõeliselt kõva peaga tegelasena.

Jaana Ratase koolitustele tahaksin ma ka tulevikus minna, sest tegemist on oma ala tõelise tegijaga. Mulle väga meeldivad inimesed, kes süvenevad millessegi nii ülepeakaela, et  iga, ka lihtsalt pillatud märkus on sisukas ja huvitav. Vanimad, arheoloogilised tekstiilileiud on põnev teema, millele tähelepanu pööran tulevikus kindlasti veel ja veel ning on materjale, mida lugeda. See viimane lause tähendas nüüd seda, et kui kool on läbi ja kui töö ei tee liiga ja kui tikkimisest aega üle jääb :-) Koolis annab meile arhailiste tehnikate õppeainet Astri Kaljus ning ka tema on jaganud suurepäraseid materjale, mida tudeerida.

Tegelikult huvitavad mind vanad tekstiilid, küll pigem keskaegsed ja Euroopa päritolu tekstiilid väga, oleks vaid aega nende kohta infot uurida! Pinterestis olen teinud endale ajalooliste rõivaste kausta, kus aeg-ajalt käin silma nuumamas ja imetlemas. Praegune huvi piirdub pigem visuaalse poolega ja üksikute päevadega, mil on aega lugeda ja teemat nuusutada.  Eelmisel suvel ma näiteks olin absoluutselt sisse võetud alates 1500ndate lõpust (jah, päriselt!) kirjastatud saksa mustrikogumikest, mille leidsin Archive.org lehe kaudu.

Minu esimene kogemus arhailiste tehnikatega kokkupuutumisel millaski ammu (tegime selles õpitoas vaselisi) oli natuke kummaline ja see jättis mõneks ajaks jälje. Kui koolitaja ei osanud vastata pea ühelegi küsimusele- et kuda see traat 11.sajandil näiteks nii peenikeseks sai või muud sarnast, siis mina hakkasin pipardama. Vaseliste teema tuli mulle aga mitut moodi internetis vastu ja kui Käsitööga Tööle 2 kursustel mu pinginaabriks olnud Jane Nikolai selle tehnikaga järjest ja järjest uusi iludusi FBs presenteeris, siis vaimustusin. Nüüd oleme koolis nii mitmeidki proove teinud ja tuleb tunnistada, et see kõik on äge!

Laupäeval jõudsin ma käia veel Haapsalus vanas raekojas üleval oleval näitusel 1000 aastat rõivailu- pronksspiraalidest vaselisteni ja see oli nagu täpp i-le. Hästi kujundatud, informatiivne ja ilus-ilus! Ja mitte liiga suur :-) Mine ka, üleval on see seal veel umbes kuu. Näed Kukruse memme, kelle kohta tahaks küll öelda kõike muud kui memm... ERMi blogis on selle eksponaadi ülesvõtmisest väga lahe postitus ja tulevikus saab teda näha ERMi uues majas.
Foto: J. Ratas FB lehelt

Friday, April 15, 2016

Mini-Silvia ja väike tähtpäev

"Mini-Silvia ehk enese piinustamine uuel moel" võiks olla selle posti pikem pealkiri. Normaalset, tavalisel moel kootud Haapsalu salli näed Sa pildil taustana.
Täna ühte pikka ja lõppematut äärepitsi kududes mõtlesin neile, kel kursustel raske on. Lõng on harjumatult peenike ja vardad ei kuula sõna- ma täiesti mõistan teid! Et päevarutiini peletada ja miks mitte ka solidaarsuse märgiks, haarasin vardad ja kudusin 2/60 mõõduga lõngast nr 1mm varrastega ühe mustrikorra Silviat. Lõng, muide, oli puhas siid, mis lisaks oma peenusele oli libe kui saadan. Tulemuseks siis Silvia, mille mustrikorra mõõdud on 3X3,8cm. Nüüd ma tean, kuidas on kududa nuppe, kui silmad, käed ja lõng ei taha koostööd teha...

Kes tahab, läheb nüüd enda sallide-proovitükkide juurde, võtab joonlaua ja mõõdab, palju üks Silvia normaalses olekus on. Mul ei ole ühtegi Silviaga salli hetkel viimistletuna kodus, et võrdlust tekitada. Ja siis on lubatud friigi üle muiata. Vabalt.  ;-)

Kuna selles kuus on tähtpäev- kursuste korraldamise algusest möödub viis aastat- siis oleks tore, et nende vahel, kes viitsivad omad Silvia mõõdud siia kommentaarina panna, loosida välja näiteks kaks sallitäit ikka seda head villast sallilõnga 2/28 mõõdus (ole siis hea, kirjuta juurde ka, kuidas ma Sulle märku saan anda, kui osutud võitjaks). Pühapäeva õhtul võiks näiteks otsad kokku võtta ja lõngasaaja teatada.  Kallid, kursuslased! Teid on ju üle neljasaja- aitäh usalduse eest! Kui Silvia mõõte tuleb nüüd ka robinal ja palju, koome me ju kursustel seda ilusat ja keerukat mustrit, ei ole mul üldse kahju näiteks ka kahte võitjat pühapäeval välja hõigata.


Sunday, April 3, 2016

Kudumistihedus pitsi kudumisel

Viimasel ajal on rahva hulgas levinud uus ja iroonilise alatooniga väljend- peenhäälestus. Minu tänane kirjatükk on sellest väljendist kantud, kuid irooniaga ei ole siin tegemist. Tahaksin lihtsalt kogemust jagada.

Kudumistihedus pitsi juures sõltub mitme asja koosmõjust. Lõnga mõõt, varraste mõõt, sinu kudumiskäekiri- need kolm asja mängivad kokku. Käekirjaga on nagu on, seda timmida ja muuta on võimalik, aga see võtab aega ja vajab tööd. Lihtsam on võtta hoopis teise numbriga varras või teise mõõduga lõng. Neist kahest pole niisiis mõtet rääkida, liiga lihtne. Räägime käekirjast :-)

Kui pitsi kuduja on teinud tööproovi ja ei ole sellega rahul, olgugi, et lõng ja vardanumber on hoolsalt valitud, siis alati esimese asjana ma küsin, kust jookseb tema lõng töösse. Küsin selle mõttega, et kindlaks teha, kui palju on kudujal kontrolli lõnga pinge üle. Kui lõng jookseb vabalt pihu seest, siis ma julgen väita, et kontroll ei ole maksimaalselt kudujal. Sel juhul mõjutab tulemust see, kuivõrd raske on kudum varrastel, kui külmad-soojad-kuivad on su käed, milline on mustri iseloom, millise nurga all on vardad kudumis ja kuivõrd vardaotste lähedal toimub uue silmuse moodustamine. Kui lõng jookseb sõrmed vahelt või on sootuks keeratud ümber vasema käe sõrme, on lõngapinge täiesti ja ainult sinu kontrolli all. Et mõistaksid, mida silmas pean, tegin väikese videojupikese. Kuna see on mu esimene, siis olgu proovina või nii.

Kui ilmus Haapsalu salli raamat, juurdlesid mitmed kudujad vardanumbrite üle. Nii ka mina. On nii tavaline, oleme harjunud, et autoriteetide poolt raamatusse raiutud tõde on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Nui või neljaks, aga varras peab olema see ja see number! Mina, kes ma olen olnud alati pehme käega kuduja, hakkasin omakootud salle peale mõnda esimest kurja pilguga vaatama, sest tundus, et kude on liiga hõre ja lisaks sellele, et pitsmuster läheb pisut kaotsi, ei hoia selline sall ka vormi hästi. Vahetasin vardanumbri väiksemaks. Algul 0,25 võrra, hiljem veel teist sama palju. Ja siis harjutasin end teadlikult vasemalt käelt jooksvat lõnga kontrollima. Lõng jooksku mitte pihust lohinal, vaid sõrmede vahelt põimituna, et nimetissõrmele jõudnuna oleks tal pinge, mida ma silmust vardale visates saan kontrollida. Selline timmimine tuli kasuks ja kogemuse lisandudes jõudsin sinnani, et olen oma käekirja peremees ka siis, kui kasutan tavapärasest erinevat vardanumbrit.

Et mitte lihtsalt targutada, siis väga konkreetse näitena toon ma kaks tööproovi ühest uuest mustrist Kihnu Särts. Ühel pildil on pitsi kudumisel hoitud lõng nö vasemas käes kontrolli all, teine on kootud kiiresti ja lõnga jooks on olnud pihust ja vaba.

 Mida sa nende piltide juures võiksid tähele panna? Kudumi suurus sama silmuste arvu korral on erinev, selge see.
  • Esimese asjana vaata üldmuljet- kummal pildil tuleb muster paremini esile? 
  • Teise asjana vaata silmuseid, mis on nupust paremal ehk siis kudumisel nupule eelnevat silmust. On erinevus, eksole? Kui nupu kõrval asuv silm läheb ikka koledamal kombel õhku täis, siis hakkab see palju silma, eriti kui mitu nuppu asetsevad mustris lähestikku. Nende silmuste kudumisel, et nad väga välja ei veniks, tuleb olla hoolas jätkuvalt minu nõrk koht)
Kui hoolsalt vaadata, siis teisel pildi jääb silma, et see silmus, millest nupp on välja kootud, on keerus, kuid see pole praegune teema. Või et esimese tööproovi ületõstmisega kaks kokku on kootud kiirversioonina, kus pealmine silmus jääb keerdu, aga ka see pole teema. Vaata kudumistihedust/tugevust.

Mustrid, mille ma olen teinud, on geomeetriale rõhuvad ja nii mitmedki kudujad on leidnud, et need ei tule nii ilusad välja kui võiksid. Geomeetria puhul mängib ühtlane kude ja hästi timmitud käekiri olulist rolli. Et siis kudumistihedus on see, mis mängib rolli.

Üks mu tuttav armastab öelda, et pole ju vahet mis värvi on kass, peaasi, et hästi hiiri püüab. Eks ta tõsi ole. Lõpetuseks kaks videot, kus on näha, et portugalikeelsetes maades (ka mujal) ja näiteks Iirimaal ei saadaks minu tänase postituse sisust üldse aru. Sealne kudumisstiil on meiemaisele kudujale puhas eksootika, kas pole :-P
Mõtlen, mida järgmiseks lahata, et sellest abi oleks. Väikesed kogemuste pealt kogutud näpunäited võiksid ju teisigi aidata. Kursustel ma alati ütlen, et ei häbene üldse neid ämbreid, millesse ise olen astunud. On ideid?