Tähtpäevaloosi võitja ja juttu arhailistest tehnikatest

Eilne õhtu oli niivõrd lühike, et loosimiseni ei jõudnud. Selgitus allpool ehk vabandab mu välja. Küll aga võtsin täna nõuks, kuna kedagi kodus ei ole, teha lõngajagamist oma õnnenumbrist lähtuvalt. Ma arvan, et võin õnnenumbriks pidada teda küll, sest eluteel on see mind kuidagi väga sümboolselt ja mitmel moel heatahtlikult saatnud. Telefoninumbris on neid numbreid viis tükki, kunagi oli aadress selle numbriga seotud ja üldse on see üks ilus, ümmargune number. Number 6 siis. Võitja on kuuenda kommentaarina kirja läinud Mare! Palju õnne! Oota lõngapakikest õige pea! Teistele osalenutele ütlen aitäh ja tuleb veelkord nentida, üle-eelmise postituse valguses eriti, et inimeste kudumiskäekirjad on ülimalt erinevad.

Mis siis eile juhtus, et õhtu otsa sai? Õhtu muutus õigupoolest sügavaks ööks kui ma kooli tarvis harrastasin tehnikaid, mida muidu olen põnevaks ja keerukaks ja mittetavapäraseks pidanud. Ma kõlatasin nimelt.

Pildil olevad paelad on tehtud nõeltehnikas koti sangaks ja kotisuunööriks ning kõik, kes tehnikaga sinapeal on, pange üks silm kinni! Neis paeltes on nii palju algaja vigu, et ma mõtlesin ikka mitu korda, kas julgen üldse näidata, aga õhin sai võitu. Mis on aga ilus, ma leian, värvitoonid on mahedad- mu enese värvitud indigo ja košenill+jaapanlaste helehall lammas. Ei tahtnud säravat punast ja tugevat sinist paeltesse, tahtsin midagi udusemat. Kudusin jaapanlaste 3/24 lõngaga, mis on väga hea keeruga selliseks raskemaks nühkimiseks, ei anna võrreldagi meie enda või lätlaste 8/2ga, mis minul alati katkema hakkab. Kõlatamise juures läks lugemise takt korduvalt segamini ja eks seda ole hoolsamal silmitsemisel näha ka. Servadesse ma tegin kõlade suunda muutes valearvestuse ja olgu see õppetunniks. Järgmine kord nii ei tee.

J.Ratase näidised 

Õigupoolest on pildil kahe õhtu töö. Laupäeval käisin Jaana Ratase paelte koolitusel ja sain sealt innustust ning peenemat paela tegin juba laupäeval. Vaatasin, et kuue tunniga sain peaaegu meetri... Ülemisele pildile on jäänud ka (too kirevam väike jupike) läbivillane tihvaga kootud korjatud kirjaga tööproov, mis on tehtud Jõuga kalmeleiu kiripaela järgi. Tihvaga kudumine oli mulle esmakordne kogemus, kirja korjamine teistkordne. Koolis oleme alustanud kirivöö õpetusega, aga tuleb tunnistada, et ma ei ole selles üldse harjutada veel jõudnud. Taipamaks, kuidas kogu kaadervärk töötab, läks ikka omajagu aega ja tundsin end tõeliselt kõva peaga tegelasena.

Jaana Ratase koolitustele tahaksin ma ka tulevikus minna, sest tegemist on oma ala tõelise tegijaga. Mulle väga meeldivad inimesed, kes süvenevad millessegi nii ülepeakaela, et  iga, ka lihtsalt pillatud märkus on sisukas ja huvitav. Vanimad, arheoloogilised tekstiilileiud on põnev teema, millele tähelepanu pööran tulevikus kindlasti veel ja veel ning on materjale, mida lugeda. See viimane lause tähendas nüüd seda, et kui kool on läbi ja kui töö ei tee liiga ja kui tikkimisest aega üle jääb :-) Koolis annab meile arhailiste tehnikate õppeainet Astri Kaljus ning ka tema on jaganud suurepäraseid materjale, mida tudeerida.

Tegelikult huvitavad mind vanad tekstiilid, küll pigem keskaegsed ja Euroopa päritolu tekstiilid väga, oleks vaid aega nende kohta infot uurida! Pinterestis olen teinud endale ajalooliste rõivaste kausta, kus aeg-ajalt käin silma nuumamas ja imetlemas. Praegune huvi piirdub pigem visuaalse poolega ja üksikute päevadega, mil on aega lugeda ja teemat nuusutada.  Eelmisel suvel ma näiteks olin absoluutselt sisse võetud alates 1500ndate lõpust (jah, päriselt!) kirjastatud saksa mustrikogumikest, mille leidsin Archive.org lehe kaudu.

Minu esimene kogemus arhailiste tehnikatega kokkupuutumisel millaski ammu (tegime selles õpitoas vaselisi) oli natuke kummaline ja see jättis mõneks ajaks jälje. Kui koolitaja ei osanud vastata pea ühelegi küsimusele- et kuda see traat 11.sajandil näiteks nii peenikeseks sai või muud sarnast, siis mina hakkasin pipardama. Vaseliste teema tuli mulle aga mitut moodi internetis vastu ja kui Käsitööga Tööle 2 kursustel mu pinginaabriks olnud Jane Nikolai selle tehnikaga järjest ja järjest uusi iludusi FBs presenteeris, siis vaimustusin. Nüüd oleme koolis nii mitmeidki proove teinud ja tuleb tunnistada, et see kõik on äge!

Laupäeval jõudsin ma käia veel Haapsalus vanas raekojas üleval oleval näitusel 1000 aastat rõivailu- pronksspiraalidest vaselisteni ja see oli nagu täpp i-le. Hästi kujundatud, informatiivne ja ilus-ilus! Ja mitte liiga suur :-) Mine ka, üleval on see seal veel umbes kuu. Näed Kukruse memme, kelle kohta tahaks küll öelda kõike muud kui memm... ERMi blogis on selle eksponaadi ülesvõtmisest väga lahe postitus ja tulevikus saab teda näha ERMi uues majas.

Foto: J. Ratas FB lehelt