Tikkimise töö edenemas

Väikeste sammudega ja suurte plaanidega alustasin tikandit, millega hakkan peagi lõpule jõudma. On olnud harutamisi, silmade vesistamist ja palju mõnulemist selle tegevuse kallal. Olgu tänane pilt kroonika mõttes, et töö käib. 

Kuna kangast oli vähe, siis seljariiet või muud säärast plaanida ei saanud ja nüüd olen natuke hädas- mida sellest tükist küll teha? Võiks ju olla suur ja efektne turjapealne passe, aga kust leida aega, et talle jakk külge kududa-vanutada-õmmelda...? Kuna kangas on mu kalli vanaema varudest, siis säärast poest enam ei leia, sestap ka tõsine dilemma.

Lumemarja muster ootab kudujaid!

Lumemarja muster on nüüd laiale ilmale kudumiseks lahkesti valmis. Odavaima viisi selle soetamiseks leiad mustrite lehelt. Ka sall ise on mõeldud müügiks.

Selle mustri kirjutasin ma tegelikult juba mitu aastat tagasi. Vaatan, et kaustikus on ta sattunud väga tihedate ja raskepäraste mustrite vahele, ju siis oli hetkeks vaja midagi õhulisemat mõelda.

Esimese versiooni kudusin ise läbi, edasi aitasid kaks nobenäppu ja kuna meie kõigi kootuna oli see okei, siis leidsin, et hea küll. Nagu varasematest postidest selgub, oli muster ise hea, aga nime leidmine oli raske. Nüüd olen kindel, et see Lumemarja nimi on sobilik ja hää. Aitäh ristiemadele!

Enne mustri vormistamist lasksin silmad korra internetitarkusest üle, sest nime kaks versiooni tekitasid minule küsimusi. Selguski, et botaaniliselt on see vahva põõsas lumimari, rahvasuus ja laulusalmis aga lumemari. Heal lapsel olgu pealegi siis mitu nime. Võtan voli öelda tema kohta nii, nagu meiekandis kombeks. Lumemari.

Mulle endale seostub lumemari lapsepõlvega. Kuna olen alevilaps, siis eelkõige kodualevi hekkidega. Mingil hetkel aastas näitavad põõsad omi tagasihoidlikke õisi, kuid põnevaks muutuvad nad siis, kui juba mammud otsas. Mürgised, muide. Ja lapsena käid, rehitsed sõrmedega põõsaid, ise samas piidled, et keegi ei näeks ja pihkujäänud marjad lased ükshaaval jalge ette kukkuda, et rõõmsaid prõksatusi siis poolpidulikult isiklike saavutuste hulka lugeda. Vahva, eksole?! Meil alevis on rahvamaja kõrval kollane madal maja, mille hekist omal ajal ikka pidevalt koolist tulles sai matti võetud ja see hekk on olemas ka täna. Nüüd käin sealt mööda ja vaatan põõsaid hoopis teise pilguga, prõksutavad teised.

Rõõmsat elu sellele mustrile kudujate varrastel! See oli minu kümnes muster avalikustada. Kolmteist korda samapalju on veel tulekul, vähemasti. Küll pensionipõlveks saab tehtud, ma luban. Nüüd tuleb aga mõneks ajaks pühenduda rangelt vaid koolitöödele, sest lõpukiirenduse stardipauk on antud ja terve suvi saab täis olema unetuid öid.

Mustri nimi- Lumemari

Ma tänan kõiki, kes aitasid sellele mustrile nime leida! Olgugi, et paljudele kangastus tähistaevas, siis muster sai nimeks Lumemari. Tore, kas pole? Tähetee ja Põhjatäht on tegelikult juba salajases mustriraamatus olemas, seega hajali rõõmsad nupud mustris hakkasid õigepea mulle tunduma vägagi ja ainult lumemarjalikud. Ma olen kõikidele abilistele tänulik, sest nimedelaviin aitas mul aru saada, et see töö ei olegi nii raske, vaja vaid sõprade abi paluda, et mõte kännu tagant liikuma saada. Juta ja Tiina, homme saadan teile tänuga peotäie mustreid, Mummumimmu- palun Sinu aadressi, et ka Sind kostitada. Huvitav, kas ka teinekord võiksin veel abile loota? Uskuge, seda läheb vaja... Kes nüüd Lumemarja kohe kududa tahab, siis palun veel pisukest kannatust. Ta tuleb. Rõõmsad tervitused kõigile nimetalgulistele!

Aita anda sallimustrile nimi!

Nüüd ongi lugu selline, et eile peale Mandala avaldamist küsis Ivika, et kuidas need mustrite nimed tulevad. Pidin taas tunnistama, et tulevad väga raskesti, kui just algul kohe olemas pole või mingit kindlat mõtet endas ei kanna. Ma olen küll kõva kuduja, aga pildistamise ja nimepanemise koha pealt tunnistan end keskmiseks või kehvemaks.

Läbikudumise proovini jõudmisel panen ma mustrile tingliku nime ehk siis nö töönime, et nad arvutis ja märkmikus segi ei läheks. Selle mustri töönimi oli nii kole, et selliseks ta jääda ei või! Ja ma ei saa mustrit lõplikult ju kokku panna, kui nimegi veel pole! Ei taha mitte töönime väljagi öelda, kuigi muster oli muhe kududa ja ka välja ei näe kehv, või mis? Palun abi, tule sallile ristiemaks!

Ole lahke, kui see pitsikiri sulle midagi meenutab või mingeid mõtteid tekitab, siis ütle, kuidas ma teda edaspidi kutsuma peaksin?! Fantaasia, mida mulle vanajumal ülemäära ei ole andnud, võid lahkesti lendu lasta. Keegi ei keela nimesid kasvõi mitu pakkuda. Olen tänulik!

Esmaspäeval võiks tibud üle lugeda ja kõige lahedama nime panijale pakun lahkesti kõiki oma mustreid ja miks mitte ka edaspidi nimepanemise rasket tööd :-)

Haapsalu sall Mandala

Üle pika aja, tuleb tunnistada, jõuan ma ka mustrite lõpliku vormistamiseni. Lugesin neil päevil üle, et minu kapis ootab kokku 19 salli-poolikut salli-viimistlemata salli ja see on isegi minusuguse laisktegelase jaoks liig. Suur suvi on ees ja sellisel aastaajal oleks väga paslik kududa käpikute ja kapukate vahele pitsilisi salle. Nii ma nüüd püüangi end kokku võtta ja mõned mustrikirjad paberile panna. Kes tahab, kirjutab mulle postkasti ja muster saab soovijale kudumiseks teele pandud.

Sall sai nimeks Mandala. Algatuseks kritseldasin paberile nuppudest koosnevaid kimbukesi ja kõik tundus olevat nii ümmargune ja turvaline, et lausa igav. Siis aga tekkis mõte, et ei tule siit ühtlaselt kaetud salli midagi, tahaks hoopis suurema mustri kirja panna, kus takti ja ka muud sees! Ei hakka kirjeldama, kui mitu päeva see kiri mul peas ketras ja kui mitu paberipoognat prügikasti lendas, aga lõpptulemusega ma jäin rahule. Mulle nii meeldisid need kolm suurt lilledest kobarat! Ja sümmeetrias siia-sinna rombe ja jutte ja täpikesi vahele- lõppeks oligi tunne, et teeks nagu mandalat.

Kuna ma olen siin korranud, et tööproov on vajalik, siis ma kudusin ausalt ja korralikult mustri läbi ka. Ühe mustrikorduse mõõtudeks tuli 53X50cm ehk siis tükk nagu kolmandik salli!  Ja et ma olen vanamoodsal moel mustrite kirjapanija- pliiats suunurgas ja ruudupaber ees, siis alles ponnistamise lõppjärgus, kui arvutisse puhast versiooni tippisin, tuli pähe, et nüüd ma teen küll kurja! Muster on nii suur, et külili A4 lehel on ta silmale ikkagi kaunis väike vaadata. Ma ikka väga loodan, et see kedagi ei heiduta ja soovitan soojasti kas PDFis suumimist, koopiamasinal suurendusega kasvõi mitmest lehest kokkupanemist või muud meelepärast viisi. Mulle enesele ei valmistanud raskusi kududa peenes kirjas ruudustikult, sest ma armastan KnitPro magnettahvliga järjehoidjat ja see teeb elu lihtsaks. Muster on tugeva loogikaga ja see aitab samuti.

Vabandused edasi antud, jään ma lootma, et ta leiab uut ilusat elu kudujate varrastel. Tänan tähelepanu eest!

Tee tööd ja näe vaeva, kui armastus on kallal

Minu armastus on suure pitsitamise ja sallitamise kõrval tikkimine. Seega- kui on antud koolitöö, mida peab tikkima, siis mina mõnulen juba ette. Ja siis hakkan üle varju hüppama nagu ikka kombeks.

Kõigepealt läheb alati mustri valimisega kaua aega. Tüüpiline, eksole, kudumiseks mustrite leidmisega läheb tegelikult veel kauem...  Mustri algne idee tuli 1938.aasta mustrilehelt ja selleks, et saad teada värvid, kuidas varasemalt tikitud oli, otsisin tikanduse üles ka Muis.ee kaudu. Ilus oli, avaldas muljet ja ette mõnulemine oli täielik.

tanu, ERM 9456, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/555878

Julge hundina võtsin mustri ja plaanisin seda teha loodusvärvitud villaste lõngadega. Toone küll kohati muutes, aga ikkagi paksule mustale põhjale ja villastega, kuid üsna sarnase koloriidiga. Et pildil on tanu, siis minu tükist pidi saama hoopis jaki turjal passeosa. Arvestades, millised on mu gabariidid, tuleb öelda, et too tanu oli kunagi ikka suur olnud...

Töö algas ja kohe oli ka selguse hetk, et mina, kes ma seni olen kõikide muude pistetega sõber olnud, ei saa hääbepistega mitte kohemaid sinapeale. Seda enam, et tikkimine toimus suurel raamil, üks käsi raami all, teine kohal ja mõlema käega pistes. Kui ma olin pärast esimest suurt õit käe soojaks saanud ja tehnilise poolega harjunud, ütles mu parem küünarnukk, et tegemist on ilmselge piinamisega ja jäi väga haigeks. Nii kaks korda järjest. Sestap kolisin oma suure töö ikkagi väikesele raamile, et saaks tikkida küünarnukid kenasti külgede vastas. Väikese raami tarbeks on mul olemas jalg, seega tehnika jäi samaks ja harjusin peagi. Ainult et kahju on tikitud osa raami vahele suruda. Õnneks on villane selline materjal, mille saab hiljem kenasti üles turgutada ja raami jälgesid ei tohiks näha jääda.

Mustri mustale kangale saamine on alati tüütu tegevus ja nii ka seekord. Püüdsin siis lihtsalt nii kiiresti teha, kui võimalik, et tüdimus peale ei jõuaks tulla. Kalkale joonistatud pildi torkisin sukanõelaga auguliseks ja sooja soovitusena õpetaja poolt pakutud habemeajamiskreemi määrisin kiirelt kogu pildile laiali. Töötas! Nõnda sain kangale korraliku ja vastupidava kujutise, et tööle hakata. Oh, kuidas see raamitäis siis lõhnas terve nädala! Õnneks tänaseks on ta lõhnamise lõpetanud, kuid nüüd ajab ta pisut palju pudi ning valge sodi pildil oleval tööl ongi mittesihtotstarbelikust habemeajamiskreemist.

Mul on hetkel tikitud ehk veerand pildist ja ma ma olen ikka veel õhinas. Lisaks mitteharjumispärasele pistele teen ma seekord tikandi, kus ei toimu toonide üksteisesse sulatamist. See on mulle väga harjumatu ja tasus proovimist. Usun, et enne töö lõppu võin isegi ära harjuda.

Ja õppetund seegi, et järgmisel korral oleks mõistlik alustada mõnest vähemsilmatorkavast kohast, kui päris keskelt...