Pages

Tuesday, May 10, 2016

Tee tööd ja näe vaeva, kui armastus on kallal

Minu armastus on suure pitsitamise ja sallitamise kõrval tikkimine. Seega- kui on antud koolitöö, mida peab tikkima, siis mina mõnulen juba ette. Ja siis hakkan üle varju hüppama nagu ikka kombeks.

Kõigepealt läheb alati mustri valimisega kaua aega. Tüüpiline, eksole, kudumiseks mustrite leidmisega läheb tegelikult veel kauem...  Mustri algne idee tuli 1938.aasta mustrilehelt ja selleks, et saad teada värvid, kuidas varasemalt tikitud oli, otsisin tikanduse üles ka Muis.ee kaudu. Ilus oli, avaldas muljet ja ette mõnulemine oli täielik.
tanu, ERM 9456, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/555878
Julge hundina võtsin mustri ja plaanisin seda teha loodusvärvitud villaste lõngadega. Toone küll kohati muutes, aga ikkagi paksule mustale põhjale ja villastega, kuid üsna sarnase koloriidiga. Et pildil on tanu, siis minu tükist pidi saama hoopis jaki turjal passeosa. Arvestades, millised on mu gabariidid, tuleb öelda, et too tanu oli kunagi ikka suur olnud...
Töö algas ja kohe oli ka selguse hetk, et mina, kes ma seni olen kõikide muude pistetega sõber olnud, ei saa hääbepistega mitte kohemaid sinapeale. Seda enam, et tikkimine toimus suurel raamil, üks käsi raami all, teine kohal ja mõlema käega pistes. Kui ma olin pärast esimest suurt õit käe soojaks saanud ja tehnilise poolega harjunud, ütles mu parem küünarnukk, et tegemist on ilmselge piinamisega ja jäi väga haigeks. Nii kaks korda järjest. Sestap kolisin oma suure töö ikkagi väikesele raamile, et saaks tikkida küünarnukid kenasti külgede vastas. Väikese raami tarbeks on mul olemas jalg, seega tehnika jäi samaks ja harjusin peagi. Ainult et kahju on tikitud osa raami vahele suruda. Õnneks on villane selline materjal, mille saab hiljem kenasti üles turgutada ja raami jälgesid ei tohiks näha jääda.

Mustri mustale kangale saamine on alati tüütu tegevus ja nii ka seekord. Püüdsin siis lihtsalt nii kiiresti teha, kui võimalik, et tüdimus peale ei jõuaks tulla. Kalkale joonistatud pildi torkisin sukanõelaga auguliseks ja sooja soovitusena õpetaja poolt pakutud habemeajamiskreemi määrisin kiirelt kogu pildile laiali. Töötas! Nõnda sain kangale korraliku ja vastupidava kujutise, et tööle hakata. Oh, kuidas see raamitäis siis lõhnas terve nädala! Õnneks tänaseks on ta lõhnamise lõpetanud, kuid nüüd ajab ta pisut palju pudi ning valge sodi pildil oleval tööl ongi mittesihtotstarbelikust habemeajamiskreemist.

Mul on hetkel tikitud ehk veerand pildist ja ma ma olen ikka veel õhinas. Lisaks mitteharjumispärasele pistele teen ma seekord tikandi, kus ei toimu toonide üksteisesse sulatamist. See on mulle väga harjumatu ja tasus proovimist. Usun, et enne töö lõppu võin isegi ära harjuda.

Ja õppetund seegi, et järgmisel korral oleks mõistlik alustada mõnest vähemsilmatorkavast kohast, kui päris keskelt... 

No comments:

Post a Comment