Tõstamaa-ainelised roositud sõrmikud valmis

Päris oma mustriga, esimesed roositud sõrmikud said valmis!

Tegelikult on õigem ikka öelda, et teised roositud sõrmikud, sest esimestega poole peal olles avastasin, et mitu tähtsat asja oli jäänud kahe silma vahele. Meie koolis antud ülesanne kõlas nõnda, et Tõstamaa roositud sõrmikute ainetel joonistame mustri, teeme koekirjad ja arvutused ja koome võimalikult tõstamaised sõrmikud. Minu esimese paari puhul läks meelest, et allservas peaks olema narmaste rida ja pöidlale jookseb alates randme lõppemisest roositud mustri rivi. Niisiis, esimene paar on ja hetkel ka jääb poole peale.

Nonii, siin nad siis kõrvu ongi. Parempoolne paar on kootud Hea lõngast 2/10 ja värvidena kasutusel nii mu oma košenilliroosad kui koolis esmakursuslase poolt värvitud lõngad. Kuna Hea lõng on  valge ja mu teise paari jaoks valitud lõng on vanaaegne ja kergelt kollakas, siis tekkis mõte kuduma hakates, et värvipaletti peaks natukene muutma. Punase asemele sai roosa ja roosa asemele veel roosam. Korra tekkis kerge hirm ka, et läheb ikka üle mõistuse roosaks, aga ma vaatan, et mulle päris meeldib nii, isegi kui nüüd on roosat üle vindi läinud.

Selle kergelt kollaka vana lõngaga on seotud üks huvitav lugu, kuidas see minu kätte sai. Lõng on umbes sama vana kui ma ise ja pärit Jõgeva vabrikust. Mõõdult pea sama, mis Hea lõng, aga ebaühtlasem ja minu silmis selle võrra plussidega- et nagu olekski vanad kindad või nii... Lõngaga seotud stoori kokkuvõtlikult- kunagi kusagil ühed vargad vehkisid sisse suure hulga talumehe alumiiniumist piimanõusid, et need kokkuostu viia. Piimanõusid oli ikka omajagu palju. Minu tubli abikaas, kes oli politseinik, sai varastele kandadele ja tõi talumehe piimanõud metallikokkuostust tagasi. Talumees, kes polnud mitte võõras, vaid mehe lapsepõlvest tuttav rääkis muu seas, et näe piimanõudest oleks olnud tuline kahju, aga sees puha kadunud memme lõngad, mis midagi ei tähenda ja pidid nüüd tühja teisi raskeid vedama. Kuulnud sõna "lõng" läks mu mees ilmselgelt näost teistsuguseks ja talumees siis ütles, et kui teie peres oleks selle lõngaga miskit peale hakata, võta aga kaasa, sest mutt, kes muidu kudus, on mulla all ja uus mutt ei koo mitte. Polnud niisiis korruptsioonijuhtum vaid sõbramehekink, mis mulle kangesti sobis. Sain kaks suurt kartulikotitäit lõngu, kus nii kinnaste jaoks peenet kui sokkidele paksemat. Ja ikka sellist õrnalt kollakat, ajahõngulist. Puhas rõõm!

Kudumine võttis omajagu aega. Roosimine hakkas päris meeldima ja on kindel, et kunagi ma roosin kindlasti veel. Aga mis aega võtsid- need narmad! Algul sai neid ikka südamest kirutud, aga teise paari puhul juba polnud hullu. Tõstamaised narmad on head kududa töö pahemalt poolelt. Nende kohta õpetuse leiab Saara kirjastuse kudumise raamatu esimesest väljaandest ja õpetus, mida veel kasutada, pidi olema ka Claire Halliku raamatus. Sääl küll paremalt poolelt kootuna siis. Sain õpetaja jutust nõnda aru, et kuna need narmad on tehnoloogiliselt nii erilised, siis paljud õpetused nende kohta, mis ilmunud, pole kahjuks õiged. Ühe kinda käeosa tegemiseks kulus enam kui kaheksa tundi ja iga sõrm natuke alla tunni lisaks. Ei taha praeguse kiire elutempo sees mitte kokku rehkendadagi, mis need paarid aega võtsid...

Värvid: kosenilliroosa, veel heledam košenilliroosa, indigosinine ja poevärvidest punakas, mille värvisin üle teega ning ainsa värvina koolikaaslase värvitud komplektist jäi töösse mereroheline.