Kuidas Olustveres näitus üles ja minul kool lõpetatud sai

Ma kibelesin oma esimesest näitusest ja kooli lõpust rääkima juba pikalt enne, kui asjaks läks. Hoidsin end  tõsiselt tagasi, et mitte lõpetada nii, et kaagutad küll, aga mune ei kusagil. Nädal, mis oli koolilõpu eel, tormas sellise kiirusega minust üle, et ei oleks enam mitte kraaksatadagi jõudnud. Teate ju küll, alati jääb ajast mõni päev puudu, või siis vähemasti mõni tund ikka.

Täna saan öelda, et tehtud see sai! Kooli lõpueksam sai hindeks viie, näitus on kenasti üleval ja mina võin öelda, et kutseoskuste 5. taseme kaitsmine sai tehtud. Nüüd on hinges selline tühjus ja selline vaakum, et... Jah, ma tunnen kahjutunnet, et kogu see lõpuralli läbi on saanud!

Enne lõpukaitsmist. Foto: Pille Marrandi

Kahe aasta eest ma astusin Olustvere kooli sisse enda mustreid tutvustades. Tundusin enesele siis väga tark, asjalik ja usin käsitööline. Tänaseks olen ma Olustvere koolist välja astunud samamoodi, mustreid esitledes. Väikese vihikukese asemel on mul neid palju-palju ja lisaks suur mapp kootud tööproove. Hmm, enam ei tundu endale tark ja kõigeteadja. Küll jätkuvalt usin, seda ma ei salga, aga juba mõõdukamalt. Sama teemaga sisse ja välja astumine võib muigama panna küll- et mida siis õpiti? Milleks see kaks aastat? Ma võin kinnitada, et need on olnud kõige kasulikumad kaks aastat, kui käsitöist arengut silmas pidada. Ei oleks saanud teha paremat valikut, kui Olustvere ja tekstiilkäsitöö! Mul olid tõeliselt lahedad ja andekad koolikaaslased, tõeliselt säravad ja ülitöökad õpetajad. Nagu ma lõpukõnes mainisin, mulle ei ole tähtis eesmärkide saavutamine iseenesest, olulisem on teelolek. Ja see teelolek, raske, kuid nauditav, on nüüd sellel moel lõppenud...

Ei plaaninud kurvaks minna. Hoopis paari hetke näituse-eelsest ajast rääkida. Näitust ennast ju ei saa näidata, muidu keegi ei viitsiks kohale minna :-P Ma valmistusin 12 salli, ühe suure räti ja seelikuga ülesastumiseks pikalt. Mitu kuud askeldamist uute mustrite kallal ja häirivat otsustamatust. Lõpus ei suutnud kuidagi end kokku võtta, et valida välja, millised sallid näituse tarbeks valmis peavad saama või palju neid peaks üleüldse olema. Kõhklused ja kahtlused lõpetas halastamatu kalendri ja kella tiksumine. Sallid said valmis tänu suurepärastele kudujatele, kes mul abiks olid- Lea Uuk ja Aet Abel- südamest tänan ja kiidan teid kohe valju häälega!!! 

Kolmandal päeval enne näituse avamist kinnitasin rätti aluskangale kahe plaanitud tunni asemel seitsme tunni jooksul. Kirusin. Hirm oli, et kas järgmisel päeval üldse saan näituse üles kui juba esimese asjaga nii pikalt läheb... Õhtul olin ma peaaegu pisarais ja nii väsinud, et kojusõitmine oli eluohtlik. Teise päeva lõpul enne näituse avamist olin ma õhinas, optimistlik ja päris õnnelik, et läbimõeldud halvad stsenaariumid olemata jäid ja sallid olid seintele ja lakke tõmmatud saanud. Üks päev enne lõpetamist olin ma taas pisarais, sest lõpukõne ei tulnud kohe mitte kuidagi paberile, ülim pingutus andis väsimusena tunda ja näis, et miljon asja on veel teha. Ja siis juhtus veelgi- kooli lõpetamise päeval olin ma muidu igati rahulik, aga sõites ajahädas. Umbes 15 kilomeetrit ja 20 minutit enne lõpueksami algust oli teele langenud hiigelpuu, mida kraanade ja traktoritega tükeldati ja seisin ei-tea-mitmenda autona ootejärjekorras suurel maanteel teadmata, kas ja millal tee lahti saab. Sel hetkel, kui õpetajale helistasin, jõudsin veel mõelda, et huvitav, mis märk see nüüd siis on?! Ju ta oluline märk ei olnud, sest puu sai teelt, mina tegin (piinlik küll!) võimete piiril liikluseeskirju eirates sõitu ja astusin saali just siis, kui meie grupi lõpueksam alanud oli. 

Ootame komisjoni. Foto: Pille Marrandi

Tollest päevast jäävad meelde head hetked. Oli natuke jube ja natuke lõbus. Nagu lõpetamistel ikka. Naersin, et koolis olen käinud omajagu, aga 22 aasta tagant on tore ka midagi päris lõpuni käia. Kohe päris lõpuni. 

Olge siis lahked, astuge läbi uusi sallimustreid ja salle vaatama! Novembris on näitus Olustvere Mõisa viinaköögis, jaanuaris liigub ta Haapsalu Pitsikeskusse ja märtsis on Märjamaa raamatukogus kodulootoas kena punase telliskiviseina taustal. Kindlasti ei jää need ainsateks kohtadeks. 

Lõpetuseks pilt kolmandast päevast enne näitust. Vapralt kooli käsitöömajas kaasas olnud homne juubilar (hmmm,  Jakob ongi 10?!) aitas salle tärgeldada. Selleks hetkeks olid minu sõrmed nii tuimad, et jaks lõppes enne kui sprei pudelist. Ja abikaasa Priit oli järgmisel päeval see, kes redeliga sada korda näitusesaalis lae alla saadetud sai. Kannatlikud mehed! On põhjust tänulik olla.