Looduslikud kiud

Jätkuks eelmisele postitusele lühidad kokkuvõtted erinevate looduslike kiudude kohta, mida üks pitsikuduja kasutab. Loodan, et alljärgnev võiks olla abiks otsustamaks, milline materjal vastavalt kudumi otstarbele ja kasutusalale valida. Või aru saamaks, miks kudum ei tulnud välja selline, nagu oodatud ja ei käitugi ootuspäraselt...
Tsellulooskiudude koha pealt on kirjeldus kaunis napp, kuna ise sallidele keskendununa olen ülepea "villainimene".

Mul on piinlik, aga kasutatud piltide netiviiteid ei ole säilinud (kasutamise hetkel salvestasin need arvutisse).

Erinevate kiudude  pinnad mikroskoobiga vaadelduna

Lambavill 

Villa, ull, wool, wolle, laine, lana, wol. Lambavilla rahvusvaheline tähis on WO.

Nii nagu inimeste juuksed erinevad isikuti, on erinevad ka loomade karvad. Sõltuvalt sellest, kelle villakuga tegemist või millistes tingimustes ja millise toiduga loom on kasvanud, võivad kiud erineda väga suuresti. Pikad või lühikesed, paksud või peenikesed, siledad või karused, sirged või käharad- palju erinevusi, kuid proteiinkiududel on palju ka ühisnimetajaid.

Mikroskoobi all proteiinkiude vaadeldes näeb nende soomuselist pinda. Soomuseline pind annab kiule suuresti tema karakteristikud- kuidas kiud käitub, välja näeb ja käe all katsudes tundub. Soomused käituvad nagu väikesed sõrmekesed, hoides lõngaks töödeldud kiudusid koos. Samas nad eraldavad kiudusid üksteisest, moodustades nende vahele õhupuhvri. Soomused on „süüdlased“ kui kuuma ja külma vaheldumisel seebivees hõõrudes saab tekstiilist vilt.

Mida peenemad on villakiud, seda peenemad ja rohkearvulisemad on ka soomused. Mida jämedama kiuga tegemist, seda vähem on soomuseid ja seda suuremad nad on. Ülipeenel meriinovillal võib olla 2,5cm kohta isegi kuni 3000 soomust. Sellised soomused on nii mikroskoopilised, et isegi kõige tundlikum nahk ei saaks nende eristumist tunda ning see teeb peene meriino väga soosituks õrna nahaga kandjatele. Nii peenete soomustega pinnale langev valgus peegeldub tagasi õrna mati säraga ning see on näiteks meriinovilla üks iseloomulikke omadusi.

Võrdlusskaala teise otsa võiks asetada pikkade karmide soomustega villa. Jämeda läbimõõduga kiud, vähem ja suurema mõõduga soomuseid, 2,5cm kohta näiteks kuni 600- see muudab tunde naha vastas kandes karmimaks. Kõrvalpõikena lambavilla juurest- vähene soomuste arv mõõtühiku kohta ei pruugi alati tähendada aga kiu karmi olekut- angoorakiul on soomuseid vähe, kuid nad on sellise kujuga, et asetumine üksteise suhtes annab libeda pinna. Mohääril, samuti suurte soomustega kiul, on need aga sellise kvaliteedi ja omadustega, et näiteks esimene pügamine annab kašmiiriga sarnaselt pehme kiu.

Grayface Dartmoor lambatõug

Soomused on olulised materjali soojapidavuse seisukohalt, nende asetus ja rohkus annab materjali sees õhuruumi ning sellest sõltub soojuse edastamine. Kraasituna ja kedratuna on ka väga peen villane lõng soojapidav materjal. Kammvillases lõngas asetsevad kiud korrapärasemalt ja seetõttu on soojajuhtivus pisut erinev.

Villakiud on vetruvad ja venivad. See tähendab, et peale venitamist oma mõõdust ühe kolmandiku võrra pikemaks, märjana isegi 2/3 võrra, on villane suuteline taastama oma endise kuju. Olgugi, et leiutajad on teinud tormilist arengut tekstiilide vallas, ei ole suudetud toota niivõrd paljude positiivsete omadustega kiude kui vill.

Kiudude looduslik pikkus sõltub lamba tõust ja pügamise tihedusest. Tavaline pügamise tihedus on kaks korda aastas. Põhireegel on – mida peenemad on kiud, seda pehmemad nad tunduvad naha vastas. Lühikestest kiududest tehtud lõngast kudumid on rohkem pillingualtid. Seetõttu võivad ka parimad meriinod olla topiliseks muutuvad. Kiu pikkus võib tuleneda ka ebakvaliteetsest pügamisest, karmist töötlemisest. Pikkadest kiududest töödeldud lõng ei pruugi olla küll nii pehme, kuid see on vastupidavam kuna pikad katkematud kiud hoiavad ketruse ja korrutuse tõttu tihedalt kokku. Kui kudumi puhul on ette näha kandmisel hõõrdumist nagu näiteks sokkide puhul, oleks mõistlik valida pikkadest kiudest töödeldud lõng.

Lambatõugusid on palju, vähemasti paksu raamatu jagu...

Säbarus aitab kiududel omavahel kedrates sobituda ja korrutades tasakaalustuda. Säbarus aitab kiudude vahel hoida õhku, mis muudab materjali soojapidavamaks. Peened kiud nagu näiteks meriino ja Rambouillet on väga peene ja tiheda säbararusega kogu kiu ulatuses. Seevastu pikakiulised villad nagu näiteks Blueface Leichester on pikkade laugete lokkidega. Säbaramatest kiududest saab alati õhurikkamat ja soojapidavamat lõnga, mis vetrub ja on hinnatud just pehmete kudumite loomisel. Seevastu pikkadest laugetest kiududest saab tugevama, siledama, ka läikivama lõnga.

 Angoorakits ja kašmiirkits 

Angoorakits

Lisaks nimetatutele tuntakse kudumismaterjalidena ka Tiibeti kitse, kašgoora kitse villa ja segulõngades ka Euroopa kitse villa.

Siidise kiuga villa andvaid angoorakitsesid tunti juba 14 sajandit e.m.a. Tänapäeva mõistes angoorakitsesid teatakse 13 saj. AD Ankarast, Türgist. Sealt tuleneb ka nimetus angoora. Nimetus „mohäär“ võib tulla araabia sõnast mukhayar, mis laias laastus tõlgituna võib tähendada  - valima. Rahvusvaheline koodlühend on WM.

Angoorakitsed on pidamistingimuste suhtes väga nõudlikud. Kitse pügatakse 2 korda aastas ja villaku kogus on kokku ca 5-8kg. Angoorakitsel ei ole alus- ja pealisvilla, kogu villak kasutatakse sorteerimata. Tänapäeval enam kui 60 %  maailma mohäärist tuleb Lõuna-Aafrikast, teisel kohal on USA (Texas). Muudes maades on mohääri tootmine olnud pigem vähene. Euroopa suurimaks mohääritootjaks on Šotimaa.

Mohääril on suurepärased omadused. See on tuld hülgav, mustust hülgav, võib imada niiskust ilma, et tunduks märg või külm. Kiud imavad värvaineid väga hästi ja peegeldavad neid säravatena. Ta on soojem ja tugevam kui vill, suurte lamedate soomustega, mis annab kiu katsumisel siidise tunde. Kiud on pikad, nende läbimõõt suureneb kitse vananedes.

Olenevalt looma vanusest, võib kiu pehmus varieeruda. Vanemalt loomalt saadud vill võib olla lausa kare. Superfine kid mohääre saadakse ainult kuni 6 kuu vanuse kitse esimesest niitmisest. Selle pehmus võib võistelda kašmiiriga. Järgmisena looma vanust silmas pidades tuleb kidmohäär. Yearling mõiste tähendab teisel ja kolmandal pügamisel saadud villa. Kui toote sildil on ainult mohäär, on see noore täiskasvanud või täiskasvanud kitse villast, alates viiendast pügamisest. Kuna peenemad noorlooma kiud maksavad rohkem, märgivad lõngatööstused selle alati ära.

Lõnga saamiseks kedratakse mohääri kiud kokku peene nailoniga või nailoni ja villaseguse peene kiuga, mohäärikiud sõlmuvad selle ümber aasakestena. Mõnikord müüvad lõngavabrikud sellist aasalist lõnga bukleelõngana, tavaliselt harjatakse kiud taas lahti ning kammimine muudab selle karvaseks ja mõnusaks lõngaks. Puhast, lahtiharjamata mohääri välditakse kuna ta on tihe, libe kiud, millel ei ole venivust ja n.ö mälu. Kududes puhtana, saab pinna, mis on tohutult läikiv ja langev, kuid hoidvate soomuste ja kiu säbaruse puudumise tõttu kaotab kiirelt oma kohevuse. Teiseks eelistatud materjaliks mohäärikiudude ketramisel on siid. Siidil on sarnaselt hea langemine ja särav läige ja ta suudab veel enam värvaineid imada. Siidiga kokku kedratuna saab mohääri kohevus särava ja õrna halo. Mõned lõngakompaniid lisavad villasele lõngale vähekene mohääri, et saada materjali millel on läige.

Kašmiirkits on pärit Himaalajast ja nimetuse saanud India Kashmere provintsi järgi. Kašmiirikiudu andvaid kitsetõuge on maailmas 68, kasvatamiseks sobilikke tingimusi on 12 riigis. Kashmere provintsi monopoliks olid sealsed kitsed kuni 15.sajandini. Tänapäeval tuleb enamus kašmiirist Hiinast ja Mongooliast.

Kašmiirkitsed

Kasmiiri (rahvusvahelise tähisega WS) saadakse kitsedelt peamiselt kammimise teel, kuid ka pügades. Kokku annab üks kits aastas ca 300-500 grammi villa- sellest ka kašmiiri pöörane hind. Vill koosneb pehmest ja lühidast alusvillast ja pikemast pealisvillast, mis sorteeritakse käsitsi eraldi. Lõngatööstus kasutab kitsede alusvilla.

Kašmiirikiud on ilma südamikuta ja jämedus on alla 19 µm (võrdluseks- tõeliselt peen meriinokiud on mõõdus ca 21µm). Nepaalis ja Kashmiris toodetud pašmiinade tooraineks oleva kitsevilla kiu jämedus on 10-14µm. Soomused paiknevad kiul ebakorrapäraselt.

Kiu omaduste poolest on kašmiir väga soe, kergesti vanuv ja tundlik keemilisele keskkonnale. Ta imab niiskust lambavillast paremini ja kootuna on hea langevusega. Kašmiirikiudu segatakse tihti töötlemisel nii villa, meriino, puuvilla kui siidiga. Kammlõnga kasutatakse käsitöölõngades, kraasvill läheb kangatööstusse. Kašmiiri hooldamisel tuleb olla väga ettevaatlik ja hoolas- vältida kuuma vett või temperatuuride vaheldumist, kasutada vaid villale mõeldud pesuvahendit ning vältida igasugust hõõrumist.

Kaamellaste villad 

Sellesse gruppi kuuluvad kaameli (WK)-, laama (WL)-, alpaka (WP)-, guanako (WU)- ja vikunjavill (WG).

Laamad

Laamad on pärit Lõuna-Ameerikast ning tänaseni lisaks muude kasutusalade kõrval olulised veoloomad.  Laamavillal on selgelt eristatav pealiskiud- mitteelastne, läiketa ja jämeda ning pika kiuga vill. Lisaks on peen ja pehme alusvill. Värvuselt on vill must, pruun või valge. Laamavill on soe, kerge ja heaks omaduseks on tema tugevus.

Käsitöölõngasid valmistatakse laama alusvillast. Loomi pügatakse tavaliselt üle aasta. Laamavillast lõngade puhul tuleks tähele panna, et kiudude hulgas ei oleks palju nähtavalt teist tooni pealiskarvu- need võivad kudumis torkima hakata. Kiud on pikad ja tugevad ning tihti valmistatakse neist kammlõnga, mis on vastupidav ja sile, kuid samas vähese elastsusega.

Laamast enam on villaloomana tuntud alpakad, pärit samuti Lõuna-Ameerikast. Neid kasvatataksegi peamiselt villa saamise eesmärgil, suurim populatisoon on Peruus. Metsikuid alpakasid pügatakse üle aasta, farmialpakasid võidakse pügada kaks korda aastas. Kolme eri liigi alpakate puhul jäävad villa omadused peajoontes siiski sarnasteks, kuid on ka erinevusi. Vikunjavilla kõrval on alpaka kaamellaste hulgas üks väärtuslikuma ja hinnatuima kiu andja.

Alpakad, minu lemmikud :-)

Alpakavillasid on kuni 52 erinevas värvitoonis. Ühelt loomalt võib aastas saada kuni 7kg villa, millest heade omadustega on umbes pool kogusest. Iga villak sorteeritakse käsitsi kiu läbimõõdu alusel kategooriatesse:

•  Royal Alpaca- vähem kui 19 µm 
•  Baby Alpaca- ca 22,5 µm 
• Superfine Alpaca- ca 26,5 µm 

 Neist jämedamad ja lühemad kiud on nimetustega Huarizo, Coarse ja Mixed Pieces. Kiud, mis on jämedamad kui 34 µm, klassifitseeritakse laamavillana, kuigi on pärit alpakalt. Nii laama- kui alpakakiud ei allu hästi valgendamisele ning ei viltu kergelt.

Alpakade villas ei leidu lanoliini, seega on ta alati puhtam kui lambavill ja soovitatud tundliku nahaga kandjatele. Alpaka karva kiududel on vähe suuri soomuseid ja seetõttu on alpakalõng alati siledam ja läikivam kui lambavill.

Kaksküürkaamel

Kaamelivilla (rahvusvaheline sümbol WK) annab kaksküürkaamel ja seda toodetakse peamiselt Iraanis, Afganistanis, Venemaal, Tiibetis ja ka Austraalias. Peamiseks tootjaks on siiski Hiina. Head kiudu saab soojas kliimas elavatelt loomadelt ning seda kogutakse karvaajamisel. Aastane villatoodang on looma kohta 2,54kg.

Alus- ja pealisvill eraldatakse kammimise käigus. Alusvilla säbarus on laugjas, kiu mõõte võib võrrelda meriinovillaga. Kaamelivill on hea soojahoidja, kiu tugevus sarnaneb lambavillale, kuid ta on keemilise keskkonna suhtes tundlikum. Kaamelivilla kasutatakse nii puhtalt kui segatuna lambavillaga, ka puuvillaga ja sünteetiliste kiududega.

Angooraküülik 

Angooraküüliku villakiud võib olla kuni 30cm pikkune ja seda peetakse kaheksa korda soojemaks kui lambavilla. Kiud sisaldavad endas rohkelt õhuõõnsusi ning see muudab villa soojaks ja mahuliseks. Kuna küülikute rasunäärmed on väikesed ja vähesed, on saadav vill väga puhas ja seda võib koheselt kedrata. Villa saamiseks küülikuid nii kammitakse, kitkutakse (karvaajamise perioodil) kui ka pügatakse (mitu korda aastas). Põhiline villatoodang tuleb Hiinast, kuid Euroopas on väga kvaliteetse ja kalli angooralõnga tootjaid, kes ei kasuta villa saamiseks pügamist.

Küülikute villa kvaliteet sõltub loomade pidamistingimustest ja nende kasuka kammimise tihedusest. Aastas annab küülik ca230 grammi villa. Vill on oma loomult väga kerge st kaalu silmas pidades mahult suur. Segulõngades ca 20% angooraküüliku villa osakaal on juba märkimisväärne. Angooralõngaga kudumisel peaksid vardad olema võimalikult vähe libedad (eelistatult puuvardad).

Kiu säbaruse vähesus ja libedus nõuavad ketramisel suuremat keerdude arvu, et lõng püsiks koos. Kedratakse pesemata ja kraasimata villa. Angooralõngade kvaliteet võib olla väga erinev, vältima peaks lõngasid, mis on liigselt kohevad (ajavad karva) või milles on liiga suur osakaal pikki, karme pealiskarvu turritamas. Angoorakiude sorteeritakse kolme klassi, keskmine ja heade omadustega on prime-klassi vill, kiu pikkusega ca 3 tolli.

Angooralõngad on loomult jäigad, neil puudub vetruvus ja mälu. Selle tõttu ei pruugi lõng olla kudumis hästi vormi hoidev. Hõredamaks ja pitsiliseks koeks soovitatakse kasutada angooraga segulõngasid.  Angoora on väga vanumisaldis materjal. Tema hooldamisel peab olema ühtlane madal veetemperatuur ning pestes kudumit ei hõõruta ega väänata.

Siid 

Silkki, natursilke, silk, Seide, soie, seta, zijde (SE) 

Siid on ainus looduslik kiud, mis oma ehituselt meenutab tehiskiude- on pikk filamentkiud. Siidikiud koosneb kahest selgesti eristuvast osast: kahest fibroiinkiust ja neid ümbritsevast siidliimist. Mõlemad on valkained. Siidikiud on siidiussi vastse elutegevuse tulemus. Vastne eritab peas olevatest näärmetest nõret ning keerutades end umbes 200 000 korda ümber oma telje, toodab sel moel enda ümber kerides ca 732 meetrit kiudu kookonina.

Tussah siidi ehk metsiku siidi tootmisel ei ole siidiusside toidulaud kontrollitud, nad söövad erinevate puude lehti ning nii satub nende organismi tanniin. Tussah siidi kollakas-pruunikas värvus on sellest tingitud. Vaid valitud mooruspuulehti süües ei pääse tanniini vastsete organismi ja nii on saadav kiud lumivalge (Bombyx Mori) kultuursiid.

Kookonite tootmist alustatakse kevadel, kui mooruspuud lähevad lehte. Munadest hautakse täpselt arvutatud päevade jooksul välja röövikud, kes hakkavad elama spetsiaalsetel alustel. Neid toidetakse värskete mooruspuulehtedega. Täiskasvanuks saades siidiuss lõpetab söömise ja nukkub. Normaalselt kestaks nukkumisperiood 2-3 nädalat, kuid see katkestatakse tervete kookonite saamiseks kümnendal päeval.

Puhastatud ja sorteeritud kookonid pannakse likku kuuma seebivette, et pehmendada kiude koos hoidvat ainet. Pehmendusnõus olevad pöörlevad harjad eemaldavad pealmise jämedama siidikihi. Nüüd on võimalik kerida siid ühe pideva kiuna. Siidi kerimine on suurelt osalt käsitöö, sest iga niiti tuleb jätkata, kui mõni kookon on otsa saanud.

Siidikiud jagatakse kolmeks kategooriaks: pikad kvaliteetsed kiud tekstiilitööstusele, kookonite algused ja lõpud ning mitte nii kvaliteetsed kiud lõngatööstusele ja vähekvaliteetsed järelejäänud kraasmed. Tekstiilitööstusse minevad kiud on ülipeened, ühtlased ja libedad, käsitsi kudumine neist oleks vaevaline. Lõngatööstusele minevad lühemad kiud kraasitakse ja kedratakse omavahel kokku.

Siid on üks tugevamaid kiude. Tema tõmbetugevus on näiteks villast üle kolme korra suurem. Venitamisel ei ole siid muude kiududega võrreldes eriti elastne ja paindekestvus on tal ka keskmine. Metsikute siidide tugevus ja elastsus on tunduvalt väiksem kui kultuursiididel. Siid on väga hea niiskuseimaja, naha vastas alati soe. Oma jäikuse tõttu ei hoia siid hästi vormi, kuid on peale taasviimistlemist jälle korrektne.

Siidist kudumisel tuleks valida puidust mittelibisevad vardad, sest kiud ise on väga sile ja libe. Kiud kipuvad jääma kinni varraste või maniküüri ebaühtluste taha. Jäiga loomu tõttu tasuks valida pisut väiksem vardasuurus, kui muidu sama jämedusega materjale kududes. Jäikuse tõttu jäävad kudumis näha ka kõik ebaühtlused ning lõngapinge vaheldumised, mis ei kao viimistlemisel. Puhtast siidist kududes võiks eseme vastupidavust silmas pidades eelistada tihedama keeruga ja korrutusega lõngasid.

Kuumust talub siid paremini kui vill. Pikemat aega võib ta olla 120-130 ° C kuumuses, kuid 170 ° C juures muutub hapraks. Siidi puhul vältida kindlasti otsest päikesevalgust ja kokkupuutumist olemkeemiaga (nt lõhnaõlid jms).

Siidi juures äratab tähelepanu spetsiifiline lõhn, eriti, kui kiud saab märjaks. See tuleneb siidiussi nuku jäänustest, mida ei ole korralikult materjalist välja saadud. Peale korduvat pesemist võib see kaduda, kuid tihti annab tunda edaspidigi igal pesukorral. Ekstreermse vahendina, kel jugust, võib katsetada materjali töötlemist rohkes vees pesusooda ja seebilahusega kõrgel temperatuuril. Hiljem kindlasti rohkelt loputada ja tasakaalustada siid happelise keskkonnaga (äädikalahuses).

Puuvill 

Baumwolle, cotton (Bw CO) Kasvab Lõuna- Ameerikas, Aafrikas, Kesk- Aasias.

Puuvill ei olnud Euroopas pikalt tuntud. Algselt räägiti legende puude otsas kasvavatest villakutest (Baumwolle). Tegelikult saab puuvillakiu teekond lõngaks alguse taimekupras seemneid ümbritsevast peenest tselluloosikiudude kogumikust.

Puuvilla sorte ja töötlusi on erinevaid. Parimaks peetakse Egiptuse ja Pima puuvilla (pikad, ülipehmed ja peened kiud). Puuvillakiud on üldiselt tugevad ja vastupidavad, märjaks saades nende tugevus kasvab. Töötlemisel peetakse silmas, et mida tihedam on ketrus, seda kvaliteetsem ja kauemkestvam on materjal. Seda võiks jälgida ka puuvilla kudumismaterjaliks valides.

Puuvillane lõng võib nii kokku tõmbuda kui välja venida. Kokku tõmbub ta pesus ja välja venib kandmisel. Aja jooksul kokkutõmbumine väheneb, kuid vormi hoidmine jääb kehvaks. Puuvillakiud on suhteliselt jäik. Tihe, mitmekihiline lõng, millel ei ole tugevat keerdu, on omaduste poolest pisut vähem jäik, kuid ei hoia samuti hästi vormi. Ketramisel ja korrutamisel ei saavutata alati lõngas tasakaalu, seetõttu võib kudum jääda kiiva hoidma. Peale viimistlemist (või spetsiaalselt valitud koekirjade kasutamist) saab kudumi vormi parandada.

Puuvillase eritöötluseks on merseriseerimine. Selle käigus saavutab lõng särava ilme, muutub vastupidavamaks ja paremini värvitavamaks. Merseriseerimise käigus töödeldakse kiude seebikivi lahuses, kus kiud paisuvad jäädavalt ja muutuvad sirgeks. Selliseid kiude kokku kedrates saab särava, tugeva puuvillalõnga.

Puuvillatööstust peetakse keskkonnaohtlikuks tootmisharuks, kus kasutatakse palju loodust saastavaid väetisi, putukamürke, kemikaale. Tundlikuma nahaga inimesed võivad seda puuvillaseid tooteid kasutades tajuda. Ökopuuvilla märgistus näitab, et puuvilla tootmisel ja kasvatamisel ei ole kasutatud kemikaali. Näiteks Green cotton märgisega puuvill on pestud loodusliku seebiga Orgaaniline puuvill kasvatatud maheviljelemise põhimõttetel -vähemalt kolmeaastasel mahepõllul.

Lina 

Lina (LI, FL) 

On üks iidsemaid kiutaimi. Lisaks tselluloosile sisaldab lina ka ligniini,mis annab kiule iseloomuliku värvuse (hallist rohekaspruunini). Kiu värvimine ei ole lihtne, kuid ta on väga hea värvi hoidja.

Lina imab niiskust ja talub päikesevalgust paremini kui puuvill. Kemikaale talub lina vähem ja kulumiskindlus on väiksem. Lina kiud on eriti tugev, märjalt suureneb tugevus veelgi. Lina juhib hästi soojust seetõttu tundub nahal jahe. Tänu siledale kiu pinnale on linal ilus läige, mida rohkem lina kanda ja pesta, seda pehmemaks ja kenamaks ta muutub. Täislinane lõng on jäik ja raske, pigem kasutatakse lina segatuna teiste kiududega.

Kasutatud kirjandus:

 Hein, Anne „Tekstiilkiud ja nende omadused“  https://www.tlu.ee/opmat/ku/MLT6040/ 

 Ojaste, Ann „Käsitöölõngad“ http://www.eope.ee/_download/euni_repository/file/105/K%C3%A4sit%C3%B6%C3%B6l%C3%B5ngad.pdf  

 Parkers, Clara „The knitters book of yarn“ 

 Tekstiilikiudude sõnastik ja lühendid https://textile.ee/sektorist/sonastik 

 Tuulik, Diana „Sissejuhatus tekstiilmaterjaliõpetusse“  http://eprints.tktk.ee/154/1/index.html