Olustvere pika koolituse lõpetamine

Triinu, Eda, Marika, Liis, Tiina, Hetty, Reet, Mari ja Tiiu oma sallidega. Evelini sall ootas toas raamil. Tubli töö!!

Veebruaris otsisin osalisi Olustveres toimuvale kuue nädala pikkusele koolitusele. Oli tore, et neid leidus. Eelmisel reedel oli meie grupi viimane kokkusaamine. See oli minu jaoks väga oluline aeg, kõik need nädalad. Ah et miks, kui ma olen juba pikalt sallikoolitusi korraldanud? Ikka seepärast, et see kursus oli teistsugune. Oli mulle oluline.

Kunagi lapsena unistasin ma õpetaja elukutsest. Noorema õe peal hakkasin juba varakult "kuiva trenni" tegema, kooli mängimine oli meil üks põhitegevusi. Üsna pea sekkus ema, sest meie tundideandmise mäng oli kasvanud koledaks sõjaks- minus lõi välja paras despoot ja õde, vaeseke, oli täiesti põrmustatud. Keskkoolis olles tundus kohati, et õpetaja elukutse on üks tore, aga muidu keerukas asi, mis võib ka inimese julmaks muuta ning ma matsin oma unistuse rahumeeli maha. Aastad läksid. Ise oma lapsukesi kooli saates olin jõudnud arusaamale, et õpetaja on siiski õilis amet, mida tänapäeval suudavad auga välja vedada vaid eriti tugevad ja andekad natuurid.

Minu suhe õpetaja-ametiga sai taas uue värvi, kui hakkasin ise sallikoolitusi vedama. Suhet võib kirjeldada kui "mitte-päris-õpetamist", lapsepõlve ambitsioon ei puutu üldse asjasse. Ma räägin ju vaid sellest, kuidas kuduja saaks lihtsama vaevaga paremat tulemust. Õigemini küll, kuidas ma arvan, et võiks saada paremat tulemust. Igal kursusel mõtlen, et räägin nagu sõber sõbraga... Küll tuli mulle meelde taas mu lapsepõlveunistus, kui asusin ette valmistama Olustvere kursust, mis oli täiendusõppekursusena pikalt ja kaua kestvalt planeeritud.

Kuus kohtumist, igaüks neist terve päeva kestmas, andis võimalusi ja samas ka kohustas. Ainus mõte oli, et osalejal ei peaks mitte kohale tulles igav olema. Kuna kõik alustajad lõpetasid kursuse, siis ehk ei olnud ka :-) Algselt läbi mõeldud plaan ei vedanud mind alt ja vahepeal oli isegi natuke raske, sest kõige muu igapäevaelu kõrvalt tahtsin leida aega, et pisut end täiendada, et rääkida veelgi paremini. Oleks tahtnud ju veelgi enamat! Ütleme nii, et kindlasti saab koolitada paremini, aga hetke oskuste ja võimaluste kohaselt andsin endast parima.

Mis me siis tegime? Lisaks Haapsalu salli tarkuste peensusteni lahtiharutamsele rääkisime pikemalt kudumismaterjalidest ja eri koostisega lõngadest. Võtsime läbi mustrilugemist alates algusest kuni varraste proovini Shetlandi pitsi kallal. Rääkisime viimistlemisest, pesemisest ja pitsi säilitamisest. Traditsiooniliste pitsitehnikate tutvustamine meeldis mulle endale kõige enam, sest selles teemas on palju, mida tahaksin ise ka edaspidi põhjalikumalt uurida. Kui mu jutt tekitas kudujates lisaks saadud infole ka uusi küsimusi, siis oli see asja ette, ma usun.

Tiina kootud Shetlandi mustriproov, lõng oli 2/48

Meie grupp oli väga motiveeritud ja müts maha kõigi naiste ees! Lõpetamisel olid kohal kõik täies mõõdus kootud Haapsalu sallidega+ veel eri eesmärkidel kootud tööproovid. See oli väga tore päev, näha naisi oma suure tööga! Tõesti, see Olustvere kursus ja tublid naised jäävad mulle meelde! Kes lugema satub, olge soojalt tervitatud!

Tänase postituse pildid on Tiiu tehtud ja tema suurepärane sall on ka grupipildil minu õlule sattunud. Aitäh, Tiiu, jagamast! Nii pilte kui salliserva. Fotodel on naised oma töödega ja viimane päev oligi see, mil mina vaatasin ja kuulasin ning rõõmustasin.

Liis esitleb oma tööproove. Sellel lehel oli meile paljudele midagi uudset (mitmevärviliste nuppudega proov)

Triinu kootud põhjalik tööproovide kogu