Craft Camp 2017

Craft Camp 2017 oli minu jaoks pööraste emotsioonide virvarr! Kaks vahvat päeva!  Mul võttis tegelikult aega paar päeva, et taas oma igapäevaellu tagasi tulla, täna suudan juba seiklusele tagasi vaadata ja enam ei veereta peas inglisekeelseid mõttekatkeid. Mis siis juhtus? Juhtus see, et ma andsin Haapsalu salli kudumise töötuba. Ja tegin seda inglise keeles. Olen väga tänulik, et mulle usaldati korraldajate poolt selline ülesanne!

Koolituse esimene päev Foto: I.Viljasaar

Esimese ja  väga olulise asjana mainin, et ma ei olnud selles seikluses üksi. Ivika Viljasaar, hea abiline, päästis mind nii mitmelgi korral. Me korraldasime koolituse koos ja see oli väga hea mõte, sest ilmselgelt poleks ma üksi toime tulnud. Kui muidu on Haapsalu salli õpituba kahepäevane ja sisaldab lisaks veel kodutööd, siis nüüd tuli informatsioon suruda kuue tunni mõõtmesse+ teha ettevalmistusi ise, et osalised saaksid olulisi etappe ikkagi läbi teha. Me tahtsime ju ometigi nii palju anda, kui vähegi saab! Ja mina olen alati püüdnud võtta eesmärgiks, et koolitus ei tohi olla tuim, kellelgi ei tohi olla igav! Ivika oli kogu aeg abiks kätega ja igaühele personaalselt, kui mina jutuosa ja esitlusega toimetasin. Ivika oli ka see, kes päeva lõpul, kui ma teadsin, et enam auru ei jätku, rääkis sallide viimistlemisest ja võttis asju korralikult kokku. Aitäh, hea inimene! Leidsin, et lause "Vastandid täiendavad teineteist" maksab meie puhul sajaprotsendiliselt- Ivika on kiire, elavaloomuline suhtleja, kõhn ja vilgas. Mina, mina olen täpselt vastupidi. Aga pitsi, seda  armastame me mõlemad väga. Tema on pühendunud kleitide kudumisele ja see tuleb tal imehästi välja.

Minu jaoks oli see koolitus üks mu elu olulisemaid. Miks ma seda muudkui kordan? Eks tegelikult sellepärast, et see oli mulle ka puhas eksam. Ma ei ole koolis õppinud inglise keelt rohkem kui pool aastat ülikoolis ja pool aastat Olustvere koolis erialaseid väljendeid. Ma pole reisinud. Pole isegi peikat olnud, kes inglise keeles kõneleks. Olen inglise keelt armastanud ja selle vastu huvi tundnud alates keskkoolist, mil oli hädasti vaja laulusõnu tõlkida ning tänasel päeval, kui pool mu käsitöökaubast läheb välismaale, on see vajalik töökeel. Loen kudumisraamatuid ja blogisid, ütleme, et aastast 2009 alates. Algul sõnastiku abiga, kuid nüüd juba enam mitte. Ja nagu näha, saan ka suhtlemisega kenasti hakkama, ma lihtsalt ei teadnud seda varem.

Kui ma sain kutse koolitama, stressasin algul kõvasti, siis aga asusin metoodiliselt tööle. Ei, ma ei leidnud võimalust sõita keelekümblusele inglisekeelsesse keskkonda, ma lihtsalt kuulasin kuude kaupa igal õhtul kudumistöö kõrvale inglisekeelseid podcaste. Minu mure ei olnudki niivõrd sõnavara puudus, kui selle nobe kasutamine. Hea keeletajuga inimesena sain kuulamistreeningust palju abi. Ma ei jäänud nende kahe päeva sees kordagi päris hädasse ja kui mõnel hetkel saidki sõnad otsa, siis olin õppureid ette hoiatanud, et ma võin ka kätega rääkida. Täiesti loogiline lahendus käsitöökoolitusel, eksole. Kõik kulges kenasti ja jällekord ei hoia kiitust kokku, sest Ivika oli alati olemas, kui minul liig pikad mõttepausid kippusid tekkima. Ja õppurid olid toetavad, tõsiselt. Teise päeva grupis oli ka üks eesti keelt mõistev austraallanna, kes leidis abivalmilt vajalikke sõnu. Me Ivikaga ei osanud kumbki ette näha, et näiteks matemaatilisi sümboleid tuleb ju selgitada- jagamismärk...eee, kuidas see nüüd oligi?! Äärepits, teate ju küll...

Eelmisel õhtul Olustverre minnes olin natuke murelik. Armastan seal alati pikki ringe jalutada ja nii ma ka sel õhtul kulgesin. Mulle on Olustvere keskkonnana alati väga armas olnud ja pargi iga puu oli toeks :-) Selle koha peal on muigamine täiesti lubatud. Järgmise kahe päeva adrenaliinikogusega võinuks ma neid puid ka viltu lükata üritada, kui vaja.

Õmblemist ootavad proovid Foto: I.Viljasaar

Mulle meeldisid need kaks päeva väga. Koolitusel osalejad olid pea kõik vilunud kudujad, kuigi näha oli, et nii peenike pits oli osadele harjumatu teha. Kõik kudusid siiski nii palju, et tehnilise poole saime kenasti hinnatud. Oli neid, kellest ma tegelikult teadsin interneti vahendusel juba natuke. Ja oli proua, kes tunnistas, et on mu blogi tõlkega juba pikalt lugemas käinud. See oli nii südantsoojendav! Tagasiside oli vahetu ning õppetöö käigus oli inimeste pealt hea "lugeda", kuidas nad kaasa tulevad. Lõplik tagasiside saabub mõne aja pärast, aga me kõik tõdesime, et tegelikult koolitus võinuks olla pikem. Kasuks tuli ta osalejatele igal juhul, sest kõik kudusid nuppe ja said nendega toime! Ja kõik said proovida seda kardetud äärepitsi õmblemist. Me olime valmistanud ette äärepitsid ja kahe peopesa suurused tööproovid. Siinkohal tänan Monica Leinbergi, kes praktikatööna need meile kudus. Jah, sel aastal ei ole ma ise praktikant, sel aastal on mul endal praktikatöö tegija. Aitäh!

Mul oli rõõm kohtuda taas Nancy Bushiga. Sel korral ma julgesin temaga juba pikemalt vestelda ning ma ei väsi teda tänamast kirjutatud raamatu eest. Knitted Lace of Estonia oli ju esimene, mida aastaid tagasi uurima hakkasin kui Linda Elgase rätiraamat oli pöörase huvi tekitanud. Kohe seejärel ilmus Haapsalu salli raamat. Võin julgesti öelda, et raamatud on mu elu muutnud. Võib-olla oleksin ma tänaseni kena klienditeenindaja muidu olnud. Kindlasti mitte aga nii õnnelik, kui ma oma käsitöiste väljakutsete ja seiklustega olen tänasel päeval. Nancy külastas põgusalt ka me teist kursusepäeva ning ma tean, et ta oli pikemal reisil sõpradega, kes ka Haapsalu Pitsikeskuses käisid ning seal koolitust said.

Nancy Bush külastamas meie teist päeva Foto: I.Viljasaar

Koolituse teine päev Foto: I.Viljasaar

Esimese päeva lõpetuseks oli väike laadapäev. Tunnike tihedat suhtlust veelgi ning need olid hetked, kus mulle tundus, et ma pean ainult ja ainult vett jooma, pea käib pisut ringi. Väsimus, see jõudis kohale alles hiljem ning selle vastu asusime koos Ivikaga taaskord jalutuskäigule. Nende päevadega sai Olustvere park ja kompleks talle päris selgeks, ma usun. Laadal, nagu ma arvasingi, kujunesid hitiks loodusvärvitud lõngad, mille olin kaasa haaranud. Ivika, energiline inimene, aitas leti taga särades.

Võimsad muljed ja emotsioonid jäävad mulle meelde selle aasta Craft Campist. Nagu öeldud, oli see mu tähtsamaid koolitusi. Sel suvel on mul plaanis veel mõned pöörased ja olulised ettevõtmised, aga sellest juba edaspidi. Tänan südamest korraldajaid ja veel kord head Ivikat!

Eelmise aasta Craft Campist on valminud väike videolõik. Kena ja inspireeriv, ei saa seda jagamata jätta. Selleaastased pildimaterjalid alles kogunevad.


Craft Camp 2016 from Viljandi Kultuuriakadeemia on Vimeo.