Juba paar tundi on minu toas hõljunud eriline, kirev aura ning vägagi maine ja räme kopituselehk. Viimasest hoolimata naudin ma väljakraamitud materjalis tuhlamist. Täna võtsin ette terve suure kotitäie vanu Siluette ja Laste Siluette. Uuema aja inimesed ei pruugigi teada, et kunagi sellised ajakirjad ilmusid ning olid tollase NL alal väga erilised ning nende lugejad lausa privilegeeritud, sest uusi värskeid moetrende pidi tikutulega taga otsima.Minu vanaema oli lihtne maanaine, tühja tal sest moest, aga ta oli postiljon. See aitas jala selle privilegeeritute-ukse vahele saada ning kuna vana-vanaema oli küla õmbleja, siis ilma nende ajakirjadeta lihtsalt ei saanud eduline olla! Õnneks suur osa tolle aja varandusest on säilinud ning nüüd minu keldris hoiul. Olgugi, et kraam on väärt, ei saa ma seda tuppa hoiule tuua, sest kopituselehk on tõesti vänge. Läbi ekraani ehk ei tule :-)
Teate, mida me õega lastena armastasime maal külas olles teha? Vanaema Siluetid olid ühes suures kapis ning me tõstsime sealt endale sülle suure kuhja. Ikka kohe nii, et istudes põlvedelt nina alla ulatuks. Siis, leht-lehelt pöörates valisime oma lemmikmudeleid ning parimale tuli sõrm peale panna ning hüüda "Mina!". Kuna ilu oli vaat et elu ja surma küsimus, siis leheküljed vupsasid vahel imekiiresti, sõrmed torkasid mudelit veel kiiremini ning hüüdma pidi ju ometigi kõvemini kui teine! Vahel läksid sõrmed isegi kaklema, sest mida kaharam seelik, seda ihaldusväärsem ju ometigi! Ja mida naljakam konnaprill, seda ägedam! Kes ei tea, mis on konnaprill, see vaatab ülejärgmist pilti :-)
1974.aasta Siluett tutvustab Haapsalu salli alljärgneval moel (kirjaosa tegin eraldi suurema pildina. Kes tahab lugeda, klõpsaku suuremaks)
Kuidas vanadelt raamatutelt üldse seda kopituselõhna küljest saaks? Kas see üldse kaobki?
Mu vanaemal olid ka kapis Siluetid :), see roheline nt on väga tuttav. Meie naabritüdruk oli mõned aastad enne abiellumist seal modelliks ja vanaema kogus seetõttu neid ajakirju.
ReplyDeletemeil olid ka Siluetid!
ReplyDeletelugejakirjad seal lõpus on kah ägedad :)
Mina sain ühest vanast kummutist ja esemetest seal sees kopituslõhna välja sel teel, et mis kannatas pesta ja tuulutada, see just seda saigi. Ajakirjadega aga... sättisin nõnda. et nende vahele tekiksid mingidki õhuvahed ... siis lasksin kummuti teistesse sahtlitesse ja sahtlite ning seina vahele õhuvärskendajat ... siis sahtlid kinni ja nädal aega nö lõhnastumist. Ja nii mitu nädalat, kuni kopituse lõhn kadus. Mina kasutasin `tubaka lõhna kõrvaldavat õhuvärskendajat`, aga võib ju ka mõnda muud endale meeldivat lõhna kasutada. Valisin nende protseduuride tegemiseks suvise aja ja peale kõike seda töötlemist laotasin ajakirjad veel võrkkiigele (vana tüllkardina sidusin peale, et tuul kurja ei teeks), mis rippus verandal - õhu käes kuid vihma eest kaitstud. Päevasel ajal hoidsin siis kaks vastasakent lahti.
ReplyDeleteÕnneks sain kopituse lõhnast jagu nii kummutis kui esemetel.
Sant.
Aga... aasta 1974 ... ooo, kuldne noorus !
Minu lapsepõlv möödus ka igasuguste vanade ajakirjade seltsis, sest vanemad töötasid säärases kohas, mida rahvasuu kutsus "setubaas" - osad inimesed vähemasti peaksid mäletama ametlikke oranže kaltsupunkte, kus makulatuuri ja kaltsu eest sai endale lunastada õiguse sealtsamast erinevaid defitsiitseid kaupu osta. Ja vot sinna toodi teinekord ka õite vanu ajakirju. Pealegi, meil olid kapis vanaema Siluetid, ja emal käis ka kõik, mis vähegi käia võis.
ReplyDeleteIssver-sussver, sa ajasid mul praegu kananaha ihu pääle! Kas mõni ajakiri 50ndatest ka olemas?
ReplyDeleteKopituselõhna asjus küsige Tartusse sattudes nõu näiteks ülikooli raamatukogust restauraatorite käest või ERMist. Või kui Raplas või lähikandis on muuseum, siis võib ehk sealtki abi või kontakte saada.
ReplyDeleteKogu lugupidamise juures hakkajate tegutsejate vastu ma õhuvärskendajat kindlasti ei soovitaks. Ja päevavalguse, eriti päikese kätte tuulduma vana paberit kindlasti viia ei tohi - läheb kollaseks (kui mitte kohe, siis protsess kiireneb kindlasti).
PS esimese pildi oranzh jakk on lihtsalt vapustav!
Ohh Rees...Sa jagad seda nostalgialaksu meile kõigile riburadapidi:)
ReplyDeleteMulle meeldis ka vanaema maja ülakorrusel vanu ajakirju lapata ja nohinal lugeda...Suvevihm krabistas vast plekk-katust...
Ja alles ükspäev tuletas sõbranna meelde et ajalehed toodi iga päev postkasti ja mõnikord oli lehe vahele kiri torgatud.Või kaks.
Olid ajad...
Tänapäeva elu on selline et kui laps teatab, et ta tahab vanaemale kirja saata siis vanem õde ütleb seepeale, et sa ei saa, vanaemal pole arvutit ja e-posti :)
Seepeale kirjutas laps PÄRIS KIRJA ja kleepis ümbrikule margi ja saatis ära. Ja sai vastuse ka.
Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud, et raamatukogust või muuseumist nõu küsida?! Aitäh idee eest! Suur aitäh kohe!
ReplyDeleteKindel see, et kõva tuulutamine peaks vajalik olema. Neid materjale on nii hiiglama palju, järgmisel suvel saab rõdule laotada... Aga nad on väärtuslikud mu jaoks, tasub vaeva ära küll.
Laura, 50ndatest ei ole Siluette, aga on mõningaid käsitööd ja lõikeid sisaldavaid lõikelehti. Mis aastast see Siluett üldse ilmus, huvitav? Mu vanaema toodi Siberist tagasi 1959, kohe pärast seda algab ka kirjandus. Lõikelehed on siis tema vanatädi asjade hulgast.
Võtke heaks!:) Aga tuulduma tuleks panna kuhugi, kuhu otsene päikesevalgus ei ulatu ja kus oleks soovitavalt võimalikult hämar.
ReplyDelete12:55 AM
Jaa, selles mõttes võib põhjapoolset rõdu kiita, päike läheb lõunast ära. ainus pluss ka, sest lilled näiteks ei taha sellel rõdul kuidagi edeneda...
ReplyDeleteAasta siis oli 65, istusime peikaga sirelipõõsa all ja valisime Siluetist mulle pruutkleiti... Olime mõlemad 4-aastased :D
ReplyDeleteAitähh selle nostalgialaksu eest!!! helikene
Olen juba teist korda neid kaht villast kampsunit vaatamas, super!
ReplyDeleteMul pole vanu Siluette:(
Siluett ilmus 1958.-1992.a, netis leidub selline artikkel:
ReplyDeletehttp://www.ohtuleht.ee/149963
Oo jaaa!!! Meil olid ka emal Siluetid ja Nõukogude Naised. Minul hiljem vist kogu perioodika,mis ilmus. Alustades siis Tähekesest, Sädemest, Pioneerist lõpetades kasvades Nooruse, Horisondi, Pikkeri, Eesti Naise, oma Siluettide ja muuga. Tol ajal olid ju uued raamatud defitsiit ja kõik ajakirjad said kaanest kaaneni läbi loetud. Kuna mingi aeg olin vägagi koliv ja polnud võimalus kogu seda "kaasavara" enda juures hoida,läks enamust neid paraku vanapaberisse. Nüüd nutan taga. Aga mul on olemas Riia Moemaja joonistatud kataloog koos lõigetega, mis on küll kolletunud ja rabe, aga täiesti vaadatav/kasutatav. Praeguses Vintage-nostalgias tõeline pärl... :D.
ReplyDeleteRees, ma mõtlen, et kas Sa ikka tahad täiesti lõhnavabaks neid ajakirju saada?
Ojaa, tol ajal oli aega ajakirjadele! Siis polnud internetti segamas :-)
ReplyDeleteA lõhnavabaks tahaks saada niipaljugi, et kannataks neid toas hoida. Vanaema kapist pärit kangad pesin ka kõik läbi, aga ikka on veel miskine vine küljes...