Pages

Saturday, December 21, 2013

Haapsalu sall I.R. kirjaga, lumeigatsus ja titerõõm

Ei saa öelda, et ma ise sellega rahul oleksin, et pole aega siia kirjutada. Hmm...
Küll olen ma aga rahul sellega, et olen sättinud oma titeradari erksaks ja meil väikese Mettega on suurepärane suhe. Tema kasvab ja mina rõõmustan. Selline tööjaotus siis. Varsti juba neli kuud ja tegemist on täiesti eeskujulikult hea beebiga. Olen õnneseen!
Tänases sombuses päevas sain pildile paar salli, sest ma ikkagi koon. Olgu, et vähem, aga koon. Ingrid Rüütli kirjaga sallil hakkasid nupud mingist hetkest tunduma lumehelvestena. Ja nüüd ei saa seda pilti üldse erapooletuna vaadata- helbed mis helbed. Igatsus lume järele on lihtsalt nii SUUR!

Kaunist pühadeaja algust!

P.S. Pane tähele, kursused on nüüd jälle saadaval. Räägi sõbrale ka!

Thursday, November 28, 2013

Väikese tüdruku Haapsalu sall hagakirjaga

Mul on kaks korda tulnud kududa sall väikesele tüdrukule ja mõlemad korrad on olnud erilised. Esimesel puhul oli piiga pruutneitsiks ja selle salliga saab üks kahe-poolene noor preili ristitud. Pruutneitsi sall sai pakki niivõrd kiirelt, et ei olnud aega üleski tähendada. Selle salli omanikule soovin aga helgeid päevi ja palju rõõmu kasvamiseks!

Mõlemal korral kudusin peenikest kirja, mis minisallile hästi mahuks ja kena oleks. Sall sai 35X100cm suur, see tähendab täiskasvanule tavalise salli mõõtu ja täna pildistades tuli ka pähe, et miks mitte sellised salle kanda, kui suuri ei pea sobivaks. Kanda näiteks kaelasallina. Kootud on ta kõigi reeglite järgi, kuid lihtsalt minina.

Beebid ja väikesed lapsed on alati kaunid. Ka siis, kui nad polüestrivahtu riietada. Aga kas pole selline siidisegu sall ja pehme, looduslikust materjalist  kleidike veel kaunimad?


Thursday, November 21, 2013

Krista Teearu õppematerjal hinnakujundamise kohta

Oleks kaunis mõelda, et käsitöölise karmi kuid helget teed katavad kuldsed taalrid ja võid määritakse otse vorsti peale...

Kui nüüd maapeale tagasi tulla, siis soovitan kõigile käsitöötoote hinna kujundamise kohta head, lühikest õppematerjali Pilvebüroolt. Krista võtab kokku kõik vajaliku ja usun, et seda teemat nii selgelt, arusaadavalt ja konkreetselt ei olekski võimalik paremini kirjutada.

Thursday, September 5, 2013

Tere, väike Mette siin!

Eilsest taas kodus ja nüüd on meie peres kolm last. Üks päris suur, teine keskmine ja väike Mette Mae, hetkel neljapäevane. Kõige kergem kandmisaeg, kõige kergem keisrilõige (kolmas), kõige rõõmsamad esimesed päevad. Loodan, et ka edasi saan vaid rõõmustada. Sündis esmaspäeva hommikul, kui päike lükkas korraks Tallinnas pilved laiali.
Pildil on Mette mässitud tekki, mille kudusin ikkagi ootusaja hädade kiuste. Lõpus ja kiirustades. Siiani ei saa karpaalkanali murede tõttu vardaid hoida, kuid loodan, et see läheb üle. Ka rišeljöötikandiga lina on ekstra talle ning küllap ma neist ka edaspidi kunagi juttu teen.
 Sellel pildil on meie pere papa kaks lemmikut. Mõlemad 3,9 kilo ja tulnud meie perre septembris. Pilli ostis ta eelmisel aastal kui abiellusime ja sel aastal oli kingiks tütreke. Tea, kuidas järgmise aasta septembris perepead üllatada?

Aitäh, et kannatlikud olite. Loodan peagi taas blogimaailmas tagasi olla. Kui beebi oma päevaplaani ja tingimused on paika pannud, eks siis näeb, kas käsitöö jaoks aega jääb :-)

Monday, August 26, 2013

Mõtted Mõtetest e Kristi Jõeste blogist tulles...

Peaaegu aasta olen ma olnud säästurežiimil, seda nii internetis käimise kui käsitöise info tarbimise poole pealt. Nüüd, suve lõppedes muutusin aktiivseks, kuna Pitsipäev erutas mind ja asusin taas "liinile". Nõnda sattusin lugema Kristi Jõeste blogis postitust, mis tekitas minus nii nagu ka paljudes teistes mõtete laine. Kuna mõtted tundusid nii isiklikud ja neid oli palju, siis arvasin, et miks mitte kirjutada neist hoopis siin, omal "seinal". Olgu hoiatuseks, et postitus on pikk ja väga subjektiivne :-P

Ega algakski vast tema mõttelõnga lõpust. Tsiteerin: Ma tean, et hirmutan selle jutuga inimesi. Väike šokiteraapia ei tee paha. Kes siis veel meie pärandit kasutada võib kui mitte meie ise? Aga enne tuleks õppida, või siis piirduda oma kodu seintega.

 Nii nagu enamuse muude mõtetega Kristi blogipostis, nõustun ma sellega. Ainult et... see viimane seal mõttelõigus. Kui me saame öelda, et kirjastatud mõtted ja tõlgendus rahvakunstist on avalik info, mis isikust justkui pisut kaugenenud ja läbi töötatud toimetajate-korrektorite ja jumal teab kelle poolt, siis ma usun, et paljud nõustuvad minuga kui väidan, et blogi- see ongi osake inimesest, osa tema "kodust" ja nagu uuele ajastule kombeks- kuigi väga isiklik, siis ometigi avalik. Me kutsume blogi kaudu inimesi justkui omasse maailma ja kui meie maailma on hetkel hõivanud katsetused rahvakunsti tõlgendamisel ning ideede näppimisel ja me oleme otsustanud seda jagada, siis nii see välja just paistabki. Ei saa keelata blogida harimatutel, labastel, kurjadel ja pahataktlikel inimestel, saab nende blogide lugemisest vaid hoiduda. Selle viimase lausega ma ei pidanud silmas üldsegi mitte käsitööblogisid, sest ma jätkuvalt usun, et kui inimene võtab aega midagi oma käega tegemiseks, ei saa ta olla halb või päris rumal. Mina enda esimese blogi, mida ei pidanud sõltumatus keskkonnas, palusin kustutada. Just seetõttu, et sealsed katsetused, mõtted ja tööd, mis aastate taha jäid, võisid olla kroonika ja  näidata mind kui arenevat käsitöölist, kuid ei läinud kokku enam praeguse minaga. Blogimine on suure pildi mõjutamine- see väide on tõene ja kui ma päris ausalt ütlen, siis pooleteise-paari aasta eest tabasin end järsku kramplikult hetkelt, et ei julgegi enam midagi öelda, sest blogil on palju lugejaid ja ma tunnetasin vastutust, milleks ehk tol hetkel ei olnud valmiski. Samuti mõtlesin ma enne koolitustega alustamist väga-väga hoolega ja pikalt oma tegevuse võimalikest tagajärgedest ja otsisin iseõppijana tagasisidet ning heakskiitu oma ala meistritelt. Murdsin kohati ka suletud ustest sisse, sest muudmoodi ei saanud.

Selle viimasega haakub Kristi mõte, et pärimusekandjaid on vähe ja needki ei reklaami end. Tõsi, kuramuse tõsi ja nii kahju, et tõsi! Kelle käest on mul küsida, kui ma olen hobiharrastaja ja näiteks väga kodune inimene? Kelle käest on mul küsida kui ma olen otsustanud mitte omandada akadeemilisi teadmisi vaid ma vajan neid lihtsaid, praktilisi?  Kust ma saan tagasisidet oma tegemistele kui on teada-tuntud tõde, et blogikommentaare sobib kirja panna vaid kiitvaid? Kõik need küsimused olen ma omal nahal läbi põdenud, sest ma ei tahtnud leppida käsitöömaastikul vaid hobitaja tasemega ning mind on alati huvitanud, mis on millegi taga ning lemmik küsimuseks on miks?.

Kui Haapsalu sallide teemale pühendusin, siis põrkusin niivõrd paljude takistuste ja segadusttekitava info otsa, et tuleb tunnistada- oli ka päevi, kus ma plaanisin püssi põõsasse visata. Ainult suur armastus pitsikudumise vastu ja kirglik suhtumine enese arendamisse olid need, mis aitasid edasi minna. Ikka räägin inimestele sellest, kuidas Viljandis Akadeemia raamatukogus olime koos raamatukogutöötajaga siiralt imestunud, et Haapsalu salli teemal ei ole uurimusi, koolitöid jms kirjutatud. Edasi viis mu tee muidugi muuseumidesse, kuid ka seal oli üllatusi ja vastuseid, mis panid senised teadmised ja ka raamatutarkuse, mis avaldatud, küsimärgi alla ning tekitasid üha uusi küsimusi. Selleks, et internetimaastikul nii tuttav efekt "kes karjub kõvemini, sel on õigus" ei kehtiks, pakkusin Haapsalu Käsitööseltsi rahvale, et nende lehel võiks olla küsimise nurgake, kust vastust saavad kõik. Minu üllatuseks ei ole seda rubriiki kas kasutatud või täiendatud, kuid kui ta oleks olnud olemas minule vajalikul ajal, siis kindlasti leiaks sealt küsimusi, mille oleksin läkitanud otse neile. Üldse on hea meel, et pitsiteema ja salliteema leiab laiemat kajastust, kui aastakest viis-kuus tagasi.

Mulle jäi väga silma ja südamesse Kristi Jõeste kirjutise seitsmes lõik, mis algab lausega Uskusin seni, et suudan kodukudujaid – neid, kes iseendale või perele koovad – nakatada eeskujuga pelgalt...jne
Seda lõiku võiks igaüks, kes teab ja tunneb, et temas on peidus rohkemat teadmist, kui hobiharrastajas lugeda enda käsitööalale vastavas kontekstis ja nagu manifesti. Kui sul on, mida anda, ole hea, anna palun!  Praegusel käsitöömaastikul on neid, kes otsivad ja ootavad, palju. Me kõik peame hoolitsema selle eest, et moel või teisel ei katkeks käsitöö tegemise järjepidevus. Leian, et lisaks haritud inimeste murelikule vaatele üldpildi suhtes peame olema kõik valvsad ka selle nimel, et meie põhihariduskoolidest ei kaoks traditsioonilise käsitöö õpetamine üleüldse, et ärieesmärgil rahvakunsti tõlgendamine/ekspluateerimine/lüpsmine ei saaks ainsaks väljendusviisiks, mis lihtinimeseni jõuab. Kristi blogi on võrratu tööriist selle viimase vastu võitlemisel, Saara kirjastuse raamatud ja kohati ajakiri Käsitöö ka. Aga... enamat on vaja! Kui näed blogijat, kellele peaks tagasisidet andma, palun tee seda isegi siis kui sul pole muud kui kriitikat varuks. Ka seda saab  konstruktiivselt esitada. Paku kasvõi soovituse vormis... Jälle kord oma kogemus- mul on hea meel ühe kuduja üle, kes puhtast õelusest kord minu vigadele viitas. Nende parandamine tõi vaid kasu :-)

Iga tegija peaks suutma endale aru anda, kas ta tahab tegeleda rahvapärimusega autentsel e kopeerimise tasemel, stiliseeritud tõlgenduses või ma´i tea, kasvõi disaineri tipptasemel. Kui sa tead, mida ja miks teed, siis ei pruugi kriitika professionaalilt tekitada vaid trotsi, vaid panna pigem kaasa mõtlema. Miks mitte ka vastu vaidlema. Teha võib muidugi ka lihtsalt rõõmuks, ajatäiteks... Kristi mõte, et käsitööraamatutele ei avaldata Eestis kriitikat jäi eriliselt silma ja kui ma mõtlema hakkan, siis huvitav küll, ei avaldata tõesti, ja miks? Variant A- turg on nii väike, pole lihtsalt tähelepanu vääriv nüanss või piisavalt palju nö tavakasutajaid, kellede hulgast mingi osa häält teha tahaks. Variant B- seda seisu peaksid muutma ja arvustusi jagama justnimelt need, kel teadmisi enam. Mmmm, kui ma hakkan mõtlema, ei mäleta ma ühtegi raamatsoovitust või kriitikat, mida oleksin lugenud/saanud "õppinud" inimeselt. Küll on aga abi olnud Amazonis raamatuostu kasuks otsustamisel sealsetel hinnaguskaaladel ja kommentaaridel.

Minu ootused Saara kirjastuse kudumisraamatute triloogiale on ülimalt kõrged ja ma tõesti loodan, sealt nokkida ivasid kudumisloo kohta, mis muidu saamata jäävad. Lugenud läbi "Maailma rahvaste kudumiskunsti" tekkis mul näiteks mõtteid ja küsimusi, millisteni ma poleks end uskunud jõudvat. Ostsin siis S.Blacki "Knitting fashion, industry, crafti", kuna R.Rutt´i raamatut ei ole saada või ei suudaks ma selle eest maksta. Ka nii saab end harida, eksole? Autentsete koopiate kudumiseni... ehk jõuan ka kui aeg sealmaal. Ja eelpoolmainitud raamatud ei käi muidugi Eesti kudumisajaloo kohta (kuigi ma olen väga uhke, et enamuses ajaloolistest käsitlustest on mainitud Eesti kui piirkond ära!).

Panin tähele, et Kristi soovitatud blogidest paljudes kordub sõna "koolitöö". Eks see vist mõjutab palju, kas oled koolitet või mitte, kust teadmisi ammutanud. EKA lõpetanutel on teine silmavaade, mis Viljandi kooli vilistlastel? Või mitte? Kui ma paari aasta eest mõtlesin ja kohati depressisin, et kas ja millist haridust püüdlema asuda, siis üks aastatepikkuse kogemusega ja minu silmis väga lugupeetud käsitööline ütles mulle, et rahune maha ja mõtle, kas seda on sulle vaja ja mida nimelt?. Mõtlen. Siiani... Kui paralleele tuua, siis ma arvan, et harimata inimene võib endaga ise tööd tehes saavutada tulemusi, mida kadestavad ka profiks õppinud (Üldse ei pea silmas ennast, ma olen jätkuvalt pururoheline ja õpipoiss. Ei lähe otse, lähen ringiga.). Sära silmis ja tegemistahe on kohati tähtsamad, selles ma olen küll kindel. Mõelge või muudel loomealadel enda avaldajate peale, kes ei ole diplomeeritud. Viie minuti jooksul suudate välja mõelda vähemasti ühe paduandeka koolitamata muusiku.Raudpolt.

Üldse, eeskujusid võib leida enda arendamis teel kust tahes. Mulle on väga imponeerinud näiteks mõned rokipeerud; üks  tohter, kes avas erapraksise vaba turumajanduse saabudes ja on karismaatiline ning äärmiselt tore inimene; turundaja, kes on kui veerev kivi ja temale ei saa sammal ka paremal juhul külge hakata ja galerist, kes saatuse kiuste on loonud koha ja omad tooted kui täiesti oma maailma. Üheks inimeseks, kelle mõtted lähevad korda ja kelle isik on kirjeldatav ülivõrretes, on Anu Raud. Ma tahan lõpetuseks kirjutada siia tema read, mida saab lugeda nii otse kui allegoorias kui Kristi Jõeste mõtete jätkuks. Ka niisama, iseolevatena, nii on veel kõige paremgi...

Valija

Terve elu justkui otsiks kedagi, ootaks ja vaataks. Justkui otsiks õiget ja õilsat, õiglast ja puhast. Tarka ja tuumakat, tugevat kehalt ja habrashella hingelt. Mõõtmist ja mõtlemist, vaagimist ja valimist. Arvamist ja arutamist, et mis mõõtu mees sa ise oled. Oled justkui jahikoer iluvõlu jahil. Kõnnid enda kõhnaks, ikka otsid ja ootad. Ja siis ühel päeval saad aru, et mis õigus sul elu sees kärsaga songida, endale paremaid palasid kõrvale panna. Kuis võiks ma rõõmsaga minema kõndida ja kurva jätta? Sest ka ju kurbuses ja varjatud valus on oma iluidu. Ja ülepea. Mis iluidu tagaajamine. Kuis võiksin ma noore võtta ja vana jätta. Jätta ehk abivajajagi, jätta hingeilusa, elutarga, kaunilt kõhna ja kortsulise. Ja kui veel edasi mõelda. Ei võiks ju ka meelest minna lasta, oma mõttes ei võiks maha matta maetuid. Sest ega olemas olnud olemisel, olemas olemisel, veel tulemata tulemisel suurt vahet olegi. Sest kunagi olnute näpujälgedest ja vaimumärkidest on ilm rikas. Nüüd korraks mõte nende poole, kes veel olemasolematud, kelle kunagine ilmaletulek alles mõne pilgupaari pinevas kohtumises. Veel sündimata ja vastsündinuid peaks meelde tuletama. Neist on ju eriti oodata ja loota. Kui ikka veel edasi arutada. Kuis võiksin ma lille võtta ja liiva jätta, ei- parem mitte kumbagi peoga puudutada. Või kuis võiksin ma valge võtta ja musta jätta ehk vastupidi. Hall on kõige õigem. Või kui sina parema võtad, kellele kehvema jätad? Ja kehvemat kehvemaks arvates võid talle valu teha ja paremat paremaks pidades võib see jälle üleliia uhkeks muutuda. Või mis sest sinu pidamisest. Ehk on kõik hoopis vastupidi. Ei kedagi või võtta ega võtmata jätta. Ei kedagi või liiga lähedale lasta ega tast päris ära pöörata. Päris üksi pead jääma. Valida ei maksa. Või siiski.... (jätkub)
Anu Raud, Edasi 1985, 17-august

Thursday, August 15, 2013

Haapsalu Pitsipäev tulekul

Sõbrad, ärge siis unustage 25ndal samme Haapsallu seada! Pitsipäev ju tulemas! Käsitööseltsi lehel täpsemalt...
kuulutus www.haapsalusall.ee lehel

Wednesday, July 24, 2013

Beebitekid

Kuninglik beebi on saabunud ja kohaselt kuninglikku pitsi mähitud. Väga kaunis ja armas uudis, kas pole.
Foto: http://www.morefm.co.nz
Minu beebi tunneb end ka "kuninglikult" ja keerab iga paari päeva möödudes end ruumikitsikusest hoolimata uutpidi. Jäänud ongi veel loetud nädalad ja tema tulekuks oleme peaaegu valmis. Tänan kõiki, kes on annetanud enda pisikestest jäänud asju- see käib igati mu põhimõtete järgi ja ma olen tänulik! Hetkel on nii, et vaja veel pisut uut mööblit muretseda, tuba ümber tõsta ja voodi väikesele kokku panna, siis on tõesti kõik valmis.

Tegelikult arvas minu "kuninglik" juba mitmeid nädalaid tagasi, et tema tuleb siis, kui tahab. Kuna oli ikka tõesti vara, siis arstirohtudega rahustasime organismi maha, rikkusime tema plaani täiesti ära ja ta jäi ootele. Kui beebitekkidest juttu juba tuli, siis sel puhul olin just tellimuste kudumisest vaba ja alustasin beebitekki vaikselt mõeldes ja sisendades, et sina, pisike, ei pea mitte enne ilmale tulema kui kena tekk valmis saab. Valisin ja mõtlesin siis kaua, sest ta jääb mu viimaseks beebiks ja tahaks, et tekk on äge ning alustasin Muhu-Kihnu-megamiksiga, kus vardad 1.5mm ja kudumist oleks olnud enam kui saja tunni jagu. Mustris ikka kaitsvat ristimärki ja punast sees...

Täna, kui mul oleks aega taas beebitekk kätte võtta ja võiduka lõpuni kududa, olen ma aga nagu siga lõhkise küna ees- tahe on suur, aga liha nõder! Käed nimelt on nii paistes, et ei ole isegi lusikat lihtne sõrmede vahel hoida, saati siis peenikest varrast raskevõitu villase kudumiga. Pitsi, seda jah saab piiratud tundidel õhtupoolikul kududa kui valu ja pakitsus järgi annavad, aga kahevärvilist mitte eriti. Ring-paar ja jälle omadega õhtal. Nii et... hädas olen. Eelmiste lastega on olnud pigem see mure, et jalad paistetavad, aga seekord siis nõndamoodi. Kuigi aega veel on, tuleb hoopis nii välja, et mina pean oma kavalast plaanist taganema ja vaat et titelt tüssamise eest vabandust paluma. Aga kui tekk valmis saab, on ta äge. See on kindel :-)

Friday, June 28, 2013

Suvetervitus!

Ma tean, et oma käitumisega viimasel poolel aastal olen olnud suur mõistatus. Kirjutamine ei tule välja, üritustele ei jõua, koolitused lõpetasin ära ja sõpradegagi on suhtlemine aeg-ajalt kui raske töö. Mis siis juhtunud on?  Kuna pea iga nädal pean mõnele neist küsimustest vastama, siis arvan, et oleks aus avaldada põhjus, miks üks lobamokast ja internetisõbrast käsitööline järsku kui musta auku kadunud on.

Ma nimelt olen seisus, mille puhul võiks Eesti (multi)filmiklassikat tsiteerides öelda: "Haudumine nõuab vaikust ja rahu!" Kes mind hiljuti näinud on, teab ka, et too haudumine on välja tulnud küll ja küll ning keskkoha ümbermõõduks on enam kui meeter. Jah, ma ootan beebit ja sellega on tõesti aasta algusest saadik olnud nii palju tegemist, et kõik muu olen lükanud kõrvale. Mõned asjad, õigemini paljud, päris raske südamega. Mitu kuud sõna otseses mõttes magasin maha ja veel paar kuud olen säästurežiimil, siis peaks pisikene piiga olema valmis meiega ühinema ja ma saan mingi aja möödudes taas endaks tagasi.

Tänan kõiki, kes on kannatlikult mu viivitamised, edasilükkamised ja äraütlemised talunud! Meilikastis toimunud vaikelu pärast on piinlik veel kaua...  Tellimustööd võtan ette vaid sel juhul, kui tähtaeg saab olla täiesti määramata. Hetkel lõpetan neid, millega plaanisin ühele poole saada kevadel. Aga muidu võiks öelda, et elu on lill! Kaunist suve kõigile ja ärge mind päris maha veel kandke!
Foto: Victoria ja Alberti muuseum

Monday, March 11, 2013

Lõngaluksust

Häid uudiseid tuleb rääkida kohe, nii ma olen ikka mõelnud. Pealkiri tähendabki just seda, mida pildilt näed- kohale on jõudnud lõngad, mida pikalt otsisin ja siis ootasin. Idee oli leida sobiva hinnaga lukslõnga, mida sallikudujad saaksid nautida ja mille soetamiseks ei peaks ärilises mõttes kümmet hiina imet tegema...
Pildil siis loodusvalget ja lumivalget tooni peened pitsikudumiseks ideaalsed lukslõngad, igas natuke kašmiiri ja kahekordses ka omajagu siidi. Kahekordse juures meeldib mulle eriti see, et lõng on õrn ja pehme kui meriino, aga ei mingit stretšimist ega venimist nagu meriinol. Tegelikult kui aus olla, ei saaks ikka niimoodi võrrelda, sest siidisisaldus annab lõngale täiesti oma nüansi ja see on super. Ja tegelikult ei kehti siinkohal ka vanasõna, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna- nende lõngade puhul ei ole pilt ega sõnad piisavad kirjeldamaks lõngarõõmu.

Kuna saadetis on nii värskelt kohale jõudnud, siis ei ole ma veel neist uutest kududa jõudnud, kuid kogemuse põhjal julgen nad väga headeks pitsilõngadeks hinnata. Ma otsisin just sellises jämeduses lõngu, mis oleks head Haapsalu salli kudumiseks (ikka see sõrmusetesti teema) ja ka kolmnurkrättideile. Too parempoolne 10%lise kašmiiriga lõng just selleks mul plaanitud ongi (annab kvaliteedilt ja ühtluselt Raasikule silmad igati ette, ei mingit katkemisohtu jms).

Kallis kuduja, ole lahke, kostita end uute lõngadega! Ma olen üsna veendunud, et 2/28 jämeduses siidi ja kašmiiriga lõnga Eestis võib vast leida ühest poest jaemüügis, kui sedagi... 

2/28 lõnga pakun lumivalgena ja loodusvalgena,  keskmine sallitäis e 100 grammi lõnga maksab 9.40eurot
1/15 loodusvalge lõng on soodsam, 100 grammi hind on 7.40

Lõnga saab nii Eesti Posti pakina (3.10), Post24 pakina kui Smartposti saadetisena (2.79). Lõngasoove ootan meilile liina.rees@gmail.com ja nagu ikka- kes ees, see mees.


Wednesday, February 13, 2013

Kui kootakse, olen mina rõõmus...

Ahoi! Kuigi kergelt ei läinud, on haigus seljatatud ja olen taas reel. Kirjadele vastuste ootajate ees veelkord suured vabandused!

Tänase päeva kõige rõõmsam hetk oli, kui sain Karelt kirja, kus ta näitas salli, mille kudus Pulmasalli mustri järgi. See oli nii armas ja tore hetk, vaadake ise, kui jõuline ja kena tema tehtud sall sai. Värv annab asjale veel eraldi vunki juurde, eksole... Mulle teeb siiralt rõõmu, kui on neid, kes võtavad vaevaks mu mustreid kududa. Tunnet ja tänulikkust ei oska päris sõnadesse panna, aga see ON midagi erilist!
Kudus ja pildistas Kaire Pihelgas, muster Reesi Pulmasall
Ja tänane teine pilt on küll minu kootud sallist, kuid pildistatud hoopis fotograaf Mark Raidpere poolt ning professionaalse modelli ja meigiga. Just-just, see on ajakirjast Käsitöö, mis värskelt ilmunud ja milles on kokku kolme rikkaliku kompositsiooniga salli  mustrid. Ärge maha magage, kui otsas, siis otsas! Ruttu poodi!  :-)
Ajakiri Käsitöö, kevad 2013; foto: Mark Raidpere. Pildil Reesi sall Muhu Suvi

Thursday, January 31, 2013

Varesele valu, harakale haigus...

Täna juttu ei tule, viirus on kallal. Sedapuhku mitte arvutil, vaid minul. Üle aastate olen palavikuga sirakil, nii uskumatu kui see ka pole. Korralikult kohe.  Kes nipinurka ootasid, sorry, ei jaksa!
Väikese võlana mu tihekoes mobiilikott valmis kujul:

Saturday, January 26, 2013

Haapsalu sall pööratud piibelehe mustriga- Egle pulmasall

Kliendiga suhtlemine võib olla mõnus ja südantsoojendav tegevus, olen seda korduvalt rääkinud. Kui Egle soov minu postkasti saabus, oli selge, et ta on väga tore ja teadlik sallisoovija. Minu rõõmuks ka tulevane pruut (oi, mulle nii meeldivad pruudid, kes oskavad ka rahvustraditsiooni hinnata ja enda kaunisse päeva miksida!)  
Aitäh Eglele, et ta oli nõus ka oma tähtsa päeva pilte jagama. Fotograafiks oli Eduard Laur, kelle töid vaadates tundub maailm ainult ja ainult imekaunis paik olevat!  Palju õnne ja pikka iga Egle ja Indreku abielule!

Friday, January 25, 2013

Tahaks käsitööd müüa? Bürokraatia...

 Nonii, kas ja miks käsitööettevõtlusega tegelema hakata, sai arutletud, FIE ja OÜ plusse-miinuseid ka vaetud. Täna pidin siis rääkima, mida on vaja silmas pidada kui tahad aus kodanik olla ja oma äri legaalselt ajada. Võib ju ka mittelegaalselt, aga ma ei tea, mis mõnu on ebakindlust tunda ja olla kergesti hirmutatav või siis müüa vaid vahendajate kaudu (kindlalt väiksem tulu), vältida näiteks enda kontaktide andmist kartuses, et maksuamet muidu sööb ehk ära. Otsustasin alustada võimalikul lihtsamal moel ja FIEna end registreerida, litsentse jms ei vajanud. Mehe nimel olnud FIEndusest kandsime suurte segaduste saatel enamuse minu nimele üle ja lahti ta läks!

Kui oled otsustanud, kas OÜ või FIE, siis otsusele peaks järgnema registreerimine Äriregistris. Paari aasta eest ma seda tegin, aga no tõesti ei mäleta enam, kustkaudu ja kuidas ja palju oli riigilõiv täpselt. Tõenäoliselt toimetasin www.eesti.ee e kodanikuportaali kaudu, sest sealtkaudu saab kõik vajalik tehtud. ID-kaart ja kaardilugeja on vaid vajalikud.

End registreerides satud sa sellise vahva asja otsa nagu EMTAK ja sellest mööda ei saa kuidagi.  Tegevusala ja koodi valides ma mäletan, et hoidsin mitmel korral kahe käega peast kinni, kerisin hiirega siia ja sinna, aga midagigi tuli ju välja mõelda. Põhitegevusala peab olema koodiga kirjeldatav! Ma jõudsin mõttetegevuse, filosofeerimise ja muidu hiireviristamise käigus selleni, et kõige paremini minu tegevust üldnimetusega kokku võttes on see 90031 kunstialane loometegevus (EMTAK 2008), kõik muu võib sinna juurde käia kui kõrvaltegevus. Tänaseks on küll nii, et kui rahanumbreid vaadata, hakkab mõni kõrvaltegevus varsti põhitegevuse mõõtu võtma.


Äriregister on muidu hea ka selle poolest, et sealt saab aeg-ajalt vajalikku teavet ja näiteks võimalike konkurentide majandusaasta aruandeid raha eest lugemiseks osta jms. Äriplaani kirjutades või muidu suuri mõtteid mõlgutades on vaja läinud.  Teine register, mida ma ka kasutan nt koostööpartnerite tausta uurimiseks, on kreedix inforegister, millesarnaseid on teisigi. Selle kaudu ma vaatan muuseas kas ollakse võlnikuna kirjas. Võlgnike registrisse kuulumist ei soovi muidugi kellelegi :-) (vahepõikena, mäletate, kuidas ma kirusin Maksuametit eelmisel aastal- kahepäevase sotsmaksu tähtaja ületamise eest oli mulle kirjutatud 5sendine võlg. Võla maksin otsekohe selle avastamisel, andes pangale riiklikult tähtsa ülekande eest 16 senti teenustasu. Maksuamet suhtus minusse hoolimata vaid kahepäevasest ja viiesendisest pidurist kui kurjategijasse ja hoidis nii sotsmaksu- kui tulumaksutagastust kauem kinni. Esimest kohe mõnuga juunikuuni. Nii et võlglase elu, lisaks häbile, ei ole ka muidu lihtne :-)) )

 Käsitööd tehes on alati kasulikum seda ise, otse müüa. Jamamist on, aga nii jääb raha rohkem kätte ja suhtlemine oma asjade tarbijaga võib olla muuhulgas väga armas ja mõnus. Kõige soodsam ja absoluutselt kõige mugavam on enda töid müüa üle interneti. Lõpptarbijale müük on jaemüük ja müüd sa siis poes, kusagil mujal või internetis, sul peaks olema Majandustegevuse Registris registreering. See on esimest korda tehes riigilõivuga, edaspidi peab igal aastal enda andmeid kinnitama või värskendama, siis tasuta. Uskumatult kohmakas ja mitte-silmasõbralik on see andmebaas, aga kes ütles, et kõik peab elus lihtne ja ilus olema?

Nii, kui sa juba müüd ja oled enne alustamist kenasti Äriseadustiku läbi lugenud, siis oleks viimane aeg tutvuda Võlaõigusseadusega ja Kaubandustegevuse seadusega näiteks. Viimasesse kirjutati 2008ndast sisse punktid ka internetis kauplemise kohta. Sellest aga järgmisel korral.

Said esmased registreeringud kõik nüüd mainitud? Kes on värskelt end "riigile üles andnud" võib julgesti täiendada.


Ma olen natuke enda lubaduste andmisega õnnetu. Tahad parimat, aga läheb nagu alati- ei õnnestu neid pidada ja siis nad poovad vaikselt ja tekitavad süütunnet. Eelmisel neljapäeval ei jõudnud ma nipinurgatamiseni ja... no ei ole hea olla. Sel neljapäeval olen end jälle öösse kirjutanud. Vaatan, kas suudan sõna pidada ja end edaspidi rohkem distsiplineerida.

Tuesday, January 22, 2013

Mobiilikott WIP

102 silma ringil, vardad nr 1 ja lõng Aade Artisticu ühekordne.
Mobiilikott sai 8,5cm lai ja on tänaseks korralikult valmis ja lõpetatud, kuigi pildid on pooleli tööst. Vanaema oleks selle värvide kombinatsiooni ja mustri tiheduse kohta öelnud et "silma nikastamine". Tal aeg-ajalt mõned tööd tundusid sellised ja siis ta nurises tavaliselt valjul häälel, aga kudus ikka edasi...
 Tegelikult pidi asjast tulema ikka kinnas, aga vardad said ostetud Karnaluksist (Prymid) (ei suutnud ära oodata kaugelt maalt tulevaid tugevamaid ja peenemaid) ja need va vardad läksid otsemaid  kõveraks. Vat ei kannata kõverat varrast ja oli kohe selge, et kahte kinnast nende makaronidega ei tahaks kududa! Varraste kiituseks olgu öeldud, et otsad olid väga mõnusad, ei torkinud sõrme katki. Mis seal´s ikka, uus mobla oligi paljas mis paljas... Maitse sai suhu ja nüüd on mul absoluutselt kindlalt kõige šefim mobiilikott. Kui ma päikesepaistega samal ajal nüüd kodus juhtun olema, saab pildi lõplikust versioonist ka.
Muster Maruta Grasmane kindaraamatust Latvieša Cimdi lk 370.

Sunday, January 20, 2013

Talvel metsas

Ma käisin eelmisel nädalavahetusel metsas rohelust otsimas ja täna käisin seenel... Täna võtsin isegi fotoka kaasa, a eelmisel nädalavahetusel oli päikest  :-) Teised, julgemad, lasid kelku ka. Mina ei julgenud, ausalt!

Thursday, January 17, 2013

Läti kindad Talsi regioonist

Et vahepeal oma katkiseid sõrmi puhata, võtsin kududa ühed kindad ka jämedamate varrastega. Kootud 2mm vardaga.
Sõrmed sain katki õige peenete varrastega, need kindad ei ole hetkel veel ka lõpetatud. Kootud on teise kinda peopesa poolte sõrmedeni, aga praeguseks on nad ootele pandud. Varras 1,25 ei hirmutanud mind sugugi lõplikult ära, isu tekkis hoopis veelgi peenemate järgi ja nüüd olen võtnud plaaniks muretseda enda pehme kudujakäe jaoks 0,7mm vardad.
Neid kindaid tegema inspireeris mind lõng. Mul oli kapis paar kera angoorasegust lõnga ja ei suutnud vastu panna. Natuke karvane, seda on piltidelt ka näha ja imepehme. Mustri valis mees, kellele need kindad nüüd  kuuluvad. Ta ütles, et väga meeldivad just valgel põhjal kindad ja Maruta Grasmane raamatust Latvieša Cimdi leheküljelt 246 leidis just sellised kindad, mis meeldisid, ei pidanud värve muutmagi. Kuna nad ka mulle kenad tundusid, siis võtsin töösse ja oli väga mõnus kudumine. Algul ei olnud ma kindel, kas suurus klapib ja nii alustasin tööd kiirelt ja lihtsalt- jätsin ära esimeste ridade vitsad ja muud keerukad nipid, alustasin ikka häbematult lihtsalt. Nüüd isegi piinlik natuke, oleks ju võinud ikka "võimelda".
Vardad olid suuremad ja silmi vähem, kui muster ette nägi ja nii ma vähendasin servadelt silmuseid viie võrra. Kuna mingi sümmeetriataotlus või tont seda teab mis Monklus ei lase mul kududa kindaid nii, et käe servadel muster ei klapi, siis ma valisin peopessa hoopistükkis teise, kiire ja lihtsa mustri. Ma lihtsalt ei suuda kududa nii, et muster ei jookse ringiratast ümber käe ühtlaselt. Selline lahendus, pihu kudumine lihtsa mustriga, oli ka mu vanaema suur lemmiknipp. Tal olid vist pooled kindad üleni kirjatud, pooled käeseljalt. Enam ei ole, kellelt küsida, et miks nii. Kas põdes ka mustri-Monklust, vat ei tea...
Omanik on rahul, mina olen rahul. Kindad kudusin vasema käes nimetissõrme paranemiseks metallvardast, aga järgmised tulevad pea kuulikindlad. Ei pehmele lõngale, ei pehmele pitsikudujakäele!

Thursday, January 10, 2013

FIE vs OÜ käsitöölisena? Reesi näide.

Paar nädalat taas läinud, ei suutnud lubadusest igal nädalal kirjutada kinni pidada. Pühad ja tervisemured ja muu... ehk on andestatav.

Täna vaagiks natuke vormi, millesse end peab suruma, kui oled otsustanud käsitööga raha teenima hakata. Tõenäoliselt ei jää sul mingil hetkel muud üle, kui pead end registreerima mingi ettevõtlusvormina, lisaks pealkirjas olevatele on muidugi võimalik veel MTÜna toimetada või UÜ või TÜ luua. Võid küll mõelda, et milleks, aga mingil hetkel on ettevõtmise tegemine ametlikuks siiski vajalik. Kasvõi kusagile komisjonimüüki omi asju pakkudes võib see hädavajalikuks osutuda või mõnes projektis osaledes. Mina näiteks kartsin niisama toimetamist, sest esiteks see ei ole eetiline ja seaduslik, teiseks- ilmas on nii palju õelaid hingi, kes kasvõi naljapärast võivad pahandused kaasa tuua ja see on asi, mida mul kindlasti vaja pole. Nii ma mõtlesin kui end FIEna arvele võtsin. Kui kaupa internetis pakud, siis ei suuda Maksuametile kuidagi kuuli pähe rääkida, et kõik need kolmsada paari kõrvarõngaid netilehel on mu isiklik vallasvara ja müün neid lihtsalt ajaviiteks, mitte tulu saamiseks :-P Ja kuulutuse peale pöördujatele koon tasu võtmata. Ha-ha, eksole. Aga kes viimasena naerab, see naerab paremini ja kindel on see, et MA naerab alati viimasena :-)

Üks kindel asi, vali milline ettevõtlusvorm tahes- esimese asjana tutvu seadustega ja loe läbi Äriseadustik! Kui sul on juba mingidki teadmised, siis saad otsustusi vastu võtta ja edasi minna. Mina väga põhjalikult otsisin infot ka EASi alustava ettevõtja lehelt, LoovEesti ettevõtlusega startimise lehelt ja Raamatupidamis/makusportaali ja foorumit loen siiani iganädalaselt. Maksuameti leht, see on ka vajalik! Mainori kooli paar aastat tuli ka igati kasuks, mõnda konspekti on pilku visata tulnud ikka korduvalt.

FIEnduse ja OÜ vahel on mõned põhimõttelised erinevused ja pärast palgatöölt äratulemist ma kaalusin, kas minna ehk üle OÜ vormile. Otsustasin seda siiski mitte teha, aga sellest hiljem. Ma ei hakka kõiki erinevusi FIEnduse ja OÜnduse vahel kirjeldama, seda loeb iga huviline ise kas seadustest või pakutud lehtedelt välja. Räägin neist, mis mind mõtlema panid hoopis.

Mis siis erinevat on? FIEna on osa asju lihtsamad, ütleme nii. Kindlasti erineb maksuarvestus ja raamatupidamine, see üks ja põhiline teema. FIE saab raamatupidamist teha lihtsalt, kassapõhiselt, OÜl peab olema tekkepõhine raamatupidamine ja ma arvasin, et milleks maksta raamatupidajale, kassapõhisega saab igaüks hakkama. Mõne asja puhul olen küsinud nõu ka Maksuametist, aga muidu olen exceli abil toime tulnud. Arvete koostamine tuleb endale ka enne alustamist selgeks teha, sest arve on raamatupidamise algdokument ja ilma nendeta ei saa :-) Käibemaksukohuslaseks ma ei pürgi ja kuniks käibe summa seda ei nõua, ka sellele ei mõtle. Hoian asjad nii lihtsad kui võimalik. Ma olen viimaste aastate jooksul läbinud kaks raamatupidamiskoolitust, aga ma ei ole nõus ise endale tekkepõhist raamatupidamist ja bilanssi tegema, andmebaasidega töötama. Miks? Esiteks- ei viitsi, ei armasta numbreid nii väga, ausõna, kardan ka ja teiseks- mul on muudki teha, kui end pidvalt RTJ-de ja seadusemuudatustega kursis hoida. OK, foorumit loen küll ja  Äripäeva ka, sest põhimõtteliste muudatustega ja uudistega peab kursis olema. See lihtsalt ei ole minu tassike teed nagu öeldakse. Las jääb targematele.

Et mismõttes ma kaalusin FIEnduselt OÜle minemist? See oli siis, kui ma lõpetasin töösuhte ja hakkasin vaid ise endale palka maksma. Seniks olin Politseiameti palgal. Töösuhte lõpetamine tähendas seda, et ma pidin hakkama ise maksma riigile enda eest sotsiaalmaksu. Muidu oli  nii, et PA poolt makstud sotsmaks kattis täielikult vajaoleva summa ja ma ei maksnud midagi juurde. Pane nüüd tähele- selleks, et FIEna oleks Haigekassa kindlustatus ja kõik need teised soodustused, mida sotsmaksu maksmine pakkuda saab, annan ma riigile igas kvartalis ~278 eurot raha ja ma ei tohi seda kuludesse kanda. Seadus selline (täiesti nõme, ma leian, aga sellisena ei ole see seadus olnud igavesti). See summa on vaid avansiliste maksete summa, korra aastas arvestatakse sotsmaks ka teenitud tulult. Ja see protsent on 33%. Avansilised maksed on riigi kehtestatud ja sõltuvuses miinimumpalgast, aasta 2013 eest ootab mind ees näiteks 1112,4 euro maksmine riigile. Kas teenid tulu või mitte, see summa peab makstud olema (kui ettevõtluse peatad mingiks perioodiks, siis muidugi mitte).

Sotsmaks sotsmaksuks, aga miks ma siis OÜks end ei teinud? Paljudele on jäänud arvamus, et tõesti, rahus saab OÜga toimetada nii, et võtad tulud välja dividendidena ja ei mingit palgamaksmist. Dividendi võtmisel maksab OÜ vaid tulumaksu ja kogu moos. Eks Maksuamet ole neid dividendidena palga maksjaid ka rookinud, aga ega see kusagile kao, seda enam, et paljud kohtukeisid MA lihtsalt kaotab omast lollusest. Kuna ma tõesti olen kohati nõmedalt eetiline inimene, siis ma mõtlesin, et OÜna toimides peaksin ikkagi enesele palka maksma ja no ega siis kuludel suurt vahet tule. Vahe küll see, et OÜst palka makstes maksab tööandja maksud ja need saab kuludeks kanda. Kui ka osatööajaga end tööle võtaksin, siis sotsmaksu tuleb maksta ikkagi vähemalt sama summa, mis FIEna, see tuleb miinimumpalgalt ja seadus kehtestab selle. Võidaksin palga väljamakselt summa sotsmaksu jagu... Ja see summa, mille võidaksin, maksaksin siis raamatupidajale, rohkemgi veel. Ei ole mõtet, ma ütlen. Suurema osa OÜ varast oleks minu puhul moodustanud mitterahaline sissemakse, st mul ei oleks olnud ka tagavaraks palju summasid, millega toimetada. Elan päris palju peost suhu. Sissetulek on vahel hüplik ja tegelikult ma päris palju ikkagi investeerin. FIEl on ettevõtluse rahakott sama, mis tema enda oma. Kui sisse tuleb, siis on hästi ja saab seda raha ka kohe kasutada, pole vaja Maksuametile igal kuul midagi teatada ega deklareerida. Samas, kui põrud, siis sellest sinu väikesest rahakotist ka kõik välja tõmmatakse :-) Aga see ei ole mul plaanis.

Eesti riik tegelikult kogu jõust püüab FIEndust välja suretada. Seadused on tehtud sellised, et kui kohustused on mängus, siis FIE on täie eest väljas, kui aga seadustega lubatud erisused, mis pakuks soodsamaid olukordi, siis  ei peeta teda juriidiliseks isikuks (mida ta seaduse mõttes tegelikult ju ka ei ole). Olavi Kärsna on FIEndusest palju kirjutanud, ka käsiraamatuid ja tema artikleid aeg-ajalt lugedes tekib selline väga nõme tunne, et MIKS ma veel ausalt maksu maksan ja FIEndan üldse? OK, aga mis se riik siis  minu käest saab? Saab avansilise sotsmaksu (õigemini ma saan ise selle eest ju riigilt teenust), tulult võtab ta tulumaksu ja sotsmaksu, kokku põhimõtteliselt poole lõppsummast, kasumist. Minu puhul on hea see, et kuna mul on kaks last, siis ma saan nende pealt juurde ka maksuvaba tulu summat ja lõppkokkuvõttes ma ei nurise midagi. Kätte saan ikkagi rohkem, kui enne palgatööl käies. Eks näis, kaua ma nii töökas olla tahan :-)  Eelmise aasta pealt maksis riik mulle hoopis summasid tagasi. Ma päris täpselt ei saanudki aru, kuidas need sendipealt tekkisid (olin ju maini ka palgatöötaja), eriti sotsmaksu tagastus, aga kui antakse, ikka võtan vastu. Kuna mulle on summad tagastatud, siis ma ei ole pidanud tulumaksu avansilisi makseid tasuma. Need on ka muidu FIE maksukohustused, alates teisest tegevusaastast, oli vist kolmel korral aastas vaja maksta. Aa, muide, ka kohtutäiturid, notarid ja vandetõlgid on riigi poolt maksustatud täpselt samuti kui FIEd, kuigi nende ettevõtlusvormi nimes see kuidagi ei kajastu. Najah,  ma ei saa endale lubada sama tunnihinna küsimist, mis notar... Kahjuks.

Kui nüüd jutt nimest tuli, siis kindlasti algab su suhtlus riigiga enese registreerimisest. Selleks pead valima nime ja tegevusala. Tänapäeval on kõik nii hirmus lihtne- saab asjad aetud üle veebi kodunt lahkumata. Riigilõivud tuleb ka maksta, kuid need ei ole nii ületamatult suured. Ma valisin FIEna alustamise ka sellepärast, et see tundus nii palju lihtsam. Ma ei pidanud kirjutama asutamisotsust, ma ei pidanud kirjutama põhikirja ega raamatupidamiseeskirja enda töö alustamiseks. Need võivad olla, aga ei pea olema FIEl. Bilansiga sama jutt, vaja vist ainult siis, kui mingeid toetusi/laene taotled vms (aga nende saamisel on mõistlik avada erikonto, muidu riik loeb summa automaatselt tuluks ja tahab maksu. Naljakas, kas pole...). Riigilõiv oli odavam ja mingeid sissemakseid põhikapitaliks ei olnud vaja teha. Alustasin nullist ja nulliga. Alati saab oma tegevusega üle minna FIE-vormilt OÜks, vastupidi aga mitte. Loogiline, et palgatöötajana ma otsustasin siis alustada lihtsamal moel. Õigemini, päris alguses oli FIE üldse mu abikaasa, mingil ajal, kui end registreerisin, siis tegime päris suure vara ülevõtmise ühelt FIElt teisele.

Jutt pikk, kui keegi viitsis läbi lugeda, on tore. Kui tekitas mõtteid, siis nagu ikka, teretulemast kommentaariumisse! Kordan aga veelkord, et kirjutasin täpselt ja ainult enda kogemusest, kindlasti ei puudutanud kõiki aspekte, mida võinuks.

Järgmisel korral registreerimisest pikemalt. Peale Äriregistri pead end, kui müüa tahad, veel MTRis registreerima. Ja EMTAK on see, millega pead pead murdma, sealt tuleb su tegevusala registreerimisel. Ja võib-olla tuleb mulle veel midagi olulist, meelde, mis peaks päris alguses kohe tehtud saama. Küsimused teretulnud!