Peaaegu aasta olen ma olnud säästurežiimil, seda nii internetis käimise kui käsitöise info tarbimise poole pealt. Nüüd, suve lõppedes muutusin aktiivseks, kuna Pitsipäev erutas mind ja asusin taas "liinile". Nõnda sattusin lugema
Kristi Jõeste blogis postitust, mis tekitas minus nii nagu ka paljudes teistes mõtete laine. Kuna mõtted tundusid nii isiklikud ja neid oli palju, siis arvasin, et miks mitte kirjutada neist hoopis siin, omal "seinal". Olgu hoiatuseks, et postitus on pikk ja väga subjektiivne :-P
Ega algakski vast tema mõttelõnga lõpust. Tsiteerin:
Ma tean, et hirmutan selle jutuga inimesi. Väike šokiteraapia ei tee
paha. Kes siis veel meie pärandit kasutada võib kui mitte meie ise? Aga
enne tuleks õppida, või siis piirduda oma kodu seintega.
Nii nagu enamuse muude mõtetega Kristi blogipostis, nõustun ma sellega. Ainult et... see viimane seal mõttelõigus. Kui me saame öelda, et kirjastatud mõtted ja tõlgendus rahvakunstist on avalik info, mis isikust justkui pisut kaugenenud ja läbi töötatud toimetajate-korrektorite ja jumal teab kelle poolt, siis ma usun, et paljud nõustuvad minuga kui väidan, et blogi- see ongi osake inimesest, osa tema "kodust" ja nagu uuele ajastule kombeks- kuigi väga isiklik, siis ometigi avalik. Me kutsume blogi kaudu inimesi justkui omasse maailma ja kui meie maailma on hetkel hõivanud katsetused rahvakunsti tõlgendamisel ning ideede näppimisel ja me oleme otsustanud seda jagada, siis nii see välja just paistabki. Ei saa keelata blogida harimatutel, labastel, kurjadel ja pahataktlikel inimestel, saab nende blogide lugemisest vaid hoiduda. Selle viimase lausega ma ei pidanud silmas üldsegi mitte käsitööblogisid, sest ma jätkuvalt usun, et kui inimene võtab aega midagi oma käega tegemiseks, ei saa ta olla halb või päris rumal. Mina enda esimese blogi, mida ei pidanud sõltumatus keskkonnas, palusin kustutada. Just seetõttu, et sealsed katsetused, mõtted ja tööd, mis aastate taha jäid, võisid olla kroonika ja näidata mind kui arenevat käsitöölist, kuid ei läinud kokku enam praeguse minaga. Blogimine on suure pildi mõjutamine- see väide on tõene ja kui ma päris ausalt ütlen, siis pooleteise-paari aasta eest tabasin end järsku kramplikult hetkelt, et ei julgegi enam midagi öelda, sest blogil on palju lugejaid ja ma tunnetasin vastutust, milleks ehk tol hetkel ei olnud valmiski. Samuti mõtlesin ma enne koolitustega alustamist väga-väga hoolega ja pikalt oma tegevuse võimalikest tagajärgedest ja otsisin iseõppijana tagasisidet ning heakskiitu oma ala meistritelt. Murdsin kohati ka suletud ustest sisse, sest muudmoodi ei saanud.
Selle viimasega haakub Kristi mõte, et
pärimusekandjaid on vähe ja needki ei reklaami end. Tõsi, kuramuse tõsi ja nii kahju, et tõsi! Kelle käest on mul küsida, kui ma olen hobiharrastaja ja näiteks väga kodune inimene? Kelle käest on mul küsida kui ma olen otsustanud mitte omandada akadeemilisi teadmisi vaid ma vajan neid lihtsaid, praktilisi? Kust ma saan tagasisidet oma tegemistele kui on teada-tuntud tõde, et blogikommentaare sobib kirja panna vaid kiitvaid? Kõik need küsimused olen ma omal nahal läbi põdenud, sest ma ei tahtnud leppida käsitöömaastikul vaid hobitaja tasemega ning mind on alati huvitanud, mis on millegi taga ning lemmik küsimuseks on miks?.
Kui Haapsalu sallide teemale pühendusin, siis põrkusin niivõrd paljude takistuste ja segadusttekitava info otsa, et tuleb tunnistada- oli ka päevi, kus ma plaanisin püssi põõsasse visata. Ainult suur armastus pitsikudumise vastu ja kirglik suhtumine enese arendamisse olid need, mis aitasid edasi minna. Ikka räägin inimestele sellest, kuidas Viljandis Akadeemia raamatukogus olime koos raamatukogutöötajaga siiralt imestunud, et Haapsalu salli teemal ei ole uurimusi, koolitöid jms kirjutatud. Edasi viis mu tee muidugi muuseumidesse, kuid ka seal oli üllatusi ja vastuseid, mis panid senised teadmised ja ka raamatutarkuse, mis avaldatud, küsimärgi alla ning tekitasid üha uusi küsimusi. Selleks, et internetimaastikul nii tuttav efekt "kes karjub kõvemini, sel on õigus" ei kehtiks, pakkusin Haapsalu Käsitööseltsi rahvale, et
nende lehel võiks olla küsimise nurgake, kust vastust saavad kõik. Minu üllatuseks ei ole seda rubriiki kas kasutatud või täiendatud, kuid kui ta oleks olnud olemas minule vajalikul ajal, siis kindlasti leiaks sealt küsimusi, mille oleksin läkitanud otse neile. Üldse on hea meel, et pitsiteema ja salliteema leiab laiemat kajastust, kui aastakest viis-kuus tagasi.
Mulle jäi väga silma ja südamesse Kristi Jõeste
kirjutise seitsmes lõik, mis algab lausega
Uskusin seni, et suudan kodukudujaid – neid, kes iseendale või perele koovad – nakatada eeskujuga pelgalt...jne
Seda lõiku võiks igaüks, kes teab ja tunneb, et temas on peidus rohkemat teadmist, kui hobiharrastajas lugeda enda käsitööalale vastavas kontekstis ja nagu manifesti. Kui sul on, mida anda, ole hea, anna palun! Praegusel käsitöömaastikul on neid, kes otsivad ja ootavad, palju. Me kõik peame hoolitsema selle eest, et moel või teisel ei katkeks käsitöö tegemise järjepidevus. Leian, et lisaks haritud inimeste murelikule vaatele üldpildi suhtes peame olema kõik valvsad ka selle nimel, et meie põhihariduskoolidest ei kaoks traditsioonilise käsitöö õpetamine üleüldse, et ärieesmärgil rahvakunsti tõlgendamine/ekspluateerimine/lüpsmine ei saaks ainsaks väljendusviisiks, mis lihtinimeseni jõuab. Kristi blogi on võrratu tööriist selle viimase vastu võitlemisel, Saara kirjastuse raamatud ja kohati ajakiri Käsitöö ka. Aga... enamat on vaja! Kui näed blogijat, kellele peaks tagasisidet andma, palun tee seda isegi siis kui sul pole muud kui kriitikat varuks. Ka seda saab konstruktiivselt esitada. Paku kasvõi soovituse vormis... Jälle kord oma kogemus- mul on hea meel ühe kuduja üle, kes puhtast õelusest kord minu vigadele viitas. Nende parandamine tõi vaid kasu :-)
Iga tegija peaks suutma endale aru anda, kas ta tahab tegeleda rahvapärimusega autentsel e kopeerimise tasemel, stiliseeritud tõlgenduses või ma´i tea, kasvõi disaineri tipptasemel. Kui sa tead, mida ja miks teed, siis ei pruugi kriitika professionaalilt tekitada vaid trotsi, vaid panna pigem kaasa mõtlema. Miks mitte ka vastu vaidlema. Teha võib muidugi ka lihtsalt rõõmuks, ajatäiteks... Kristi mõte, et käsitööraamatutele ei avaldata Eestis kriitikat jäi eriliselt silma ja kui ma mõtlema hakkan, siis huvitav küll, ei avaldata tõesti, ja miks? Variant A- turg on nii väike, pole lihtsalt tähelepanu vääriv nüanss või piisavalt palju nö tavakasutajaid, kellede hulgast mingi osa häält teha tahaks. Variant B- seda seisu peaksid muutma ja arvustusi jagama justnimelt need, kel teadmisi enam. Mmmm, kui ma hakkan mõtlema, ei mäleta ma ühtegi raamatsoovitust või kriitikat, mida oleksin lugenud/saanud "õppinud" inimeselt. Küll on aga abi olnud Amazonis raamatuostu kasuks otsustamisel sealsetel hinnaguskaaladel ja kommentaaridel.
Minu ootused Saara kirjastuse kudumisraamatute triloogiale on ülimalt kõrged ja ma tõesti loodan, sealt nokkida ivasid kudumisloo kohta, mis muidu saamata jäävad. Lugenud läbi "Maailma rahvaste kudumiskunsti" tekkis mul näiteks mõtteid ja küsimusi, millisteni ma poleks end uskunud jõudvat. Ostsin siis S.Blacki "Knitting fashion, industry, crafti", kuna R.Rutt´i raamatut ei ole saada või ei suudaks ma selle eest maksta. Ka nii saab end harida, eksole? Autentsete koopiate kudumiseni... ehk jõuan ka kui aeg sealmaal. Ja eelpoolmainitud raamatud ei käi muidugi Eesti kudumisajaloo kohta (kuigi ma olen väga uhke, et enamuses ajaloolistest käsitlustest on mainitud Eesti kui piirkond ära!).
Panin tähele, et Kristi soovitatud blogidest paljudes kordub sõna "koolitöö". Eks see vist mõjutab palju, kas oled koolitet või mitte, kust teadmisi ammutanud. EKA lõpetanutel on teine silmavaade, mis Viljandi kooli vilistlastel? Või mitte? Kui ma paari aasta eest mõtlesin ja kohati depressisin, et kas ja millist haridust püüdlema asuda, siis üks aastatepikkuse kogemusega ja minu silmis väga lugupeetud käsitööline ütles mulle, et rahune maha ja mõtle,
kas seda on sulle vaja ja mida nimelt?. Mõtlen. Siiani... Kui paralleele tuua, siis ma arvan, et harimata inimene võib endaga ise tööd tehes saavutada tulemusi, mida kadestavad ka profiks õppinud (Üldse ei pea silmas ennast, ma olen jätkuvalt pururoheline ja õpipoiss. Ei lähe otse, lähen ringiga.). Sära silmis ja tegemistahe on kohati tähtsamad, selles ma olen küll kindel. Mõelge või muudel loomealadel enda avaldajate peale, kes ei ole diplomeeritud. Viie minuti jooksul suudate välja mõelda vähemasti ühe paduandeka koolitamata muusiku.Raudpolt.
Üldse, eeskujusid võib leida enda arendamis teel kust tahes. Mulle on väga imponeerinud näiteks mõned rokipeerud; üks tohter, kes avas erapraksise vaba turumajanduse saabudes ja on karismaatiline ning äärmiselt tore inimene; turundaja, kes on kui veerev kivi ja temale ei saa sammal ka paremal juhul külge hakata ja galerist, kes saatuse kiuste on loonud koha ja omad tooted kui täiesti oma maailma. Üheks inimeseks, kelle mõtted lähevad korda ja kelle isik on kirjeldatav ülivõrretes, on Anu Raud. Ma tahan lõpetuseks kirjutada siia tema read, mida saab lugeda nii otse kui allegoorias kui Kristi Jõeste mõtete jätkuks. Ka niisama, iseolevatena, nii on veel kõige paremgi...
Valija
Terve elu justkui otsiks kedagi, ootaks ja vaataks. Justkui otsiks õiget ja õilsat, õiglast ja puhast. Tarka ja tuumakat, tugevat kehalt ja habrashella hingelt. Mõõtmist ja mõtlemist, vaagimist ja valimist. Arvamist ja arutamist, et mis mõõtu mees sa ise oled. Oled justkui jahikoer iluvõlu jahil. Kõnnid enda kõhnaks, ikka otsid ja ootad. Ja siis ühel päeval saad aru, et mis õigus sul elu sees kärsaga songida, endale paremaid palasid kõrvale panna. Kuis võiks ma rõõmsaga minema kõndida ja kurva jätta? Sest ka ju kurbuses ja varjatud valus on oma iluidu. Ja ülepea. Mis iluidu tagaajamine. Kuis võiksin ma noore võtta ja vana jätta. Jätta ehk abivajajagi, jätta hingeilusa, elutarga, kaunilt kõhna ja kortsulise. Ja kui veel edasi mõelda. Ei võiks ju ka meelest minna lasta, oma mõttes ei võiks maha matta maetuid. Sest ega olemas olnud olemisel, olemas olemisel, veel tulemata tulemisel suurt vahet olegi. Sest kunagi olnute näpujälgedest ja vaimumärkidest on ilm rikas. Nüüd korraks mõte nende poole, kes veel olemasolematud, kelle kunagine ilmaletulek alles mõne pilgupaari pinevas kohtumises. Veel sündimata ja vastsündinuid peaks meelde tuletama. Neist on ju eriti oodata ja loota. Kui ikka veel edasi arutada. Kuis võiksin ma lille võtta ja liiva jätta, ei- parem mitte kumbagi peoga puudutada. Või kuis võiksin ma valge võtta ja musta jätta ehk vastupidi. Hall on kõige õigem. Või kui sina parema võtad, kellele kehvema jätad? Ja kehvemat kehvemaks arvates võid talle valu teha ja paremat paremaks pidades võib see jälle üleliia uhkeks muutuda. Või mis sest sinu pidamisest. Ehk on kõik hoopis vastupidi. Ei kedagi või võtta ega võtmata jätta. Ei kedagi või liiga lähedale lasta ega tast päris ära pöörata. Päris üksi pead jääma. Valida ei maksa. Või siiski.... (jätkub)
Anu Raud, Edasi 1985, 17-august
Mul on kaks korda tulnud kududa sall väikesele tüdrukule ja mõlemad korrad on olnud erilised. Esimesel puhul oli piiga pruutneitsiks ja selle salliga saab üks kahe-poolene noor preili ristitud. Pruutneitsi sall sai pakki niivõrd kiirelt, et ei olnud aega üleski tähendada. Selle salli omanikule soovin aga helgeid päevi ja palju rõõmu kasvamiseks!
Tegelikult arvas minu "kuninglik" juba mitmeid nädalaid tagasi, et tema tuleb siis, kui tahab. Kuna oli ikka tõesti vara, siis arstirohtudega rahustasime organismi maha, rikkusime tema plaani täiesti ära ja ta jäi ootele. Kui beebitekkidest juttu juba tuli, siis sel puhul olin just tellimuste kudumisest vaba ja alustasin beebitekki vaikselt mõeldes ja sisendades, et sina, pisike, ei pea mitte enne ilmale tulema kui kena tekk valmis saab. Valisin ja mõtlesin siis kaua, sest ta jääb mu viimaseks beebiks ja tahaks, et tekk on äge ning alustasin Muhu-Kihnu-megamiksiga, kus vardad 1.5mm ja kudumist oleks olnud enam kui saja tunni jagu. Mustris ikka kaitsvat ristimärki ja punast sees...
