Thursday, December 27, 2012

Enesekindlusest ja enesehinnagust

Eelmine post leidis vastukaja ja see ütleb mulle, et ju siis teema läks asja ette. Mõtlesin pisut arutleda käsitöölise enesehinnagu ja enesekindluse teemadel, kuna see nii mõnestki kommentaarist välja tuli. Kui veel kommentaaride juurde tulla, siis kallid sõbrad, ma päris kindlasti ei taha pretendeerida ühele ja kindlale tõele ja päris kindlasti ei saa minust alustava käsitööettevõtja aabitsa kirjutajat- seks olen ma liiga mittemetoodiline, harimatu ja ausaltöeldes ka laisk :-) Küll räägin ma aga meeleldi kogemusest ja sellest, mida arvan olevat olulise. Nii et tehke aga küsimustega mingi teema, intriig, see paneb mind kindlasti kirjutama.

Enesekindluse juurde siis. Enesekindlus põhineb suuresti enesehinnangul, eksole. Kuigi see on subjektiivne asi, saab seda ometigi mõõta ja selle kallal tööd teha. Paljudel on probleeme, mis pärit lapsepõlvest, paljud isegi ei saa aru, miks ja kuidas nad endast just nii arvavad ja mitte teisiti. Puhas psühholoogia. Muide, liiga kõrge enesehinnang on palju hullem asi, kui madal. Siis ei ole kriitikameelt tõenäoliselt ollagi ja enesega töö tegemine võib ikka maru raske olla :-) Õnneks pole seda põdenud, pigem ikka eestlaslikul kombel pisut madalat enesehinnangut.

Kui sa tead, et oled loomult liig kriitiline, siis teades seda, on see on ju positiivne märk- püüa anda endale ikkagi adekvaatne hinnang, püüa vaadelda end täiesti kõrvalseisjana. Kui sulle tundub, et sa pole lihtsalt piisavalt hea, siis mõtle uuesti. Püüa aru saada, miks sa nii arvad. Tõenäoliselt oled sa piisavalt hea ja tegija küll! Alati saab küsida ka kellegi teise käest hinnagut või abi analüüsiks. Isegi olen korduvalt palunud "kaasvõitlejatelt" nõu või hinnagut, sest nemad näevad ju mind hoopis teise nurga alt. Aga sel juhul ole valmis ka vastust saama, mis ei pruugi sulle meeldida ja mis võib tähendada ränka tööd.

Nagu ma ütlesin, oli mulle suureks toeks blogipidamine ja selle kaudu positiivne tagasiside. Panin ennast ka korduvalt proovile ja see andis mulle kindla märgi, et ma suudan, kui vaid tahan. Mäletate, ma korraldasin sallide kudumise maratoni 2010 suvel? Alustasin postitusega, mille nimeks "Kuni kehavigastusteni..." ja lõpetasin tõdemusega, et saab küll, kui tahab. Ma käisin siis veel palgatööl ja see oligi proovikivi, mille endale meelega kaela sidusin, et vaadata, kas ujub välja. Ujus. Täna ma võin öelda, et kokkuleppel endaga olen kudunud salle ka sellise tempo järgi, et neli päeva ja sall valmis. Paar kuud jaksab niimoodi vastu pidada küll, iseasi, kas see aga lõpmatult rahuldust pakub.

Teiseks, mida ma palju olen tähele pannud ja millele mõeldnud- kuna käsitöö on tegelikult loomine ja selle tulemus on looming (mida mu keel kuidagi ei taha tooteks nimetada), siis päris tihti tegija samastab end looduga. Kui öeldaks kriitiline sõna sinu tehtud asja kohta, siis see torkab südamesse ja enesehinnag saab pihta ning võib langeda. Käsitööese on nagu oma lapsuke, armas ja kallis. Paljud põevad selle pärast, et ei tahaks teist nagu käestki anda... Ma õnneks olen sellest puust, et mulle on pigem põnev ja rahuldust pakkuv tegemise protsess kui selline. Kui asi valmis, las läheb ja kui saaja selle üle rõõmu tunneb, jääb soe tunne südamesse. Teinekord on juhtunud, et salli ennast ei mäleta üldse, aga saaja on meeles. Kui sinu tehtud asi ei ole piisavalt hea, siis mõtle selle parendamisele-arendamisele, sina ise oled ju hea ometigi! Kui tehnika ei ole piisavalt tasemel, saab alati juurde õppida. Muide, ma tean ka ühte käsitööettevõtjat, kes ise on vaid ideede genereerija ja müüja, tema tööd teeb kõik valmis meeskond, kelle ta on palganud.

Väga õpetlikku momenti nägin kõrvalt ühel koolitusel. Osalejad pidid presenteerima enda tehtud asju ja tagasiside tuli õppinud meistritelt ja käsitöistelt autoriteetidelt. Laua taga oli neid mitu. Ühe osaleja slaidiseanss tekitas suurt ärevust ja kommentaare, sest koosnes kellegi teise poolt mõeldud mudelite teostusest. Piltidel oli mitte päris just reakaup laadalt, aga mitte ka absoluutne originaallooming. Kuna kommentaarid ei olnud väga leebed, siis oli märgata, et esitleja võttis neid südamesse ja tundis end ehk ka päris halvasti. Keegi ei nõudnud ju, et peaks olema isiklike disainide esitlus! Paljudel meil neid üldse hinge taga on, et saaks väga äratuntavalt neid esitleda? Kuigi tegemist on väga usina ja armsa käsitöölisega, siis see võis olla küll hetk, mis teenimatult tema enesehinnagut kõigutas.

Okei, aga läheks siis päris konkreetseks. Mul on pakkuda üks väga hea küsimustik, mis aitab selgitada, kuidas on sinu kui tulevase käsitööettevõtja enesehinnanguga lood just selles ettevõtluse-võtmes. Need on väga head küsimused nii ükshaaval mõelda ja arutleda, kui kokku tulemina hinnangut andma. Ei saa öelda, et kui on nii ja nii mitu "ei" vastust, siis sinu potentsiaal käsitööettevõtjana on olematu. Samas, kui sul enamus vastustest on ikkagi "jah", siis on selge, et oled selle peale juba mõelnud ja sul on head eeldused. Kui enamus vastuseid on "ei", tuleks tööd teha ja end arendada. Nii nagu inimene on ajas muutuv, on muutuv ka tulemus. Selles olen ma kindel.

Mina vastasin neile küsimustele pea kaks aastat tagasi. Ei-vastuseid oli mul kindlalt neli. Praeguseks, vaatan, et kaks on ikka ja ega need muutu. Üks vastus on küsimusele "Kas ma olen hästiorganiseeritud inimene?" ja teine "Kas mul on piisavalt majandamisoskust?". Irooniline, eksole? (esimene küsimus on mu küsimustikus paberversioonis) Tegelikult ma olen kaunis organiseeritud inimene ja hindan ka teatava piirini rutiini positiivseks, aga vastaksin ikkagi pigem "ei" kui peab nende kahe vastuse vahel valima. Majandamisoskuse vastuse juurde käib aga kommentaar, et teades, kuidas peaks tegema pikaajalisi rahavoogude plaane ja kuidas ning mida kõike arvestama toote hinna sisse, ma olen aeg-ajalt liiga loominguline :-) Võib-olla peaks minu puhul kõlama hoopis küsimus nii, et kas mul on piisavalt arvutamisoskust ja arvutamistahet? Või et kas ma suudan oma ostutuhinat taltsutada kui vaja? Majandamisega olen ma seni küll kenasti toime tulnud, sest miinustesse jäin vaid kahel kuul päris alguses, kuid kokkuvõttes olin siiski eduline ja vajalikul määral positiivses. 22.küsimus, võimalik, et on paari aasta pärast "ei" vastusega. Mõned asjad, mis teha tuleb, on ikka jube tüütud...
Kuidas on, kas keegi saab ka ainult "jah" vastused? Või mis mõtted üldse tekivad?

Vastuseks on kaks varianti : jah või ei.
  1. Kas ma tõepoolest tahan olla iseenda peremees ja mitte töötada kellegi teise alluvuses?
  2. Kas ma tunnen vajadust talitada omaenese äratundmist mööda?
  3. Kas mul on algatusvõimet?
  4. Kas mul on piisavalt majandamisoskust?
  5. Kas mul on kogemusi seda tüüpi ettevõtluseks, millega kavatsen tegelema hakata?
  6. Kas mul on piisavalt vastutusvõimet?
  7. Kas ma nõustun kandma investeeringute kaotuse riski, kui ettevõte peaks ebaõnnestuma?
  8. Kas mul on soov juhtida ja suunata teisi inimesi?
  9. Kas ma tunnen vajadust kontrollida ettevõtte tegevust?
  10. Kas ma suudan kiiresti otsuseid langetada kui vaja?
  11. Kas mul on piisavalt tervist ja energijat ettevõtjana tegutsemiseks?
  12. Kas mul on rahalisi vahendeid alustamiseks ja krediiti jätkamiseks?
  13. Kas suudan ettevõtet algusaastatel ülal pidada?
  14. Kas inimesed (kliendid ja teenistujad) võivad minu sõnu uskuda, kui ma midagi ütlen?
  15. Kas ma tunnen vajadust võtta endale raskeid ülesandeid ja neid täita, et seejärel püstitada uusi eesmärke?
  16. Kas ma tunnen soovi olla uuendaja ja looja?
  17. Kas ma eelistan enne tegutsema asumist tegevusplaani koostada?
  18. Kas minu abikaasa toetab minu kavatsust?
  19. Kas ma kasutan oma aega efektiivselt?
  20. Kas mul on soovi teha pikki tööpäevi, mida ettevõtjalt nõutakse?
  21. Kas mul on piisavalt tahtmist oma ettevõtte juurde jääda ka rasketel aegadel?
  22. Kas mul on isu teha kõiki vajalikke töid, meeldivaid ja mitte nii meeldivaid, mis on vajalikud ettevõtte edukaks tööks?
  23. Kas ma olen "kõva töömees" ?
Küsimustik lehelt: http://e-ope.khk.ee/oo/evoti/ettevotlus/ettevtja_enesehinnang.html
Kuigi sel lehel ei ole viidet autorile, on mul andmeid, et koostaja on Aivar Pere. Minuni jõudis see Tartu Ülikooli Ettevõtluskodus koostatud materjalide kaudu.

Lõppeks ma pakuksin ühte head videot EASilt mõtete liigutamiseks ettevõtluse alustamise kohta. Räägib Toomas Saal, kes on olnud ka minu õppejõud ja kellest ma väga lugu pean.



Järgmisel korral tahaksin näidata kindaid, mis vahepeal käeharjutuseks kootud. Muidu kisub siin pildituks jutunurgaks :-P

3 comments:

Laura said...

Mina arvan, et kriitikataluvus on äärmiselt tähtis, eriti kui käsitööline teeb midagi väga teistsugust, mida keegi teine ei tee, sest sellisel juhul on mõistmatust rohkem kui mõistmist. Igal asjal on pooldajaid ja vastaseid. Kui on tegu asjaga, mis meeldib kõigile, siis on tõenäoliselt tegu igava asjaga :)

Maret said...

Väga hea, et Sa seesuguseid jutukesi kirjutama hakkasid :) Loen põnevusega (ehkki hetkel vähemalt ettevõtjat minust pole).

silein said...

lugesin su postitused oma äri alustamisest mttega läbi. Olen oma abikaasa kõrvalt näinud, mis tähendab oma ettevtte alustamine ja tean, et kergelt see kõik ei tule. Ma imetlen sind ja kõiki teisi, kes lõpuks selle otsuse teevad. On hea tõdeda, et on inimesi, kes oma kogemusi vaid endale ei hoia ja jagavad teistelegi,et nende läbielatust ka teistelegi kasu oleks. Olen ise viimasel ajal avastanud enda jaoks pitsikudumise, nii et absoluutselt kõik mu pere naissugulased on haapsalu salli võrra rikkamad :) Minu takistuseks saab ka alati küsimus, kas sall on ikka piisavalt kvaliteetne ja kas kergelt omaloomingu salli sissekudumine, teeb sallist selle nn ehtsa haapsalu salli. Soovin sulle edu ja ootan su järgmisi postitusi.

Related Posts with Thumbnails